Falkenbach "Tiurida" (2011)

Kuskil 95/96-l aastal kuulsin esimest korda sellisest nähtusest nagu Viking-Metal ning sellega kaasnes ka infokild, mis käsitles Falkenbachi kui Viking-metali loojat, kuningat ning kurat teab mida veel*.

Kuna keegi järgmistel aastatel minu meeletut infopagasit revideerida ja updeitida ei tahtnud ning kuna ka "Magni Blandinn ..." plaadile oli veripunase markeriga raiutud aastaarv 1992, siis kolistasin ma kuni mineva aastani mööda erinevaid laudkondi ringi ning kiitsin Falkenit kui jumalate kingitust ja kõige olulise algust.

Kes teab kaua mu eksirännakud kestnud oleks kui doomilegend Isa Pjotril poleks jätkunud mehemeelt, et mind mu järjekordse viking-metali ajaloo kiirülevaate ajal turvisenööpi pidi eemale lohistada ning nurgataga kõrvakiilude saatel mulle hüsteeriliselt "Bathory ! Bathory ! Bathory !" näkku karjuda.

Igastahes jah ning see pisike ja 15 aasta pikkune vahejuhtum selleks ja jätkame üllatuslikul kombel teemat hoopis Falkenbachi viimase albumi rajal.

Falkenbach-i muusika on midagi mida võiks nimetada äärmiselt üheülbaliseks ning igaks juhuks lisan siia lõppu, et tegemist on sellise nö viimase peal üksluisusega.

F-i albumid jooksevad pea kõik kuskile sinna "kamp hambuni relvastatud tüüpe marsib ja marsib ja marsib mööda teed, vahepeal vihmas vettides, siis päikse käes higistades" atmosfääri ning tänu aeg-ajalt sisse tiksuvatele muusikalistele erinevustele võib aru saada selles, et kas nad lähevad kuskile või juba tulevad kuskilt või et kas nad takerduvad vahepeal kuskile padrikusse või istuvad hoopis paariks minutiks mõne oja veerde maha.

Tiurida selle koha pealt õnneks üllatusi ei paku ning juba introst alates on aru saada, et sama sõjasalk on jälle teele asumas ning nüüd on aeg klapid pähe suruda, ennast külili visata ning hakata neile nägusi, sõjariistu ja kogu teekonda koos põhjustega ja muu juurde kuuluvaga juurde maalima...

H: 5,5/6 e. Täpselt ja samas mitte üldse sama Falkenbach, mis kõigil eelnevatel kordadelgi ning ilma igasuguse hinnaalanduseta. Täispunkte ei viska sellepärast, et minu kõrvade ja vaimusilmade jaoks jääb ta "Magni Blandinn Ok Megintiri-le" tiba alla.

Parimaks nii tekstilt kui ka viisilt, siis "Where Hes ravens fly..." ja mainin veel, et enamus Falkenbachi lugudest on äärmiselt pohmelli ja unesõbralikud

________________

*90-l aastatel räägiti iga metal-bandi kohta mingeid hulle ja harva paikapidavaid jutte.

The SKoidats "The Cure For What Ales You" e. Pröök-pröök, Pläng-pläng, Põmts- põmts, THRÖÖÖT!

Kui üle kuu aja juua ainult niipalju kui eluks vajalik, siis on tulemused katastroohvilised.
Eilse päeva suutsin üle elada võbisemise ja magamisega kahasse ning asjalood ei tundunudki kõige jubedamas seisus olevat.

Öösel istusin seetõttu üleval ja vaatasin persetäie kinuvilme ära, millest ühegi pealkirja ega sisu ma ei mäleta.
Aga tegemist oli värvivimidega ning ühest ma ootasin miskipärast nindzasi, aga selle asemel oli ainult pähklisuuruse ajuga godzilla..... Isegi Tõhh suutis selle vilmi lõpuni vaadata, nii et lasen temal selle kohta midagi kirjutada hoopis.

Seega - seoses mainitud dementsuse ja amneesia hoogudega otsustasin hoopis kribada viimase aja lemmikalbumist.

The Skoidats - "The Cure For What Ales You"

Kohati Skatalaitside väikevennana kõlav Sk. on tegelikult suurem kompott erinevatest muusikastiilidest, sest pröökavad pasundamised langevad kohati juba jazz/blues-i kanti ning imelikul kombel ei tekitagi minus okserehvleksi ega peavalu, mis viimasena mainitud muusikastiilidega tavaliselt kaasas käib.

Vägivalda* on tekstides 90-date Skinhead-Ska bändi kohta suhteliselt vähe ja nendel "vähestel" juhtudel on see ka hästi esitatud, ka "Oi!Oi!Oi!" sariröökeid kostab ainult mõnel korral - imelik, võõristust tekitav ja kahtlustäratav, aga toimiv.

Lisapluss mainitud albumi puhul on veel see, et kogu kupatus on suudetud salvestada kuidagi äärmiselt aurisesõbralikult ning isegi mõned ca paariminutilised saksisoolod ei suuda tekitada sellist ajurabandust nagu johnstones-i või the specialsi nimelistel kooslustel pohmelli perioodidel tavaks on.

Ma ei väida, et "T.C.F...Y" on album, mis suudab pohmellisusardid kerest välja ajada, aga on hetki mil voodi ja tuba muutuvad suitsusteks kõrtsideks, milles kohvitassi taga persetavad biitnikud laudade taga passivad ning sul on võimalus ennast sigaretitossuga ümbritsedes alkovabale ühiskonnale nähtamatuks muutuda.**

Enivei - värisemise, paanikahoogude ja maailmalõpuootuse kõrvale sobib suh't ideaalselt kuigi näiteks laul "Happy Drunk" võib mõned vandesõnad või der katzenjammeri esile kutsuda.


Poliitilise pläusti puudumise, omanäoliste tüünide, andekate/humoorikate tekstide ja "eluterve"suhtumise tõttu maailmaasjadesse ning nendest "elutervelt" arusaamine ei anna mulle võimalust kõneall olevale albumile alla nelja punkti anda.

Täistabamust ei venita välja, kuna bonustrack-ina lisatud "Running Riot-i" laivlindistus rikub kogu reliisi ühtsuse ning ei ole nii õnnestunud kaver, et seda nüüd kohe kindlalt sinna lõppu vaja oleks olnud.

Pohmasõbralik? loomalikutl, ehki mõnele võivad metallist torude huiked vastumeelne olla (+1)

Kokku: 5/6



__________________________________

*
"R'Aggro" nimeline laul refrääniga -

I will smash your fucking head,
Two ticks and I am seeing red.
I don't care what you have said,
I will stomp and kill you dead.

- ei kuulu oma uinutava rütmi ja muusikalise lahenduse tõttu vägivaldsete laulude hulka. Samalaadseid vabandusi kavatsen ma ka kasutada ülejäänud laulude puhul nii-et pole mõtet inisema hakatagi. :)

**
Muuseas ükskõik kui palju sa seda ka ei üritaks, ei suuda sa seda kööki kasutades ja kolme box of fags- e suitsetades järgi teha, kuna sobimatul hetkel raadiost kostev "Pokerface" rikub kogu valmispahvitud atmosfääri.



Seda lugu teksti sisuks oleva albumi pealt ei leia ning üles riputasin selle ainult seetõttu, et tegemist on nende ainukese videoga.