The Warriors Way e. Ninja VS Kauboid VS Ninjad!

Selgituseks siis, et ...


...keegi Olli nimeline seltsimees mainis FV-s, et tema ei suuda otsustada, kas sellel filmile tuleks hindeks panna 2/10 või 7/10 ning minu haisunäärmete bekatikeskus haistis võimalikku šedöövrit.
See on lihtsalt väga väike võimalus, et mingi muu kino suudaks nii hoomamatu olla, et keegi ei saa pärast aru, et kas see, mida ta vaatas, oli superjama või Superjama või The Superjama.
Noh jah, šedöövrist jäi küll tiba puudu, aga asi seegi...


Film ise..

...on äksõnfilm, mida on segatud nindža-äksõnfilmi elementidega, millesse on vastavalt toodud sisse ka ninja-filmi elemente, pluss natuke aurupunk-i hõngu ning segatud neid veel tõsise annuse vesternikuubikutega, millesse puistatud digimälli ning seda vaid selleks, et kogu kompotti veel kõik teadaolevad Bekatijuured ja ladvad sisse suruda ... ahjaa, sinna juurde veel - no oli seda nüüd veel vaja - oli lisatud kole palju mingit šüzeevärki ja selle liiga üksikasjalikku arendust, aga elasin üle.
Ehkki jah ja tuleb tunnistada, et seda viimast poleks absoluutselt vaja olnud või siis oleks seda vaja olnud, aga äärmiselt pinnapealselt, sest tulemusena jäi kohati sama mulje, mis eelmise Rogue entertainmenti filmi puhul - Season Of The Witch - et stabiilselt parim osa filmis oli naisepeaosatäitja. Nu vähemalt sellest hetkest alates, kus tema karakter ei üritanud enam karmi westernichicki mängida ja rahuldavalt keskmine näitlejaanne sai rahus ilma üle- ega alamängimata lõputiitriteni edasi veereda.
Igastahes saavutati selle süzeega üleküllastamise tõttu kõigest üks kuradi mõnus löömakino, kus kõik vähegi märulistseenid on vinged ja ülepunnitatult digikunstilised kaadrid olid lummavalt totrad või lihtsalt mõnuga ülepunnitatud, aga kõik, mis eelpoolmainitute vahele jäi, lonkas ja liipas igat meetrit - igavalt lonkas ja liipas muuseas.


Lõpetuseks:

Ehk siis kõikidele õigustamata ootustele vastupidiselt on tegemist piire nihutava absurdiäksõniga, mis ei liiguta - kahjuks - mitte mingeid piire absoluutselt mitte kuhugi ning haiseb üldjoontes selle järgi, et Okeaanid on üritanud Hiinat teha.
Närvi ajas ka see, et pidevalt jäädi poolele teel pidama, sest - no krt - kui juba ninja-western, siis võiks ju ka lõpulahing kahe vana ninja vahel aset leida lendamise -hüplemise-tõmblemise ja üksteise coltidest tulistamisena, kus mõõkadega hoitakse end aint õhus või laetakse nende abil püstoleid... mingit moodi.
Igatahes jah, lisaks märkisin veel üles puuduva baarikakluse ja selle, et keegi ei muutnud ennast korrakski nähtamatuks - ehh, tänapäeva noorus.


Hinnang numbris, lisamölas:

Ninja-westernina: 4/5 e. kui juba ninjawestern, siis olgu ninjawestern ja seda koos baarikakluste ja värkidega. Praegu jäi kohati mulje, nagu oleks tahtetud mingit päris filmi teha.

Aksõn Fantaasiawesternina: 4/5 e. Ainult klišeedesse takerdumine oli see, mis sellele kinole luugi peale lükkas - oleks tulnud ikka vinte peale kruttida kuni veri väljas.

Kokku: 8/10 e. õppetund Rodriguezele teemal, et kuidas tuleb kultus-saastakinost paroodiat teha...


Mujal:

The Warriors Way
(New Zealand 2010)

IMDB: 6,3/10 (3122 v)
Rotten Tomatoes(Critics): 49 %

________________________________

Ja järjekordselt võtsin ma hunniku + hunniku megahäid shotte, mis kõik lapikuks muutusid ning seega rahulduge netist leituga.
(pics: Google ;))

Van Diemen's Land e. Inimkonservide eripära kaugokeaanias.

Algus, lõpp ja keskkoht.

Kannibalismiteema raamatutes/filmides on ikka minu jaoks kaasatõmbav olnud ning seetõttu on läbiloetud ka lugematuid hulk sopakaid ja kõvakaanelisi, kus tants inimliha ümber käib. Eredaimalt on meeles tatikana Tarzanist loetud stseen, kus nõrkenud Rokoff -või mis iganes selle Tarzani arhivaenlase nimi oli - ööpimedas paadis, John Claytoni poole roomab ning kogu oma näljastvõetu rammuga taskunuga lahti tõmmata üritab.

Kõva, lugesin vist kordi ja kordi ning pean seda ka Tarzanisaaga - minu poolt loetud hunniku - parimatest parimaks kohaks.

Muidugi, tol korral päris maiustamiseks kätte ei läinud, kuna muidu oleks tulnud kolmanda osa pealkirja oluliselt muuta, aga see-eest on teisi õnnetuma ja veel õnnetuma saatusega reisijaid, reisikaaslasi ja muidu päevikupidajaid olnud.

Kasvõi see Andides grilliv jalkameeskond Uruguay-st, inimsööja-vampiiri päevikud Nelli Teatajast või mõni saastafilm, kus lõpplahendusena pahad inimsööjad heade inimsööjate poolt nahka pistetakse vms - Cannibal Holocaust näituseks.

Muuseas, sellest kinost ootasin ma tänu heale algusele - ning nagu hiljem selgus ka mälupeetusele - midagi enamat, aga sellest ka kohe...

Antud film andis juba alguses lootust et tuleb midagi asist, sest kas saab olla veel karmimat inimsöömiskoondist kui põgenenud sunnitöölised- vaevalt.

Jälgisin filmi iga sekundit kõrgendatud tähelepanuga ning jokutasin isegi valjuhäälselt nõutud suitsupausidega, aga midagi ei toimunud.

Tüübid jõlkusid ja jõlkusid ning filmi absoluutlaeks jäi esimene mõrv, kus kamp tüüpe kirvega šokkilöödud tüüpi nagu siga veristama hakkab, aga sellest edasi ei toiminud enam midagi, mida võiks kasvõi haltuurakorras huvitavaks nimetada.

Kaadrit jäi aina vähemaks ja vähemaks, ilusad maastikupildid asendusid samasugustega ja veel samasugusemate ilusate maastikupiltidega ning kui juba pool kogu kambast nahka pistetud sai, siis oli mul juba tõsiselt raske ennast paigal hoida.

Spoiler e. ennetav abi

Nüüd spoilerdan veel rohkem, sest ma ei taha isegi vihavaenlasele saada osaks selliseid Sisyphose piinu, nagu ma ise seda filmirulli lõpupoole veeretades üle elasin.

Okei - kuskil viimaseks veerandiks jääb alles ainult kaks meest. Muuseas - ka siis ootasin ma, et kohe-kohe toimub midagi ägedat ning nüriilmeline film saab endale kohe vägeva kuue, et umbes nii need kaks olidki alguses kokkuleppinudki ning ka umbkaudu välja arvestanud, et mitu iseliikuvat lihakonteinerit nad kaasa haaravad või midagi muud ennenägematut, aga ei..

Pingestatud õhkond selles mees-mehe vastu toimuvas kõõrdpilguheitluses oli võib-olla isegi olemas, aga selle tajumine oleks võimalik olnud vaid siis, kui film oleks sellega alanud.

Noh ja lõpuks jäigi ainult üks ning siis tulid saatetiitrid, mis rääkisid sellest, millest oleks see kuradist neetud film võinud hoopis rääkida !!!

Kopin need siia, et inimesi säästa ning-et mitte maailma kõige andetuma subtitristi tiitlit saada, siis teen seda in english.

Pearces confession of murder and cannibalism was rejected as a coverup for his mates at large.

He escaped Macquarie harbour a second time with fellow convict Thomas Cox.

Cox's mutilated body was discovered not far from the settlement.

Alexander Pearce was hanged at Hobart Town Gaol on July 19th, 1824.

Ja kui ma nüüd seda teksti netist leida üritasin - et ennast ümbertippimisest säästa - leidsin ma Wikipedia lehekülje ning kuskil ajutaguses hakkas koitma, et ma olen nii Cox-i kui Pearce-i nime ja nende sõbrasuhte üksikasju kunagi mingi raamatu ääremärkusest lugenud.

Huvitav mis emotsioone see äratundmisrõõm minus tekitama peaks ?

Ah, savi.

Hinnang numbris lisamölas:

Filmina ellujäämisest kannibalismiteel: 2/5 - ehk liha söödi küll ja nätsutati ambid ka peale, aga see ellujäämisosa oli kohutav tüpaaž-sitt.

Dramaatilise ajaloofilmina: 1/5 - dramaatikat sülgas nagu püdelat sitta keskmise poliithoora randmeümber mässitud häälepaeltest ning sünge, hämar, vajuvalt rõhuv ning tajumatust pingest sädelev atmosfäär - ehk dramaatilisusest pulbitsev igavus - vaheldus ainult piltidega ajalooliselt igavatest pinnavormidest ja metsakultuuridest Uus-Meremaal.

Kokku: 3/10 e. midagi sellist tundsin ma Avatar-i ja Robin Hood-i vaadates. A'la et tuleks nüüd ometi midagigigi, aga ei tulnud ning midagi sarnast saaks kokku, kui Valhalla Risingust kogu peks välja jätta.

Kuradi Tallinnfilm ma ütlen !

IMDB: 5,9/10(1062 v.)

Hoiatus: Piltidel ei sööda ühtegi inimest!

Gabriel e. inglitamp puhastustules

Sisututvustuse leiate arvatavasti siit ja ise kirjutan siia, mis filmist silma jäi.

Filmi algus oli jube, need hirrrmsad 70. aastate hevimeeste soengud a'la Led zeppelin ning pahalase näost vastu jõllitavad ja kinder surpraisi seest saadud kollased punnsilmad, aga edasi läks aina paremaks.

Bekatist EI OLE mõtet oodata mõistlikke dialooge. Dia-d sakivad märkamatust kuni kõrvakargava astmeni juba algusest peale ning miskipärast on kaotatud ära muidu B-kategooria auks ja uhkuseks olev sõnade kvaliteetselge hõbehääldamine.
Kui ei tea, millest jutt käib, siis vaata näiteks Beowulf-i 1999 - selline tõsine ja tasemel artikuleeritud krhäghin põrkab vastu kõrvakile nii, et lausa lust on dialooge üles kirjutada, kuna kirjavahemärgid vupsavad nagu iseenest omale kohale.
Muuseas, Gabrieli mulinast jääbki aeg-ajalt mulje, justkui oleks tahetud Lamberti khräghinat jäljendada, aga viimasel hetkel on ära unustatud, kuidas see täpselt kõlas või äkitse on kogu tekst algselt hoopis Lambsile kirjutatud?
Viimasel juhul on küll kahju, et vanapoissi filmi ei saanud, kuna üks korralik "My name is Beobriel and i am Imm...khm....Angel" - stiilis üliartikuleeritud kõneviis oleks marjaks ära kulunud.

Kuna mingid inimesed vigisevad juba selle üle, et Sherlock Holmes, selles Richikese filmis Kill-All-Dod oskas, siis ma ei taha mitte teadagi, kuidas tõsimeelsed piiiblisõltlased siinseid nindza-ingleid vaatavad või mida neist arvavad.
Aga jah, siin on vinged nindza-noad ja nendega tehtavad kiired löögid- viuhh-siuhh.
Jalaga makku, siis näkku, siis pääääähe -bahh, bahh, bahh ja uuesti noaga- tšahhhhh.

Nagu madala eelarveliste filmide puhul kohane, on ka Gabrielis teatraalsusele kõvasti rõhku pandud ning lisaks välgunooltele ja kõumeürinatele kaasneb ka kohustuslik kaameraväristamine. Kaamera jõnksub, nagu oleks vibraatorjalgsele statiivile paigutatud ning kõigile vaatajatele saab selgeks , et - jaa, kaamera väriseb.

Kui Rents ütles, et tema arust ei ole neegervampiirid eriti tõsiseltvõetavad, siis minuarust ei ole seda langemata neegeringlid ning ega ka mitte langenud neegeringlid.
Piibel on kirjutatatud valge inimese poolt, valgele inimesele ja mingeid neegeringleid polnud sinna vaja - seega neid pole.
Esimene neeger inimeste seas oli paberite järgi Kaanani neljas poeg Haam ning Inglid olid olemas kõvasti enne inimesi (Iiobi raamat 38:4-7 ), seega - seni, kuni pole kirjutatud, et neegeringleid poliitilise korrektsuse mõttes juurde tehti, ei ole nad ka usutavad - ükskõik kas rastapatsidega* või ilma.

Visuaalne pilt on tüüpiliselt sinakates toonides, aga õnneks on eksperimenteerimisuss tegijad seestpoolt läbi hekseldanud ning paljusinisele unistusele lisandub veel muid värvitoone, mil lastakse "Photoshop basic" vahendusel taustaks taandatud sinimääädnessi peal silma torgata - lahe, primitiivne, ülejään'd pildiga mittehaakuv ning otse kümnesse... müts maha mehed.

Ehvektid:
Režisööri 6-e aastane poeg ja töötu õemees viivad osavalt palli keskväljale lähemale... Gimp palliga... söödab.... õhust püüab ründeäss Photoshop... pikk sööt vasakule !!! .... vasaku ääre küljehunt Paint sööstab end vabaks .... ta jõuab pallini ! ..... ja... TA TSENDERDAB!..... värava ees on täiesti ettenihkunud ründav keskväljatiiger Picasa.... PALL JÕUAB TEMANI!!! ... löök õhust väravale... .(!!!!!) ..... KOLL!!!!
Rahvas juubeldab, tribüünid lagunevad ning MNC näost kirgab vastu siiras rahulolu.

Olgu, nüüd katkestan, aga head ja keskmist silmavara tuli ja oli veel ja veel ja veel...

Hindeks:
Bekat- Religion related filmina: 4/5: Korrakski ei tekkinud arvamust, et tegemist võiks olla millegi muu, kui b-kategooria filmiga ja inglid olid ikka nagu inglid olla ei tohiks, ehk siis tüüpilised ima tiibadeta tiivulised olendid, keda ikkagist ingliteks nimetatakse.
Horrooriva Fantaasiamärulina: 4/5 - e. fantaasialiikumine oli täiesti olemas ja enamus ajast teistest filmidest Gabrieli poole, aga selle horrori ära tundmiseks oleks vist pidanud 2D-prillid ette panema.

Kokku: 8/10 - ka kõige paadunum blockbusteri fänn ei pea häbenema, et tal see kinu riiulis on ning Constantinele* teeb tuule alla.
Ootan järgmisi osi. (Tegemist on triloogia esimese vaatusega.)

_____________________
Gabriel (2007)
D: Shane Abbess W: Shane Abbess,
Matt Hylton Todd

Trash: 6/10
Imdb: 5.4/10 (4117 v.)

______________________
*
Mälu järgi kuna nett jebib: Noa neab Kaananit "Olgu sa neetud ja olgu sinu neljas poeg ja tema järeltulijad orjad sinu vendadele ja nende järeltulijatele... blabla... habrakadabra."
Hiljem saab Haamist Aafriklaste esiisa. Semist ja Jaavetist vist aasiaatide ning eurooplaste eellased.

**
Rastafariani kirik ja Etioopia õigeusu kirik... ja-ja... bla-bla ehk, siis film on ülejäänud teemakäsitluse järgi siiski üldlevinud Vana Testamendi järgi tehtud, nii-et - ei kotib.

***
Legion on olemas ja vaatan ära, siis kui piisavalt julgust olen kogunud.

Undead e. TšOMBID + ÄÄLIENID

Olen varasematel aegadel paar korda maininud, et pole eriline zombiefilmide fänn.
Libahundid ja Frankensteini monstärid kikkivad lihtsalt kõvasti rohkem ässi kui mingid sitased libasurnud ning ehkki Elavate surnute öö-d (1968/90) on muidugi überfilmid, liigitan mina nad sinna päris horrorfilmide hulka, nii-et minu vaadatavate zombijantide nimekiri koosnes kuni Dod Sno tulemiseni ainult postiteemaks tulevast filmist e. Undeadist.

Mesasi siis

On linn, on inimesed, siis hakkab taevast mingit värk alla sadama, purustades vanamemmemesi, läbistades paksukesi ning ajades ümber poeriiuleid ning üldkokkuvõttena muutub enamus linnaelanikest zombideks.
Need, kes ei muutu, kindlustavad ennast Marioni nimelise relvamüüja kodukeldris ja kui nad mingi hetk otsustavad, et nüüd on tarvis välja murda ja linnast lahkuda, avastavad nad veel, et linna ümber on kerkinud justkui imeväel kõrge ja ogaline müür.
Ahjaa, vahepeal sajab kahtlaselt pilvisest taevast alla happeline vihm ning siis veel mingised valguskiired, mis igast elusvärgensit üles veavad.

Tegemist siis Daybreakersi tegijate Peter ja Michael Spierig’s eelmise filmiga ning vaimunõtruse tundemärke sellele veel omistada ei saa.
Filmi peamine olemus piirdub igasugu klassikaliste õudukate, klassikalite blockbusterite ja muu ettejuhtuva pealt mattivõtmise raames ning mõõdukas irvetempos lõpuni veeremisega ehk siis kilde keegi peitliga ajudesse suruda ei ürita - oma asi, kas paned tähele või mitte ning kui ei pane, siis vaatad lihtsalt ulmega vürtsitatud zombifilmi.

Üks meeldejäävatest dialoogidest -

Rene: "Can i use your phone?"
Marion: "Those things you saw out there... That's only the beginning"
Rene: "what?"
MArion: "The beginning of the end"
Rene : "The end of what?"
Marion :"The world. The universe....... Everything"
(Tõsine värk või mes?)

Veel veidi möla koos numbritega:

Tšombis+ääliens komöödiana: 5/5 - üks fimiplussidest on tegelastepundi hardass-combatant Marion, kelle karakteri väljamängimine nõuab tõesti Steven Seagalile omast näitlejameisterlikkust ning kelle tekst tundub otse Shakespeare sulest tulnud olevat.
Action-horror-scifina:4/5 e. kui keegi suudab zombifilme hirmsaks pidada, siis jääb ka sellega enam-vähem rahule.
Sci-fi on täiesti esindatud ning Tom&Jerry stiilis äksõnit on täpselt nii piisavalt, et tripperililla ja plastiliinisadu otseselt tüütuks ei kisu.
Kokku: 9/10 e. grammikesevõrra Dod Sno nimelisest kultusfilmist allpool.

Postitus on pühendatud pisikesele Rentsile, kes viibib praegu Austraalias.
Olgu surm talle seal kerge, sest elust ei saa tema mitte seal rõõmu tundma.

Undead
(Austraalia 2003)
Trash: 6/10
IMDB: 5,6/10 (6612)
13. tänava Bruno : 1/10
Rotten tomatoes: 5-48%

Kuna ma otsustasin , et tagumine aeg on kunstiliseks kätte ära minna, siis on järgnevatest piltidest ainult üks kunstiseerimata.

Mad Max 2 "Road Warrior" e. isegi Mel Gibson pole läbinisti paha.

Proloog:

Kuna jõulud ja muu säänne on toonud minus esile mingisugused inimlikud tunded, siis otsustasin, et kuna ma olen Mel Gibsoni suunas viimasel ajal tsipa tõre olnud, siis räägin ma meha hiilgeajast veidikene, õigemini selle lõpust.

Maxidest paari lausega:

Triloogia esimese filmi tegevus toimub nn. maailmalõpu eelõhtul ning häbitul kombel on kõnealune film suurema tähelepanuta jäänud. Ehkki sellises maanteeäksõni filmis polnud selleks hetkeks enam midagi erilist, on MM-i näol siiski tegemist nagu üldkupatusest eraldiseisva teosega.

Lollakatel klišeekarakteritel baseeruv ja kohati Tarzani sekeldustele sarnanev triloogia häbiplekk ehk kolmas osa on jälle üks nendest nähtustest, kus üritatakse mingit filmi ekstra sinna ookeanitagusesse kinodehunnikusse ning sealsesse videolevisse müüa. Mitmesõnaga - mitte midagi mainimisväärset.

MM 2-est:

Mad Max R.W. on postapokalüptliste kultusfilmide jalajälgedes kõndiv austraalia kinofilm, mis vastupidiselt tavadele murdis ennast nende filmide esiritta, mille toidujäätmeid ta noolimas käis ja mille varjust ta välja hüppas.
Kergelt Damnation Alley ja veidi ka kõikide teiste postap. filmide ja koomiksite järgi lehkav film on lihtsalt tehtud sellise professionaalusega, et tema eiramine ei tuleks kuidagi kõne alla.
Esiteks kasvõi juba selle pärast, et edaspidi loobuti "Boy and his dog-i" jms. matkimisest ning hüpati koheselt Max-i radadele ning teiseks oli ta oma brutaalsuse ja vägivaldsusega eredalt silmatorkav, laskumata samas lausnõmetsemiseni, ehk lihtsalt soolikate eksponeerimiseni.
Mel Gibsoni tegi igastahes see kinuteos kuulsaks ning ka Austraalia sai ülejään'd maailma jaoks taasaavastatud.

Äksõn:

Mad Maxi põhiline tegevus koondub maanteedele, kus käib võitlus bensiini või surma peale, elud ei huvita kedagi.
Juba kõigest kättejuhtuvast kokkukeevitatud autod on omaette väärtus kuigi arvatavasti lõi see film hiljem ja kohalikes oludes roostetanud ja hingevaakuva 3. seeria bemari kultuse.
80. aastatel populaarne "sadomasohhistlike pahalaste" sündroom on ka selle filmi puhul valitsevaks saanud.
Äksõn on kindla suunaga - näidata inimühiskonna riismeid, kus kõik inimlik on pikemat aega juba kuradile saadetud ning ka need, kes patuga pooleks positiivsete kangelaste hulka kuuluvad, ei hiilga just rüütellikkuse ja naivistliku heasüdamlikkusega. Tamp on hoolimata oma maanteekesksusest aina kaasakiskuvam ning pöörase tempo ja kurat teab mitmesaja erineva kaameranurga alt filmitud lõpuchase on üks vingemaid läbi aegade, muuseas, selle ainukene miinus on see, et iga vaatamiskorraga muutub see aina lühemaks.


Kokkuvötteks:

Mis juhtub siis, kui Melile vabad käed anda, on teada igale kinufilmindusega kursis olevale inimesele, aga õnneks oli Gibson Mad Max II filmimise ajal veel Mittemidagiütlev Mittekeegi ja seetõttu ei pidanud ka antud film tema huvitavate mõttelendude all kannatama.
Üldjoontes siis kindalt üks kohustuslikest filmidest igale inimesele, kes natukenegi kinolinastatud vägivallast lugu oskab pidada ning filmi puhul omapärasust ei põlga.

Hinnang:

"Olelusvõitluse eripära peale suurt sõda" filmina: 5/5 e. brutaalne, originaalne ja kaasahaarav - mida muud sul säänsest filmist ikka otsida on.

Sci-Fi äksõnina: 5/5 - oeh, kõigepealt panin nelja ja kirjutasin mingi jama siia taha. Vaatasin natuke aega hiljem üle ning panin hoopis ühe teise jama siia asemele, siis vihastasin - muutsin nelja viieks ning tõesti, mis siin filmis etteheidetavat* on?

Pohmakaga: (+0) -e. kui varem nähtud, siis kergema pohmelliga erandkorras, aga üldjoontes ei ole hea valik.

Kokku: 10/10 e. Kokkuvõtte viimane lause.

Trash: 10/10
IMDB- Mad Max 2(1981): 7,6/10 (32.296 votes)
__________________
*
Rohkem seksi äkitse, sest ehkki seal üks "peaaegu" stseen on ning üks "pooleldi stseen" on ka, jääks seda nagu väheks, aga kuna see eeldaks juba mingi love-story vms sissetoomist, siis parem olgu olemata.

The Black Sheep e. mõrtsuklammaste pealetung

Proloog

Isa Pjotr soovitas kõikidel, kes koheselt kinno Avatari noolima minna ei saa, vaadata veel viimast korda natuke intelligentsemaid ja teaduslikuma põhjaga ulmekaid, sest peale Avatari vaatamist ei seisvat tal enam ei altaripoiste ega ka mitte District üheksa tulnukate peale.
Igaks juhuks võtsin ma seda tõsiselt, sest karta on, et see hetk, kui ma avastan ennast sininäolise plakati eest nutta löristamast, ei ole mörtsuklammastel enam minu jaoks mingitki tähtsust.
Tõhhi abi ja Chuck Norrise väega sai mainitud kinulint keerlema pandud ning resuldid on allpool.

Film on..

.... sellest, kuidas farmiomanik laseb - selleks, et ilusamaid lambaid aretada - siirdada lammastesse inimese DNA-d.
Just siis, kui esimene lambailudus on valmis ning ka rahajõmmid on presentatsioonile kutsutud, ajavad kohale saabunud lambafoob - kes on aretusmeistri vend - ning tema maaaladele tunginud puukallistajatest noorpaar kõik ilusti untsu.
Ehk siis varastavad Trashi mõttekaaslased aretuslaborist purgitäie rohelist värvi löga ning kui see puruneb, hüppab sealt välja veidi limase olekuga inim-lamba alge või kuidas iganes seda värdjat nimetada. Värdjas on aga rämedalt verejanuline värdjas ning lisaks veel võimeline värdjalikku lambagrippi edasi levitama ja sealt läheb film lustlikult kuni kolmveerandini, aga sellest juba järgmises peatükis.

Filmist

Hea idee panna ilusad ja kohevad ning enamusel naistel nunnumeetri põhja vajutavad elukad tapjakoletiste rolli.
Korralikke paroodianalju ja originaalseid sissepritseid filmis leidub - kasvõi läbiv ja üsna jaburalt kulgev romantikaliin - aga filmi suurim miinus on see, et see on umbes 20 minutit pikem kui vaja oleks või mina välja kannatada suudan.
Lõbus ja aeg-ajalt lausa (!) naeruturtsatusi esile kutsuv kinu muutub lõpus täielikuks tüütuseks. Mitte, et naljade ja omapärasustega hiilgamine ära lõppeks, aga lihtsalt aju ja huumorisoolikas ei taha neid rohkem.
Filmil on täpselt sama ebanaljakuse sündroom, mis hiiglapikkade anekdootide puhul, et jutustaja peab olema über-andekas, et inimeste huvi üles kruvida, aga rezhishööritoolis istunud ja stsena kribanud Jonathan King-il jäi - hoolimata oma paljutõotavast perekonnanimest - sellest andest paraku vajaka.


Kokkuvõtteks

Lõpptulemuseks on selline hästi kokku kleebitud ning hoogsa algusega ja üsna totter jant, mille lõpus muutub aga iga uus nali või sündmus ahistavaks ja äärmiselt väsitavaks.
Põhikarakteriteks olevad jahipüssiga vanaproua, lambakartust põdev farmiomaniku vend, klaustrofoobist hipi ja zooloogia huviline farmiomanik on täpselt selline jõuk, nagu üks horrormovie võtmeisikute punt olema peab ning seetõttu ei pea ma seda ka lisapunkti vääriliseks.
Poole filmini kestev ning üsna andekas stseenide vahelduvus isegi vast oleks, kui selle mõttetuks muutumise järel oleks midagi muud ja asendavat välja pakutud. Seda viimast paraku ei tehtud, sest loodeti vist, et ehk veab kuidagi lõpuni välja.... Ei vedanud, seekord vähemalt mitte.

Hindeid ja värki

Paroodiana kõigist plastiliinifilmidest, mis parodeerivad õudusfilmide parodeerimiseks tehtud plastiliinifilme : 3/5 e. oli, oli, oli ja järsku enam ei olnud.

C-kategooria horror - paroodiana: 3/5 e. paroodiafilmi kohta üllatavalt hea ning õudusfilmi kohta piisavalt lustakas.
Pohmelliga: Palun, olge lahked(+1) - ei sisalda midagi, mis mõtlema paneks, ehmataks, hoogsat pasanteeriat esile kutsuks või ust kinni naelutama sunniks*.

Kokku: 7/11 e. selliste low-budget paroodiafilmide puhul tuleks alati** silmas pidada, et film liiga pikaks ei läheks, sest kaua sa ikka naerad õudusfilmide paroodia üle, milles iga järgmine nali parodeerib endiselt õudusfilme.

Teised arvajad:
Soprano: 5,968676766/10
Kole-Jaanus: 7/10
Spellbound: 8/10
Trash: 7/10
Paranoiadisco: 8/10 (kirjutanud pole)
IMDB The Black Sheep: 6.0/10 (11.988 votes)

________________________________
*
I still remember "Shaun Of The Dead-i"

**
Pea alati tehakse vastupidi.