The Warriors Way e. Ninja VS Kauboid VS Ninjad!

Selgituseks siis, et ...


...keegi Olli nimeline seltsimees mainis FV-s, et tema ei suuda otsustada, kas sellel filmile tuleks hindeks panna 2/10 või 7/10 ning minu haisunäärmete bekatikeskus haistis võimalikku šedöövrit.
See on lihtsalt väga väike võimalus, et mingi muu kino suudaks nii hoomamatu olla, et keegi ei saa pärast aru, et kas see, mida ta vaatas, oli superjama või Superjama või The Superjama.
Noh jah, šedöövrist jäi küll tiba puudu, aga asi seegi...


Film ise..

...on äksõnfilm, mida on segatud nindža-äksõnfilmi elementidega, millesse on vastavalt toodud sisse ka ninja-filmi elemente, pluss natuke aurupunk-i hõngu ning segatud neid veel tõsise annuse vesternikuubikutega, millesse puistatud digimälli ning seda vaid selleks, et kogu kompotti veel kõik teadaolevad Bekatijuured ja ladvad sisse suruda ... ahjaa, sinna juurde veel - no oli seda nüüd veel vaja - oli lisatud kole palju mingit šüzeevärki ja selle liiga üksikasjalikku arendust, aga elasin üle.
Ehkki jah ja tuleb tunnistada, et seda viimast poleks absoluutselt vaja olnud või siis oleks seda vaja olnud, aga äärmiselt pinnapealselt, sest tulemusena jäi kohati sama mulje, mis eelmise Rogue entertainmenti filmi puhul - Season Of The Witch - et stabiilselt parim osa filmis oli naisepeaosatäitja. Nu vähemalt sellest hetkest alates, kus tema karakter ei üritanud enam karmi westernichicki mängida ja rahuldavalt keskmine näitlejaanne sai rahus ilma üle- ega alamängimata lõputiitriteni edasi veereda.
Igastahes saavutati selle süzeega üleküllastamise tõttu kõigest üks kuradi mõnus löömakino, kus kõik vähegi märulistseenid on vinged ja ülepunnitatult digikunstilised kaadrid olid lummavalt totrad või lihtsalt mõnuga ülepunnitatud, aga kõik, mis eelpoolmainitute vahele jäi, lonkas ja liipas igat meetrit - igavalt lonkas ja liipas muuseas.


Lõpetuseks:

Ehk siis kõikidele õigustamata ootustele vastupidiselt on tegemist piire nihutava absurdiäksõniga, mis ei liiguta - kahjuks - mitte mingeid piire absoluutselt mitte kuhugi ning haiseb üldjoontes selle järgi, et Okeaanid on üritanud Hiinat teha.
Närvi ajas ka see, et pidevalt jäädi poolele teel pidama, sest - no krt - kui juba ninja-western, siis võiks ju ka lõpulahing kahe vana ninja vahel aset leida lendamise -hüplemise-tõmblemise ja üksteise coltidest tulistamisena, kus mõõkadega hoitakse end aint õhus või laetakse nende abil püstoleid... mingit moodi.
Igatahes jah, lisaks märkisin veel üles puuduva baarikakluse ja selle, et keegi ei muutnud ennast korrakski nähtamatuks - ehh, tänapäeva noorus.


Hinnang numbris, lisamölas:

Ninja-westernina: 4/5 e. kui juba ninjawestern, siis olgu ninjawestern ja seda koos baarikakluste ja värkidega. Praegu jäi kohati mulje, nagu oleks tahtetud mingit päris filmi teha.

Aksõn Fantaasiawesternina: 4/5 e. Ainult klišeedesse takerdumine oli see, mis sellele kinole luugi peale lükkas - oleks tulnud ikka vinte peale kruttida kuni veri väljas.

Kokku: 8/10 e. õppetund Rodriguezele teemal, et kuidas tuleb kultus-saastakinost paroodiat teha...


Mujal:

The Warriors Way
(New Zealand 2010)

IMDB: 6,3/10 (3122 v)
Rotten Tomatoes(Critics): 49 %

________________________________

Ja järjekordselt võtsin ma hunniku + hunniku megahäid shotte, mis kõik lapikuks muutusid ning seega rahulduge netist leituga.
(pics: Google ;))

The Eagle e. Kadunud kana

Sissejuhatuse asemel:

Roomlased tunduvad olevat tänapäeval moes nagu Winnetou 30-el aastatel, Robin Hood 50-el, Vana-Kreeklased 60-el ja ja mootorkirvega mootorsaemõrvarid 80-el - kohutav ühesõnaga, kuna peamiselt tähendab see seda, et tehakse igasugust pläkki.
Centurion näitusena on üks nendest pläkiflmidest, mille ma teisel katsel suutsin küll isegi esimese poolikuni vaadata ning The Last Legion on näide full-b-kategooria bläkist, mille ma vaatasin lõpuni... eee... kogemata.
Ok, savi sest ja jätkuks, et mitmesõnaga on The Eagle siis loomulik jätk sellele, et Ridley Scott, Rooma nimeline seebikas ja Centurioni nimeline säästukäkk Rooma Kotkad taas kinolinadele viisid, ehk siis terve mõistuse ja loogika järgi peaks tegemist olema tõsise ajupuude kinematograafilise väljundiga... eksole?


Sisu:

Peategelaseks on üks kurvailmeline leegionär, kelle kuulus suguvõsa on kuulus peamiselt selletõttu, et tema kallis issi suutis lahingus kaotada ühe Rooma leegionikotkastest.
Ehk siis otsutab pojakene sünnitunnistuse võltsimise või oma issi eest kättemaksmise asemel hoopis tema nime puhtaks pesta. Puhtaks pesemise anatoomia kujutab endast mainitud kotkakese Rooma tagasi toomist, kuna tuleb välja, et absoluutselt kõige sädeleva kummardajatest britid polegi seda üles sulatanud, selleks, et sellest midagi mõistlikku teha, vaid üks ja peamiselt woadwarriorite-irokeeside segust koosnev hõim hoopis kummardab seda.
Ühesõnaga otsutab mainitud noorsand minna sinna, kust pole lootust tagasi tulla ja läheb ta sinna lootusega tulla tagasi ja koos kotkaga. Abiväe moodustab tema britist ori ja arvatavasti loodab ta tolle ka sealt tagasi tuua - lisaks kotkale ja iseendale.


Tegelikult Filmist

Tuleb tunnistada, et igate meeldiv üllatus ning seda selles mõttes, et esimesed veerand tundi olin ma esimese rõveduse peale valmis filmijooksu koheselt katkestama, aga venis ja liikus ja tilkus ja kräunus, mis see raibe kräunus, aga läks kuni lõpuni.
Lõpp ise vast oli selline igavapoolne ning oleks vast mingit vingemat kätšistseeni sinna ootand, sest vanurite kohale roomamist kasutati juba The Last legionis, aga see selleks. Arvestades igasuguse muu juraga, mida viimasel ajal ajaloo pähe näidatakse, pole sellel jural - NIIVÄGA - viga midagi.
Mitte, et ma sellest eriti midagi enam mäletaks, kuna vaatamikord jäi ca paari nädala taha, aga igastahes ei kavatse ma kätt ette lüüa, kui keegi seda mulle uuesti näidata tahab.

Hinnang numbris, lisamölas:

Uusajaloolise löömafilmina: 2/5 e. löömingut nagu oli ja Testudos vaenlase massi peale lendamine oli niivõrd naljakas, et ma peaaegu, et ei pahandanudki.

Seiklusdraamana: 3/5 e. oleks peaaegu kaks saanud, aga kuna vähemalt IMDB-s pole keegi väitnud, et tegemist on ajaloolise filmiga, siis saab kolm!

Kokku: 5/10 e. noh ütleme ausalt, et film on paras jura, aga vähemalt mitte haiget tegev jura.


Mujal:

The Eagle/The Eagle Of The Ninth (US 2011)

Filmiveeb: 5/10 (1)
IMDB:6,3/10 ( 2987 v. )
Rotten Tomatoes(Average Rating): 5,4/10

Dear John e. Kirjasõna tähtsusest sõjamöllus

Mingist ajahetkest:

Mingitel ajahetkedel jookseb filmiosakonna kaabeldus mu peas nii kapitaalselt kokku, et kõik kinod, mis riiulist-kilekotist-kõvakettalt leian, tekitavad juba ainuüksi oma kohalolekuga okserefleksi.
Nagu oleks keegi septsjomm mulle mingit sitta kokku kraapinud, sest ise ma ju ometi sellist jama endale ei tiriks. Enivei, sellistel puhkudel otsin ma enda kontaktidest tavaliselt inimese, kelle filmimaitse minu omast kapitaalselt erineb ning lasen tal endale paar-kolm filmi soovitada.
Dear Johni soovitas mulle kursakas, kelle lemmikute kohta ma teadsin niipalju, et übereim kõigist flmidest on PS. I Love You....


Kinost kui sellisest:

Nu see on selline draamakene, mida on üritatud veidi tõisemasse vormi keerata, ehk siis üheks osapooleks on 2-ks nädalaks puhkusele tulnud ning vägivaldsusele kalduv ameerika sõdur ja teisel kohal on viks ja viisakas rannaplika, kes peamiselt sisustab oma aega händikäppide eest hoolitsemise ja muu ühiskondlikult kasuliku tööga.
Enamus filmist on esikohal siis kuramaitamine, mille käigus kiidetakse ühel hetkel enda vooruslikkust, millele järgnevad kohmakad ninnu-nännu suudlemiskatsed ja selle tipuks hooratakase kõikidele headele tavadele vilistades ehitusplatsil või tahab keegi väita, et ülivooruslikult amelemisega see jama seal romantilises paduvihmas asetseva majakarkassi vahel ainult piirduski ve?
Ahjaa, paduvihm on üldiselt külm ja märg ning seetõttu ka väga harva romantiline ja vikerkaar kananaha ja külmavärinate vastu ei aita.
Ja üldkokkuvõttes lihtsalt chillitakse kahekesi nagu Ameerika sõdurid Vietnamist kambakesi, aint ilma droogideta, aga see-eest on vähemalt kidra olemas kuni... 2 nädalat puhkust saab läbi, John sõidab tagasi ning New Yorgis kukuvad pikali kaks tuntud torni. Siis läheb säästu-sõjadraamaks.


Kokkuvõtteks, siis kinost kui sellisest:

Ei olnud üldse nii jube, üritati isegi vaiu tavapiiridest veidi sügavamale lüüa, aga päris hakkama sellega ei saadudki. Paraku aga nõuab uus aeg uusi tuuli ja seega tuleb jänkifilmide puhul tasapisi hakata kiitma ka juba üritamise ja mitte päris põrumise eest - umbes nagu 1980 aasta osamaailmne paraolümpia vms.
Enivei andis kõnealune kino igal juhul rohkem kui ma ootasin ja see on igate meeldiv nähtus.


Hinnang numbris, lisamölas:

Lihtsalt mingigi filmina: 3/5 e. noh, ootasin hullemat, kohe väga-väga hullemat, sest nii nimi kui sisu viitasid mingile pisaraorgiale, aga kui aus olla, siis ma ei mäleta üldse, et keegi seal eriti nutnud oleks.
Romantilise Sõjadraamana: 3/5 e. noh jah, sõjaosa koosnes peamaiselt kirjade ettelugemisest, mille peamine pluss oli see, et kirjadest kanti ette ainult üksikuid lõike. Tegelt lasti ikka paar rätipead ka maha.

Kokku: 6/10 e. veidi üle keskmise kirjasõjane draama, mis katkuseemet ei külva ja selgroogu ei murra, ehk siis ütleme, et "kärab küll", aga see on ka absoluutne ülempiir.

Mujal:

Dear John (US 2010)

Filmiveeb: 6,5/10 (2)
IMDB: 5,9/10 (14.790)
Rotten Tomatoes(Tomatometer): 28 %

Koomiks: Videvik e. jõllitus kestab.

Pole koomiksite alal eriline asjatundja ja natuke nagu isegi kõhklesin, et kas sobib siis esimeseks koomiksipostiks võtta üks oma ala tippudest, kuid.... väidetavalt on julge hundi rind rasvane ning siit see tuleb.

Asi:

Vampiiri või lihtsalt kollikoomiksite hulgas on kindlalt tegu absoluutse laega ning seda just kunstilises võtmes. Kergelt reaalsuslähedane pliiatsijoon vaheldumas mitemidagiütlevas vormis figuuridega, tindiplekk kui kerge vihje ning põhirõhk peamiselt Eesti filmikunstile omasel pilkudemängul, mis jätab ütlemata rohkem kui tuhat sõna.
Lehekülgedele pillutatud kerged emotsioonid silmaterade vaevumärgatava suurenemisena või allasurutud pinged väriseva joonena mõne jäseme ümber, kulmude mäng ning lihtlause siin-seal segatud tuhandete "grrrnk-ide" ja "ouch-iega" - jõhker või pigem meistriklass, ei midagi vähemat.

Stoori ise:

Järgib raamatut või filmi või kurat teab mida. Igastahes, kui filmi näind poleks, siis oleks tänu ülikunstilisele vormile enamus kogu jamast suht arusaamatuks jäänud, sest juba mainitud jõllitustseenide abil anti edasi ükskõik mida või pigem vastupidi. Lugu ise oli vist selline, nagu ma juba filmipostis kirjutasin ning rohkem ma sel teemal ette mulisema ei hakka ja lisan veel lõpetuseks, et kindlasti tahan lugeda ka järgmisi osi ning loodan sel teemal Eskimo peale, kel arvatavasti kõik kõvaköiteliste ja originaalkeelsetena juba ette tellitud või suisa riiulis olemas.

H: Ohjahh e. erinevalt raamatust ei kulunud mul selle läbilugemata jäämiseks 3-e aastat. Seega pluss vist.

The Stolen Airship e. Fantaasiaküllane fantaasirohkus

Minu lugu algas nii:

No see oli siis see kauaoodatud kinopilt, mida Metsavana mulle kuidagi näidata ei tahtnud ja peab tunnistama, et veel enne filmialgustki kosts mainitud petumehe suust väiteid stiilis, et "jama, arvuti ei loe plaati välja" ja "äkitse jooks kõigepealt midagi, mis energiat annaks", aga minu vankumatu - et mitte öelda raudne - tahtejõud jäi peale ning tulemusena olen ma nüüd jälle ühe filmikogemuse võrra rikkam.

Lugu:

Nu tegevus toimub jaburavõitu maailmas, mis sarnaneb kahtlaselt üleeelmisele sajandivahetusele ning põhirõhk inimeste päädes on õhuruumi vallutamisel ja sealt loomulikult edasi kosmosevallutamine, ning sealt peaks arvatavasti veel mingi vallutamine tulema, aga selleni ei jõuta.
Igaljuhul seisab N-linna laadaplatsil uus ja uhke ning esitiivikuveoga gaasiõhupall, mille ohutuses veenmiseks valetab selle omanik, et aparaat töötab põlemisvaba gaasiga ( fire-resistant gas). Tulekindel gaas äratab aga internatsionaalset tähelepanu ning selle tähelepanu suunamist või täpsemalt gaasikomponentide väljauurimist ei tee kuidagi lihtsamaks asjaolu, et kamp kohalikke poisse otsustab päriselt seiklema hakata ning õhulaeva "kaaperdada"
Noh, edasi läheb asi mõnusalt jaburaks ja kogu möllu tulekindla gaasi ja poiste ümber sekkuvad superspioonid, pealuukindralid, armeejuhtkond, kapten Nemo ja kuna vahepeal maandutakse ka üksikul saarel, siis ei pääse vaatajad ka piraatidest ning kahurikõhulisest haikalast.

Film:

No asi, mida kindlat öelda, on see, et Karel Zeman ja tema meeskond- kes iganes sinna ka ei kuulunud - on vist julmalt teinud, mida ise tahavad ja mis iganes pähe on tulnud. Film koosneb näiteks omavahel kokkulapitud filmi ja animatsiooniklippidest, mida ilmestavad veel siin seal joonistatud taustad või tegelased ja mõnusalt jabur huumor.
Paraku aga ei kesta pidu eriti kaua, sest sisu jookseb seiklemisse kinni ja pikapeale muutub kogu kinolinane veiderdamine ikka üsna mõttetuks.
Umbes, et noh tore oli vaadata igasugu ulmetotrusi seni, kuni nad asjasse puutusid, aga lõpuks oli see liigne jaburdamine just see, mis filmikäigule vee peale tõmbas.
Liiga pikale venis lihtsalt see Jule Verene-i raamatutest välja rebitud ja käigupealt juurde leiutatud tehnika ja muidu träni juurdevool ning ega see tehniline üleküllastatus dokumentaalkaadrite juurdelisamisega merevees ulpivatest pardikestest filmi oluliselt paremaks ei teinud.
Tüüpiline teema, et oma kätetööst suures vasikavaimustuses olles ei hablata ära, kus hoog tasapisi maha võtta ja kogu krempel kokku kerida ja nii käis nii hoog kui mainitud krempel maha iseseisvalt ning ilma igasuguse sekkumiseta, ehk siis lõpp oli juba nii niivõrd kui ka naavõrd igavapoolne.

Hinnang numbris, lisamölas:

Omanäolise Ulmekomöödiana: 4/5 e. viimane veerand jooksis, krt, ikka suht igavalt, ehk siis enamus saarel toimunust oleks võinud vabalt toimumata jääda.

Fantaasiaküllase Kogupere-seiklusfilmina: 3/5 e. koguperelikkuses ma tänapäeval väga kindel poleks ning fantasy-osa oleks vabalt võiud seikluse arvelt suurendada.

Kokku: 7/10 e. jabur, omanäoline ja soovituslik.


Teised:
Ukradená vzducholod (1967)

Trash: 8/10

Rotten Tomatoes, audience: 50 %
IMDB: 7,2/10 (231 v.)

Jan Uuspõld läheb Tartusse e. Õlu tähendab dialoogi.

Nii-siis:

Kuna Onu Kalver kirjutas lahti Eesti filmi väärtuste põhjuslikud alused ning mul pole iseenda poolt palavalt tunnustatud filmiteaduri sõnades kahtlemiseks alust, siis jätan ma Jan Uuspõllu sügava vaimse puude kinematograafilise väljendi lahtiseletamise tema ja veel patriootlikumate tegelaste hooleks ning jutustan hoopis Kolmabaöisest vahejuhtmist Illegaardis.

Kolmaba õdagused ja õlleteemalised eksirännakud viisid mind hilisel ajal Illekasse ning väljas suitsu tehes komistasin ma trobikonna sommide otsa. Otseloomulikult nihkusin ma neile tasakesi lähemale ning poetasin nende jutuvahele laialt levinud ja seltskondliku viisakuse tüüpi retoorilise küsimuse, et "Mis on parim Soome film?" ning elementaarsest viisakusest tampisin maha kõik pakutud variandid peale enda poolt letti löödud Talvisota.
Nu Talvesõja ülimuslikkusega nad lõpuks ka läbi vaikimise nõustusid, aga see-eest hüppas jutuajamine teemale, et kas Eesti film on rõlge kõnts või mitte.
Täpsustuseks mainin, et sel hetkel käis jutuajamine minu ja ühe eesti keelt puhuva soome neiu vahel, kes minu hääletooni valjenedes aina rohkem ja rohkem kimbatusse sattus ning ebalevas kõnepruugis aina rohkem ja rohkem filme ette ladus, mille kohta võiks ju öelda, et "nagu oleks ju head filmid".
Paraku pidi ta aga iga kord nõustuma, et nende kui Eesti filmide kohta võib tõesti öelda, et "nagu oleks ju.. midagi", aga filmide üldbaasil tuleks nad pikema jututa prügikasti saata.
Samuti vilistasin ma välja tema pakutud lohutavas stiilis vabanduse, et eestlased on ainult 20 aastat iseseisvad olnud ning seetõttu ei peagi VAST nende filmid veel eriti head olema.
Igastahes oli näha, et viisakas tütarlaps tahab mind heasüdamlikkusest lähtudes veenda, et Eesti filmikunstil on lootust..vb siis kunagi tulevikuski... ning muutus tänu sellele aina kohmetumaks, vahtis abiotsivalt ringi, küsis kaasmaalaste käest mõnda Eesti filmi, mille kohta võiks hea film öelda ning muutus aina kurvemaks, kuni lõpuks jäi ikkagi ebaledes selle juurde, et 20 aastaga ei tohigi inimesed õppida filme tegema.
Kuna olen ka ise sarnases olukorras olnud, kus lollist viisakusest lähtudes nagu peaks-tahaks midagi positiivset öelda, aga no pole midagi öelda ning lõpuks ütled välja mingi lolluse, siis džentlmännina keerasin jutu Rootsi filmide peale ja alles lahkudes kiitsin veel headest tavadest kinnipidamise eesmärgil Talvesõja puhul esinenud profesionaalset teostust, mis on oma ajale ja eelarve madalusele hoolimata kõigile hammastele vastu pidanud ning jätsin vaesekese jalalt-jalale tammuma ning mulle kurva pilguga järgi vaatama. Kahju oli tast lausa - ausõna.


Olgu..

Eesti-filmina: 20/10 e.
Me filmikunst,
see õud ja vaev -
Mis tuuu-leeb a-lla
nee-la-ta

Filmi kui sellisena: 2/10

keskmine hinne e. (20 + 2 - 19): 3 + 2 = 3/10

Tucker and Dale VS Evil e. "Tappev vaheaeg" nagu WTF?

Alguseks:

Tucker and Dale oli üks filmidest, mis lendas vaatamislisti kohe peale selle tulemasolust kuulmist. No mis võiks olla toredam või mis võiks perse minna pahupidi keeratud slasher-loos, kus metsa laaberdama läinud kolledžinoored satuvad kokku sinna kalastama läinud ning veidi vähem urbanistliku kehaehitusega onudega ja peale saatuslikku eksitust tekib olukord, kus mõlemad pooled arvavad, et teine osapool on peastpõrunud mõrtsuk-kannibalid, kelle ainus eesmärk on esimese osapoole maha tapmine... Tõsiselt - mis seal valesti võiks minna - muud midagi kui kõik või mitte midagi.

Ehk siis:

Pigem kõik, kuna TDVsE puhul kerkib jälle tuhast nn. Vogoniehvekt*. Lahtiseletatuna siis, et idee tulnukatest, kelle suurim kirg on kohutavalt halbu luuletusi kirjutada ning lisaks oma liigi esindajatele neid ka vangistatutele ette lugeda, oli idee poolest minu jaoks nii naljakas, et halb hakkas. Lahtikirjutatuna-filmituna aga kadus ideelt kogu sära, sest noh... ei ole asjad nii lihtsad, et mõtleme midagi geniaalset välja ning saame seda üksikasjalikumalt seletades-näidates sama tulemuse.
Tuckeri ja Dale -ga, siis täpselt samal lugu, ehk siis veerand filmi pealt saab selgeks, et tahtlikult ei tapeta kedagi ning edasi moondubki kõik üsna tavaliseks slasheriks, ainukese vahega, et inimesed komistavad ise puiduhakkurisse, panevad ennast kogemata põlema või jooksevad teravate puuokste otsa - suicide -slasher?
Oleks vähemalt nende surmadegagi vaeva nähtud - ntks Final Destinationi moodi ahelreaktsioonid - aga idioodi kombel taoti ikka ja sama komistusefekti ning ennast esimese veerandiga ammendanud kontseptsiooni ja seda pea lõpuni välja. Ei, lõpus ei tulnud pööret paremuse poole.

Hinnang numbris, lisamölas:

Tagurpidi Antslana: 3/5 e. ei vedanud välja, vabadust lubav stoori osutus hoopis räigelt kindlapiirliseks ja sealt välja rebida ennast ei õnnestunud.

Õuduskomöödiana: 2/5 e. slasheri õuduseks liigitamine nõuab keelde hammustamist ning 5-6 nalja pooleteist tunni peale on komöödia kohta ikka suht nadi tulemus.

Kokku: 5/10 e. muhedalt algav kino, mis tänu iseenda hooleks jäetud algideele muutub aina tüütumaks ja tüütumaks.

Mujal:

Xole-Kipe: 8/10
Spellbound: 8/10
Kober: 5/10

Filmiveeb.ee: 7/10 (4 h.)
IMDB: 7,8/10 ( 4225 votes)
Rotten Tomatoes(audience): 83%
__________________________________
* Pöidlaküüdi reisijuht Galaktikas