Jûsan-nin no shikaku (13 Assassins) e. Athena "Premium"

Nunii, esimene Tartu Pöffi külastus siis sel aastal ja ei saa öelda, et filmiga poleks rahule jäänud. Küll, aga viskan alustuseks paar mädakapsast Ateena kino aedikusse.

Punkt üks, ehk esiteks - õllesõbraliku kinokülastajana olen ma siiralt tänulik võimaluse eest endale seansi jooksul üks-kaks õlut manustada, aga - kas te olete kindel, et A Le Coq Premiumiks nimetatu seebivesi on just see asi, mida pakkuma peaks? Mul olid tõsiselt meeldivad mäletused CE-BH movie night-i saatel lonksatud Aleksandrist ning seetõttu tundus Sassi asemel vastu vahtiv Seepium kui löök allapoole vööd kõigile õlle- ja filmikokteilisõpradele.
Isegi noor müügimees pidi tunnistama, et: "...ega ei ole küll hea jah...", aga ma loodan südamest, et tal oli vähemalt kuskil tagaruumis võimalus midagi muud tarbida - midagi joodavat näiteks.

Punkt 2 - subtiitrid*! Ütlen selgituseks, et kohalikele mõeldud subtiitrid olid ilusad, paraja suurusega, lumivalged ja otseloomulikult vene keelsed ning välismaalastele olid pilgu fokusseerimist segavad pisikesed hallid ingliskeelsed känkrad kuskil all - nagu F? Tahtsite neile ülemere naisevargaist parasiitidele kohta kätte näidata või..ma isiklikult arvan, et fašism peab vutiväljakult ja kinoruumidest väljapoole jääma, aga eks te ise teate...
Aga ok ja see selleks.

Filmi ennast on reklaamitud siin-seal just nimelt lõpus asetleidva ja kolmveerand tundi kestva mõõgalahinguga, kuigi filmi parimaks osaks on pigem esimesed kaks kolmandikku. Jaapanlaste näitlemistasemest arusaamiseks on mul küll vale kujuga silmakaar, aga seekord ma täitsa uskusin neid kahteteist kaadrit, kes kamikadze missiooni enda õlule võtsid.
Kolmeteistkümnes tüüp mõjus mulle see-eest nagu 7 samurai-st ülevõetud halb nali, aga ok - jaapanlased ei saa lihtsalt vist ühtegi filmi tehtud ilma, et seal mõnda veiderdajat sees poleks.
Pealegi, polnud filmi nõrgima lüli väljailmumise ja lõpu vahel enam suurt midagi peale lahingu, ning madistamise ajal tundus ta juba aktsepteeritav. Aktsepteeritav tähendab niipalju kui palju ma olen nõus tunnistma, et mingi ilma igasuguse väljaõppeta tüüp kolgib sõdimiskunsti asjatundjaid, aga see selleks...
Lahing ise, aga kippus oma booby-trappide ja muidu lõksudega natuke lapsikuks muutuma, sest lihtne loogika näitab, et kui kümme matsi on juba kuskile lõksu langenud, siis pealtnägijatest ellujäänuid on juba kaks korda raskem järgmisesse karuauku vedada ning kolmandasse lõksu juba kolmkümmend korda raskem, aga seal jooksid mehed ringi silmnähtava otsusega kiirelt ja rumalat surma saada. Mitte, et see idamaistes mõõgafilmides eriti harv nähtus oleks, aga 13 Assasinsi jättis oma algusega mulje, et seekord tuleb midagi tõsisemat.

Mõõgamängu-äksõnina: 3/5 e. hoolimata sellest, et lubatud kahesaja asemel veristati seal silma järgi otsutades kaks korda suurem arv tegelasi ära, jäi hakkeprotsess ise veidi-veidi lahjaks.

Seiklusliku äksõn-draamana: 5/5 e. klass, usutav, väljapeetud, kaasatõmbav, kütkeshoidev ja lisage veel hunnikuid + hunnikuid positiivsusest tilkuvaid sõnu siia otsa.

Kokku: 8/10 e. Bushido annab sõdalase surma puhul talle igavese au ka siis, kui samurai enda õlgadele võetud ülesannet täita ei suuda, vaid sureb, ning see, kes on oma isanda vastu mõõga tõstnud, isegi kui tegemist on nn. õigustatud mässuga, lendab samuti häbisse - ehk siis samuraikoodeks, mis oli filmis ilusti välja toodud ja otseselt seletamata(!) puust ette ja punaseks tehtud. _______________________
*Näiteks seda, et kes see pahategelane seisuselt oli, pidin ma igaks juhuks pärast wikist järgi uurima, kuna keset ekraani laiutavad ja nagu juba öeldud- lumivalged Rus-subid lausa kutsusid lugema ning enne kui mõistus käratas, et vahi ingliskeelseid, olid need juba tihtipeale kadunud.
Pikapeale muidugi harjusin ära sujuva pealiigutusega, suunal ülevalt-alla ning vastupidi, aga filmi alguses tekitas see parajalt pahameelt.

13 Assassiini mujal:

Trash: 8/10
Joonas: 6/8

Filmiveeb: 8/10
IMDB: 7,8/10

The Call Of Cthulhu e. ph'nglui mglw'nafh Cthulhu R'lyeh wgah'nagl fhtagn

Algselt pidin ma tänase õhtu veetma koos kaaskirjutaja ning kinotäie filmihuvilistega Immortalsi vaadates, aga juhtus nii, et seda ei juhtunud ning pärast seda kui NeiuEva oli kriitilise pilguga kõik mu DVD -d ja asjad üle vaadanud ja otsustanud, et need võiks vabalt põlema panna, rebisin ma kuskilt - võimalik, et kükloopsest ehitisest - välja plaadi, millele oli lohakalt, ehk justkui kiirustades kantud saladuslik kirjarida Cthulhu kutse. Hei, kui teile sobib, siis ma võin kirjutada, et see kirjarida oli hoopis mingis vanas ja võõras keeles - inglise näiteks - ning-et read loitlesid pahaendeliselt, aga ok...jätame ära ning see selleks.

Kui aus olla, siis polnud mul suurematki aimu sellest, et mis kirjeldamatud õudused mind plaati peale pannes tabavad ja seda suurem oli mu üllatus kui selgus, et ühtemoodi silmakommi asemel õnnestus mul etterebida hoopis teine ja võimalik, et ka nauditavam vaatemäng.
Viimase rea selgituseks nii palju, et CoT on tehtud eelmise sajandialguse vaimus ja tummfilmina. See tähendab, et filmi vanuses küll eksida ei ole võimalik, aga see eest on kogu kupatus selline, milline võiks üks tänapäevane tummfilm olla.

Kiituseks võib veel öelda, et on tunda, et tegijad ei ole enne filmi väntamise kallale asumist lugenud mitte ainult Lovecrafti, vaid vaadanud ära ka kindlaksmääramata hunniku tummfilme ja eriti vanade ja muude koolide õudusfilmide klassikat - Nosferatust ja Metropolisest rääkimata ja käiku on lastud kõikvõimalikud vahendid, et must-valgest pildist viimast välja rebida.


Õudusfilmina: 3/5 e. oli ja ei olnud ja ma pakun, et Lovecrafti ja üldse õuduskirjanduse/filminduse austajad hindaks seda kõrgemalt, kuid minul on kombeks sellised teetassid Märtsijänese ette lükata.

Silmakommina: 5/5 e. siis nagu öeldud - kõik mida annab papist teha on tehtud ning pilt lööb kohati pahviks. Üle pika aja film millest oli lausa rõõm shotte võtta.

Kokku: 8/10 e. Suuremat horrorilaadungit sealt ei saa või kui kellegil on kombeks thrillerit vaadates närvikõdi tunda, siis seda ka vast mitte, aga lihtsalt visuaalse pildi ja mitmetest flashback-idest koosneva kolliloo nautimiseks on film igate perfektne.

Trash: 8/10

IMDB: 7,3/10

Shortbus e. ava ennast kõigeks ja igas variandis

It's just like the 60's. Only with less hope.

Üks teatud maailmakuulus DJ näitas mulle suvel üht teatud klippi sellest filmist, pärast mida olin ma oma psüühilise tervisele mõeldes sunnitud ka ülejäänud filmi ära vaatama.

Lugu keerleb kamba New Yorkis elavate inimeste üle, kelle seksuaalsed harjumused väidetavalt erinevalt tunduvalt normist. Et ennast vabamana tunda ja lasta nii oma ihadel kui ka kunstilisel poolel rahuldust leida, käiakse üheskoos südalinnas asuvas klubis/salongis nimega Shortbus. Seal avastatakse ennast, uusi inimesi, leidub nii orgiaid kui ka draamat ja isegi üks väike vaene vibreerib roosa muna leiab oma enneaegse lõpu... Niuks.

Peab tunnistama, kui ma teaksin, et kuskil Tallinna keskmes peitub sarnane klubi, siis ma läheksin seda esimesel võimalusel oma silmaga kaema... Kuigi suure tõenäosusega ma pärast paari korda sinna enam tagasi ei kipuks. Filmist rääkides, siis olid erinevates linnaosades elavad tegelased ja antud istumispaigake väga hästi omavahel põimitud. Leidus nii häid dialooge (tooksin esile Sook-Yin Lee ja Lindsay Beamishi vahelise keemia) kui ka ülepakutud stseene, ning vahepealsed animatsioonid New Yorgi linnast lisasid filmile mõnusa tunnetuse.

Mulle väideti, et filmi alguses tunduvad kõik tegelased mingitmoodi friigid olevat, ja et filmi lõpus taipab vaataja, kui valesti ta neid inimesi mõistis. Ega see päris mööda öeldud väide ei olegi, mul endal tekkis küll filmi lõppedes väike vajadus mõnda dominatrixit kallistada, kuid kohati jäid kiiksud ikkagi kiiksudeks. Sellegipoolest on tegu väga muheda ja rahulikult kulgeva filmiga, täis iga hetero-mehe lemmikstseene ja toredaid püante (märksõnaks Jackson Pollock ;) ).

Ja kas ma olen ainuke inimene, keda filmi viimane laul aeg-ajalt kummitab?

H: 8

Gendri: viis plussi
Trash: 9/10

IMDB: 6,6/10

PS! Neiu Eva ei soovita vaadata seda filmi oma koos oma kuti/naissoost kuti, kodus olevate esivanemate ja lukustama uste kombinatsiooniga...

Killing Bono e. film Bonost ilma Bonota

Kuskil keset suve Vatlas rännates soovitasid mu stoner-sugulane ja tema tolleaegne silmarõõm vaadata mingit uut U2 filmi nunnude noorte briti näitlejatega. Siiamaani istus see film mu kõvakettal, vahepeal jõudsin ma juba selle ära kustutada, ära unustada, meenutada, uuesti hankida, jälle ära unustada ja siis lõpuks ära vaadata.

Nüüd ma juba kahetsen, et seda varem ei teinud. Film ei räägi otseselt mitte U2 sünnilugu ja kuulsuse kogumisest, vaid nendest osapooltest, kes hoolimata ühisest algusest ja võrdväärsest püüdlikkusest kõigest muust ilma jäid. Sisu ei ole tegelikult väga tõetruu, kuid kuna tegemist on IMDB sõnul komöödiaga (???), mitte dokiga, siis ma ei näe mingit probleemi. Pigem vastupidi – režissöör Nick Hamm on lugu väga hästi oma nägemise järgi mugavdanud ja teinud sellest omanäolise linateose. Iga kord, kui mitte-U2 bänd lavale ronis, tekkis tunne, et NÜÜD nad löövad läbi, NÜÜD on nende hetk – tunne, mida oskuslikult purustasid vennad McCormickud ise reaalsusele otsa vaadates, kus igal pool vaatasid neile vastu pilvelõhkujasuurused Bono plakatid ja endi sponsorite pettunud näod. Kõigele andis veel lisavürtsi kahe venna omavaheline konflikt ja vanema venna sisemised heitlused, mis pealtnäha sundis teda tegema naiivseid otsuseid, kuid mida kaugemale film jõuab, seda sümpaatsemaks tema käitumine muutub.

Mis mind ennast häirima jäi oli esiteks tobe topeltlõpp. Pinge jõuti juba ilusti lakke keerata ja aju mõtles välja vähemalt 10 erinevat stsenaariumit, kuidas asi võiks lõppeda, ja siis... Läind see trall oligi ja asendus hoopis kiire ja igava komejandiga. Teiseks – kuigi kaks peanäitlejat Robert Sheehan ja Ben Barnes (kuulujutud vastasid tõele – nunnud on nad tõesti) suutsid omavahel hästi mängida ja keemia oli muidu õige, siis Sheehan tõmbas seda kvaliteeti veidi alla. Olgugi, et ta on Barnesist tõesti noorem nii päriselus kui ja filmis, jäi tema nooruslikkus ja lapsikus kuidagi tüütama... Nagu Ivan McCormick vananes ainult teatud ikka ja sealt edasi enam ei viitsinud.

Aga hei, pole head ilma halvata ja häid kohti selles filmis jagus. Vägagi kaasakiskuv süžee ja meeldivalt konfliktne karakter Barnesi näol annavad sellele filmile kõvasti plusspunkte. Filmil jagub ka parasjagu stiili ja huumorit, et mängida välja ka tõsisemaid stseene ja hoida vaataja tähelepanu. Komöödiaks ma seda päris ei nimetaks, või siis segaks ma sinna žanrinimetusse veel ka draama (tragikomöödia?), aga nalja saab küll parasjagu ilma, et see kunagi pealetükkivaks või tüütuks slapstick’iks ei muutuks. Tasub mitte karta bono-konsentratsiooni pärast ja ära vaadata.

H: 9

PS! Film linastub ka sellel aastal JustFilmi raames, lisainfot leiate JustFilmi kodukalt. NeiuEva annab oma garantii, nii et kasutage juhust! Saate korraga lapsi toetada ja ka meeldiva kinoelamuse :)

I leave you alone for five minutes and you’re snorting drugs at a gay party! What would mum say?

Game Of Thrones [S1] e. Intsestide eripärast raudtroonide läheduses

Selgituseks:

Kui juba sarjadest kirjutamiseks läks, siis virutan ette ka juba tiba aega tagasi sisseahmitud - just nimelt sisseahmitud - seebika nimega Game Of Thrones, mis hetkeseisuga moodustab minu seebitopi tipu.

Tõsi küll tunnistan, et raamatut pole ma lugenud, aga eilsest saadik olen ma kohalikus raamatukogus selle ootejärjekorras. Mitte, et ma kavatseksin hakata suuremat hunnikut raamatuposte treima, aga mene sa tea...surm kraabib ikka oma varesejalad sinna kus seda kõige vähem oodata on, nii-et mille pärast, siis minagi teistmoodi talitama peaks...

Lihtsalt otsustasin, et liisk peab üle Rubico langema ning ehkki ma väldin igasuguste eepiliste raamatusarjade ettevõtmist - viimasena loobusin Pratchetty kettamaailmast - siis seekord paistab asi seda väärt olema, et erand teha, aga see selleks ja nüüd...


...seebist endast.

Kui Ulmeguru jonnis just mõni päev tagasi, et sarjaosad olid ilma igasuguste ja mitte-kuhugi-viivate alllugudeta, siis mina pean seda üheks selle sarja plussidest.

Olgem ausad, enamus neist minilugudest, mis pliiatsist väja imetakse, tavatsevad sarja arenedes kuskile suvalisse suunda areneda ja sõna arenema ette ja taha käivad jutumärgid.

Mul ei tule hetkel pähe ühtegi sarja, mis nende sub-stooride all enam või vähem-enam ei kannataks, sest pole saladus, et nii kui sarjategijatel esimene loomekriis näkku lööb, haaratakse varmalt ulmeriiuli halvimalt leierdatud osa kallale.

Või siis on tulemuseks see, et keegi pidevalt kukub kuhugi, ehk leiab kedagi või murrab midagi - sick of it !

Ühesõnaga oli GoT sellisest pahnast vaba ja seetõttu ei tekitanuid ka vaatamine mitte mingeid raskusi ja veel vähem oksereflekse.

Sry kõigile, aga minu jaoks jooksis Troonide mäng igatahes oma mitte-kuskil-lõppevatest episoodilõppudest hoolimata sujuvalt ja pakkus ette ja taha nii üllatusmomente kui ka kõik muud, mida ühelt seebilt oodata võib.

Vigiseks ainult selle kallal, et lõpulahingut polnud suudetud filmida, aga samas on mul ka kuri kahtlus, et kas Spartacus B&S-i pilootosa stiilis digilahing sinna ka väga sobind oleks, aga jah - vähe usutav, et telesarja tootmiseks mõeldud rahadega midagi muud kokku oleks klopsind ja seega ok....anname andeks

H: 9/10 e. kuna pole raamatut lugenud, siis ei oska ka viriseda selle üle, et kui ebaromantiline oli Khal Drogo ja kui palju näidati mune ja kui vähe näidati hunte - muid erinevusi ma oma kaasvaataja etteheidete baasil ei tuvastanud.

PS. Ja endiselt ei taha keegi minuga Game Of Thrones-i lauamängu mängida, ehk seda mängima kutsuda - ma teile veel ehitan . Sulle, mu kallis Big-O, ehitan ma veel eriti ehitavalt !!!!

Teised:

Trash: 9/10

Cockrain: 10/10

Full-Metal-Ove

Filmiveeb.ee: 9,4/10

IMDB: 9,4 /10

George Carlin – It’s Bad for Ya e. See ei mõju sulle hästi

George Carlin on alati klassik olnud stand-up comedy maastikul ja tore on näha, et isegi 70-aastaselt suudab vana ülbata nagu noor põkk.

Vanadus, noorus, inimeste mölapidamatus, religioon ja Ameerika bullshit – ta lausa mängib nende teemadega ja lust on kuulata. Jutt on mehel sidus ja alati pointiga, ning peale paari roppuse ei lange ta kordagi liiga madalale (ok ok – ühe korra küll, see telefoni-ema nali kuidagi üldse ei sobinud). Tema jutt õiguste puudumiste kohta tekitaski minus algupärase huvi tervet laivi näha, ning kes muud ei viitsi vaadata, siis see väike klipp on küll kohustuslik!

Kahjuks tundus lõpp väga järsk, ei ühtegi kokkuvõtvat lausekest, kuid veel morjendav on asjaolu, et see jäigi mehe viimaseks stand-up’iks... Vähemalt ei kaotanud ta kunagi stiili.

H: 8 e. It’s bullshit and it’s bad for ya!

Hviti Vikingurinn e. Valgenahaliselt valge viiking

Valge Viiking on nagu pealkirigi ütleb, üks rassistlik film valgest viikingist, kes läheb neegerviikingite juurde ning ütleb, et te ei saa viikingid olla, kuna te olete valet värvi alaminimesed ja viiking saab olla ainult valge. Pärast seda paneb valge viiking poole aafrikast kõrvadele ning teise poole saadab hiina tossuvabrikutesse orjatööle. Filmi peasponsoriteks olid nii KKK kui ka John McCain ning Lõuna Osariikides on see koolide kohustulikus õppeprogrammis, vat nii.

Aafrika retsimise vahele mahub ka Norra kuningas, Olaf Püha, kes peab oma rahva ristimise eesmärgil verist ristiretke selle sama rahva vastu, räägib Valge Kristuse kujuga ning röövib peale paganlike pulmade laialajamist pruudi, Embla, kes on juhtumisi fimi peategelase, Askuri, naine.

Saades teada, et Askur on Islandi Targeima Vanema poeg, annab ta poisile võimaluse Embla tagasi saada, aga enne peab poiss laskma ennast ristida ning sama operatsiooni läbi viima ka oma kodusaarel. Paraku on, aga asjad nii, et Askur ei suuda kristlust just väga tõsiselt võtta, tema suursugune isa pole teda kordagi oma silmaga näinud, tema vennale ei meeldi temast vanema mantlipärija olemasolu ning Islandlased pole Kristlusest eriti vaimustatud ning võimalik, et Olafil on ka Emblaga hoopis omad plaanid - seis on nadi nagu öeldakse.

Kolmas osa siis Hrafn Gunlaugssoni kaarnatriloogiast ning ei saa öelda, et oleks halvem kui esimene, aga teisele jääb alla. Filmile, kui ajastu või mingit kultuuri tutvustavale filmile ei ole midagi ette heita ning nii siin-kui-seal nimetatakse seda kõige autentsemaks viikingifilmiks - millele siinkribaja vastu ei vaidle - aga filmi kui põnevusfilmi kohapealt esineb kõvasti puudujääke. On huvitav - on, aga kohati on teos isegi Islandi fimi kohta liiga hüplik ja mõned probleemilahendused kole lihtsakoelised. Selles mõttes lihtsakoelised, et modernse ja küünilise inimesena ei suuda ma uskuda kuidagi nende toimimisse, aga mene tea...Kristus tekitas ka ju sensatsiooni oma kolm-päeva-hiljem-tõusen-surnust-üles värgiga.

H: 8/10 e. te saite muidugi kõik aru, et see esimene lõik on lihtsalt küündimatu möla ning varahommikune katse huumorit aretada ja sõnapaar "valge viiking" tähendab ristitud viikingit.

Kaarnatriloogia eelmised osad

The Flight Of The Racen: 5/11

The Shadow OfThe Raven(Kompotis): 9/10

The White Viking/Embla - The White Viking(US)

(Norway -Denmark-Sweden 1991)

IMDB: 5,8/10

Wikipedia

Film youtube-s, Eng subadega. Playlisti link.

Shutter island e. Ben Kingsley on volitatud vaikima

Algus:

Peale Inceptioni vaatamist ootasin ca aasta aega, et Shutter Islandile pihta anda, kuna ühe näitlejaga filmide järjest vaatamine pole mulle kunagi istunud. Eriti veel antud juhul, kuna Eostus(TM by Onu Kalver) oli minu jaoks nagu suht pettumus kah...Pealegi oli kuskil mu ajukärudesse jäänud kõlksuma valeinfo, et nii INC kui ShIs on mõlemad Nolan-i vändatud.

Igastahes, Shutter Islandist ootasin ma igal juhul midagi enamat ning sain seda võib-olla, et ainult tänu filmi alguses valede seoste loomisele ning eelarvamusele- kuid siiski sain.

Mis toimus:

Film on nii pildilt kui sisult viiekümnendatesse aastatesse kanduv psühhothriller, milles on hullumaja. Hullumaja all on saar ja saarele astub uurija, kes on mandrilt sinna põgenemisjuhtumit lahendama saadetud.

Nu hakkab seal uurima ning avastab, et hullumaja juhtkond koosneb eks-natsidest ning moraal ja hingeheadus on lihtsalt sõnakõlksud. Vana nali ühesõnaga ja eks ta ole selline avalik saladus, et samal ajal kui nii medõe kitlis kui ka allohvitseripagunitega käsutäitjaid šampanjavahu ja juubeldamise saatel võlla tõmmati, astus ookeanitaguse laste psühhiaatriakliiniku mängutoa uksest sisse monokli ja halvastipäevitunud ninaalausega arst, keda lastele onu Hansuna tutvustati.

Siiski, see selleks ning filmi kohta ei saa öelda ei midagi muud kui briljantne.

Miks briljantne:

Sellepärast, et ma mõtlesin faking kaks korda, et mina kui vaimselt ülivõimekas isik ei viitsi küll sellist logisevat jama lõpuni vaadata.

AGA - kuna ma hakkasin mõnust röhitsedes koostama listi kõigist neist totaalsetest möödalaskudest mis filmis olid, siis pressisin kangelaslikult lõpuni ning ei saa öelda, et ja ei usu, et mul tuleks seda kunagi kahetseda.

Kõik mis filmijooksul häiris, ebaloogilisuse või lausa lausrumalusena silma paistis, tiksus paika paari minutiga - abolsuutselt. Hunnik mõttetuid kaadreid sai hetkega tähenduse ning ehkki ma võiksin iniseda filmi lõpliku lõpplahenduse või paari kohatu dialoogiräbala, ehk lause üle siin-seal, ei näe ma erilist põhjust selle tegemiseks, kuna üldväärtust ei kahanda see grammijagugi.

H: 10/10 e. inimesed kes vigisevad filmis leidunud klišeelike hallukamomentide ja muidu "totruste " üle, võiksid ühe paaripäevase ja linnulennult 23 aastat kestva "meeltesegadushoo" läbi elada.

Teksti lõpetuseks kopi-pasteerin siia read Ninja Roboti kinnipandud blogi, SI postist: Ma ei mäletagi, millal ma viimati tulin kinost välja vaimselt maha tambituna. Kuid Shutter Islandi filmist välja tulemine võttis mul mitu head minutit.

Spellbound:8/10

FilmiMull: 9/10

Filmihauind: 3,6/10

Memotsioon: 6/10

Darius(Raisk): 7/10

Guido Mukk: 8/10

Kinoprojektor: 9/10

Trash: 7/10

Onu Kalver: Natuke Niru

Joonas

Malahiitlaegas

Filmiveeb: 8,6/10

IMDB: 8/10

Dr. Strangelove, ehk kuidas ma lõpetasin muretsemise ja õppisin armastama pommi

Kuna hõikasin eelmises postis välja, et mu lemmikkomöödia on Noises Off, siis mõtlesin, et peakski nüüd mõned vähem, aga siiski lemmikumad üle vaatama ja ka nendest kirjutama - umbes nagu saripostitused või nii, aint eeldatavalt mitte eriti järjepidevad ning ühtlustamata intervallidega.

Dr. Strangelove

....on komöödia, mille tegevus paigutub Külma sõja pakaselistesse päevadesse, ehk aega mil võidurelvastumine oli täies hoos ning kogu filmisisene superjant hakkab pihta sellest, et üks Ameerika tärniline kindral läheb hulluks ning käivitab"Plan R-i".

Plan R

.."on/oli" (Tuuma-)vastulöögi plaan, mis erinevalt muudest tuumalöökidest ja hävitusliikidest ei vaja presidendi, ega praktiliselt mitte kellegi luba. Mõeldud on see, siis sellisteks puhkudeks, kus evil commy-d on juba avapaugu andnud, side on katkenud ning üldiselt võib seda iseloomustada kui meeleheitliku vihakarjet teemal, et: "Me välistame iga hinna eest võimaluse, et te raisad meist väiksemate kaotusteta välja tulete!"

Plan R-iga on aga see lugu, et selle katkestamine on võimalik ainult isiku poolt, kes selle käiku lasi ning jama on veel ka selles, et Ameerikamaa president ei ole üldse mingisugusest tuumakonfliktist huvitatud, ehkki....eduvõimalus on ju olemas ja kuna ..

Igastahes, ei ja lennukid on õhus, 20 minuti pärast kurjuseimpeeriumi radaritele nähtavad ning ülisalajasse warroomi* kogutakse Ameerikamaa helgemad pead, Nõukogude liidu suuraadik ja telefonitsi ka sama riigi teeneline, kuid kergelt napsune Rahvasaadik.

Seda siis kaugeltki mitte selleks, et maailmalõpu eel paar pitsi võtta, vaid, et kõik ilusti "ära klattida" ja rahus edasi sõjakülmetada.

Ära klattimise vajadus saab kõigile veel eriti selgeks, siis kui selgub, et Sotsialismi kantsil on -lisaks elementaarsele tuumavastulöögile - veel palju hullem trump varukas ning vähemalt korrakski saab valitsema kahe suurvaenlase vahel üksmeel.

H: 9/10 e. selline mõnusalt ülijabur komöödia, mille esmakordsel vaatamisel lipsasid mu kaunite huulte vahelt välja küsisõnade värdmoodustised nagu "Kuidiks ?" ja "Midas ?". Teist korda oli vaatamiselamus küll leigem, aga kuna muie püsis suunurgas ja katkes vaid paaril korra, ehk hetkeil mil ma naerma hakkasin, siis ma ei leia, et selle väärtus kuidagi kahanend oleks.

* Kui ma ei eksi siis see warroom-i teema läks ameerikas avalikkuse huviorbiiti ja kui ma nüüd ka ei eksi, siis kirjutas sellest lähemalt Full-Nuclear-Metsavana, aga ma jätan endale õiguse eksida.

EDit: Sellest rääkis hoopis XIPE ja tegi seda Metsavana posti kommentaariumis.

Full-Nuclear-Metsavana: 10/10

Mukk: 9/10

Xipe: 9/10

Filmiveeb: 7,9/10

IMDB: 8,6/10

Peale filmi vaatamiseks siis:

Inside the Making of Dr. Strangelove

(+ youtube playlist link)

Last Valley e. Sõjamees Vs Rahumees Vs Külamees

Michael Caine

...on olnud üks mu pikaajalisi lemmikuid ning nii parim ameerikamaa komöödia, kui ka parim WWII kõrilõikajatebande film* on tema osalusega. Eelnenud kahele - millest teise vast sõjafilmisõbrad une pealt ja ilma sügavama kirjelduseta ära tunnevad - võib vabalt lisada ka osaluse parimas 30-e aastasest sõjast pajatavas filmis, ehk siis selles filmis millele ma praegu sissejuhatust kokku keevitan.

*

Edit : ja otseloomulikult mängis Dirty Dozenis hoopis see kurjema näoga us-sõjafilmide esikaadrimees ...mea culpa. Mis kuradi filmi ma küll silmas pidasin...

Edit.2 : Kotkas On Laskunud oli see kino ja kirjutamisjärjekorras seisab see juba jupimat-jupimat aega.

30 aastane sõda

....oli viimane suurem ususõda Euroopas, mis jõudis lõpuks sellisesse faasi, kus mingil hetkel ei teadnud enam keegi osalejatest, ega ka mitte kõrvaltvaatajest, et kelle poolt ta sõdib, sest pooled vahetusid ülehelikiirusega ning mis hetkel peamine - palka polnud palgasõduritele väljamaksta mitte ühelgi sõdival poolel.

Tulemusena laastasid rüüstajate salgad terve Saksamaa, ehk siis kõik kust midagi võtta oli rööviti tühjaks ning põletati maha, et vaenlased, kelleks olid tihtipeale eilsed sõbrad, sama teha ei saaks. Tulemuseks siis - inimasustusest puhas maa, näljahäda, katk jne.

Last Valley

... räägibki endisest õpetlasest nimega Live(Omar Sharif), kes mööda maad ringikerjates satub peidetud metsakülla, mis on kogemata rüüstajatest puutumata jäänud.

Paraku püsib see puutumatuna veel vaid lühikest aega, kuna kohe peale teda saabuvad sinna ka The Captain-i(Michael Caine) nimelise sõjapealiku juhitud palgasõdurite jõuk. Külaelanike õnneks suudab Live veenda Kaptenit, et kuna talv on tulekul, siis oleks talle kõige targem sinna külla talvituma jääda - umbes nagu turvameeskond või midagi sellist, ehk siis tasuks oleks naised, toit, jook ja peavari.

Aga kuna kevad on kauge,ohutunne kaob kiirelt, suhted on juhuse asi ja aeg venib sellistes olukordades nagu puder läbi lukuaugu, siis ei möödu ka elu orus ilma konfliktideta ning tülid leiavad aset nii sõjasalga enda ridade, The Captain-i suhetes külavanemaga kui ka sõdurite ja külaelanike vahel üldiselt...

Lõpetuseks veel tekstiriba: Michael Caine counts “The Last Valley” as one of his favourites among his films. (in70mm.com)

H: 9/10 e. ehkki lugu on hea, Michael Caine nagu ikka midagi militaar-Bondi taolist ja tema rolliesitus äärmiselt veenev, kipub kogu kupatus natuke hapuks minema - ülivähesel määral, aga siiski ning paar liiga etteaimatavalt käituvat ja must-valget karakterit ei laseks mul filmile maksimumpunkte anda. Masterpiece küll, aga apsakatega, ehk siis"tegijal juhtub" nagu öeldakse.

PS. Enne või kasvõi peale filmi lugemiseks soovitaks omaltpoolt veel raamatut "Libahundid".

Pics-id: The Island Rod

Fimiveeb: 6,75/10

IMDB: 7,2/10

Spoilerdav kompa !!!

The Last of the Mohicans e. mohikaanlased said otsa - peaaegu.

J.F. Cooperi "Viimane mohikaanlane" on minu jaoks "Nahksuka juttude" nimelise raamatusarja parim ja enimloetud osa ning MNC-l on alati hea näha, kui mõni raamat kiiduväärse tulemusena filmilindlile valatud saab.
VM-i film on laias ja laastus raamatut järgiv, ehkki Haukasilm tehakse liiga vaatajasõbralikuks või pigem käsikirjasõbalikuks ja sellega seoses heidan ette ka ühe liigse intiimsuhte olemasolu, aga see on ka praktiliselt kõik mida filmile etteheita saab.
Viriseks siiski, et indiaanlaste "musta töövõtu" raames toimuv rünnak inglaste kolonnile oli raamatus väga tigedalt kirja pandud. Mäletan hästi, et lugesin seda alati mitu korda ja filmis olnud leebem variant oleks just saanud selle vajalikku tõuke veelparemuse poole, kui seal oleks veidi seda Cooperi poolt kirjeldatud krehvtisust sees olnud. Muidugi arvestada tuleb ka sellega, et mis on hea raamatus ei pruugi olla hea filmilindil ning see siis selleks, kuna mõtleva inimesena saan aru, et mingit "Mohican holocausti" poleks tõesti kellegile vaja.

H: 9/10 e. üldjoontes siis - indiaanifilm milles on tüüpiline, kuid siiski positiivse olemisega muusikataust, veits tuttavad loodusvaated, võimetekohaselt tehtud ja ülihästi õnnestunud lahingud koos veel eraldimainitava "lõpulahinguga", mille ajal ei tekkinud kordagi tunnet, et jälle on kõik maailma die hard-rambod kokku kogunenud, et ühe filmi finaali kapitaalselt taguotsa keerata.

PS: Wes Study eest võiks lisapunkti anda, aga film ei vaja õnneks liigset meega määrimist. Pealegi võiks tema eest vist igale viimase paarikümne aasta jooksul ilmunud indukafilmile lisapunkti anda.

Filmiveeb: 6,7/10
Imdb: 7,7/10

World War 3 - The Movie e. Ajaloo lõpp.

8-l oktoobril, 1989, lahkus Nõukogude Liidu juht, Mihhail Gorbatšov, Berliinist ning kadus kogu läänemaailma silmade jaoks igaveseks.

9-l oktoobril teatab Moskva Raadio, et Gorbatšov on astunud liidrikohalt tagasi ja tema asemel on võimul kommunistliku partei "hardliner"- kindral šoskin ning igale viimaselegi tohmanile saab selgeks, et perestroika on selleks korraks lõppenud.

Nagu oodatud, teatabki Nõukogude uus liider oma esimesel pressikonverentsil, et sotsialistlikku ja imperialismivastast kurssi jätkatakse.

Ida-Saksamaal aina valjemaks muutuvate rahvameeleavalduste mahasurumiseks saadab noore tankikomandörina "Praha Kevade" tsiviilrahutusi mahasurumas käinud šoskin, Ida-Saksamaale punaarmeeüksused, kinnitades samas, et Nato-le garanteeritakse Nõukogude Liidu poolt pääs Lääne-Berliini, millest võib välja lugeda, et Nato ja Berliini lääneosa omavaheline side on nüüdsest puhtalt šoskini lubada-keelata.

CIA korraldab kohtumise Ida -Saksa armeejuhi , kindral Leonoviga, kuid Lääne-Saksamaa Neo-Natsi rühmitusel õnnestub terrorirünnaku käigus Leonov tappa, mille tulemusena muutuvad Nõukogude liidu välisministri, Juri Rubanovi, väljaütlemised üha konkreetsemaks ning 1990-l aastal leiab Lääne-Berliin ennast keset Sotsialistlikku kurjuseimpeeriumi läänemaailmast äralõigatuna ning Kremlis algavad ettevalmistused, vajaduste tekkimisel "Euroopa kaitseplaan Grom-i" käikulaskmiseks...

Tegemist siis mockumentary-filmiga, kus näidatakse alternatiivi tegelikele sündmustele, mis Nõukogude liidu lagunemise asemel viivad hoopis III maailmasõjani.

Suht kuri video-fotokollaaž, kohati küll natuke rumalavõitu ja siit-sealt veidi logisev, aga muidu igate kiiduväärt töö.

šoskin näeb välja küll natuke nooreohtu, aga üldjoontes on tema roll kommunistist paranoikuna veenev.

H:8/10

World War III - The Movie youtube-s (part 1-10)