Friday, December 9, 2011

Headbangersnight 3 e. R. P. M. Tartus !



...ja lõpuks ometi on siinkribajal vähemalt teoreetiline võimalus näha ja ära kuulata uuema Eesti Oi! või street-rocki lipulaev R.P.M. ehk lahtiseletatult Revolution per minute.

RPM-i
kohta kopi-pasteerin veel Motörheadbangersi Fb-lehelt leitud bänditutvustuse ja isiklikult soovitan kõigil enda kõverad ja vähemkõverad kargud kohale vedada.

Aastani 2005 polnud tänava- või Oi!-punki mängivad bändid Eestis just eriti levinud. Nii otsustasidki kolm väikelinna tüüpi, et see kord tuleb majja lüüa ja nii sündiski “Revolution Per Minute”. Aastatega on R.P.M.-i koosseis kõvasti muutunud. Kunagi kolmest sõbrast koosnenud bänd on nüüdseks kasvanud viie muusikuga grupiks, mis väärib õigusega Eesti nüüdistänavapungi pioneeri nime. R.P.M.-i muusika on meloodiline punkrokk lihtsa, aga raju kõlaga, vürtsiks lisatud veel saksofoni, et asjale hea annus skad anda. Tegutsemise jooksul on bänd paar demoalbumit linti mänginud, üles astunud Lätis, Soomes, Poolas, Saksamaal ja muidugi ka Eestis. Mis hea pärast me seda teeme: mängime muusikat, mis meile meeldib, et nalja saada ja bändielust mõnu tunda, boonuseks aeg-ajalt üheskoos paar õltsi võtta…


Lisaballasti annavad veel:

Kohalikku hardkoor-sycho-metal-punki viljelev Project Dekadenz, Lõuna-Eesti paganmetallistid bändist URT, sureva-vanamuti-metalit mängiv TAAK ja ...others.

Rohkem infot saab ürituse feissbuuki lehelt,aga mulle isiklikult piisab juba pealkirjas öeldust - Gennis, õlleklaasi taga näeme - raisk!

Thursday, December 8, 2011

Wallace and Gromit's World of Invention [S1] e. .....Öö !



„That goes in there, that comes out of that, and there’s the elephant.“

Enamik inimesi arvatavasti magavad kell kaks öösel, või siis äärmisel juhul, kui tegu on nende sünnipäevaga, tähistavad seda kmhkmh väärikalt. Kuhu meid aga selline mõtlemine ja teguviis tulevikus viivad, kallid kamraadid? Pidutsemine on täitsa vahva ja kõike, aga kui on blogipostitusi vaja kirjutada, siis neiu Eva on valmis iga kell oma tervet mõistust liinile tooma!

Võib-olla ma pole õige inimene rääkima Wallace and Gromitist, kuna minu esimene kokkupuude sellega oli seoses „Libaküüliku needuse“ filmiga, ning kuigi minu kallis vennaraas proovis minus nende karakterite vastu rohkem huvi tekitada, ei võtnud ma eriti vedu. Kuid juhuslikult Discovery kanalilt antud seriaali tutvustust märgatest otsustasin end veidi harida vallasändgrommiti-teaduse alal.

Pean tunnistama, et esimesi osasid nähes ma mitte ainult ei armunud sellesse seriaali, vaid tirisin seda vägisi juba altari ette. Tegemist on siis esimese hooaja näol 6-osalise teadus show’ga, mille idee ei ole just kõige originaalsem – tutvustada erinevaid leiutisi ja jagada vaatajaga nende loojate entusiasmi. Enamik seriaalist on siiski päris inimestega ja puha, vaheklippidena esinevad aga plastiliinist Wallace ja Gromit, et anda saatele humoorikam lähenemisviis ja (ilmselgelt) haarata uusi vaatajaid vanade tuttavate nägude näol.

Esimesed kaks osa olid lapselikult entusiastlikud ja mõnusad hea tuju tekitajad, ning kindlasti leiaks mõni usin ulmeautor neist midagi, mis hammasrattad peas käima ajaks (kärbseid õgivad robotid, Hollandi randade kineetilised skulptuurid, seksikas küberpunk skafander Marsile minekuks, ülikallis aurupunk jet-pack... Saate aru küll). Kahjuks jääb kolmanda-neljanda osa kroonivaks momendiks tuumajuust ning viimased kaks osa olid lihtsalt igavad mingi-suvaka-eseme-ajalugu tutvustavad saated. Seriaali kasuks võin öelda, et õnneks saatelõik „Contraption Countdown“ ei muutunud kordagi igavaks.

Hoolimata taseme järsust langusest oli seriaal ikkagi, noh, nunnu. Kuna antud žanris, nii spetsiifiline kui see ka poleks, on raske midagi hirmus originaalset välja mõelda, ning kuna loojad taipasid toota seda seriaali ainult minimaalses koguses (või oli asi rahas, meh!), väärib „Wallace and Gromit’s World of Invention“ siin blogis natukenegi mainimist.

Jään siis ootama 2025. aastat ja lightcrafte, mis seal ikka.

H: 5

IMDB: 6,8/10

Tuesday, November 29, 2011

Skyforger "Kurbads" (2010)



Ammu-ammu ennemuistsel aal, ehk siis kui pisike MNC oli veel pisike, oli tema vanematel kombeks talle mingeid raamatuvärke voodiveerelt ette lugeda, kuna tal endal esines lugemisoskuse osas veel vajakajäämisi.
Üks nendest juttudest või pigem SEE ÜKS nendest lugudest oli Läti muinasjutt vägimees Kurbatšist, kes hiiglastel päid maha raius, Ilmarisel endale rauast hobuse laskis sepistada ning allmaailmas vanakuradile koslapi andis.
Ühtlasi rahuldas see läti muinasjutuke, koos Kalevipoegade, Beowulfide ja Siegfriedidega ka pisikese MNC rahuldamata kire fantaasiakirjanduse vastu, kuna peale Kääbiku polnud kodumaises keeles praks midagi, mida sinna žanri alla liigitada, aga see selleks..

Praeguseks on viimasest Kurbatši lugemisest möödas juba üle kümne aasta ja viimasest ettelugemisest veel rohkem - hell ! - isegi muinasjutukogu "Sõbralikud Vennad" on kuskile ajahämarusse kadunud ning seega on Skyforgeri eelmise aasta album selline tore nostalgialaks. Lisaks on tegemist ka laias laastus üllatavalt hea pagan-folk-metal albumiga, sest senini pole ma Skyforgeri vastu just suuremat sümpaatiat tundnud.

Tehniliselt on album ise kokkuvõtlik leeloversioon Kurbatši elukäigust, kus iga laul on kitarriräga ja puhkpillide saatel rahvalikult rögisev peatükk sellest, et mitmepealist või sarvilist punase raamatu lehekülge see kuuevarbaline vägimees parasjagu loputas.

H: 4/6 - Kurbatši, ehk loo eest lisapunkt. See tähendab, et album ise on kolmevääriline, aga mulle meeldib kui Viking-Folk metal bändid lugusi jutustavad - kasvõi raiumise ja kummutamise vahelegi.

Parimateks:

Son Of A Mare
Nine-headed
Kurbads


Monday, November 28, 2011

Órói (Jitters) e. film Islandilt ja ilma viikingiteta


Alustada tuleb mul seekord sellest, et ma olen kapitaalne jahupea. Nimelt suutsin ma PÖFFI vaatluskava koostades Órói sassi ajada Skyskraberi nimelise Islandi filmiga ning eksitusest sain ma aru alles, siis kui filmi alguseni oli veel ca pool tundi ja ma igavusest kavasolevaid filme ületšekkisin.

Tubli olen - kui ennast kahe sõnaga väljendada.

Aga - kuna ma olin ennast juba strateegiliselt kinolähedasse kohta organiseerinud, siis otsustasin, et kaotada pole nii-ehk-naa mitte midagi ning ehkki ma ei saa enam päris täpselt pihta, et miks Judinad üldse mu vaatluslisti sattus, ei saa ma ka olnud filmi kohta midagi otseselt halvasti öelda.
Samas pole ka otseseid kiidusõnu lausuda, kuna oma olemuselt oli tegemist modernse noortedraama tüpaažnäitega.
Teema siis selline nagu ta kipub olema, ehk siis näidatakse seda, et alla 18-e aastase elu on üks suur hunnik probleeme ja konflikte ja noh, nii ta paraku ongi.
Mitte, et üle kaheksateistkümnestel elu teistsugune oleks, aga mingi hetk õpitakse ennast lihtsalt pisi ja otseselt mitte asjassepuutuvate asjade jaoks välja lülitama.
Antud kino puhul võib plusspooleks nimetada seda, et kõrvallood ronisid nii palju esile, et põhilugu jäi pea tähelepanuta. Selle arvelt säästeti vaatajaid alatasase emolõusta vahtimise eest ja sisemonoloogid teemal: "olen - ei ole - olen ei - ole", olid ka välja jäetud.
Kutt sa juba inglise homovabrikust naastes aru, et naistel pole tema voodist mõtet õnne otsida ning nii ta siis kulges läbi kõrvalstooride kuni filmi lõpuni.


Noortedraamana : 4/5 e. mulle meeldib realistlik lähenemine, ehk siis ükskõik kui loll ka mõni filmis olnud lahendus ei olnud, oli see täpselt nii loll kui need ka päriselus olema kipuvad.

Festivalidraamana: 2/5 e. ei ütleks, et peaks just olema üks nendest filmidest, mida nüüd ekstra kinno vaatama minna, aga...noh...selline lahja meelelahutus - ei midagi enamat

H: 6/10 e. Skandinaavia filmidel on omad elemendid ja ehkki antud kinos oli näha ka ookeanitaguste pisiosade suurpealetungi, oli maitselt - ühte silma kinnipigistades - tegemist siiski vaieldamatult Islandi filmiga.


IMDB: 7,4/10


Saturday, November 26, 2011

Le6ion of the Dead e. meanwhile in California



Ilmselgelt on liiga palju aega möödas sellest, kui ma olen sunnitud kinomaailma tippteoseid vaatama ja neid asjakohaselt hindama vastavalt sellele, millist ajukahjustust need mulle põhjustavad. Antud film on hea näide sellest viimasest näitest, ning kahjuks pidin ma enamikku sellest ka üksi läbi elama. Enda kaitseks pomises MNC, et on selle filmi vaatamist juba neli korda alustanud, mille järel ta õndsalt ekraanile selja keeras ja kõik padjad okupeeris. Mina aga nii lihtsalt juba alla ei anna ning, hambad ristis, kannatasin selle filmi kuni viimaste kaadriteni välja, isegi vähkresin pärast unetult seda linateost mõtteliselt seedides.

Ma siiamaani pole päris kindel, millest antud film üldse rääkis või rääkida tahtis. Kaks pooletoobist stonerit rööviti ära väga optimistliku vanaonu poolt, kes lausa rõkkas rõõmust oma uue saagi üle - cut to kaks armetut saatana käsilast proovivad ükshaaval inimesi nottides armeed kokku panna (kui leegion = 4500+ meest, siis ma tahan teada, kaua see neil aega võis võtta...) - cut to mingi blond tüüp, kes on saatan aga samas ei ole saatan, näitleb rämedalt üle - keski baaridaam armub nalja viluks ühte pooletoobisesse, kes imekombel plahvatuste saatel põgenes - vahepeal lendab motikas õhku... Oeh, kas ma tõesti pean jätkama?

Lihtsalt öeldes jooksis kogu stsenaarium ligadi-logadi, voolates lõpuks kokku mingiks kahtlaseks halbade-naljade-sünnitiseks. Enamik huumorist koosnes ülepakutud slapstickist ning näitlejad olid ausalt öeldes kõik sellised alla-keskmise-taseme-ja-palga liigist. Võin paar plusspunkti anda mõne üksiku kollilõusta eest (nt Geena ilus naeratus), kuid isegi selles osakonnas oldi moosi ja rohelise värviga üle pingutatud.

Ärge laske plakatil end õnge tõmmata – 90% ajast passib Saatana hirmus armee baari ukse taga samal ajal, kui baari sees proovitakse meeleheitlikult eelnevalt mitte-tutvustatud ja mitte-tähtsaid tegelasi ükshaaval traagiliselt ära tappa... Ma ei teadnud poolte nimesidki, miks ma oleks pidanud siis nutma puhkema, kui neid vähemaks jäi?

Mulle lubati "Jay and Silent Bob, ainult et tulnukatega", aga lõpptulemus oli pigem selline „Skinned Deep“ meets „ Bio-Dome“, aga vähemalt „Skinned Deep“ oli kohati naljakas ja „Bio-Dome“... Ok, „Bio-Dome“ oli lihtsalt nõme. Kokkuvõttes – mõttetu vaatamine, aga vähemalt saan ma järgmist halba filmi vaadates end lohutada, et „vähemalt see pole „Legion of the Dead““.

H: 2

IMDB: 2,9/10


Wednesday, November 23, 2011

Jûsan-nin no shikaku (13 Assassins) e. Athena "Premium"


Nunii, esimene Tartu Pöffi külastus siis sel aastal ja ei saa öelda, et filmiga poleks rahule jäänud. Küll, aga viskan alustuseks paar mädakapsast Ateena kino aedikusse.
Punkt üks, ehk esiteks - õllesõbraliku kinokülastajana olen ma siiralt tänulik võimaluse eest endale seansi jooksul üks-kaks õlut manustada, aga - kas te olete kindel, et A Le Coq Premiumiks nimetatu seebivesi on just see asi, mida pakkuma peaks? Mul olid tõsiselt meeldivad mäletused CE-BH movie night-i saatel lonksatud Aleksandrist ning seetõttu tundus Sassi asemel vastu vahtiv Seepium kui löök allapoole vööd kõigile õlle- ja filmikokteilisõpradele.
Isegi noor müügimees pidi tunnistama, et: "...ega ei ole küll hea jah...", aga ma loodan südamest, et tal oli vähemalt kuskil tagaruumis võimalus midagi muud tarbida - midagi joodavat näiteks.

Punkt 2 - subtiitrid*! Ütlen selgituseks, et kohalikele mõeldud subtiitrid olid ilusad, paraja suurusega, lumivalged ja otseloomulikult vene keelsed ning välismaalastele olid pilgu fokusseerimist segavad pisikesed hallid ingliskeelsed känkrad kuskil all - nagu F? Tahtsite neile ülemere naisevargaist parasiitidele kohta kätte näidata või..ma isiklikult arvan, et fašism peab vutiväljakult ja kinoruumidest väljapoole jääma, aga eks te ise teate...
Aga ok ja see selleks.

Filmi ennast on reklaamitud siin-seal just nimelt lõpus asetleidva ja kolmveerand tundi kestva mõõgalahinguga, kuigi filmi parimaks osaks on pigem esimesed kaks kolmandikku. Jaapanlaste näitlemistasemest arusaamiseks on mul küll vale kujuga silmakaar, aga seekord ma täitsa uskusin neid kahteteist kaadrit, kes kamikadze missiooni enda õlule võtsid.
Kolmeteistkümnes tüüp mõjus mulle see-eest nagu 7 samurai-st ülevõetud halb nali, aga ok - jaapanlased ei saa lihtsalt vist ühtegi filmi tehtud ilma, et seal mõnda veiderdajat sees poleks.
Pealegi, polnud filmi nõrgima lüli väljailmumise ja lõpu vahel enam suurt midagi peale lahingu, ning madistamise ajal tundus ta juba aktsepteeritav. Aktsepteeritav tähendab niipalju kui palju ma olen nõus tunnistma, et mingi ilma igasuguse väljaõppeta tüüp kolgib sõdimiskunsti asjatundjaid, aga see selleks...
Lahing ise, aga kippus oma booby-trappide ja muidu lõksudega natuke lapsikuks muutuma, sest lihtne loogika näitab, et kui kümme matsi on juba kuskile lõksu langenud, siis pealtnägijatest ellujäänuid on juba kaks korda raskem järgmisesse karuauku vedada ning kolmandasse lõksu juba kolmkümmend korda raskem, aga seal jooksid mehed ringi silmnähtava otsusega kiirelt ja rumalat surma saada. Mitte, et see idamaistes mõõgafilmides eriti harv nähtus oleks, aga 13 Assasinsi jättis oma algusega mulje, et seekord tuleb midagi tõsisemat.

Mõõgamängu-äksõnina: 3/5 e. hoolimata sellest, et lubatud kahesaja asemel veristati seal silma järgi otsutades kaks korda suurem arv tegelasi ära, jäi hakkeprotsess ise veidi-veidi lahjaks.

Seiklusliku äksõn-draamana: 5/5
e. klass, usutav, väljapeetud, kaasatõmbav, kütkeshoidev ja lisage veel hunnikuid + hunnikuid positiivsusest tilkuvaid sõnu siia otsa.

Kokku: 8/10
e. Bushido annab sõdalase surma puhul talle igavese au ka siis, kui samurai enda õlgadele võetud ülesannet täita ei suuda, vaid sureb, ning see, kes on oma isanda vastu mõõga tõstnud, isegi kui tegemist on nn. õigustatud mässuga, lendab samuti häbisse - ehk siis samuraikoodeks, mis oli filmis ilusti välja toodud ja otseselt seletamata(!) puust ette ja punaseks tehtud. _______________________
*Näiteks seda, et kes see pahategelane seisuselt oli, pidin ma igaks juhuks pärast wikist järgi uurima, kuna keset ekraani laiutavad ja nagu juba öeldud- lumivalged Rus-subid lausa kutsusid lugema ning enne kui mõistus käratas, et vahi ingliskeelseid, olid need juba tihtipeale kadunud.
Pikapeale muidugi harjusin ära sujuva pealiigutusega, suunal ülevalt-alla ning vastupidi, aga filmi alguses tekitas see parajalt pahameelt.

13 Assassiini mujal:

Trash: 8/10
Joonas: 6/8

Filmiveeb: 8/10
IMDB: 7,8/10



Tuesday, November 22, 2011

Tian di ying xiong e. Maiselt taevased sõdalased.



Et õhtuseks jaapani mõõgalöömakaks jõudu koguda, otsustasin juba varahommikul eelsoenduseks ja hilisemaks paralleelide vedamiseks tutvuda hiina mõõgafilmiga, mille nime võite lugeda posti pealkirjast.
Tulemusena loodan ma siiralt, et jaapanlased mulle täna midagi meeldivamat pakuvad, sest kui alguses kaasatõmbav olustik ja loodusvaated erinevate kõrbevormidega asendusid ning tegelaste näod ka juba imekombel tuttavaks olid saanud, siis edasi ei tulnud enam midagi huvitavat - isegi kogu selle kammajaa aluseks olev budistlik reliikvia oli igav ning arvutigraafika, millega seda huvitavamas teha üritati, oli veel igavam.
Muuseas, naljakas on vaadata Hiina filme, mille teemaks on selle ülistamine või heroiseerimine, mille hävitamisega nad viimased 60 aastat tõsist seavaeva on näinud, aga see selleks...

Film ise oli sellest kuidas üks tüüp peab teise tüübi kinni võtma ja pärast lühikest kahevõitlust - mis on filmi parim lühike koht - peab ta hoopis koos teise tüübiga karavani pealinna eskortima.
Edasi tulevad sisse juba vanad ja uued võitluskaaslased, kellest ägedaim on Old Die Hard-i nimeline ning nii türkmeenide(?) poolt ära ostetud pahalased kui ka türkmeenid ise.
Tagatipuks tuleb veel välja, et jaapanlase näoga tüüp ongi jaapanlane, mitte, et see stoorit kuidagigi puudutaks ning päädib see kõik suht lameda kinldusemadina ja veel ühe hunniku arvutigraafikaga.


Seiklusliku-äksõndraama: 2/5
e. mitte ükski vägi ei sunni mind siia posti alla Draama kirjega leibelit panema ja seikluslikkus oli selline nagu ta keskpärasematel juhtudel kipub olema.

Ajaviite-võitluskinona: 2/5 e. ei ole vaimu ja ei ole ka piisavalt mõõgamängu, et kordki võiks tõsisem huvi ekraaniltoimuva vastu tekkida.

Kokku: 4/10 e. üsnagi nõrk...üheülbaline ja kogu see fantasyosa oli sinna vist peale esialgse filmi valmimist sisse pandud, kuna tegijad said ise ka aru, et mis jurtsu nad valmis on treinud.


The Warriors Of Heaven and Earth
(2003)

Mujal -

IMDB: 6,4/10




Monday, November 21, 2011

The Call Of Cthulhu e. ph'nglui mglw'nafh Cthulhu R'lyeh wgah'nagl fhtagn



Algselt pidin ma tänase õhtu veetma koos kaaskirjutaja ning kinotäie filmihuvilistega Immortalsi vaadates, aga juhtus nii, et seda ei juhtunud ning pärast seda kui NeiuEva oli kriitilise pilguga kõik mu DVD -d ja asjad üle vaadanud ja otsustanud, et need võiks vabalt põlema panna, rebisin ma kuskilt - võimalik, et kükloopsest ehitisest - välja plaadi, millele oli lohakalt, ehk justkui kiirustades kantud saladuslik kirjarida Cthulhu kutse. Hei, kui teile sobib, siis ma võin kirjutada, et see kirjarida oli hoopis mingis vanas ja võõras keeles - inglise näiteks - ning-et read loitlesid pahaendeliselt, aga ok...jätame ära ning see selleks.

Kui aus olla, siis polnud mul suurematki aimu sellest, et mis kirjeldamatud õudused mind plaati peale pannes tabavad ja seda suurem oli mu üllatus kui selgus, et ühtemoodi silmakommi asemel õnnestus mul etterebida hoopis teine ja võimalik, et ka nauditavam vaatemäng.
Viimase rea selgituseks nii palju, et CoT on tehtud eelmise sajandialguse vaimus ja tummfilmina. See tähendab, et filmi vanuses küll eksida ei ole võimalik, aga see eest on kogu kupatus selline, milline võiks üks tänapäevane tummfilm olla.

Kiituseks võib veel öelda, et on tunda, et tegijad ei ole enne filmi väntamise kallale asumist lugenud mitte ainult Lovecrafti, vaid vaadanud ära ka kindlaksmääramata hunniku tummfilme ja eriti vanade ja muude koolide õudusfilmide klassikat - Nosferatust ja Metropolisest rääkimata ja käiku on lastud kõikvõimalikud vahendid, et must-valgest pildist viimast välja rebida.


Õudusfilmina: 3/5
e. oli ja ei olnud ja ma pakun, et Lovecrafti ja üldse õuduskirjanduse/filminduse austajad hindaks seda kõrgemalt, kuid minul on kombeks sellised teetassid Märtsijänese ette lükata.

Silmakommina: 5/5
e. siis nagu öeldud - kõik mida annab papist teha on tehtud ning pilt lööb kohati pahviks. Üle pika aja film millest oli lausa rõõm shotte võtta.

Kokku: 8/10
e. Suuremat horrorilaadungit sealt ei saa või kui kellegil on kombeks thrillerit vaadates närvikõdi tunda, siis seda ka vast mitte, aga lihtsalt visuaalse pildi ja mitmetest flashback-idest koosneva kolliloo nautimiseks on film igate perfektne.

Trash: 8/10

IMDB: 7,3/10






Attack the block e. tulnukate uskumatud seiklused Inglismaal


Nii, lõppeks on minu isa kõige ilusamal pojal ära nähtud ka selleaastane Tallinna PÖFF-i menuulmekas ning ei saa öelda, et ma ennast parema inimesena tunneksin või miskit, aga vähemalt ajaraiskamise üle ei kurda.

Alustuseks ütlen, et üldjoontes nõustun eelkõnelejate - Cockrane-i ja Joonasega, et filmi parim osa koosnes eeldatavalt rahapuudusest tingitud gorillatulnukatest ja kogu sellest in da hood gängstavärgensist.
Tavaliselt ma enam-vähem-enam vihkan filmidesse topitud ja ülepaisutatud getomehi, aga sealne neegerräppar oli igati võll vana - dont give a fuck, woof-woof-woof! (vms).
Vanale ei jäänud alla ka noorhuligaan ning seetõttu oli lõpupoolne karakteriläilastamine minu jaoks topeltvastik.

Aga jah - lõpetuseks ütlen, et üldjoontes selline hästisõnnestunud segu komöödiast ja kolliulmest, koos enamuse kohustuslike halb ja hea tüüpi komponentidega - a'la pahapoisist märtriks muutumine, pisikesed wanna-be gängsterid ja sotsiaalsete probleemide säästuesitus(+ jne).



Ajaviitekinona: 4/5 e. peamaisteks plussideks mõnus tempo ja suurnurka muigele kiskuvad, kuid samas komöödiavormis tõsiseltvõetavad karakterid.

Ulmekomöödiana: 3/5 e. kohe alguses suudab kino ennast standarditest ja normidest lahti lahti rebida, kuid lõpus astutakse ikka sinna "kõige olnu ja vihatu ämbrisse."

Kokku: 7/10 e. suuremalt jaolt igate õnnestunud kino, mille järelhüüdeks võib öelda, et kui oleks lõpuspurdil ka suudetud nö kohustulikest mädakaladest loobuda, siis oleks tegemist olnud juba vaat-et märkimisväärse kinosaavutusega.

Teised:

Cockrane: 7/10
Joonas: 7/8
Spellbound: 8/10
Malcolm: 6,5/10
Kober: 6/10

Filmiveeb.ee: 7,8/10
IMDB: 6,8/10

Sunday, November 20, 2011

Shortbus e. ava ennast kõigeks ja igas variandis


It's just like the 60's. Only with less hope.

Üks teatud maailmakuulus DJ näitas mulle suvel üht teatud klippi sellest filmist, pärast mida olin ma oma psüühilise tervisele mõeldes sunnitud ka ülejäänud filmi ära vaatama.

Lugu keerleb kamba New Yorkis elavate inimeste üle, kelle seksuaalsed harjumused väidetavalt erinevalt tunduvalt normist. Et ennast vabamana tunda ja lasta nii oma ihadel kui ka kunstilisel poolel rahuldust leida, käiakse üheskoos südalinnas asuvas klubis/salongis nimega Shortbus. Seal avastatakse ennast, uusi inimesi, leidub nii orgiaid kui ka draamat ja isegi üks väike vaene vibreerib roosa muna leiab oma enneaegse lõpu... Niuks.

Peab tunnistama, kui ma teaksin, et kuskil Tallinna keskmes peitub sarnane klubi, siis ma läheksin seda esimesel võimalusel oma silmaga kaema... Kuigi suure tõenäosusega ma pärast paari korda sinna enam tagasi ei kipuks. Filmist rääkides, siis olid erinevates linnaosades elavad tegelased ja antud istumispaigake väga hästi omavahel põimitud. Leidus nii häid dialooge (tooksin esile Sook-Yin Lee ja Lindsay Beamishi vahelise keemia) kui ka ülepakutud stseene, ning vahepealsed animatsioonid New Yorgi linnast lisasid filmile mõnusa tunnetuse.

Mulle väideti, et filmi alguses tunduvad kõik tegelased mingitmoodi friigid olevat, ja et filmi lõpus taipab vaataja, kui valesti ta neid inimesi mõistis. Ega see päris mööda öeldud väide ei olegi, mul endal tekkis küll filmi lõppedes väike vajadus mõnda dominatrixit kallistada, kuid kohati jäid kiiksud ikkagi kiiksudeks. Sellegipoolest on tegu väga muheda ja rahulikult kulgeva filmiga, täis iga hetero-mehe lemmikstseene ja toredaid püante (märksõnaks Jackson Pollock ;) ).

Ja kas ma olen ainuke inimene, keda filmi viimane laul aeg-ajalt kummitab?

H: 8

Gendri: viis plussi
Trash: 9/10

IMDB: 6,6/10


PS! Neiu Eva ei soovita vaadata seda filmi oma koos oma kuti/naissoost kuti, kodus olevate esivanemate ja lukustama uste kombinatsiooniga...

Saturday, November 19, 2011

Constantine e. Surev mees tahab taeva



Kui ma juba The Prophecy’st viitsisin kirjutada, siis miks peaksin ignoreerima Constantine’i? Ega ma mingi fašist ei ole nagu seda TEATUD blogiomanikud proovivad väita.
Oiiii kuidas see film oli täis geniaalset loogikat ja keegi võiks mulle palun seletada, misotsast pidi see mystery olema? Pigem selline action-thriller, kus Keanu Reeves tulistab enne, siis taipab, et tal oli informatsiooni vaja.... Ja tulistab uuesti. Õnneks tema läbimõtlematule käitumisele oli tasakaaluks Rachel Weisz, kes... Lihtsalt seisis seal nutuse näoga enamik ajast. Või siis jooksis ringi nutuse näoga. Või siis rööviti ära ja ta vehkis püstoliga ensekaitseks, again, nutuse näoga.
Tegelt oli meelelahutusliku koha pealt täitsa kaasahaarav ja, noh, meelelahutuslik film. Korralik coca-colaplazakas, täis jalaga-uste-mahalöömisi ja arvutiga tehtud eriefekte. Mõningad tegelased olid ikka kohutavalt klišeed (Midnite oli pea et ainuke, kes mulle isegi meeldis) ning religiooni ja sümbolite suhtes lähtuti pealtnäha 13-aastase „professionaalse kirjaniku“ loogikast ja loomemaailmast. Kuid vähemalt oli seda lihtne jälgida ja tapvalt igav ei hakanud.
Kohati meeldis mulle The Prophecy rohkem, kohati aga just Constantine. Viimane oli rohkem proovinud luua illusiooni, et filmil on ka stoori, mitte ainult tegelased, kuid kahjuks kippus film iseenda loodud tähtsaid plot-point’e ära unustama ja siis viimasel hetkel neid paaniliselt tagasi toppima. Uuesti ma seda igatahes ei viitsi vaadata.
H: 4
„You going down?“ – „Not if I can help it.“ = ebaviisakas meesterahvas ;(
MNCBroz: 6,5/10
IMDB: 6.7/10
Filmiveeb: 7,6/10