Thursday, October 28, 2010

30 Days of night e. Lüüriliselt lähisarktiline eksistentsialism



Mõtlemapanev film on alati midagi, mida võib käsitleda kui ülimat vaimupagasit, selle portatiivsuse mõistes, sest see on miski, mida sa ei jäta, vaid kannad endaga kaasas ka lahkudes koduseinte vahelt või võimalik -hüpoteesina siiski - et oma maise või lihtsalt materiaaltasandilise eksitentsi lõppedes.
David Slade-i loodud film on üks sellistest, ehk film, mis ei paku vastuseid, küll aga ehitab mõttemustreid, millles jooksvad ideede ehk mõttealged vormivad ka päevi peale vaatamist küsimusi, tõstatavad hüpoteese ja lagundavad endisi väärtushinnanguid, mille jäävus või pigem paikapidavus veel hetk tagasi nii kindel tundus.
Analüüsialune kinoteos on miski, mis raiub oma halastamatusega jälje iga inimese hinge või täpsemalt sinna kõige kaitstumasse hingesoppi, purustades seal resideerinud ning end protektsioonialusena tundnud viimsedki kindlustunde jäägid, ehk tegemist on kinematograafilise fenomeniga, mis oma halluses ja külmuses tekitab mõttevoolu, mida võib käsitleda juba pigem ideemateeria kui struktuurse ehkki abstraktse energiavooluna. Läbistavad üksused kindlalt ja sekuriitselt pulseerivate regulaarmõtetete vahel on tungivad või pigem läbistavad ning jäädavalt dominantsed ehk siis midagi, mida võiks nimetada kontsentreeritud destruktiivüksuste kaootiliseks vooluks.
Primaarseks vooluks või siiski pigem ilukirjanduslikult väljendudes - peamiseks vooluks teoses - on fataalsed, kuid siiski samas pre de-eksistentsiaalsed küsimused, kui mõttetegevust mõjutavad impulssid, ehk mõttefaktorid, mis paradokseeruvad lõpuks elussurma ning hüljatud hukatusena.
Painajalik šüžee ehk lähetus vaatajani, mis visuaalide foonil materialiseerub mateeriaalse visuaalina ning toob linateost vaatava persoonini - siinkohal peetud silmas Homo Sapiensi - näite hubasest kindlustundest, mis hetkega asendub kohutavamaga kõigist mõeldavatest. Filmi kui idee presentatiivstruktuur, mis tõstatab sirgjooneliselt eksistentsiaalse küsimuse, et kas on üldse olemas kindlust, inimese või tema elu kui eksistentsi jäävust või midagi, mida võiks nimetada pre-surmalentseks stabiilsuseks.
Näide on ilmne, ehk see, mis valmistub millekski tajutavalt rutiinprotsessiivseks, saab endale osaks midagi, mille dünamiliselt dünaamiline abstraktiiv- või baasperspektiiv on jääv, ehk see, mis ootab midagi instinktiivtasandil harjumuspärast, reageerib milleggagi mis on midagi mõeldamatult morbiid-spekulatiivset, kuid samas nii eksistentsiaalset või pigem midagi, mida võiks käsitleda lihtsamas kõnepruugis mõeldamatu kurjuse, igavese raevujõu või surematu vajadusena lämmatada eksitentsi alge ehk elu, tegutseda destruktiivselt selle protsessi püsivuse nimel, nautida selle kaduvust seda oma jäävusega opositsioneerides, saada lühiajaline võimalus destruktiivseks surmatantsuks eluallika kustuva lätte viimsel nirel ning seda selleks, et liikuda edasi, tormata vastu millelegi, mida võib käsitleda stagnantseeruva progressina ning teha seda raugematu jõuga - perpetum mobile universalis- jättes endast maha kustunud lootuskiired, läbielamata õnnelikuse viivud ning kasutamata võimaluse millekski, milleks inimene kui looduse väidetav kroon on enda egotsentrilise maailmapildi järgi oma eksistentsis positsioneerunud.
Selle kaduvuseorkestri võika matusemarsi saateks, katteks ning ümbruseks ehk tummaks tunnistajaks on kasutatud õhustikulikult sobivuslikku külma lähisarktilist taevast, mis helkides helkimata kõikevarjutava külmade tunnete supernoovana näitab ennast kui aja külmust kõige mööduva ja vargsi põrmu vajuva vastu või kas või vaevumärgatav lumelohk, kui hetk või minut, mil sajand põrmu variseb ehk sootuks unustusse vajub ja aurav veri, mis aegalselt hüljates endast - justkui tõugates eemale - eksistentsiaalsuseks vajaminevat jõudu ehk eksistentsi kui eksistentsi ennast.
Vat selline film siis oli.


Hinnang numbris, lisamölas:

Ma ei näe seal arvatavasti midagi/kedagi, keda/mida võiks
vampiirideks nimetada: 5/5 e. üllatavalt ägedad kollid olid ning isegi kõige europiidsemad sellest mongoli-tatari tõutunnustega kambast nägid välja nagu slaavi verd gängsterid. Kohalikes oludes üleskasvanuna tekkis paralleel Permi vahvate poistega, kes tulid paadiga kohalikku "maffiat" tasalülitama.

Horror-thirllerina 4/5 e. julge ja kartmatu inimesena jätan mainimata, et esimene kolmveerand filmi mõjus aeg-ajalt kergemat kuni keskastmelist kõhedust tekitavana. Viis punkti jäi andmata tänu viimase veerandi kandis olnud Pet Sematary-st mahaviksitud stseenile ning üldjoontes võibki pidada seda filmi allakäigu alguspunktiks.

Kokku: 9/10 e. vaieldamatult parim Kolli-slasher, mis viimastel aastatel toodetud (Minu poolt nähtud) ehk antud kategoorias pjedestaliseerub ta julgelt esikohale. Tänud veel Muffile tänuväärt soovituse eest ja edasi tuleb pildimaterjal.
Ahjaa - seksi ei olnud ning pohmelliga poleks ma nõus seda vaatama!




Tuesday, October 26, 2010

V For Vendetta e. Ooperimaja Bat-man


Alustuseks:

Idee filmi vaadata tekkis Muff-il, sest ehkki ma teadsin, et ma olen seda näind - ning see ei meeldind mulle - ei mäletand ma filmist endast mitte midagi peale selle, et mingile ahvile oli Fawkes-i mask näole tõmmatud.
No oli ikka jube kino küll ning ma pean nüüd meelde tuletama, et kuidas selle unustamine täpselt käis, aga senikaua kirjutan kinost endast veidi lähemalt.


Misasi siis:

Noh, V4V oli üks tõsiselt halb film, mille ainukeses plussiks on kohatine tegevuskeskkond - Londoni vanad agulitänavad.
Ülejäänu oli tõsine jura kättemaksurajast, mida selgitatakse filmi jooksul ning tükke sellesse sobitatakse otse õhust. St. tükke ei korjata mitte filmi algusest peale minevikust, vaid paratamatult tekkis tunne, et stsenaarium kirjutati valmis "kahe mehe ja ühe pastaka" meetodil, ehk lausehaaval, kordamööda ning kirja pandi see, mis kummalgi kirjutajal pähe tuli.
Lõpuks kirjutati veel kord kõik üle ning siis kirjutati mõned kohad veel kinnisilmi ümber, nii-et mitte ainult vaataja ei teadnud algusest peale, mis lõpus toimub, vaid ka stsenaristidele ei tundunud üldpilti käes olevat, sest üldjoontes ja tagant-ettepoole vaadates oli kogu film üks hunnik igavust, mida oli üritatud segadusega huvitavaks ajada.
Kui sa terve filmi tead, et kõik, mis sulle näidatakse, kirjutatakse viie minuti pärast ümber, siis ei tekita see just teab kui suurt huvi toimuva vastu - on ju nii?

Kokkuvõtteks

Tegemist oli siis teada-tuntud looga Ooperimaja Fantoomist, kellele oli ekraanitäite eesmärgil ka Bat-mani ning Dr. Moriarty rollid külge kleebitud.
Idee iseenesest pole ju halb, sest ma olen täiesti kindel, et Batman Returnsis pidi algselt DeVito Batmani kehastama ning ainult tänu mingile äpardusele topiti talle pingviinikostüüm selga ja samas on ka nahkhiiremehe filmid tundnud tõsist puudust ägedast ja tõsisest vaenlasest ning seda alates teisest filmist.
Paraku aga ei tehtud ägedamat Bat-mani, vaid tehti hoopis film Guy Fawkesi maskiga tüübist, kes pritsib anarhistlikku retoorikat ja selle vahele märatseb oma isikliku ning üliegoistliku kättemaksu radadel, lisaks armastab ta söögi ette ja taha häirivalt tüütuid monolooge vedada - mis koosnevad enamjaolt tsitaatidest ja klassikute parafraseeringutest - ning peab oma kaasvestlejatega ülimõttelisuse tõttu mõttetühje dialooge.
Meeldejäävaim moment oli see, mil ma arvasin, et kino peaks kohe-kohe oma veeremisega lõpusirgele jõudma ning oma ehmatuseks avastasin, et see raibe kestab veel pea tund aega.
Ehk siis - nii kui paistis, et asjad on jonksus ning vaene ning räsitud vaataja saab õnnetute mõtetega magama minna, pilluti teda veel mingite tüpaazjuradega totalitaritaarsest ühiskonnnast, kangutati veel mingid mõttetud mono/dialoogid kuskile vahele ning nagu sellest veel vähe oleks, vehiti sisse veel lõppvaatus kõigi eestlaste lemmikfimist "Küünlad Pimeduses" - kahju lausa, et V4V-s mõni sõdur tankitoru ette ei roninud ja seda rinnakarvu täis ei toppind, niu-niu.

Hinnang numbris, lisamölas:

Vastupanuäksõnina: 2/5 e. igav ning kõige tobedam oli see, kuidas uue ja ägeda paharasti asemel oli mindud teada-tuntud Neue-Hitleri teed. Originaalile jäi see lootusetult alla ning ennem, kui midagi sellist teha, võiks ikka mõelda, et miks või kuidas Adolf Aloisovitš sellise populaarsuse saavutas. Ahjaa - Guy Fawkes sõdis minu teada selle-eest, et vähendada vastasusuleeri istekohtade arvu parlamendis ning seega ei klappinud tema maski kasutamine kogu tegevusega nagu mitte grammigi... või jäi mulle midagi arusaamatuks?

Aksõn-Sci-fi-Thriller: 1/5 - Ma ei oskagi öelda, millist neist kolmest elemendist seal kõige rohkem oli, kuna kõik kolm olid alaesindatud. Tavaliselt ma ütlen sc-fi filmi kohta, mis millegi uue asemel hoopis nämmutatud vana pakub - jama, ilma thrillerita thrilleri kohta igav ning vaimuvaene äksõn on poololematu äksõn( + SEE ON LIIGA FAKING PIKK!)

Kokku: 3/10 e. U. Guru ütles (ja M. Vana kisas ka), et Equilibriumi mittehindamine näitab vähe avaramat silmaringi ja aknest vabanemisvõimalust ning mind tõsiselt huvitaks, et mida kuradit nemad ja nende kaasmõtlejad selle nö. tuhandeühe laen- ja stampstseenfilmi kohta arvavad.

Lizzahy(++)

Wednesday, October 20, 2010

Tjenare Kungen e. God Save The King


Alguses oli uni..

Kõne alla tulev film seisis poolvaadatuna kõvakettal juba suve lõpust saadik. Esimene vaatekatsetus lõppes sellega, et mina jäin magama ja Muff vaatas minu eest või pigem siiski enda eest ning hiljem ei tõusnud käsi kuidagi, et seda lõpuni veeretada.
Üleeila alanud unepandeemia, mis kogu ühiskonnast on ainult mind tabanud, nullis paraku, aga kõik katsed midagi vähe mõistlikumat silme ette manada ning seetõttu siis surasin säästuhõngulise filmilindi uuesti masinasse.

...mis tuli tagasi...

Nu tegemist siis Rootsis valminud pungiroki hõngulise filmiga, ehkki targem elik õigem oleks öelda, et tegemist on Punk-Tuhkatriinu ekraniseeringuga.
Ehk siis vana lugu sellest kuidas noor plika ei suuda teiste omaealistega suhelda, sest ta on niivõrd erinev ja mõtlev isiksus - samuti pole kellegagi bänndi teha.
Karja insestitulemuste keskel viibimine ei kesta aga kaua ning mingil hetkel jõuab nooruk koos vastleitud sõbranna Millaniga Stockholmi ning ka kauaigatsetud bändiga saab lõpuks algust tehtud.
Edasi tuleb juba teada-tuntud muusikabisnississe murdmise ja seal eneseväärikuse säilitamise teema, mis peamiselt piirneb kanepipläru vastuvõtmise ja mikrisse rääkimisest keeldumisega, kuni saabub - pange tähele, lauselõpu eest puudub märge "Spoiler algab:"- kauaoodatud edu !

...ja silme ees oli:

Nagu öeldud oli see tuhkatriinulugu, mille sihtgrupp võiks olla varajane teismeiga. Ma ei ole kindel, aga vb võiks ju kiita kõigi juba ammu leiutatud jalgrataste seljas sõitmise ning tüüpstsenaariumi punk-punktilise järgimise eest, aga oleks seda siis nii väga vaja?
MNC arvab, et mitte ning kokkuvõttekorras öelduna on siis ikkagi tegemist filmiga Pühasse Metsa eksinud (loe: ise roninud) pisikesest punk-printsessist, mille ainus kogukupatusealane erinevus ookeanitagustest on see, et korra näidatakse rippuvat riista ja kubemekarvu !

Hinnang numbris, lisamölas:

Punk-Rock filmina: 1/5 - Kirkavärviline värviskeem ning pehmed Clearasililõustad tõmbavad Punk-rock mõistelise usutavuse alla ning paar tagi ei oma piisavat potentsiaali, et seda tasandada. Muuseas, see üks punkt tuleb lihtsalt kahe pärispungi järgi lehkava laulu eest -esimene neist siis filmi keskel ning teine lõpus.

Komöödia mundris romantilise draamana: 3/5 e. mitte nii pisar-lääge ja emo-imal kui enamus säänsest kraamist, aga mitte midagi huvitekitavat, uut, ega unustatud ütlev ning korralikust gebensistseenist ei tasu loomulikult unistadagi.

Kokku: 4/5 e. selline mittemidagiütlevas käändes ning ilusates värvides filmilugu , mis on sama kaasatõmbav kui Kodu-Anttila kataloog. Pohmelliga rangelt soovitatav.


Sunday, October 17, 2010

Was Tun, Wenn's Brennt ? e. Scheissegal Und Nicht Cobra Elf + Das/Der

Alguses oli mõte...

Umbes kolm kuud tagasi võtsin endale ülesandeks kirjutada pungifilme tutvustav postitus. Kuna selle aja jooksul olen ma kogu kremplist läbi vaatanud vist 5 või 6 filmi ning ainult 3 nendest on nn. punk-rock filmideks osutunud, siis otsustasin ma kogu idee aegunuks kuulutada ning vaadatud/vaatamisele tulevatest filmidest ükshaaval kirjutada - okei, mõned neist lendavad ka arvatavasti Le Compotieux postidesse - ning lisada blogi leibelihunnikusse uus märksõna - Pungirokk.

..siis oli film

Filmi tegevus algab 1988 aastal, mil Lääne-Berliini vasakäärmuslik "rühmitus" valmistab nn. õppefilmi sellest kuidas teha iseseisvalt pommi ning lindile jäädvustatakse ka see episood kus valminud lõhkekeha tühja majja "paigaldatakse"
Pomm lõhkeb paraku, aga ca 15 aastat hiljem, vigastades kahte inimest, kellest üks on valitsusametnik ning sellele järgneva ulatusliku läbiotsimise käigus saab politsei enda valdusesse ka mainitud filmilindi.
Endistest anarho-aktivistidest on vana liini peale truuks jäänud ainult elukutseline radikaal Tim ja street-äksõni käigus invaliidistunud Hotte, ülejäänutest on saanud: eesrindlik üksikema, mingi glamuuritädi, advokaat ja tõusev täht ärimaailmas.
Ühesõnaga koguneb kogu vastandlik kamp kokku ning nende viimseks õlekõrreks saab olema vanu kogemusi* kasutades politseimajja sisse murda ning kogu materjal kas välja tuua või seal samas hävitada.
Bon Voyage !

...ja lõppeks on kokkuvõte

..lendab sinna pigem siga kui kala lahtrisse, ehk siis üle keskmise komöödia, milles leidub nii nõmedaid, imalaid,väga häid, kui ka lihtsalt häid momente ning paar stseeni olid isegi minusuguse elukutselise depressiiviku jaoks naljakad**.
Kogu kupatus ise on kokkuvõttes kergelt topakas film, mille kohatine lollus otseselt ei häiri ning parimaks võib nimetada filmi ülihoogsat algust.

Hinnang numbris, lisamölas

Pungirokk filmina: 4/5 - ühe punkti annab filmile algus, mis põmst naelutab ekraani ette ja kolm punkti tuleb sellest, et noh - punki oli, punkarid olid esindatud ja film oli ta ka.

Komöödia-Draamana: 3/10 e. draamaosa lisas pullile filmile seda etteaimatavat ning teada-tuntud taaskohtumise jura, ehk siis ilma selleta oleks kõvasti parem olnud.

Kokku: 7/10 ehk selline hea ajaviitekino, mille halvimad momendid on umbes pooleteist tunni kuni minuti jagu etteaimatavad.

_________________________________
*Lendlehtede loopimine, politseiautode sodimine, laamendamine, isetehtud lõhkekehade valmistamine ja nende suvapaigaldus.








Spoilerdav treiler:

Tuesday, October 12, 2010

MNC koondatud ulmefilmide paremik e. parimad ainuõiguslikel alustel


Nii-siis:

Eila hakkasin ajaviiteks koostama nimekirja kõige jaburmatest/ägedamatest teise maailmasõja relvadest/relvaprototüüpidest ning mingitel ununenud asjaoludel läks see tegevus sujuvalt üle parimate ulmefilmide projektiks.
Noh, tänase päeva seisuga pole mul ette näidata küll mitte mingit teise maailmasõja teemalist metallihunnikute rodu, aga ulmekate esireaga sain siiski hakkama.

Lähemalt:

Et sõela tihendada, jätsin välja igatsugused ulmesugemetega märulid (N: Predator, Dark Angel, Cyborg), Monstärmuuvid (N: Mega Piranha, Godzilla kuubis vs Godzilla ruudus), labasemad zombie-mutandifilmid (Undead, Resident Evil), tüüpsüžeega katastrooffilmid (Armaggedon, When Worlds Collide) ja veel ühte-koma-teist.
Katsusin rohkem jääda nende filmide juurde, kus nn. ulmel on suurem osakaal, kui metallist/plödisev, ent arvukas vaenlane - 100 % ei õnnestunud - ning "lapsepõlves saadud meeletu elamus"(N: Enemy mine) asendus "viitsin ka praegu vaadata"(The Planet Of the Apes) variandiga.

Triloogiate ja muude saagade puhul rabasin kogu kambast parima, aga seda ma vist mainin ka jutu sees ning tegemist ei ole mitte pingrea vaid kogumina minu arusaamise järgi parimatest filmidest.

Siin siis:

(1950)

...on nn. film, mis kasutab tollase teaduse kõige vettpidavamaid teooriaid ning tulemuseks on kinu, mida tänapäeval on lausa lust vaadata, sest kogu seda teaduslikku värgensit õpetatakse praegu algklasside loodusõpetuses. Film on hea ka igas muus võtmes, ehk siis suh't aegumatu linateos.

*Matrix
(1999)

Läks üle kahe või kolme aasta, enne kui "järjekordse ülima ulmefilmi" ära viitsisin vaadata, sest cyber-punk pole kunagi mu lemmikute hulka kuulunud. Vaatamiselamus oli, aga sita kvaliteediga VHS-ist, seasilm tüüpi telekast ning mossitavast Rentsist hoolimata võimas.
Ehk siis lühidalt öeldes tasemel film ning näide, et hoolimata pidevast vingumisest ning originaalse ulmekino lõpu kuulutamisest, võib pea igas kümnendis mõni originaalsusepuhang lahvatada.
Mainisin ennem -kui ma lõppmugandamise käigus alguslõiku lõppu pole tõstnud - et triloogiatest ja saagadest valisin ma parima. Matrixi triloogia puhul mainin igaks juhuks ära, et sellest valisin ma raskusteta ainukese, kuna Revolution ja Reloaded ei saa esimese osa jalataldade nuusutamisegagi hakkama - pigem hüplevad üles-alla ning lakuvad neid anatoomilisi ning enamasti rippuvas olekus viibivaid mehe põhisuguelundi support-värgenseid - saastakäkid ü.s.

(2000)

BE on üks milleeniumialguse kuldfilmidest ning ehkki raamatu järgi oleks saanud teha ühe korraliku säästuteadusliku sisuga filmi, meeldib mulle ka kasutusele läinud lastefilmi formaat.
Muuseas, kui näiteks Jurassic Park-i tegijad oleks klammerdunud filmi tehes rohkem raamatu külge , siis oleks filmil praegu samasugune effekt nagu Destination Moon-ilgi, aga tehti hoopis mingine loll dinosaurusejant, mille revolutsiooniliselt uut lehekülge pööravad CGI-kollid jäid Harryhausen-i revolutsiooniliselt uue lehekülje pööranud plastiliinkollidele jõhkralt alla.
Mainisin seda sellepärast, et BE raamatus pritsiti ka põhikooli füüsikat algkoolile arusaadavas vormis nagu putru, aga nagu mainitud, ei jõudnud filmi sellest pea midagi, kuid erinevalt JP-st oli lõpptulemuseks siiski tipptasemel ulmeliselt loll ulmefilm.

*Returner
(2002)

Returner-i listimisega sain ma ma lahti kohustusest igasuguseid Iii-tiiisi, Terminaator kahtesi ja paljusid teisi ulmekunne eraldi äramärkida.
Returner varastab midagi enamusest ulmežanritest ning arvatavasti ka igast ulmekast, mis Yamazaki nimelisele režissöörile elu jooksul muljet on avaldanud - tüüpiline Made in Japan värgens ü.s.
Paraku on tegemist ka ainukese Jaapani filmiga, mis ära märkimist leidis - koostaja kitsas silmaring, mis muud.

*Metropolis
(1927)

Metropolise põhiefekt ei ole, erinevalt teistest vanadest ulmekatest, mitte sisu (sotsialistlik ja Romeo & Julietti stiilis), vaid see, et kogu teose kunstiline pool on lihtsalt perfecto.
Absoluutselt ületamatu tase siiani, aga siin võib jälle see minu isiklik ja suht kitsas silmaring mängu tulla.
Nagu ma vb ka hiljem pikemalt mainin, olen ma rohkem müstika ja fantastika, kui otseselt otsese sci-fi fänn ning seega ei jookse ma tormi igale tulevale, olevale või ammuolnud tippteosele.

*Dark City
(1998)

Hoolimata paduigavast ja tõsiselt piinarikkast viimasest kümnest minutist on kogu sellele eelnev nagu minu jaoks loodud.
Kui ma ei kardaks igasugu ulmefilmi asjatundjate ja muude masterite käest peksa saada, siis ütleksin isegi, et kogu filmi visuaalne pool on pea võrdväärne Metropolisega - samuti ei saa öelda, et sisu kuidagi visuaalile alla jääks, aga ma kardan eelpoolmainitud tegelasi ning ütlen diplomaatiliselt, et: "On lihtsalt üks väga hea film - sähket!"

*The Day The Earth Stood still
(1951)

Hehh, selle filmi puhul on kahju, et ma seda ilmumisaastale järgnenud kümnendi jooksul ei näinud. Kindlasti oleks mõju olnud palju suurem, aga ma sisendan endale, et rohkem kui kolmk'end aastat hilisemal ajal saadud esielamus pole oluliselt nõrgem variant (feilin ofcourse). Vaatama kisub ta siiski seiani, nagu valdav enamus 50-e ulmefilmidest - minu jaoks sci-fi kino kuldaeg - aga eks ta ole rohkem nišivärk, kui filmisoovitus laiemale ringile.

*Planet of the Apes
(1968)

Meeldis tatikana ning meeldib ka praegu ning ehkki kunagi(5 või 6-e aastaselt) hirmsana tundunud ahvid ajavad praegu irvitama, on tegemist siiski positiivse elamusega - ehk siis sama faktor, mis Mortal Kombati puhul.
Uusversioon on üks eriti hea näide sellest, et filmiklassikat ei tasuks puutuda, eriti veel siis, kui IQ-tase kõigub kuskil 30-kandis ning silmaring on kitsam kui Pärnu linn.

*A Boy and his Dog
(1975)

Mis ma öelda oskan -tase, tõsine tase postapfilmide varamus ja enne kui The Book Of Eli-d või Mad Max-i kiitma hakata, tuleks kõnealune kino siiski ära vaadata.

*Dune
(1984)

Seda mölalisti koostades lappasin ma läbi ca 15 erinevat listi, mis ma googeldades leidsin ning ei tule meelde, et ma seda üheski neist näinud oleks.
Ise tõukasin ta nö. viimasel hetkel 12 Monkeyst asendama, kuna meenus, et ahvifilmi olen ma lõpuni viitsind vaadata kolmest korrast ühel ning rohkem ma seda peale panna ei viitsiks - isegi, kui see mul olemas oleks.
Pealegi lintšib Lynch Düünis igasuguse koguperesõbralikkuse ning vaadata tuleks seda juba kasvõi filmi jõhkratasemelise grotesksusastme tõttu.
Varasemas filmis, raamatus või koomiksis loodud keskkonna uutesse värvidesse ja teise läätsekumerusse ajamine on alati hea idee, ainult, et uus miljöökujundus peab mingitki moodi eelnevalt seatud piire ületama, mitte nö. normatiividele allutama.

*Terminator
(1984)

Pole just kõige originaalsema sisuga... oot-oot... sama möla käiks ju ka tänapäeval Destination Moon-i ja Metropolise kohta. Igastahes - arvestades ilmumisaastaga, on seal teaduslikku fantastikat nagu putru ning Hollywoodi isandad oleks võinud siinkohal kaheosalise seebikaga piirduda, kuna 3 ja 4 on sõna otseses mõttes Degeneraatorid, aga mitte Terminaatorid.

*Mortal Kombat
(1995)

Põmst kui siia sobib Terminaator, siis sobib ka MK.
Korralik Bekat-lööma-ulmekas, mis ilmudes rabas pilku ning praegu peksab irvet näkku.

Kuhu on kadunud Christopher Lambert????

(1981)

Kui öelda, et A Boy and his dog on sõjajärgse tegevsega postapfilmide vanaisa, siis sellele ütelungile toetudes on Mad Max II tema poeg, kelle pärast ei pea vanake grammijagugi häbi tundma.
Tegelikult mõtlesin ma pikalt, kumba MM-i (1 või 2) mainida ning lõpuks otsustasin, et kaks sobib siia nimekirja esimesest grammijagu paremini.


*Siia käib "T*ra, kuidas ma küll selle filmi listida unustasin!!!"


Lõpetuseks:



Nukralt jätsin välja Gattaca -kuna ma ei mäleta sellest mitte effemmigi, peale selle, et see meeldis mulle rämedalt mõlemal vaatamiskorral, Wedlock-i kuna mul on Kaelakuti ja Fortress mälus lootusetult puseriti ning ma ei suuda eristada, et mis oli ühes ja mis teises.
Kõrvale jäid ka Freejack, kuna pole seda ca paarteist aastat näinud ning kui mu mälu nüüd ei peta, siis meeldis see mulle pigem Mick Jaggeri tegelaskuju ja osatäite, aga mitte sisu poolest, Mutant Chronicles, kuna olenemata raskest Steam-punk rasketehnikast, on tegemist siiski pool taevas-pool-perses-filmiga, ehk kinuga, mille teine pool on valulikult tüütu.
The Green Mile-i, mis jäi kõrvale peale Metsavanaga peetud süvaarutlust, sest tegemist on siiski müstikafilmiga ning minu jaoks on need kaks täiesti eraldiseisvat asja, ehk siis mitteteaduslik ja teaduslik fantastika. Esimene on meelepärasem kui teine, aga see ei puutu hetkel asjasse.
Kusjuures, mulle väga-väga meeldiksid kahe erineva rassi/tsivilisatsiooni omavahelised lahingufilmid või lihtsalt konfliktfilmid, aga kahjuks pole ma ühtegi meelepärast näinud - Avatar ei olnud just teab kui hea film, vanu Star Wars-e pole ma viitsinud peale 90-e lõppu kordagi kauem kui veerand tundi vaadata, Earth against Flying Saucers oli pigem teaduslik kui sõdimisfilm ja Independence Day lihtsalt pigem räige junn, kui midagi mainimisväärset.
Kõhklesin ja kõhklen veelgi, et sinna nn. tühja lahtrisse võiks ju paigutada Equilibriumi, Moonraker-i või Pitch Black-i, aga ei viitsi hetkel sodima hakata.

Side lõpp.

Räme sõim ja/või arvamusavalduse on oodatud.




Friday, October 8, 2010

MEGA PIRANHA e. koputus maailma teadlaskonna südametunnistusele


Üldiselt alustuseks

Keemia, geneetika ja igasugu muude jumalat mängivate tööstuste ja teaduste liigne entusiasm on juba ammu teinud murelikuks mõtleva osa inimkonnast.
On korraldatu protestimarsse ja kogutud allkirju kuid lisaks eelnevale on nüüd sir Eric Forsberg (Snakes On A Train, Sex Pot, War Of The Worlds II - The Next Wave) saanud maha kinuteosega, mis peaks mainitud teadlas ja tööstuskondadele südamele koputama, et aids aidsiks ja nälg näljaks, aga mõelge ka ometi, et mida te täpselt teete ja mis selle tagajärjed võivad olla.
Mega Piranha loob vaataja silme ette verdtarretama paneva pildi piraajadest, kes suurendavad iga 48 tunni tagant oma kasvu ca kaks korda ning seda kuni lõpmatuseni ning kellede vastu on inimkonna suurimadki purustustehnoloogilised saavutused jõuetud.
Mega-piraaja ei ole kala keda te püüda tahaksite, Mega-piraaja on inimteaduse julm saavutus, kes kulgeb pidurdamatult edasi ja ainult edasi, kuni on hävitanud KÕIK !
Ahjaa - nad plahvatavad kui vastu majaseina hüppavad.

Filmist lähemalt

Mega Piranha on film, mis sisaldab endas kõike, mida sellise nimega film endas sisaldama peaks. Ehk siis - seal on olemas veealune noavõitlus piraajadega, Ohio-klassi tuumaallveelaeva pilbasteks närimine piraajade poolt, kaldapealne mudamaadlus tigeda piraajaga, helikopterirünnak piraajaparve vastu ning otseloomulikult säästuteadus ja loppis näo ning õllekõhuga tippteadlased, kes kohalikes oludes kõigi vähekoloriitsemate kõrtside pimedaid nurki või letiääristust kaunistavad.
Lisaks eelnevale veel muidugi ka rahvusvaheliselt kinnitatud Esimese Võimaluse Lahendus e. tuumapomm. Samapopulaarne sub-gunidega relvastatud rühma Navy Seal-ide kalale saatmine ja siis jälle tuumapomm.
Seda kõike eelpoolnimetatut muidugi maitseka bekat-näitlemise, metsa-tiheda-poole dialoogide, silmipimestavate eriefektide ja nende korduste ette, taha ja vahele.

Kokkuvõtteks

Igastahes puurib mind kuri kahtlus, et ma olen selle aasta filmi number 1 juba ära näinud ning kui sa arvad, et see film pole vaatamist väärt, siis kujuta endale ette  piraajat, kellele on plahvatusohtlik helikopter hammaste vahele kinni jäänud ning pane kinu tiksuma.


Hinne numbris, lisamölas

Mõtlemapaneva katastrooffilmina inimkonna võimalustest: 5/5 - Mega Piranhat ei peata ei soomus, ega ka mitte-kuhugi-küündimatud onelinerid.

Äksõn-horror-Sci-fi filmina : 5/5 - No kurat, piraajad mis toituva lahingristlejatest. Erirühmlas-teadlaste grupeering koostöös USA valitsusega, kes üritab neid aidata ning Venezuela relvajõud, kes üritavad omakorda neid peatada(neid üleeelmisi, mitte eelmisi ega üle-üleeelmisi) et nagu what do you expect ?

Kokku: 10/10 ehk nii nagu oli Mega Shark VS Giant Octopus eelmise aasta parim film, nii on Mega Piranha vist parim selle aastane saavutis, ainult, et kaheksajalakähmlusest mitmeid kordi krehvtisem.


Thursday, October 7, 2010

Teaser-koomiks Mega Piranha teemalisele postitusele!

Niisiis, tegin teaserkoomiksi.
Küsite, et miks seda vaja - vat seepärast, et kõnealla tuleb eelmise aasta MNC - Movieheros tiiitli võitnud ning oma eelmise suurteose "Mega Shark VS Giant Octopus-ga" parima filmi, parimate efektide ja parima režii eest sama liiga auhinna võitnud filmigeeniuste grupeeringu - dam-da-daaa! - THE ASYLUM - selleaastase meistriteosega: " MEGA PIRANHA!"

Nagu isegi kohe näete, jätsin ma altruistlikult filmivaatamise pooleli ja seda ainult selleks, et anda teile mõista, et millest tuleb siis juttu lähima 24 tunni jooksul.

Aika alkaa nyt!
Cheers !

Ahjaa, kuna ma ei saa mitte kuraditki aru nendest pixel-suurustest ja muust säänsest, siis peate pildil klikkama ja siis umbes 2 korda [Ctrl +] vajutama.
Sry :(



Wednesday, October 6, 2010

Blood on the Highway e. Seal, kus lõpeb asfalt, on veri

Kõnealusest filmist huvitusin kohe niipea, kui sellest kuulsin. See võis olla nii umbes poolteist aastat tagasi ning mul ole õrna aimugi, kes see õnnis olevus oli, kes mu tähelepanu sellele juhtis või mida ta selle kohta ütles. Tänu sellele mälulüngale polnud mul ka juba pool aastat tagasi õrna aimugi, et miks kuradi pärast ma erinevatesse söörtšidesse idioodi järjekindlusega Blood on the highway tambin, kuna üldjoontes mulle sellised ""vampiiri" filmid"" eriti ei meeldi.
Olen lihtsalt selline kitsarinnaline ning paindumatu maailmavaatega inimene, kelle jäära pea ning kitsas silmaring ei lase ajul tekitada positiivseid emotsioone mingite tõmblevate ning ülipehmete olevuste vastu - isegi siis, kui neid filmi jooksul mitu korda vampiirideks nimetatakse ja neile kasvõi tosin toolijalga ja arhailist mõnupulka südamepiirkonda virutatakse.

Aga filmist:

Kuna tegemist on splattered-teenage-vamp-filmiga, siis otseloomulikult algab film sellega, et kummaline autosõitkond sätib ennast kuskile poole sõitma.
Peatselt verega kaetavasse triosse kuuluvad seekord siis piff, vinguv tüüp ja bad-boy ning algushuumorist on tunda, et seltsmehed Gardner ja Rowan on liiga palju South Parki vaatand, aga vaatamisrõõmu ei kisu allapoole mitte kumbki eelmises lauses mainitud tõsiasjadest, sest ehkki naljad ei ole naljakad, on nad siiski positiivse elamuse hulka liigitatav kraam, aga mitte häirivalt tüütud.
Teel olles oksendavad nad enda kaardi täis ning teeseerval kükitav kohustulik vähemusrahvus, ehk põrunud hillbilly, juhatab nad kogemata linna, mis kubiseb nendest samadest vampiirilaadsetest olevustest ning veel ühest maakate kambast, kes nende vastu me-oleme- majas-kinni-aga-käime-väljas-ja nemad-ei-ole-majas-kinni-aga-ei-käi-sees tüüpi surmavõitlust peab.

Kokkuvõtvalt, siis seda, et

libedalt jookseb ning ohtralt poliitiliselt ebakorrektseid, talutavaid ja häid kilde täisladestatud kino, mille käigus kordagi igav ei hakanud. See, et ma vahepeal pooleteist tunnise suitsupasui tegin, tuli sellest, et istusin köögis ja mõtlesin välja šüžeekäigu oma uuele SS-poolzombie-supersõduri filmile "Kategorie B" ja paigutasin Metsavana kangelaslikku Wechrmachti ohvitseri mängima.
Kuna mul aga selle filmimiseks raha pole, siis jääb Metsavana hiilgemoment ära ning vaadake nüüd ise, kuidas te teda lohutada suudate.

Hinnang numbris, lisamölas

Another splattered teen moviena: 5/5 e. pole midagi iniseda, iga inimene, kes filmisüžeega natuke kursis on, teab, mis seal tuleb ning antud filmist ei tulnud boonuslisana mitte midagi ebameeldivat.

Horror-Comedy: 3/5 - ehk pärlite vahel ukerdas ka kõvasti sigu ringi ning lõpufighti fatal kick liigitus kategooriasse ema-anna-padruneid.

Kokku: 8/10 e. tore, mitte küll eriti hariv ega vaimurikastav, aga heas mõttes totter film, mis justkui seltskondlikuks vaatamiseks loodud. Üksikvaataja jääb lihtsalt ilma võimalusest võtta osa seltskonnaajaviitest nimega Kollektiivselt joogine eeslinaer.


____________________






Friday, October 1, 2010

Black Death






Alustades


Häid filme tehakse, vastavalt traditsioonidele, ikka ja jälle harva ning enamus ajast veel harvemini ning häid ajaloofilme tehakse nende samade nikastanud kommete järgi veel harvemini.
Ega MNC viimasel ajal neid eriti vaadata ei julgegi, kuna peale Valhalla Risingut on paar läbinisti debiilset roimalinti silme eest läbi vuhisenud ning seetõttu seisis ka Black Death peaaegu 2 kuud HDD- l, oodates, millal mainitud gentleman piisavalt julgust kogub, et see pleikasse lükata.

Ennemuistsel ajal

Musta surma nimeline katk rabas keskajal hauda rohkem inimesi kui Poola piim, Läti seagripp või kohalik mustlaspealik seda sama ajaga teha suudaks. Inimesed naelutati oma kodudesse kinni, sügelevaid kaenlaaluseid kardeti kui katku ning tuleriitadel särisesid nõiad ja muud Keskerakondlaste sünonüümid. Kirbud aga aina kalpsasid ringi ja hammustasid - huvitav aeg ühesõnaga, kui ennast hiinapäraselt väljendada.

Filmist siis ka

Filmi tegevus toimub selle sama jumala (või saatana) saadetise kõrghooajal ning keskendub katku kärvavate inimest efektirohkete viimsete piinade näitamise asemel hoopis noorele mungahakatisele, kes selleks, et saaks kloostriseinte vahelt oma göörlfrendiga hoorama minna, kaupleb ennast teejuhiks kogemustega nõiakütile ning tema kambale.
Kohalikule piiskopile on nimelt teada, et kaugel metsa ja soo taga asetseb üks küla, kus katku pole ning osteloomulikult on teoloogiliselt lubjastunud idioodid teinud sellest järelduse, et sealkandis peab üks surnumanaja tegutsema, seega - õlitagem raudne neitsi ning siis tikud tasku ja minekule.

Ise arvan siis nii

BD puhul on siis tegemist müstikaseguse ajaloofilmiga, mida võib vaadata ka kristliku propagandafilmina, ehkki see nõuab eelsuunitlust/soodumust, sest film ise selleks põhjust ei anna* ning hoolimata alguses veerema hakanud tüüpstsenaariumist, on tegemist kuradi hea kinoga.
Alguses häiris see, et suure katku ajal oletatavasti valitsenud musta meeleolu ja sünget surmaõhkkonda polnud suudetud edasi anda, aga asja arenedes sai selgeks, et seda polnud eriti taotletudki, kuna Must Surm ise on ainult kolmanda järgu kõrvalosatäitja rollis.
Otseloomulikult alustasin ma filmivaatamist nn puhtalt lehelt, teadmata sellest mitte midagi muud peale filmi nime ja selle, et tegemist ei ole ameerika suurte kinoekraanide kinoga.**

Film jooksis sujuvalt, kordagi mahakäimiselemente ilmutamata ning kogu aeg surusin endas maha erinevaid spekulatsioone filmi lõpu suhtes, kuna kuskilt sisimast kerkis esile aina suurem ja suurem tunne, et hoolimata paarist klišeest, mõnest tühisest möödalasust ja keskele lükatud kohustuslikust madistamissteenist *** läheb kogu krempel aina paremaks ja paremaks, muuseas - ja nii ta läkski.


Hinnang numbris, lisamölas:

Ajalootaplusfilmina: 3/5 - tee mis tahad, aga taplusfilmina ma seda vaatama hakkasin. Suuremaid konflikte oli aga ain't üks, kuid see oli see-eest igati heal tasemel. Puudus nimelt Sininäost alguse saanud lahinguaegne jäsemetesadu ning kehval tasemel kaameratöö oli korvatud hea madinakoreograafiaga.

Ajaloolisromantilise müstikafilmina: 5/5 ehk ajalugu oli vastuvõetav ja lovestoorit oli täpselt niipalju, et usutav tundus ning läägeks ei läinud, pluss igatepidi pandav müstikaosa.

Kokku: 8/10 ehk soovituslik antud filmižanri fännidele ning ega ta neid teisigi hammustada tohiks.


Joonealused________________________
*
No krt, teatud usuringkonnas peetakse isegi 30o-t Bushi adminstratsiooni loodud Iraagi sõja propagandaks.

**
Pidasin seda muuseas jänkistanis toodetud bekat-iks.

***
High-Five realistlikuima Morgensterni eest viimase aja kinodes.

Mujal:


Treiler on nagu nad tavaliselt ikka kipuvad olema, ehk siis eksitav.