Puhastus e. Tavaängist verisem äng

Alustuseks.
Kuna ma filmiblogi teemal ametlikult magan, siis tahtsin ma seda hoopis Filmivaatluse FB-pagele kirjutada. Paraku sai tekst liiga pikk ja kuna pikemate asjade lugemine FB'st on valulik tegevus, siis kuulutan välja Ajutise Ärkamisaja ja kriban kogu krempli siia.


Niisiis, film nimega "Puhastus"

Võiks ju öelda lihtsalt, et Jokinen peaks ennast palama panema, ning-et Oksanen tuleks juba ainuüksi lolluse pärast üles puua ja sellega kogu jutt ka lõpetada, aga...
Kuna ma ei ole raamatut lugenud ja seega ei tea ka, et mis osa kuulub kellele ja mida polnud kuskil ja oli ainult kuskil, siis parem jätkan, ehk raiun paar mõtet kirjamärkideks.

Lugu ise, ehk see osa mis toimus kaugemas minevikus, oli iseenesest usutav ja ka vastuvõetav.
Vaimselt pooltõbine tsikk on ühest mehast - täpsemalt õemehast - sissevõetud ning enda positsioonide kindlustamiseks abiellub Jehoova tunnistajate stiilis parteikoosolekuid pidava punakommariga. Lisaks saadab ta ka enda õe koos lapsega Siberisse.
Meha aga vedu ei võta, istub kapi taga peidus, nuriseb supi üle ja proovib korraks isegi mõtsa pageda.

Keskmine eestlane muidugi puristab sellise "jama" peale kapatäie tatti põrandale, lööb rusikaga vastu rinda ning jõriseb paar rida laulust "Jää vabaks Eesti meri." Seejuures adumata, et tema mõminast aimatav viis pärineb hoopis lööklalulust "Julgesti vennad nüüd tööle", ning-et vajadus pooled sõnad mõminaga asendada, pole tingitud ainult alkoholijoobest.
Eestlaste rahvuslikku meelestust ülehinnatakse ja heroiseeritakse nii-vai-naa ja keegi ei taha tunnistada, et üksikisiku sisemine egoism surub igauguse massiisamaalisuse julmalt põlvili.

Ajaloolised, ehk Punaarmee julmusi näitavad kaadrid olid esitatud nii, et ajalugu eriti  sisse ei sattunud ning eraldi märgin ära selle, et ei ole teada ühtegi juhtumit, kus metsavennad oleks keset päeva, trikoloor uljalt õlal, mingit vallamaja vallutama kõmpinud.
See, et NVKD efektiivsus oli suurelt tingitud just nende lihtsakoelisest brutaalsusest, mitte piinamistoolidest ja valgetes kitlites mõrtsukarstidest, on Lääne, antud juhul Soome kodanikule, loomulikult mõistetamatu.
Eksole ju täiesti uskumatu, et igasuguste agregaatide asemel võib ülekuulatava lihtsalt põrandale lüüa ning saapakontsaga munadele suruda...aga see selleks.

Lähiminevikus toimuv osa oli see-eest üks ebausutavalt esitatud ja pealegi üsna igav okse vägivallast ja kannatustest.
Lühidalt öeldes, lihtsalt otsast otsani loll ja miskipärast olen ma veendunud, et inimene, kes paneb enda võltsdokumendil eesnimena kirja "Paša," ei ole võimeline isegi mingit taarapunkti-räkitit vedama.

Üldjoontes tuleb tunnistada, et kino oli siiski parem kui ma arvasin. See ei tähenda muidugi et ta hea oleks olnud, aga ...pohmakaga vaadatav.
Märksõnadeks: Loll gore, ülepingutatud vägivald, topakad ja oma aja ära elanud gunst-kaadrid ja...mitte üldse nii vilets näitlejatöö.
Muu hulgas esines ka usutavaid dialooge ja häid kaadreid, aga harva.

Lõpetuseks, et kui selle filmi olemasolu eest kunagi pooled eestlased maha lastakse, siis loodan, et pihta saavad need, kes selle filmi valmimise ja promomisega kuidagigi seotud on. Ma tean, et nii see kindlasti ei lähe, aga loota ju võib.

H: 3/10 e. juutuubist saadaval ja ega ta mujale väga passigi.

Filmijutu-Joonas: 2/10
Xipe: 6/10

My Little Pony: Friendship is Magic [S1-S2] e. seks- tähendab, värvilised ponid!

Bet you didn’t seethat one coming.

Interneti avarustes tšillides sattusin ma loomulikult brony-fandomi peale, kes olid tolleksajaks kaks minu jaoks huvipakkuvat draamat korraldanud. Esimene puudutas mingitDerpy/Ditsy ja puuetega inimeste teemat ja teine oli seoses tonnide viisikirjutatud sõimukirjadega, mida saadeti inimestele, kes (omg) julgesidjoonistada erinevate nahatoonidega inimversioone MLP: FiM põhitegelastest. Need draamad, eriti viimane, on siiamaaniväga aktuaalsed ja, pean mainima, hüsteeriliseltnaljakad. Kuid loomulikult tekkis mul neid uurides tahtmine teada saada karohkem sarjast endast, et kogu seda draamat paremini mõista, ning ca 19 tundihiljem olin ma kaks hooaega ära vaadanud. Oih.

Mida ma enda vabanduseks kosta oskan? Esimest osa vaadatesei jäänud mulle multikast sugugi mitte head muljet. See tundus lapsik, labaneja peaaegu kõikide tegelaste hääled käisid mulle metsikult närvidele. Aga hei,ponid! Minu suurim nõrkus!

(eriti see kollane nunnudik)

Multikas ise on nagu ta on. Värviline, rõõmsameelne, lapsikja lihtne, kuid selle-eest ülinunnu ja täis õpetusi, mis sobivad imehästi justsellele publikule, kellele see tehtud on. Õnneks ei ole ka MLP: FiM langenud sellesse roosasse plikalikusse põrgusse, kuhupaljud pisikestele tüdrukutele mõeldud multikad langevad, ning samuti esindabsee erinevaid isiksuseid küllaltki hästi.

Eks animatsioon ise kipub kohati laisk olema, ning leidubpaljusid hirmigavaid osasid, mida teist korda eales näha ei sooviks. Samakehtib ka laulude kohta – mõned on tegelt päris catchy’d (nt Art of the Dress),aga teised ei saa kahjuks piisavalt kiiresti otsa (So Many Wonders). Hooaegasid ise võrreldes on ka päris selge, kumb neist on sisuliselt parem hooaeg (hint: esimene) ja kumb neist on juba natuke paremini joonistatud (hint: mitte esimene).

Väidetavalt on show looja Lauren Faust tahtnud eluaeg luua enda nägemust My Little Pony seeriast, ning antud multikas olevat tema kõrgeimhetk animatsioonimaailmas. Naist tuleb loomulikult kiita, ta võttis paljudejaoks igava ja aegunud multika, mille põhieesmärk oli pisikestele tüdrukutelemänguasja müüa, ning andis sellele uue elu ja omanäolise stiili. MLP fännbaas on tohutult kasvanud, kuidkahjuks multika motost (Love andTolerance) hoolimata ei kannata paljud neist kriitikat, mis on teinud nnbronidest naeruväärse seltskonna enamike silmis. Aga noh, kolmas hooaeg onvarsti tulemas, eks näib kaua see hullus veel kestab ja mis sellest lõpukssünnib!

Lõppkokkuvõtteks ma ei oskagi muud tarka öelda... Eks palju mõtiskletakse ka selle üle, kas antud multikas kaldub rohkem seksismi või feminismi poole, kas tegelased ja ponide stiil on liiga seksualiseeritud, ja kas see on ikkagi nii revolutsiooniline sari, nagu fännid väidavad jne. Kindlasti annab kõigest sellest pikemalt rääkida, aga ma olen praeguseks juba MNC blogi piisavalt rikkunud, et lasen teil ise nendele teemadele vastuseid leida.

H: 4 (laste tarbeks ~7)

IMDB: 8,6

PS, olge ettevaatlikud karakterite ja episoodide guugeldamisega - paljud vanemad fännid ei mõtle kommentaaride jätmise juures selle peale, et väikesed lapsed kinda vaatavad ka seda.

Imeline Ämblikmees e. mitte-nii-halb Ämblikmees

 Tuleb tunnistada... Ma ootasin midagi palju kohutavamat. Hollywood on viimasel ajal võtnud oma ülesandeks luua järjest sitemaid filme/triloogiaid erinevate superkangelaste kohta, siis teha nendest paar remake’i ja pärast kogu ettevõtmine (ca paariks aastaks) unustuste hõlma visata. Alati jääb nendest filmidest mulje, et rahast pole tegelikult puudust, näitlejad pole otseselt halvad näitlejad ja paljud eriefektid on tegelikult üsna änksad, aga üldmuljes tundub isegi 2/10 hinnang liiga hea mõne filmi jaoks...

Seetõttu Imeline Ämblikmees üllataski mind. See ei toonud sisse mitte midagi uut ega meeldejäävat, kohati korrati vanu klišeesid ja nö vigu, aga samas film otseselt ei põrunud ka millegagi.

Alustame üldisest suunast, mida prooviti luua – midagi humoorikamat. Marc Webb, erinevalt Sam Raimist, saab aru, et ta teeb siiski filmi Ämblikmehest, mitte Bätmännist. See ei tähenda, et filmil ei peaks olema või ei ole süngemaid hetki, aga rohkem pannakse rõhku Peter Parkeri teismelisele kohmetusele ja Spidermani ninatarkusele kurikaeltega võideldes. See loob küllaltki põneva-ent-kahjuks-mitte-liiga-huvitava atmosfääri ja annab võimaluse filmil jääda tüüpiliseks superhero movie-ks ilma, et see otseselt pinda käiks. Põhiline stooriliin oli selline keskmine kangelase sünnilugu, mis kohati oli küll liiga angsty, aga samas moraalide koha pealt tagasihoidlik ja üleüldiselt helge.

Võrreldes vanemate versioonidega on loomulikult eelis ka uuemas tehnoloogias, tänu millele on loodud visuaalselt ikka päris ägedaid hetki ja antud üldpildile rohkem ämblikmehelikku liikuvust. Ka näitlejad on paremini castitud. Tobey Maguire tundus mulle alati selles rollis natuke naeruväärsena, kuid samas, ega ka Andrew Garfieldi draamatilised hetked kõige paremad polnud... Siiski oli ta selles rollis tunduvalt edukam, Bingi tragöödiast hoolimata. Kuna tegu on Imelise Ämblikmehega, siis lisandub karakterite nimekirja ka Gwen Stacy, keda Emma Stone mõnes-mõttes tagasihoidlikult mängis. Teda oli kindlasti huvitavam jälgida kui eelmiste filmide damsel-in-distress MJd, kuid ega ta eriti silma ka ei paistnud. Õnneks on Emma Stone päriselus piisavalt äge inimene, et selle võib talle lebolt andeks anda.

Kokkuvõtteks siis – klassikaline ja kergesti jälgitav plotline, parem casting, naljakam ja rohkem Ämblikmehele kohasem tunnetus ning 5+ eriefektid. Mitte midagi otseselt meeldejäävat, aga kindlasti mitte kõige kohutavam Marveli film viimasel ajal.Ootan juba põnevusega, mis käki nad järgmiste filmidega kokku keeravad.

H: 5

IMDB: 7,6