Puhastus e. Tavaängist verisem äng

Alustuseks.
Kuna ma filmiblogi teemal ametlikult magan, siis tahtsin ma seda hoopis Filmivaatluse FB-pagele kirjutada. Paraku sai tekst liiga pikk ja kuna pikemate asjade lugemine FB'st on valulik tegevus, siis kuulutan välja Ajutise Ärkamisaja ja kriban kogu krempli siia.


Niisiis, film nimega "Puhastus"

Võiks ju öelda lihtsalt, et Jokinen peaks ennast palama panema, ning-et Oksanen tuleks juba ainuüksi lolluse pärast üles puua ja sellega kogu jutt ka lõpetada, aga...
Kuna ma ei ole raamatut lugenud ja seega ei tea ka, et mis osa kuulub kellele ja mida polnud kuskil ja oli ainult kuskil, siis parem jätkan, ehk raiun paar mõtet kirjamärkideks.

Lugu ise, ehk see osa mis toimus kaugemas minevikus, oli iseenesest usutav ja ka vastuvõetav.
Vaimselt pooltõbine tsikk on ühest mehast - täpsemalt õemehast - sissevõetud ning enda positsioonide kindlustamiseks abiellub Jehoova tunnistajate stiilis parteikoosolekuid pidava punakommariga. Lisaks saadab ta ka enda õe koos lapsega Siberisse.
Meha aga vedu ei võta, istub kapi taga peidus, nuriseb supi üle ja proovib korraks isegi mõtsa pageda.

Keskmine eestlane muidugi puristab sellise "jama" peale kapatäie tatti põrandale, lööb rusikaga vastu rinda ning jõriseb paar rida laulust "Jää vabaks Eesti meri." Seejuures adumata, et tema mõminast aimatav viis pärineb hoopis lööklalulust "Julgesti vennad nüüd tööle", ning-et vajadus pooled sõnad mõminaga asendada, pole tingitud ainult alkoholijoobest.
Eestlaste rahvuslikku meelestust ülehinnatakse ja heroiseeritakse nii-vai-naa ja keegi ei taha tunnistada, et üksikisiku sisemine egoism surub igauguse massiisamaalisuse julmalt põlvili.

Ajaloolised, ehk Punaarmee julmusi näitavad kaadrid olid esitatud nii, et ajalugu eriti  sisse ei sattunud ning eraldi märgin ära selle, et ei ole teada ühtegi juhtumit, kus metsavennad oleks keset päeva, trikoloor uljalt õlal, mingit vallamaja vallutama kõmpinud.
See, et NVKD efektiivsus oli suurelt tingitud just nende lihtsakoelisest brutaalsusest, mitte piinamistoolidest ja valgetes kitlites mõrtsukarstidest, on Lääne, antud juhul Soome kodanikule, loomulikult mõistetamatu.
Eksole ju täiesti uskumatu, et igasuguste agregaatide asemel võib ülekuulatava lihtsalt põrandale lüüa ning saapakontsaga munadele suruda...aga see selleks.

Lähiminevikus toimuv osa oli see-eest üks ebausutavalt esitatud ja pealegi üsna igav okse vägivallast ja kannatustest.
Lühidalt öeldes, lihtsalt otsast otsani loll ja miskipärast olen ma veendunud, et inimene, kes paneb enda võltsdokumendil eesnimena kirja "Paša," ei ole võimeline isegi mingit taarapunkti-räkitit vedama.

Üldjoontes tuleb tunnistada, et kino oli siiski parem kui ma arvasin. See ei tähenda muidugi et ta hea oleks olnud, aga ...pohmakaga vaadatav.
Märksõnadeks: Loll gore, ülepingutatud vägivald, topakad ja oma aja ära elanud gunst-kaadrid ja...mitte üldse nii vilets näitlejatöö.
Muu hulgas esines ka usutavaid dialooge ja häid kaadreid, aga harva.

Lõpetuseks, et kui selle filmi olemasolu eest kunagi pooled eestlased maha lastakse, siis loodan, et pihta saavad need, kes selle filmi valmimise ja promomisega kuidagigi seotud on. Ma tean, et nii see kindlasti ei lähe, aga loota ju võib.

H: 3/10 e. juutuubist saadaval ja ega ta mujale väga passigi.

Filmijutu-Joonas: 2/10
Xipe: 6/10

Órói (Jitters) e. film Islandilt ja ilma viikingiteta

Alustada tuleb mul seekord sellest, et ma olen kapitaalne jahupea. Nimelt suutsin ma PÖFFI vaatluskava koostades Órói sassi ajada Skyskraberi nimelise Islandi filmiga ning eksitusest sain ma aru alles, siis kui filmi alguseni oli veel ca pool tundi ja ma igavusest kavasolevaid filme ületšekkisin.

Tubli olen - kui ennast kahe sõnaga väljendada.

Aga - kuna ma olin ennast juba strateegiliselt kinolähedasse kohta organiseerinud, siis otsustasin, et kaotada pole nii-ehk-naa mitte midagi ning ehkki ma ei saa enam päris täpselt pihta, et miks Judinad üldse mu vaatluslisti sattus, ei saa ma ka olnud filmi kohta midagi otseselt halvasti öelda.

Samas pole ka otseseid kiidusõnu lausuda, kuna oma olemuselt oli tegemist modernse noortedraama tüpaažnäitega.

Teema siis selline nagu ta kipub olema, ehk siis näidatakse seda, et alla 18-e aastase elu on üks suur hunnik probleeme ja konflikte ja noh, nii ta paraku ongi.

Mitte, et üle kaheksateistkümnestel elu teistsugune oleks, aga mingi hetk õpitakse ennast lihtsalt pisi ja otseselt mitte asjassepuutuvate asjade jaoks välja lülitama.

Antud kino puhul võib plusspooleks nimetada seda, et kõrvallood ronisid nii palju esile, et põhilugu jäi pea tähelepanuta. Selle arvelt säästeti vaatajaid alatasase emolõusta vahtimise eest ja sisemonoloogid teemal: "olen - ei ole - olen ei - ole", olid ka välja jäetud.

Noortedraamana : 4/5 e. mulle meeldib realistlik lähenemine, ehk siis ükskõik kui loll ka mõni filmis olnud lahendus ei olnud, oli see täpselt nii loll kui need ka päriselus olema kipuvad.

Festivalidraamana: 2/5 e. ei ütleks, et peaks just olema üks nendest filmidest, mida nüüd ekstra kinno vaatama minna, aga...noh...selline lahja meelelahutus - ei midagi enamat

H: 6/10 e. Skandinaavia filmidel on omad elemendid ja ehkki antud kinos oli näha ka ookeanitaguste pisiosade suurpealetungi, oli maitselt - ühte silma kinnipigistades - tegemist siiski vaieldamatult Islandi filmiga.

IMDB: 7,4/10

Jûsan-nin no shikaku (13 Assassins) e. Athena "Premium"

Nunii, esimene Tartu Pöffi külastus siis sel aastal ja ei saa öelda, et filmiga poleks rahule jäänud. Küll, aga viskan alustuseks paar mädakapsast Ateena kino aedikusse.

Punkt üks, ehk esiteks - õllesõbraliku kinokülastajana olen ma siiralt tänulik võimaluse eest endale seansi jooksul üks-kaks õlut manustada, aga - kas te olete kindel, et A Le Coq Premiumiks nimetatu seebivesi on just see asi, mida pakkuma peaks? Mul olid tõsiselt meeldivad mäletused CE-BH movie night-i saatel lonksatud Aleksandrist ning seetõttu tundus Sassi asemel vastu vahtiv Seepium kui löök allapoole vööd kõigile õlle- ja filmikokteilisõpradele.
Isegi noor müügimees pidi tunnistama, et: "...ega ei ole küll hea jah...", aga ma loodan südamest, et tal oli vähemalt kuskil tagaruumis võimalus midagi muud tarbida - midagi joodavat näiteks.

Punkt 2 - subtiitrid*! Ütlen selgituseks, et kohalikele mõeldud subtiitrid olid ilusad, paraja suurusega, lumivalged ja otseloomulikult vene keelsed ning välismaalastele olid pilgu fokusseerimist segavad pisikesed hallid ingliskeelsed känkrad kuskil all - nagu F? Tahtsite neile ülemere naisevargaist parasiitidele kohta kätte näidata või..ma isiklikult arvan, et fašism peab vutiväljakult ja kinoruumidest väljapoole jääma, aga eks te ise teate...
Aga ok ja see selleks.

Filmi ennast on reklaamitud siin-seal just nimelt lõpus asetleidva ja kolmveerand tundi kestva mõõgalahinguga, kuigi filmi parimaks osaks on pigem esimesed kaks kolmandikku. Jaapanlaste näitlemistasemest arusaamiseks on mul küll vale kujuga silmakaar, aga seekord ma täitsa uskusin neid kahteteist kaadrit, kes kamikadze missiooni enda õlule võtsid.
Kolmeteistkümnes tüüp mõjus mulle see-eest nagu 7 samurai-st ülevõetud halb nali, aga ok - jaapanlased ei saa lihtsalt vist ühtegi filmi tehtud ilma, et seal mõnda veiderdajat sees poleks.
Pealegi, polnud filmi nõrgima lüli väljailmumise ja lõpu vahel enam suurt midagi peale lahingu, ning madistamise ajal tundus ta juba aktsepteeritav. Aktsepteeritav tähendab niipalju kui palju ma olen nõus tunnistma, et mingi ilma igasuguse väljaõppeta tüüp kolgib sõdimiskunsti asjatundjaid, aga see selleks...
Lahing ise, aga kippus oma booby-trappide ja muidu lõksudega natuke lapsikuks muutuma, sest lihtne loogika näitab, et kui kümme matsi on juba kuskile lõksu langenud, siis pealtnägijatest ellujäänuid on juba kaks korda raskem järgmisesse karuauku vedada ning kolmandasse lõksu juba kolmkümmend korda raskem, aga seal jooksid mehed ringi silmnähtava otsusega kiirelt ja rumalat surma saada. Mitte, et see idamaistes mõõgafilmides eriti harv nähtus oleks, aga 13 Assasinsi jättis oma algusega mulje, et seekord tuleb midagi tõsisemat.

Mõõgamängu-äksõnina: 3/5 e. hoolimata sellest, et lubatud kahesaja asemel veristati seal silma järgi otsutades kaks korda suurem arv tegelasi ära, jäi hakkeprotsess ise veidi-veidi lahjaks.

Seiklusliku äksõn-draamana: 5/5 e. klass, usutav, väljapeetud, kaasatõmbav, kütkeshoidev ja lisage veel hunnikuid + hunnikuid positiivsusest tilkuvaid sõnu siia otsa.

Kokku: 8/10 e. Bushido annab sõdalase surma puhul talle igavese au ka siis, kui samurai enda õlgadele võetud ülesannet täita ei suuda, vaid sureb, ning see, kes on oma isanda vastu mõõga tõstnud, isegi kui tegemist on nn. õigustatud mässuga, lendab samuti häbisse - ehk siis samuraikoodeks, mis oli filmis ilusti välja toodud ja otseselt seletamata(!) puust ette ja punaseks tehtud. _______________________
*Näiteks seda, et kes see pahategelane seisuselt oli, pidin ma igaks juhuks pärast wikist järgi uurima, kuna keset ekraani laiutavad ja nagu juba öeldud- lumivalged Rus-subid lausa kutsusid lugema ning enne kui mõistus käratas, et vahi ingliskeelseid, olid need juba tihtipeale kadunud.
Pikapeale muidugi harjusin ära sujuva pealiigutusega, suunal ülevalt-alla ning vastupidi, aga filmi alguses tekitas see parajalt pahameelt.

13 Assassiini mujal:

Trash: 8/10
Joonas: 6/8

Filmiveeb: 8/10
IMDB: 7,8/10

Tian di ying xiong e. Maiselt taevased sõdalased.

Et õhtuseks jaapani mõõgalöömakaks jõudu koguda, otsustasin juba varahommikul eelsoenduseks ja hilisemaks paralleelide vedamiseks tutvuda hiina mõõgafilmiga, mille nime võite lugeda posti pealkirjast.
Tulemusena loodan ma siiralt, et jaapanlased mulle täna midagi meeldivamat pakuvad, sest kui alguses kaasatõmbav olustik ja loodusvaated erinevate kõrbevormidega asendusid ning tegelaste näod ka juba imekombel tuttavaks olid saanud, siis edasi ei tulnud enam midagi huvitavat - isegi kogu selle kammajaa aluseks olev budistlik reliikvia oli igav ning arvutigraafika, millega seda huvitavamas teha üritati, oli veel igavam.
Muuseas, naljakas on vaadata Hiina filme, mille teemaks on selle ülistamine või heroiseerimine, mille hävitamisega nad viimased 60 aastat tõsist seavaeva on näinud, aga see selleks...

Film ise oli sellest kuidas üks tüüp peab teise tüübi kinni võtma ja pärast lühikest kahevõitlust - mis on filmi parim lühike koht - peab ta hoopis koos teise tüübiga karavani pealinna eskortima.
Edasi tulevad sisse juba vanad ja uued võitluskaaslased, kellest ägedaim on Old Die Hard-i nimeline ning nii türkmeenide(?) poolt ära ostetud pahalased kui ka türkmeenid ise.
Tagatipuks tuleb veel välja, et jaapanlase näoga tüüp ongi jaapanlane, mitte, et see stoorit kuidagigi puudutaks ning päädib see kõik suht lameda kinldusemadina ja veel ühe hunniku arvutigraafikaga.


Seiklusliku-äksõndraama: 2/5 e. mitte ükski vägi ei sunni mind siia posti alla Draama kirjega leibelit panema ja seikluslikkus oli selline nagu ta keskpärasematel juhtudel kipub olema.

Ajaviite-võitluskinona: 2/5 e. ei ole vaimu ja ei ole ka piisavalt mõõgamängu, et kordki võiks tõsisem huvi ekraaniltoimuva vastu tekkida.

Kokku: 4/10 e. üsnagi nõrk...üheülbaline ja kogu see fantasyosa oli sinna vist peale esialgse filmi valmimist sisse pandud, kuna tegijad said ise ka aru, et mis jurtsu nad valmis on treinud.


The Warriors Of Heaven and Earth
(2003)

Mujal -

IMDB: 6,4/10

Attack the block e. tulnukate uskumatud seiklused Inglismaal

Nii, lõppeks on minu isa kõige ilusamal pojal ära nähtud ka selleaastane Tallinna PÖFF-i menuulmekas ning ei saa öelda, et ma ennast parema inimesena tunneksin või miskit, aga vähemalt ajaraiskamise üle ei kurda.

Alustuseks ütlen, et üldjoontes nõustun eelkõnelejate - Cockrane-i ja Joonasega, et filmi parim osa koosnes eeldatavalt rahapuudusest tingitud gorillatulnukatest ja kogu sellest in da hood gängstavärgensist.

Tavaliselt ma enam-vähem-enam vihkan filmidesse topitud ja ülepaisutatud getomehi, aga sealne neegerräppar oli igati võll vana - dont give a fuck, woof-woof-woof! (vms).

Vanale ei jäänud alla ka noorhuligaan ning seetõttu oli lõpupoolne karakteriläilastamine minu jaoks topeltvastik.

Aga jah - lõpetuseks ütlen, et üldjoontes selline hästisõnnestunud segu komöödiast ja kolliulmest, koos enamuse kohustuslike halb ja hea tüüpi komponentidega - a'la pahapoisist märtriks muutumine, pisikesed wanna-be gängsterid ja sotsiaalsete probleemide säästuesitus(+ jne).

Ajaviitekinona: 4/5 e. peamaisteks plussideks mõnus tempo ja suurnurka muigele kiskuvad, kuid samas komöödiavormis tõsiseltvõetavad karakterid.

Ulmekomöödiana: 3/5 e. kohe alguses suudab kino ennast standarditest ja normidest lahti lahti rebida, kuid lõpus astutakse ikka sinna "kõige olnu ja vihatu ämbrisse."

Kokku: 7/10 e. suuremalt jaolt igate õnnestunud kino, mille järelhüüdeks võib öelda, et kui oleks lõpuspurdil ka suudetud nö kohustulikest mädakaladest loobuda, siis oleks tegemist olnud juba vaat-et märkimisväärse kinosaavutusega.

Teised:

Cockrane: 7/10

Joonas: 7/8

Spellbound: 8/10

Malcolm: 6,5/10

Kober: 6/10

Filmiveeb.ee: 7,8/10

IMDB: 6,8/10

Kormoranid e. Eesti filmi ei häbeneta - seekord

Kormoranid on siis üks viimastest ja liiga kodumaistest suurkomöödiadest ja juba see oleks pidanud inimesi ettevaatlikusele sundima, aga miskipärast joosti seda hoopis karjakesi vaatama...

Tuleb tunnistada, et pole erandit ka minu nahas, sest ehkki kinnominekut suutsin vältida, vedeles see kino mul aga HDD hämarustes juba jupimat aega...lihtsalt...ütleme diplomaatiliselt, et polnud aega ja surume sõrmed risti.

Enda kasutusse sebisin ma selle üldse sellepärast, et keski tegijatest väitis alguses, et nad teevad Shonen Merikensacki eesti versiooni. See keerulise nimega jaapani pungikomöödia suutis minus aga mingeid vähepositiivseid emotsiooone tekitada ja sellega seoses ma oma sõrme ka Estokinole ulatasingi.

Ja nüüd filmist...

...Oeh, mida öelda filmi kohta, mille "tipphetkeks" on arbuusi seksiva Jüri Vlassovi vari ja kuidas seda hinnata. Kole ju, kui järjekordselt tuleb anda meite oma filmile vähem hindepunkte kui mõnele ookeanitagusele rahapumbale, ehk - Oj, mama, mama - bolno mnje....

Igastahes ok, närvidele käis pidev Grapsuhooramine kuna ise pole Väga-vanakooli metalringkondadega küll vähe , aga siiski kohati kokkupuutununa säänset jama kuulnud, aga vat see on see üle võlli keeramise negatiivne näide.

Igal asjal/elemendil/nähtusel on ju mingi nö tugevusaste ja sellele astmele vastavalt tuleb ka seda ülevinti keerata...Kormoranides keerati liiga palju, nii-et side eksisteeriva ja näidatava vahel kadus.

Sellega seoses tundusid paljud momendid meite kultuuriruumis veidi jaburana, aga teate mis - see kõik pole üldse oluline ja miks - sest mul ei olnud kordagi seda vaadates piinlik ning neid Eesti filmi raudvara hulka kuuluvaid "narkootiliselt lummavaid stseene" oli ka osatud vältida.

Kiidan!

Rockikomöödiana: 2/5 e. katse üritada teha jaapani komöödia jänkiversiooni Eesti moodi on juba ette pool või täisläbikukkumisele määratud.

Kohaliku komöödiana: 4/5 - kolmelt neljale viis hinde mälestuskild Keisri toa seinal olnud Kormoranide plakatist - vat see oli väärt nali, ehk asi nii nagu oli ja nagu ta enam vähem ka on...

Kokku: 6/10 e. üle keskmise, aga ainult Eesti filmina...võtke seda kuidas tahate

Mujal:

Filmimull: 3/10

Trash: 7/10

Onu Kalver: 3/4

Filmiveeb: 5,6/10

IMDB: 5,7/10

The Valkyrians "Punkrocksteady" (2011)

Ma mäletan veel, et kui ma kevadel selle albumi peale lükkasin, siis tahtsin ma kohe midagi selle kohta kirja panna ja vist isegi paningi...mingi emotsioon või miski, aga möödavuhisenud kuud on text-documentides ja mälusagarates oma töö teinud ning seetõttu ei usu ma enam grammijagugi, et see võis midagi positiivset olla. Tagantjärele värk, ehk eks'ta'nd'ole, aga m'sseal's'ikke.

Ahjaa, unustasin äraseletada, et tegemist siis The Valkyriansi nimelise SKa-pundi arusaamisega, et kuidas peaks hoopis kõlama üks paras hunnik legendaarseid pungilugusid aastatest 70-80.

Mina siklikult arvan peale korduvaid kuulamisi, et valdavalt* võiksid nad vabalt omamoodi edasi kõlada.

Igasugune miksimine ja remiksimine on ju üldse üks libe jää, sest üldselt hangivad selliseid plaate inimesed, kellel plaadil olevad lood tuttavad on. Need samad ostjad juba paraku, aga teavad ka seda, et kuidas need laulud hästi/ülihästi kõlavad ja seetõttu on ebaõnnestumine rohkem kui tõenäoline.

Vana taak, et midagi remiksides pead sa seda tegema minimaalselt sama hästi ja sama sammuga, aga teistsuguselt. Kui tulemus on halvem, siis on kuri karjas, sest olgem ausad- miks seda vaja, et keegi mingist loost igavama variandi teeb?

Muuseas, üks mu jubedamaid CD-oste on olnud Rock-Reliikvia nimeline õnnetus, aga ok - aitab sellest teemast....

Kui kellegil tundus posti algus liiga negatiivne, siis pole hullu - lasen samas vaimus edasi.

Mitte, et mingi üleeakriis või muud säänset kallal oleks, aga lihtsalt... kogu albumi peal on ainult üks laul, mis hüppama paneb ning paar tükki mis väärivad äramärkimist ja kõik ning olgem ausad - Ska-albumi kohta vähe ja remiks-albumi kohta lubamatult vähe.

Ülejäänud 25 laulu ( millede sekka mahuvad sellised tegijad algesitajanimed nagu Buzzcocks, Sham 69, The Adverts ja Joy Division ) on lihtsalt selline mittemidagiütleva kõlaga ska-räga, milles pole lugude algversioonide sädemest või omapärast midagi alles.

Umbes nagu keegi oleks võnud mingi SKa-o-matic-free-downloadi, sellesse hunniku laule sisse toppind ja hiljem ise peale ümisend - nõrk ja steriilne....kogu lugu.

The Valkyriansi esituses siis:

Parimaks - Cocksparrer "Riot Squad"

Okeideks - Blondie "Heart Of Glass", The Only ones "Another Girl, another planet", Buzzcocks "Breakdown"

H: 3/6 e. keskpärane värk, üheainsa pärliga. Sry, aga olen paremaid Ska-töötlusi kuulnud ja ka halvemaid, aga viimaseid suht vähe.

* The Valkyriansi "Career oportunities" kõlab paremini kui The Clashi originaal, aga The Wire "Iam the Fly"töötlus on nõrgem, kui Operatsioon Õ omaaegne kaver...

PÖFFISõel 2011 e. filmiriba filmidest....

....mida ma vb PÖFF-le vaatama ronin.

Koostan eeldatavat PÖFF-i külastuskava ja vannun salamisi kurja. Kurjavannu põhjuseks on see, et nö ainuke "suure ekraani" film tundub minu valiku all olevatest filmidest olevat vaid 13 Assassins.

Ülejäänusi käraks ka arvutajast/telekast vaadata ning kuna viie rikkama riigi hulka jõudmisega seoses on rahakott ka naa õhukeseks kulunud, siis võib festari külastusprotsent oodatust madalamaks kujuneda, aga eks näis.

Igastahes jah, et koostasin siia listi filmidest, mis minu kapsaaeda võivad ronida ning mille šeanssile ma ennas vb vean.

18.11. Reede

Ya tebya lyublyu ( 17.30; Cinamon)

19.11. Laupäev

Bíódagar (18.00; Athena) / Hur många lingon finns det i världen (20.00; Athena)

22.11. Teisipäev

13 Assassins ( 21.30; Athena)
*Trash-can-dance: 8/10

23.11. Kolmapäev
Dum (21.00; Cinamon)

24.11. Neljapäev
Djöflaeyjan (17.00; Athena)/Todos tus muertos (22.30; Cinamon)

L: 26.11

Órói (16.15; Cinamon)

T: 29.11

The Forgiveness Of Blood (19.30 Cinamon)

K:30.11

SkysKraber

Hetkefavoriidid:

Kongen av Bastøy e. Kuradisaare kunnid

Ja järjekordne Norra film minu silme ees ja ei saa öelda, et ta Norra kino ülplaanist väga erinenud oleks.

Teemana üritati näidata kahe erineva isiku ja nendevahelise sõpruse väljakujunemist, kinnises kasvatusasutuses, kuid sinna vahele loobiti niipalju tühidetaile, millede olemasolu saab põhjendada ainult filmi pikemaks venitamisega. Igastahes kippus kogu kupatus juba poolelt distantsil lonkama ja lohisema ning filmiblogijate ametlik arch-enemy, ehk siis härra Une-Mati kippus juba päris avalikult oma seatempe tegema.

Igastahes, avastasin ma hooti, et ma pean pidevalt unega asenduvast huvist viimast välja rebima, et enda silmi kõnealuse ja ilma igasuguse rasvata lumepallisupi küljes hoida.

Kusjuures, kõige kohutavam filmi juures oligi see, et tegelikult ei näidatud filmis süviti pea midagi. Kõik oli pealiskaudne. Seda pealiskaudsust oli palju ja filmi enda tempo oli selline... laisk rabelemine.

Et mitmesse suunda, mitmesse mõõtmesse, mitmele tasapinnale ja igale poole mujale ka, aga tulemus nägi välja nagu juba öeldud - loid rebimine.

Umbes, et tahan küll kohalt ära saada, aga ei viitsi ja kas ikka ja... üldse. Selline Suur ja rohkem väikeisamaises kinokunstis levinud nähtus, et tahaks midagi öelda, oleks isegi nagu midagi öelda, aga ei ütle ja kui nüüd järgi mõelda...siis vist ikka ei olegi midagi öelda ning parem - ütlen kõike....ja/või mitte midagi.

Paha, keskpäraselt paha, sest noortevangla/koloonia eluolu kajastavatel filmidel on omad plussid ning nende vaatamist alustatakse teatud ootustega näha midagi, mis natukenegi mõnda närvisagarat liigutaks.

Kuradisaare kunn, aga ei õigustanud lootusi mitte üheski võtmes ja asemel midagi ka ei andnud. Kusjuures, asi ei olnud teps mitte selles, et tegevuskeskkond sarnanes pigem internaat-pühapäevakooli kui kuritegelike noorte koloonia, Skandi-liberaalsema versiooniga. Lihtsalt, nii kui midagi hakkas toimuma, said sa kohe teada, et tegelikult ei toimu midagi ja lõpus alanud tegelik tegevus, ehk siis lõpuspurdi huvitavuskiirust tuli mõõta ühikutes H/s e. haigutus sekundi kohta.

Mida veel:

Film oli üldpildis muidugi parem kui meie "Ma olen väsinud vihkamast", aga seda ei saa nüüd küll mitte mingiski variandis kiituseks pidada. Ehk siis jah, kokkuvõtteks - igav ei hakanud ja tegelaste tegemised tekitasid ikagi huvi, aga lõppmulje jäi äärmiselt kesiseks.

___________________

Noortetürmi-draamana: 3/5 e. Stampssteenidest möödaminek oli antud juhul ju positiivne, aga nende asemele oleks tulnud midagi muud panna.

Äksõn-draamana: 2/5 e. draamatikat natuke ju oli ja seda suudeti ka madalal leegil hoida, aga nn. äksõnit oli vähem. Ehkki - jah...lugu oli, aga esitust paraku ei olnud.

Koondhinne: 5/10 e. Tühjadesse kohtadesse võib ju alati lund lükata, aga peamiselt assotsieerub lumi siiski külmaga ja seda sama võib öelda ka selle filmi kohta.. jahe ja veniv.

Teised:

Kober: 6/10

IMDB: 7,5/10

Filmiveeb: 5/10

The 25th Reich e. Natsi-Ufod Austraaliast

Juba aastaid on soome tippspetsialistid näinud vaeva natsi-ufode, ehk Haunebu-de taaskäivitamiseks ning järgmise aasta kevadel peaks ka Iron Sky nimeline eskadrill sinitaevasse laskuma, kuid....

meanwhile in Australia

.... "Its not enough!" karjatas tuntult tundmatu Austraalia režissöör Stephen Amis ja tegemisse läks film nimega The 25th Reich.

Film, mis hetkel on postprod-is, tuleb puhtalt nö austusavaldus vana-kooli sõja ja ulmefilmidele, aga sellest saate aru ka siis kui allaasetsevat tereilerit vaatate.

Kodulehel pritsiti veel paraleele ja kummardusi Harryhauseni ja muude oma või muu ala suurkujude aadressil ning filmi sisu märkivateks märksõnadeks on ajaränd, super-tehnoloogilised hullumeelsused ja hiidelukad.

Filmi stoori pärineb väidetavalt ühe nn. teenimatult unustusehõlma vajunud kirjaniku, J. J. Solomoni, raamatust "50.000 years until tomorrow", mille Ameerika esmatrükk CIA -s ebatervet huvi äratas ja seetõttu ka mainitud grupeeringu poolt kiirelt kokku osteti.

Probleemiks oli nimelt see, et mitmed Solomoni romaanis esinenud detailid, sarnanesid USA valitsuse poolt väljatöötatud stsenaariumitega võimalikust olukorrast, kus on satutud nn "päris ufodega kontakti või suisa nendepoolse rünnaku alla ".

Igastahes jah, ise pole antud raamatut lugenud ja ehkki kaanepilt tundus tuttav jääb nimi siiski sahtlisse, mille peale on küsimärk joonistatud. Positiivsuse säde tuleneb aga sellest, et see sarnaneb klassikalistele ja omaaegsetele filmiposterite või ajakirja esikaante tippudele.

Oli ju ülietehnoloogiliste supertulnukate teema aktuaalne alates H.G. Welssi "Maailmade sõjast" ja ulmefilmide-raamatute peamiseks sisustajaks jäi see koos aja ja kosmoserändudega kuni viie-kuuekümnendate aastateni.

Seega tuleb tõdeda, kui tegijad suudavad veidigi enda poolt ihaldatud või vähemalt välja hõigatud ajastuhõngu välja mängida, siis peaks vähemalt mingigi vaatamiselamus garanteeritud olema ja seda mitte ainult ulme-sõdimisfännidele.

2012 - The Iron Sky ja The 25th Reich. Loodetavasti tuleb lisa ja mujalt kui Spielbergi, Lucase ja Cameroni kabinettidest.

Ahjaa, tähh läheb Trash-ile :)

Picsid - The 25th Reich Official page

Iron Sky-d puudutavad artiklid E/MNC FIlmiblogis.

Game Of Thrones [S1] e. Intsestide eripärast raudtroonide läheduses

Selgituseks:

Kui juba sarjadest kirjutamiseks läks, siis virutan ette ka juba tiba aega tagasi sisseahmitud - just nimelt sisseahmitud - seebika nimega Game Of Thrones, mis hetkeseisuga moodustab minu seebitopi tipu.

Tõsi küll tunnistan, et raamatut pole ma lugenud, aga eilsest saadik olen ma kohalikus raamatukogus selle ootejärjekorras. Mitte, et ma kavatseksin hakata suuremat hunnikut raamatuposte treima, aga mene sa tea...surm kraabib ikka oma varesejalad sinna kus seda kõige vähem oodata on, nii-et mille pärast, siis minagi teistmoodi talitama peaks...

Lihtsalt otsustasin, et liisk peab üle Rubico langema ning ehkki ma väldin igasuguste eepiliste raamatusarjade ettevõtmist - viimasena loobusin Pratchetty kettamaailmast - siis seekord paistab asi seda väärt olema, et erand teha, aga see selleks ja nüüd...


...seebist endast.

Kui Ulmeguru jonnis just mõni päev tagasi, et sarjaosad olid ilma igasuguste ja mitte-kuhugi-viivate alllugudeta, siis mina pean seda üheks selle sarja plussidest.

Olgem ausad, enamus neist minilugudest, mis pliiatsist väja imetakse, tavatsevad sarja arenedes kuskile suvalisse suunda areneda ja sõna arenema ette ja taha käivad jutumärgid.

Mul ei tule hetkel pähe ühtegi sarja, mis nende sub-stooride all enam või vähem-enam ei kannataks, sest pole saladus, et nii kui sarjategijatel esimene loomekriis näkku lööb, haaratakse varmalt ulmeriiuli halvimalt leierdatud osa kallale.

Või siis on tulemuseks see, et keegi pidevalt kukub kuhugi, ehk leiab kedagi või murrab midagi - sick of it !

Ühesõnaga oli GoT sellisest pahnast vaba ja seetõttu ei tekitanuid ka vaatamine mitte mingeid raskusi ja veel vähem oksereflekse.

Sry kõigile, aga minu jaoks jooksis Troonide mäng igatahes oma mitte-kuskil-lõppevatest episoodilõppudest hoolimata sujuvalt ja pakkus ette ja taha nii üllatusmomente kui ka kõik muud, mida ühelt seebilt oodata võib.

Vigiseks ainult selle kallal, et lõpulahingut polnud suudetud filmida, aga samas on mul ka kuri kahtlus, et kas Spartacus B&S-i pilootosa stiilis digilahing sinna ka väga sobind oleks, aga jah - vähe usutav, et telesarja tootmiseks mõeldud rahadega midagi muud kokku oleks klopsind ja seega ok....anname andeks

H: 9/10 e. kuna pole raamatut lugenud, siis ei oska ka viriseda selle üle, et kui ebaromantiline oli Khal Drogo ja kui palju näidati mune ja kui vähe näidati hunte - muid erinevusi ma oma kaasvaataja etteheidete baasil ei tuvastanud.

PS. Ja endiselt ei taha keegi minuga Game Of Thrones-i lauamängu mängida, ehk seda mängima kutsuda - ma teile veel ehitan . Sulle, mu kallis Big-O, ehitan ma veel eriti ehitavalt !!!!

Teised:

Trash: 9/10

Cockrain: 10/10

Full-Metal-Ove

Filmiveeb.ee: 9,4/10

IMDB: 9,4 /10

Gods Of The Arena e. digihigi ja muu mäll, kuues osas.

MIKS?

Sai juba varemalt kirjutatud seebikast nimega Spartacus: Blood and Sand, mis püsib minu seepide Top-kolmes nagu raudnael.

Igastahes, et juttu kiirelt õhtasse veeretada mainin kähku, et seebika esimese hooaja valmimisel/filmimisel selgus , et Spartacust kehastanud Andy Withfield põeb kõri või kurgu või kaela või mis iganes vähki. Mingi lümfivärk kui täpsem olla, aga kuna ta on praeguseks juba surnud, siis ei oma see täpsustus enam erilist tähtsust.

Nagu arvata võib oli teist hooaega ilma Whitfieldita raske filmida ning seega tehti ajaviiteks kuueosaline prequel, mis kandis nime - Gods Of The Arena.

MIS?

GoA räägib siis Spartacuse põhirivaali Crixuse ja tema tulevase lanista, Batiatuse, tulemisest ja olemisest, ehk siis: kes, kuidas, miks ja miks ikkagi oli Crixus mitteametlik Capua tšempion jne.

KUIDAS ?

Tatt pritsis, mesijutt lippas ja veri jooksis nagu Veres ja liivaski, aga tehniliselt oli tegemist ikkagi sellise...liiga lühikese seebikaga.

Põhiline oligi see, et kõike mida oli S:BS-is, oli ka GoA-s, aga vähem, ehk tihtilugu ebapiisavalt.

Põhiliseks miinuseks pean seda, et kui ntx Blood and Sand sai alles 2-3 episoodis oma näo ja hoo sisse ning pani paraja kiirusega lõpuni, siis Areeni Jumalad suutsid hoolimata oma lühidusest isegi vahepeal ära vajuda ja lõppeda just siis, kui tundus, et hakkab looma või miskit.

JA ?

H: 7/10 e. üldjoontes siiski "Pöial ülespoole" värk, ehk siis S:BS-i aseainena käis küll.

Le Compotieux 11 e. filmiriba filmidest..

...millest ma ei taha/ei viitsi/ei näe põhjust pikemalt kirjutada.

Last house On The Left

Oli film, mis pidi olema nii kuradi brrrrutaalselt õudne, et seda vaadates pidavat lausa brrrrutaalselt õudne hakkama - või midagi sarnast.

Brutaalselt igav oli ta küll, brutaalselt loll lõpp jäi kohe eriti hästi meelde ja nüanss, et ma brutaalselt lolle filme ei salli, püsis ka vaatamise ajal meeldes.

H: 3/10 e. .........absoluutne tühjus.

Griff The Invisible

Filmi näidati mulle väidetavalt selle pärast, et seal pidavat näitleja olema.

Ei olnud või vähemalt silma igatahes ei hakanud. Lihtsalt kamp suht tuhme tölle ja töllitare, kes oma olemuse kohta üllatavalt hea sisuga filmi olid sattunud.

Ärge nüüd saage valesti aru - mitte, et filmi stoori midagi ülihead oleks olnud, ei olnud, aga halb ka mitte. Minule kui mitte-eriti-superhiiro-sõbarlikule-tegelasele oli see film lõppkokkuvõttes siiski kõvasti vastuvõetavam kui algustiitrite ajal tundus, aga üks näitleja oleks ikkagi võinud sees olla.

H: 6/10 e. tegelt see tsikk - Melodie - nagu isegi veits nagu isegi veits ju vastuvõetav isegi ju oli..

Postal

...oli kokkuvõttes üks suur-suur rodu igasuguseid piire ja norme ületavaid nalju, mille ühine nimetaja oli see, et nad kõik olid suht kehvad...Ei olnud naljakas, ei olnud lihtsalt.

Tegelikult suutis UB seekord isegi enamat: Spoiler! Filmis oli stseen kus George W. Bush ja Bin Laden kepslevad käsikäes üle aasa ning taustaks on kõrguvad tuumaseened ja ISEGI SEE EI OLE LAHE....

H: 3/10 e. kunagi oli mu arvutis Postal 2-e nimeline mäng, mis lihtsalt vedeles seal. Ise mängisin seda vist korra või kaks ja lõpetasin siis kui selgus, et laibale pealekusemine on mängu hiilgemoment ja mingi muhmeedlane mind õnnitluseks granaadiga viskas.. Igastahes olin ma sunnitud selle maha võtma, kuna Kirka harrastas seda minu juures pelamas käia.

Postali film kaob igastahes veel kiiremini ja seda puhtalt selle pärast, et ma teist korda ei hakkaks mõtlema, et: "ÖÖÖÖ...mis seal siis huvitav oli..ei mäleta, vaataks üle?"

Red state e. Uskuvad hullud ja muud loomad

Algus:

Usuhulludega thrillerid mulle meeldivad, kuna pole palju lahedamaid tegelasi kui näiteks piibliga vanadaam, kes õunavargaid enda keldrisse lukustab ja neile Piiblitsitaatidega ülekirjatud relakaga "Sina ei pea mitte himustama oma naabrimuti ubinaid" seljale lõikab. Ka kõnealuse filmi kohta saab öelda, et : "Krt, oli trilliv" ja ehkki kohati natuke rumalavõitu, oli film siiski mõnus lindijooks ja seda kuni viimase lõpusirgeni. Muuseas, seda hoolimata sellest või pigem just sellepärast, et erilist sadistlikku hakketööd, hingepuhastuse nimel, seal ei toimunud...

Stoori -

... ühed õige tüütuma filmikarakterid, ehk kiimas teismelise poisid otsivad netist endale vanemat või ükskõik mis eas rouvat ning põhikriteeriumiks on, et ta peab olema nõus nendega seksima. Selleks, et ette teada sellise avantüüri halvastilõppevust, thrilleri tüüpi kinofilmis, ei pea just prohvet olema, aga see selleks. Olgem ausad, kui palju ikka leidub filme, mille süžeekäiku üldjoonteski juba esimesel veerandil ette ei aima - vähe ja seega endiselt - see ka endiselt selleks ning laseme aga edasi ja ütleme, et edasi läheb poistel pahasti. Enamusel neist vähemalt ning vähemusel läheb vähem pahasti ja siis tulebki see lõpp...

Aru ma'i saa..

(spoilerdan vähe !)

Miks peab kõik ära seletema, nn. lahtine pasunaversioon oleks minule, kui religion-related-thrillerite austajale palju rohkem meeldinud, aga jah.. Nõustun, et filmi lõpu üle vingumine on suht jabur, kuna ei mina ega lavastaja pole üks ja sama isik ning vaevalt, et me ka ühes mõttemaailmas kunagi kokku põrkame, aga kokkulapitu hõnguga mannetuse peaks ju siiski ära tundma.

Igastahes, lõpplahenduse nõrkus ja karakterite kohatine ebausutavus maksis kätte ning juba 5 minutit peale filmi lõppu ei olnud ma kõnealuse kinopildi headuses enam väga kindel. Siiski, Kevin Smith-i kohta üllatavalt hea tulemus - arvestades tema eelmiste filmide ampluaad, olemust ja sihtgruppi - põhjust mütsikergitamist teeselda, kuid siiski ainult teeselda. Ootan edaspidiseid katsetusi vähe tõsisemate filmide valdkonnas.

Religion-related thrillerina: 3/5

Lihtsalt thrillerina: 4/5

Kokku: 7/10 e. kui sa oled juba jõudnud röögatada, et "OMG , milline kuradima hea püant, raisk", siis on ikka meel mõru, kui mõned minutid hiljem selgitatakse, et: "Oh-ei, oh-ei , mis sa nüüd - ei ole üldse nii lahe..."

Kober: 8/10

Kinoprojektor/Sticka: 6/10

Kermitos: 3/10

Filmiveeb: 8,5/10

IMDB: 6,4/10