Thursday, December 31, 2009

The Prophecy : Uprising e. lõpetuseks kolm punkti

Nagu ühele tõsisele filmile kohane on paigutatud ka siinne tegevus Ida-Euroopasse, näitlejad on Ameerika passi ja kõrgeima pilotaaziga näitekunstigurud ning filmi täiuslikumaks muutmiseks on appi kutsutud võimas arvutigraafika. Ei, siin lauses ei olnud arooniaid- jah, ma valetan aeg-ajalt.

Tuttavate karakterite nimekiri on lühike, kuid see-eest võimas. Suurlöömingust inimkonna tuleviku nimel vötavad osa nii Emo-Saatan, Keharändur Belial, ingel Siimoni vaim, Pavlik Morozovi teisend kui ka Heinrich Himmleri reinkarnatsioon - kahju ainult, et selliste vingete tegelaste välja mõtlemine stsenaristidel hinge kinni lõi ning ülejäänud stsenaariumi peale enam võhma ei jätkunud.
See hakkab silma näiteks sellega, et kogu tegevus lonkab kõiki jäsemeid kuni lõpusirgeni ning oletatav katse, filmi käigupealt mingi sisu improviseerida tõmbab vaatajal vaimse seedekulgla palju kiiremini lahti kui Purgeen või Poola piim.
Üldjoontes vöib öelda, et teatud värvi eritisest see film kokku plätserdatud ongi ning seda on ka visuaalsest aroomist tunda.

Hinnang:

Saastavilmina 2/5: nali hakkab alles lõpus pihta ning siis pole teda ka kuigi palju.

Fantasy- thrillerina 1/5: Tänu lennujaamades tugevdatud turvakontrollile, jäid mõlemad osapooled JFK lennuväljale, soolaputka aknast lennukile järele lehvitama.

Pohmakaga:(+0)
-
liiga hall ja igav.

Kokku 3/11 : Kuskil enne lõpuspurti lõpetatakse kinematograafia suunal fantaseerimine ära ning asutakse personaalses käsikiimluse tempos oma asja ajama - paraku on selleks juba liiga hilja. Igastahes üle "sitasti tehtud, sita filmi standardite" Joel Soissoni kämblahaarde ja hõõrdejõu varal alustatud ning 2005 aasta esimesel poolel välja purskunud suursaavutus ei küündi.

IMDB: 5,3/10 (841 votes)

The Prophecy: Uprising/Pr: Revelation/The Prophecy IV

(USA 2005)
Rež: Joel Soission
Stsen: John Sullivan,
Gregory Widen*
O: John Light, Sean Pertwee, Kari Wuhrer, Doug Bradley jt.

PS.
Pentoloogia ülejäänud osadest kirjutan suvalises järjekorras - olenevalt sellest kuidas vaim peale tuleb.
PPS.
See järelmuljetus on kirjutatud öösel kell kolm, ehk koheselt peale filmi esmakordset vaatamist. Kui ma screencape hakkasin vötma, siis ma mõtlesin tõsiselt, et millest kurat ma need tegema peaks.
________________________

*
Endiselt ainult karakterid ning ma ei saa aru mis temaga juhtus, raha otsas või hoopis alkohol...vist siiski mõlemat.

LOTR-ist jäi paar ehvekti üle jah?
Natuke loodusvaadet
"Tššš...lissän vääri käärfulli, i shäll sei it õunli uans!"


Kahjuks ei olnud neist siin filmis haisugi(kui langenud ingleid ja Siimoni vaimu mitte arvesse vötta)

Sunday, December 27, 2009

Cross of Iron e. sakslastel olid ka kangelased - päriselt kusjuures.

Proloog:

Viimati, enne eilset nägin kohe jutualuseks tulevat filmi kuskil 2000 algusaastatel.
Nüüd võtan korraks aja maha ning räägin ka noorematele lugejatele, et mida mainitud epohh inimkonna ajaloos endast täpsemalt kujutas. Kahetuhandema algus oli müstiline aeg kus mitu korda õhkulastud kolmanda seeria bemarid, kogunesid maakohtadesse ning ummistasid külavaheteid, Eesti pääses CNN -i, inimesed arutasid, et 3500 kroonise kuupalgaga on Eestis võimalik normaalselt ära elada ning üldlevinud arvamus oli, et VHS mängija jääb ikka DVD mängija ees esikohale - kuna vaevalt, et keegi vanu filme DVD-deks ümber tegema hakkab.
Mina ostlesin viimasena mainitud elaja endale kuskil sellelsamal ajajärgul ning ostsin ma ta mingi kriminaali käest, kes otsustas, et see on mõttetu pill ning targem oleks olnud "kahe kassetiauguga" videomakk sebida.
See selleks, mainitud filmil pole minu kalli Magnavox-iga midagi pistmist, kuna too oli sel hetkel põrmandule tõstetud selleks, et sõbra käest laenatud videopleierile ruumi teha. Videopleier kandis uhket nime Sony ning film mida ta ketras oligi The Cross Of Iron.

Mis toimus

Tegevuskohaks siis '44. aasta idarinne ning peamiselt baseerub tegevus ühes rindelõigus , milles tegutseb sõdurite hulgas legendaarseks saanud ja ohvitseride suunas allumatusega silma paistev kapral Rolf Steiner.
Noh, igastahes saadetakse sinna samasse, kuulsusrikkast Preisi ohvitseride suguvõsast pärit hauptmann Stransky, kes suudab oma lamba-jäärapäisuse ja liigse ohvitserietiketist kinni pidamisega endale kohe seal ka "palju sõpru leida".
Ehk siis äärmiselt kulunud stoori staabiohvitserist, kes rindelõiku kamandama pannakse ning rünnaku alla sattudes kapis kössitab, samas kui väeosa mingise ülivapra ja geniaalse allohvitseri juhtimisel sõja võitmisega tegeleb.
Üldjoontes on oodata sellise filmi puhul kas seda, et endine staabiohvitser karastub ning saab rindehundiga suurteks sõpradeks ja päästab ta elu või keerab sujuvalt kõik perse kuni heroilisem sõdurikuvand ta maha laseb või mingi põleva palgi alla jätab, eksole?
Paraku on Rauast rist üks nendest filmidest, mis suudab lämminämmutatud loole anda uue kuue ning sellesse ka pidevaid jõnkse sisse vedada.
Kujutan ette kui palju kemplemist võis olla sel'l teemal, et kas hauptmann Stransky-le pannakse haakristilint käisele või mitte ning kapral positiivse tegelase, ehk kapral Steineri karakterile annab sakslaste poolne vaatenurk kõvasti mänguruumi juurde.
Sõjafilmiliku klišeekarakterid ja stampsituatsioonid peaaegu, et puuduvad ning ainukesed asjad mis närvi ajavad on paar korda sissevilksatavad ja tähtsusetud, kuid siiski häirivalt idiootseid kõrvalepõiked


Madin

Sõdimise kohapealt ollakse filmis tagasihoidlikud ning enamasti piirdutakse selliste kohaliku tähtsusega tulevahetuste või diversioonirünnakutega. Filmi kolmveerandil sissetoodud tankirünnak tuli seetõttu nagu välk selgest taevast. Mingit enneolematut silmailu see küll ei pakkunud - arvatavasti mitte-eriti töötavate tankide tõttu - aga sellegipoolest mõjus vürtsitava vahepalana kogu kupatusse, mis ilma selleta oleks vast natuke äksõnitühjaks jäänud.
Tulevahetused ja kogu lahingukoregraafia on see-eest igatepidi üle prahi ning plusspunktina ei hakanud silma ka ülitäpseid sakslasi ja poroloonist tehtud venelasi.

Kokkuvõtteks

Viimasest vaatamiskorrast mäletasin, et film oli hea just sõdimise tõttu, aga miskipärast ei jõudnud ülejään'd pool filmist, kuidagi kohale. Süüdlaseks vast noorus, pohmell või võimalik alkoholijoove. Nüüd vaadates kaldus raskusjõud just nimelt üldplaani ja lahinguvälise tegevuse osakaalu allapoole kangutama, aga see selleks.
Nagu juba mainisin annab peategelaste kuulumine Wechrmachti ridadesse filmitegijatele võimaluse asjadesse natuke reaalsemaid noote sisse pritsida ning kogukupatuse finaaliks on täielikult üllatav lõpplahendus.
Muuseas ei ole terves filmis ühtegi SS-mundris sõdurit ega koonduslaagrit....wieerd

Hinnang
ehk numbritega möla.

70-te sõdimisfilm ilm ameeriklasteta : 5/5 ehk selline teistest erinev film kus häid ameeriklasi pole ning head sakslased pole ka just kuigi head.

Sõjadraamana 5/5
- Dramaatikat tundus filmis kohati rohkem olevat kui sõdimist või olid lihtsalt paar sissevilksatavat kohta suuremat sorti mõjuulatusega.

Pohmelliga?:(+0)
Kindlasti mitte, film mõjuks lihtsalt järjekordse ja häiriva täristamisfilmina.

Kokku: 10/11 e. Hästi kujutatud teise maailmasõja lõpumeeleolud, kaevikuelu kus üritatakse aeg-ajalt tegelikkust kaugemale suruda ning sõjaväehospitalis valistev "Sõjavaimustus".

The Cross Of Iron (USA/W.Gemany 1977)
Režissöör: Sam Peckinpah
Osades: James Coburn, Maximilian Schell, James Mason, Veronique Wendell


Metsavana(Äärmiselt eksitav + SPOILER!!!!!): 10/10
Rotten Tomatoes: 77 %
IMDB: 7,5/10 (8536)


Ps. Postituse kirjutamise ajal tõusis palavik 38,4 -ja pealt 39, 2-le, sellega tõestasin, et - Jah! Blogimine on tervist kahjustav ajaviide. Ah see selleks... vai-vai kus ma armastan talve.
Jah, James Coburn on Kurt Steiner, kestu muu ikka olla võiks.

Kui Mel Gibson poleks sündinud....

Njaa...Ajaviiteks lõin visiooni sellest , et milline oleks filmikunst kui üks suur õnnetusehunnik nimega Mel Gibson oleks siia maailma imbumata jäänud.
Chuck Norris is still lethal in "Lethal Weapon 3"

Antonio Banderas is a Scottish legend in SKIRT!!!

Mad Ärni is a road warrior in " Mad Cubernator - California 2014"

Kokkuvõttlikult- kas me oleks midagi kaotanud seoses Mel Gibsoni puudumisega - VAEVALT!

Special thanks to: Paint, Picasa, Gimp

Thursday, December 24, 2009

Mad Max 2 "Road Warrior" e. isegi Mel Gibson pole läbinisti paha.

Proloog:

Kuna jõulud ja muu säänne on toonud minus esile mingisugused inimlikud tunded, siis otsustasin, et kuna ma olen Mel Gibsoni suunas viimasel ajal tsipa tõre olnud, siis räägin ma meha hiilgeajast veidikene, õigemini selle lõpust.

Maxidest paari lausega
:

Triloogia esimese filmi tegevus toimub nn. maailmalõpu eelõhtul ning häbitul kombel on kõnealune film suurema tähelepanuta jäänud. Ehkki sellises maanteeäksõni filmis polnud selleks hetkeks enam midagi erilist, on MM-i näol siiski tegemist nagu üldkupatusest eraldiseisva teosega.

Lollakatel klišeekarakteritel baseeruv ja kohati Tarzani sekeldustele sarnanev triloogia häbiplekk ehk kolmas osa on jälle üks nendest nähtustest, kus üritatakse mingit filmi ekstra sinna ookeanitagusesse kinodehunnikusse ning sealsesse videolevisse müüa. Mitmesõnaga - mitte midagi mainimisväärset.

MM 2-est
:

Mad Max R.W
.
on postapokalüptliste kultusfilmide jalajälgedes kõndiv austraalia kinofilm, mis vastupidiselt tavadele murdis ennast nende filmide esiritta, mille toidujäätmeid ta noolimas käis ja mille varjust ta välja hüppas.
Kergelt Damnation Alley ja veidi ka kõikide teiste postap. filmide ja koomiksite järgi lehkav film on lihtsalt tehtud sellise professionaalusega, et tema eiramine ei tuleks kuidagi kõne alla.
Esiteks kasvõi juba selle pärast, et edaspidi loobuti "Boy and his dog-i" jms. matkimisest ning hüpati koheselt Max-i radadele ning teiseks oli ta oma brutaalsuse ja vägivaldsusega eredalt silmatorkav, laskumata samas lausnõmetsemiseni, ehk lihtsalt soolikate eksponeerimiseni.
Mel Gibsoni tegi igastahes see kinuteos kuulsaks ning ka Austraalia sai ülejään'd maailma jaoks taasaavastatud.

Äksõn:

Mad Maxi põhiline tegevus koondub maanteedele, kus käib võitlus bensiini või surma peale, elud ei huvita kedagi.
Juba kõigest kättejuhtuvast kokkukeevitatud autod on omaette väärtus kuigi arvatavasti lõi see film hiljem ja kohalikes oludes roostetanud ja hingevaakuva 3. seeria bemari kultuse.
80. aastatel populaarne "sadomasohhistlike pahalaste" sündroom on ka selle filmi puhul valitsevaks saanud.
Äksõn on kindla suunaga - näidata inimühiskonna riismeid, kus kõik inimlik on pikemat aega juba kuradile saadetud ning ka need, kes patuga pooleks positiivsete kangelaste hulka kuuluvad, ei hiilga just rüütellikkuse ja naivistliku heasüdamlikkusega. Tamp on hoolimata oma maanteekesksusest aina kaasakiskuvam ning pöörase tempo ja kurat teab mitmesaja erineva kaameranurga alt filmitud lõpuchase on üks vingemaid läbi aegade, muuseas, selle ainukene miinus on see, et iga vaatamiskorraga muutub see aina lühemaks.


Kokkuvötteks:

Mis juhtub siis, kui Melile vabad käed anda, on teada igale kinufilmindusega kursis olevale inimesele, aga õnneks oli Gibson Mad Max II filmimise ajal veel Mittemidagiütlev Mittekeegi ja seetõttu ei pidanud ka antud film tema huvitavate mõttelendude all kannatama.
Üldjoontes siis kindalt üks kohustuslikest filmidest igale inimesele, kes natukenegi kinolinastatud vägivallast lugu oskab pidada ning filmi puhul omapärasust ei põlga.

Hinnang:

"Olelusvõitluse eripära peale suurt sõda" filmina: 5/5 e. brutaalne, originaalne ja kaasahaarav - mida muud sul säänsest filmist ikka otsida on.
Sci-Fi äksõnina: 5/5 - oeh, kõigepealt panin nelja ja kirjutasin mingi jama siia taha. Vaatasin natuke aega hiljem üle ning panin hoopis ühe teise jama siia asemele, siis vihastasin - muutsin nelja viieks ning tõesti, mis siin filmis etteheidetavat* on?

Pohmakaga: (+0) -e. kui varem nähtud, siis kergema pohmelliga erandkorras, aga üldjoontes ei ole hea valik.

Kokku: 10/10
e. Kokkuvõtte viimane lause.


Trash: 10/10
IMDB- Mad Max 2(1981): 7,6/10 (32.296 votes)
__________________
*
Rohkem seksi äkitse, sest ehkki seal üks "peaaegu" stseen on ning üks "pooleldi stseen" on ka, jääks seda nagu väheks, aga kuna see eeldaks juba mingi love-story vms sissetoomist, siis parem olgu olemata.


Wednesday, December 23, 2009

Black Hawk Down e. Full Metal Une - Mati

Vabandan, hommiku kella poole seitsmese ajupuudulikkuse tõttu, tegin sisse fatal fail-i ning Black Hawk Down muutus Full Metal Jacketiks.
Parandatud.
Ps. Full metal jacket on hea film.


Proloog:


Njahh... Öelge nüüd mulle, kuidas rääkida vilmist, mille lõpp sai ära vaadatud veidi vähem kui 24 h tagasi ning millest ma praeguseks ei mäleta mitte kui kuraditki...
No tõesti, olen ammu täheldanud, et mul selline tore skill, mis kaotab mälust absoluutselt igasuguse info kõigi sittade raamatute, näidendite ja filmide sisu või kogukupatuse kohta üldiselt.
Muuseas - ma olen küll tänu sellele oskusele 2,1 korda Blade-t näinud, aga üldjoontes on see siiski suh't kasulik.
Kuna HAWKDOWNI olen ma üritanud vaadata vähemalt viis või kuus korda ning iga kord hiljemalt filmi keskpaigaks sügavale unehõlma vajunud, siis vaatasin seekord neljas jupis - Patrioti puhul see taktika mõjus.
Olgu, aitab mölast ning asume asja kallale...

Sisu:

Ajalooline taust oli selline, et ameeriklased läksid Aafrikasse selleks, et sõdida paha neegri ja tema neegersõdurite vastu. Neegersõdureid oli palju, ameeriklasi vähe ning kõigepahamat neegrit oli ainult üks ning teda vist ei näidatudki.
Ma olin tegelikult suh't kindel, et pärast tapeti ta ära selle otsustusvõimetu koloneli(?) poolt, kes alguses saatis oma mehed mingi idiootsuseleviitatava rünnakuplaaniga mingisesse linna sõdima - kuna kuulujärgi pidi seal see paha neeger olema - ja pärast karjus igasse mögafoni, et ta tahab oma mehi sealt tagasi ning et tõsiselt võetavama mõjuda, saatis ta sinna veel mehi ning jättis üldse igasugu plaanid ja värgid kus seda ja teist - puhtalt selleks, et asjad seekord paremini välja kukuks, muidugi möista.

Filmist:

Seal olid sellised imearmsad klišeelised karakterid, kes suutsid vaatajas (minus) - no sekundiks paariks ikka - huvi äratada.
Siis peeti seal filmi huvitavamaks tegemiseks mingit A-rühma tüüpi tänavalahingut, kus terve tänav oli vihisevaid kuule täis, aga pihta said ainult "auto kummid" ja muu säänne.
Pfff... tegelt peaks rääkima sellest, et Ridley Scott pidi sinna mingit patriotismi jama sisse tooma, kuna muidu oleks ta pidanud helikoperdiste laenutamiseks Põhja-Korea poole pöörduma *, aga kuna ma ei mäleta täpselt, mis värk oli ja ma ei viitsi Scotte googeldama, ega Para-webi sisse logima hakata, siis jääb ära.

Äksõn

Igav, ootasin igas osas, et kohe kargab kuskilt Stallone välja ja päästab filmi oma vibule ja M-60-le toetudes, aga jäi ära. Ülejäänud tegelased olid piisavalt igavad, et nad ära unustada kohe peale kaadrist väljumist ja kuna iga neegervõitlejat näidati filmis keskmiselt 3 sekundit, siis ei tekitanud ka nemad erilisi emotsioone.
Tegelikult vist ongi mul iga kord filmi vastu igasugune huvi kadunud siis, kui see colonel hakkab taktikat tegema, sest noh Die Hard 2 "kolmekülje süsteemiga" võrreldes on küll edasiareng märgatav, aga kuna DH-s oli olemas Bruce Willys, siis ei olnudki pahadel eriti mõtet ju igasugu taktikatele aega raisata.
Parem allesjäänud filmiminutid naistele kirjade saatmiseks ja testamentide koostamiseks kulutada, sest - taktika või mitte - hiljemalt 30 minuti perast olid nad niivainaa surnud ning ei usu, et keegi neist stsenaariumiga kursis polnud - seega vaevalt, et see kellegile üllatusena tuli..
HAWKDOWNIS aga Bruce Willyst ei ole, Stallonet ka pole ning sisse toodud nähtamatu-paha-neeger ja haavatud solbakeid koguv neeger ei oleks suutnud nende puudumist korvata isegi siis, kui nad keyboardi tundva ja heinakuhjakitse psüühhikaga ohvitseri endaga kampa oleks võtnud.

Kokkuvõtteks

Üks läbinisti igav film, mis küll lõpuveerandil muutub vähe talutavamaks, aga huvitavus unustati paraku sahvririiulile. Ahjaa, seksi ka pole, nindzadest ma ei räägigi ning möla lõpetuseks ütlengi, et iga kogemustega rezka peaks ju juba filmimise ajal aru saama, et film on ette läbi põrunud - eksole?
No kurat, aga mis keelab neil siis kärmelt paar nindzat, äälieni või mechat sisse tuua ning mingid rohkem ekraanil virvendava tegelased LOTR-i peategelaste järgi nimetada.
Kasvõi Legolas - Läbulas, kui autoriõiguste pärast põdema hakata, aga miskipärast kaldun ma arvama, et atoriõiguste jant oli nii vai naa viimane asi, mille pärast Ridley-vanal peale filmi valmimist muretseda tuli.

Hinnang:

Ameeriklased päästavad maailma filmina: 2/5 - nad tegelesid sellega küll, aga kuradi igavalt. Ehkki keegi pole öelnud, et maailmapäästmine peab olema huvitav, tahaks vähemalt filmi vaadateski huvitavusesüsti kätte saada, aga ei saanud, kohe üldse ei saanud.

Äksõn sõjadraamana: 1/5 - Ma ei leidnud sealt äksõni ega draamat. Üldsõda oli selline väheütlev ning paar peris talutavat tulevahetust mida lõpus näidati, ei suutnud ka kogu kompotti päästa.

Pohmelliga: Ikke(+1) - aega liigutada ei aita, aga ehk paneb magama vähemalt.

Kokku: 4/10 - pohmakasõbralikkus andis lisapunkti ning tõstis selle junni keskpäraste filmide kategooriasse, aga tema õige koht on siiski kraadivõrra allpool. Muuseas ma vihkan endiselt kõiki sõjafilme, kus laustõsiselt jutlustatakse, et sõda on paha v.a. siis kui tegemist on "patriootliku sõjaga" - Fakk ohv!

Fletchu: 6/10
Trash: 2,5/5
IMDB: BLACK HAWK DOWN: 7,7/10 (90,255)

____________________
*
"...tegelt peaks rääkima sellest...... Põhja-Korea poole pöörduma "- kui tegemist ikka on selle filmiga muidugi.