Friday, December 31, 2010

"MNC Movieblog Awards 2010" e. ässeimad Eesti filmiblogid



Ja siin ta siis on - eelmise aasta parimate/märkimisväärsemate filmiblogide edetabel. Kolmkümmend tundi ja kolmkümmend minutit kangutas žüriidium* blogisi paika, et saaks need mu seitsmendale alter-egole üle anda kokkuklappimiseks ja paika ladumiseks ning tulemus laotub teie silme ette allpool.
Auhinnaks on endiselt minu pisikeste näppudega megabaitidest kokkukleebitud kvaliteetpildid, mille saate endale otsaette-blogisse kleepida või Kalveri eeskujul reie siseküljele tatoveerida.


Muidupositsioonid

Innustuslik äramärge
"Naer on terviseks"


Live For This sõi oma huumorimeele koos hommikuste Dark Flakes-idega ära ning väljasitutud kogum lendas kohalikule Web-Camigurule e. härra Sauerkrauterile näkku, nii-et vaene poiss naerab siiani oma blogi alapealkirja üle ega saa seetõttu rohkem kui paar posti aastapeale kirja pandud.
Hindamisele Fletchu ei kuulu, ka tutvusepoolest enam mitte ning raha parema platsdarmi eest ma sinult ka enam vastu ei võta.
L.F.T teemal jätkates aga mainin, et kui ta populaarsest häälekandjast "Meie Kirik" varastatud formaadi ja kirjapildi ainult Spellboundi pärusmaaks jätaks, oleks asjalood korras.
Samas on aga teada, et Blogi kirjutamise juures ongi kõige tähtsam matsu lahti jagamine, et selleks on klaviatuuri vaja - selle verstaposti on ta edukalt ületanud ning hoolimata prohmakatest esineb kirjutistes ka mõningaid pärleid.
Esiviisikuks on seda vähe, aga ütleme, et progress on silmaga nähtav.


Innustuslik erimärge
"Vait olla ja edasi kirjutada"


Alustas suurelt, lõi graafikud ja puha, aga tasapidi kukkus ja tukkus ning nüüd pole juba pikemat aega ühtegi filmiposti ilmunud. Ega need tavapostidki eriti tihedalt kuku, aga ehk leiaks mingi lahenduses.
Ütlen sama mis Metsavanale, et graafikutel ja sundkribamisel pole mõtet ja kui pauerit pole, siis ära lihtsalt kirjuta, aga samas kui on, siis löö esimene ettejuhtuv kaader arvuti tagant minema ning kriba nii-et küüntepuru lendab.

Innustuslik erimärge
"Parim omakeelne võõrblogi"


Nu näet'sa, avalik filminäitamiskoht ehk kino on lõpuks ka Norramaale jõudnud.
3Deest ja Turbohelist on asjad veel muidugi kaugel, aga loodame, et operaatori karm ja parkunud kämmal vända küljes ära ei väsi ning Kerli ikka uusi filme näha saab.
Pealegi oli ta ainuke, kes valentinipäevaks filme soovitas - kus teiste omad olid, ah?
Metsavana! Kus oli Valentin Metsavana eripost - AH?
Igastahes jätsin paar filmi lisaks Titanicule veel kõrva taha, kuna pikemate tsüklite ajal on teinekord juhtunud, et olen mõne kohaliku näokunstniku kodusesse lõustapesulasse vedanud ning kogemuste järgi otsustades võib teinekord tsükli sisse ka paar Valentinipäeva mahtuda.
Ag'j'hhh - oli Kerli, enam ei ole.
Tule palun tagasi filmiblogimaailma - rämenaiivne, aga samas nii kütkestav oli see blogivärgens sul... :)

Innustuslik eriti-eriti erimärge
"Jalaga persse, ehk võta ennast kokku!"

vähemtuntud ka Xipe-na

Oli Kole-Jaanus - oli! Lootusandev humorist, noormees, tulevane haritlane ja puha. Kirjutas nii-et sõrmeotsad olid villis ning ehkki ta kirjutas sittadest filmidest, oskas ta vähemalt screenshottide alla tabavaid märkusi teha ja romantikahuvilised kolefilmide peale muigama panna.
Nüüd on aga kõik muutunud (V.a. Kõige viimane post), ehk skeem on järgmine:
Jutt algab sissejuhatusega naljalausele. Kolmas lause on ka nali ning neljas lause on kolmas nali, mis baseerub pealkirjal ning on samas ka eelmäng kuuendale lausele mis -ülla-ülla - on ka nali ja kõik.

Erimärge
"Jahukala 2010"


Tead, kui võtta hoogu ja lüüa jalaga vastu Malcolm-i blogi, siis tõuseb sealt suur hunnik tolmu ning tulemus on sama mis road-trip Kunda kandis ''87. aastal.
Mitte, et see mahajäetud ja hüljatud oleks, aga postitused sarnanevad oma olemuselt surmateadetele või pigem liiga pikale venivatele saatekõnedele kadunu kangelastegudest. Umbes et loed ja:
Incubatic ja tuhat aastat "ümber-sama-augu" mölinat (- R.I.P.)
Penetration ---''--- - (- R.I.P.)
Mad Ärx ---,,--- (- KILLED!)
Helesinised vagunid ---''--- - ( - NUKED!)
Igatahes minu pilguheitest jääb see blogi edaspidi välja, kuna mattus täielikul selle tolmukorra alla, mis ma silmadest välja kraapisin.

Eriauhind
"Pooleterane 2010"


Twilightist kirjutamine tõstis ta tõsiseltvõetavate filmiblogijate hulka ning focking-frentšide suunas hoorlemine oleks ta sealt välja peaaegu lükanud, kui ta poleks mulle erierateenuseid osutama hakanud.
Täpsemalt ma nendel viimastel ei peatu, nii-et küsida pole mõtet, aga edu Mamka Rentšujev ning loodame, et progress on pidurdamatu.


Eriauhind
"Verivärske 2010"

aga on hoopis Varbavahede-Gendri

Joonas ju tuli, möllas ja võidutses, aga....
Indias käimise eest lähevad avalduses taotletud stiilipunktid maha, kuna kuulujärgi saavad sellega isegi papagoid hakkama ning Hurt Lockeri eest palus Kole-Xipe sulle midagi roppu öelda, aga jätan siiski ütlemata.
AGA.... khm-khm (köhatus, mis toodud kuuldavale ametnikele omases nentivas köhatusviisis), Indias käik muudab siiski paljut... tõkk-tõkk-tõkk (koputab kahetsevalt sõrmega lauaplaadile)
"Vaata Joonas - räägime avatud kaartidega. Mul ei ole mõtet panna pjedestaalile inimest, kes seal kohe varsti mingi katku kätte ära kõngeb ning see-tõttu ütlen diplomaatiliselt, et keri hinduistlike nakkushaiguste dispanserisse!"
(Pssst): Värvilist traati ja nätsu pole ma seiani kätte saanud. Vihjan, et mõni blogipidaja võib pjedestaalilt ju kaduda - õnnetusi ikka juhtub (MNC avab poolkogemata sahtli, kus on kirevavärvilised traadikerad ning kinnitab nätsu demonstratiivselt mureliku pilgu saatel lauaplaadi alla...
Igastahes, kuni värvilist traati ei ole ja kuna Muffin ka ei kirjuta, siis läheb loorberivõileib verinoorele blogimismonstrumile Gendrile, kelle postid pole küll eriti informatiivsed, aga on see-eest head lugeda kuna ei ole eriti pikad ning üks kild per posti kohta on sellise formaadi kohta parim. Gut-gut ning tutvusta oma meelelahutuslikku lühiformaati ka Kole-Jannule.

TOP-5


VI Koht e. "Aknatagune"


On omandanud terve hunniku vene uue ja vana ajastu kinufilme. Paraku ilma subtiitriteta ning ilma alumise tekstiribata ei ole õiget isu vaadata neid ei minul, ega ka mitte raske monokeelsuspuudega M. Vanal.
Ühesõnaga see, et sa pole neist ühelegi subtiitreid treinud, on võetav otsese rünnakuna kaasblogijate vastu, AGA - miks ei ole teinud?
Mis seal siis ära pole, sul ju lastega naisekantseldamise kõrvalt aega nagu muda - kirjutad 15 muusikaposti asemel 10 posti nädalas ja - voila - subakad olemas,
Poll-i üks valikuvariant vähem - subakad!
Jätad ühe plaadikogumiku välljastamata - kolmandad subakad!
Üks kalamehejuttude kogumik lugemata -pool subakatest.
Kolme HÖFF-I päeva asemel 2,5 päeva ja näh - subakad kukuksid.
Pole ju raske?
Üs. saaksid hakkama küll, kui natuke ka oma kaasblogijate peale mõtleks ja igasuguste Alexiuste poolt ristitud gängsta-venelaste asemele nende vahetusi ei teeks.
Saad sa aru, ametlikult pole mul sinu vastu midagi, aga lihtsalt teised blogijad pistaksid mu elusast peast nahka, kui ma sellisest ebakamraadlikust käitumisest kõrvale vaataks ja sind veel paari hella sõnaga paitaks.
Seega, nuta nüüd habemesse kui tahad, aga otsus on karm, vankumatu ning õiglane - sinusuguse jaoks isegi liiga õiglane.
psst: Võin särgi ja erootilise ahvi tagasi saata, kui avalikult nende minu taskusse kantimise üles tunnistad - Aferist! Kui kukun mina - kukud sina ka! Me oleme mõlemad selles pasas lõuast kuni kaelani sees - mõistad, vana!


V



Tegelikult sobiks siia kohale ka Mukk, Ninja Robot või Ruut, aga lõpptulemusena lendas hoopis seesamune.
Järjekordne näide, et ka lühiposti formaat töötab ning võib paljunäinud žürjoosiumiliikmete Videomaki kasutusjuhenditest karastunud pilku püüda ning silmavaatesse jääda.
Kommentaaridele blogiisand vastama eriti ei kipu, aga lollide kommide kirjutamiseks on naguinii hoopis Trash -Can-Dance asutatud ning seega suht savi...

IV

(Muul ajal ka satanistlik seksmänguasi, hipiasula Ameerikas ja legendaarne šoti jalgpallur)


Filmifanati postitused ei tekitanud erilist empaatiatulva ei siinkirjutajas ega ka mitte üheski žüriidiumlases, AGA - poiss näeb vaeva nagu kurat.
Tema koomiksistiili komplekteeritud postitused olid klass omaette ning ehkki keegi ei suutnud vist ühtegi neist vabatahtlikult lõpuni lugeda, olid nad silmale head vaadata - muidugi täpselt senikaua, kuni silm neid üksikasjalikumalt seletama ei hakanud.
Igastahes senikaua, kui on olema sellised entusiastlikud Blogistlikud noored, kes oskavad filmiblogi väärtustada, ei asenda blogosfääri ka mitte ükski Twitter(Ptüi!), ega muu kuradi Poola säästujubin.

III

...vaatab küll valesi filme ja tundub, et ta vaatab neid halvasti või vales asendis, sest hinnangud on ikka küll läbinisti mädad ja mööda - aga, aga, aga... need agad on paraku igal pool ning Zinzu-trinzu puhul seisneb see aga, aga peamiselt seksis... ja värgis. Seks on kallis, värk on odav ning seetõttu on kolmas koht ka täiesti sobiv positsioon.


II

Võiks olla ........... , aga on hoopis Paranoiadisco

... kuna punktitatu näol on tegemist radikaalse terrorirühmituse ÜLB-e liikmega, siis ei tule pjedestaalile löömine kõne allagi!
Teavitan veel kord avalikkust, et S.S./Estland** ei suhtu positiivselt ja ei toeta mitte mingeid terrorirühmitusi, kelle sihtmärgiks on eliitblogosfääri lõhestamine ning hõreda postitustiheduse propageerimine.
Ühesõnaga, teine koht lendab seetõttu hoopis Paranoiadiscole, kelle hiireakrobaatikast karastunud õlavarrest, klaviatuurimehe terasest näpuotstest ja treenitud blogijarandmetest polnud teguitsemisihk kuhugi kadunud, ehkki vahepeal ei kukkunud mitte ühtegi postitust - ükskõik kui palju neid münte ka sisse ei lasknud. Aga aasta viimasel veerandil kukkus blogiveteran siiski halastamatult puusse panema ning seetõttu on tema tunnustamisest kõrvalehiilimine praks võimatu.

I


OK, Ehk minevaaastane võtja*** oli vahepeal juba oma auväärset kohta kaotamas, kuid veel lõpusirgel tundus, et ON veel seda rammu käsivartes. Et on veel jalg piisavalt kõver, et arvuti ette istuda ning patsifismi propageeriv, eetilise realismi ja naturaalkodustikulise õhkonnaga mänglev Watchmen-i post pani hallid habemed heldima ning seetõttu ei ole mingit võimalust, et eelpool mainitud blogijad suudaksid kuida-gi-gi Onu Kalveri kaevikuteni jõuda.
Edu seltsimees, edu!


Niisiis, selline ta siis oli... änjoi joor gloori ja järgmise aastani.

________________

* Züriidiumisse kuulusid: Isa Pjotri Astraalkeha, Vanem-vanemfilmiblogispetsjalist sir Cleitus van Damm, Nooremspetsjalist Tekkich, Kindralspetsjalist Tassjev, Major-Majorspetsjalist Moblakoff, Majorspetsjalist Totoro ja Ülispetsjalist V. Pudelstein.

**S.S./Estland e. Kultuuriklubi "Saatana Sõjapeenis" ja Filmiblogide litsentsikomisjon "Estland"

*** MNC- Movieblog Awards 2009


Saturday, December 25, 2010

Pet Sematary e. Muld läks hapuks


The soil in a man's heart is stonier..

Filmiveebis sai öeldud, et filmid, mis mulle 15 aastat tagasi meeldisid, meeldivad mulle ka praegu, välja arvatud mõned, mida on tuhat üks + mitu korda nähtud ning seetõttu ei tekita enam üldse emotsioone. Viimaste kohta tõin ka näitena Pet Sematary ning hetk hiljem meenus mulle juba, et tegelikult pole ma antud kino ca 8 aastat näinud.
Ühesõnaga tekkis mu kuldaväärt peakolus küsimus, et ehk on emotsioonipatarei kaheksa aastaga taastund ning võime vaadata huviga ühte oma lemmikõudukatest taas lõkkele löönud -OLI!

Film & Raamat

Raamatut minu teada eesti keelsena olemas pole ning inglise keelsena on ta mul ka lugemata, kuna in english raamatuid lugesin ma aruharva ning ka siis peamiselt peldikupaberist kaantega sopakaid.
Seega ei saa ma ka täpselt öelda, et kui palju halvem see film nüüd raamatust oli ja kuidas täpselt need karakterid teistsugused olid ja kas idee seetõttu ka perse kukkus kuid seda, et tegemist on raamatu ainetel kirjutatud stsenaariumiga, andis tunda kuni poole filmini.
Asjad üldiselt küll klappisid ja mingeid ummikteid ei tulnud, aga pidevalt oli tunne, et ühe või teise liini/seose kokkupuutekohas on millimeetrine õhuruum.
Aga üldiselt pole hullu, King-i raamatute põhjal tehud filmidest meeldivad mulle seiani ainult seesamune siin, Carrie ja Maisilapsed ning nendest kolmest olen ma raamtuna lugenud ainult keskmist. Ülejäänute puhul on koguaeg selline tunne, et filmi/seepi üritatakse niipalju Kingi ennast sisse toppida, et sisu jaoks enam eriti ruumi ei jätku, aga see selleks.
Kõnealuse filmi puhul ei oska ühtegi miinust anda, kuna film on kaasahaarav algusest kuni lõpuni ning tugevamad kohad stoori kõrval on stampkaadritega tillitamine, tegevusega kooskõlastatud heliefektid, tasemel grimm ning hea näitlejatöö . Okei-okei, see kalanäoline pereisa oleks võinud veidi elusama olemisega olla, aga vb oli selline näitlejavalik mõeldud sissejuhatusena surnute maailma...

Film räägib umbes, et..

Algab kogu lugu sellega, et lastega perekond kolib kiirtee ääres asuvasse majja. Kolides tutvutakse ka vastasmajas elava naabrimehega, kes neile lähedal asuvat lemmikloomade matmispaika näitab ning ei kulugi eriti kaua aega, kui perekond peab kiirtee läheduse tõttu ülerahvastatud surnuaeda ka ise kasutama - või siiski mitte.
Ja sealt läheb edasi indiaanimütoloogial põhinev horrorlugu, mida mõjutavad veel suhted ning juhtumised kaugminevikust, enneminevikust ja lähiminevikust.

Muuseas, filmil on ka järg. Kui järjepidev ta on, ei ole mulle küll teada, aga kuna mu sõber Türkar ütles millalgi, et pidi väga hea film olema ning et seal on tegelasi ja äksõnit kohe palju rohkem, siis pole ma leidnud mitte mingit põhjust seda vaadata.
Oskab keegi teise osa kohta midagi tarka öelda ?

Hinnang numbris, lisamölas

Kunagise lemmikõudukana: 5/5 - ehmatama enam ei pidanud, kuna isegi kõik jump-scare kohad on ca mõne tosina vaatamiskorraga pähe kulunud, aga selle eest hoidis kütkes küll. Suutsin nimelt filmis esitatud küsimuse peale spontaanselt pead raputada. Pealegi on ühel antud kinos asuval stseenil au, hoida aukohta "MNC häirivaimate filmistseenide Top3-s."

Dramaatilise horror-thrillerina : 5/5 e. ei saa öelda, et mõni mainitud žanrimääratlustest olemata oleks olnud või oma olemasoluga närvidele käinud.

Kokku: 10/10 -Igastahes on antud kino tõsine tase horrokinonduses ning siiani olnud vastuvõetav ka "mitte-väga-suurtele-õudukasõpradele". Välja arvatud muidugi eriti nõrganärvilised, aga nemad nemadeks.
___________________________



Metsavana soovimata soovile vastutulles filmi nimilaul ja traditsioonilises korras ka treiler :

Friday, December 24, 2010

Battle Of Wits e. Chinese chinatown in China

Trash-Can-Help

Nu eila päeval ja tänaeila öösel sai vaadatud siis Taimaa viimase reliikvia ehk kuldse Buda kuju ümber kemplemist. Oli halb - oli, aga sellest ma juba kirjutasin siin ning kohe-kohe ma hüppan hoopis sinna hetke, kus ma juba msn-is olen jõudnud Trässu käest nõu küsida teemal, et: "Ütle põrmustatud sõjanärvisüsteemi ja kinematograafiapõimiku taastamiseks üks vinge hiina sõdimiskino - võimalikult vähese näitlemisega ja tapelung võib olla selle arvelt suurendatud."
Vastuseks sain siis ühe nähtud filmi, ühe vist nähtud filmi ja siis kõnealuseks tuleva BOW, mis mul kohe kindlasti varem nägemata oli. No krt, ma ei usu elu sees, et ma olen võimeline kõrvaliste abivahenditega lendavaid hiinlasi unustama.

Nüüd on mainitud hetk käes....

...ning kuna vaevalt, et kedagi huvitab see, kuidas täpselt ma ca 120 minutilist filmi kuus tundi suutsin vaadata, siis hüppan ma järgmisesse hetke, ehk sinna, kus ma sellest juba kirjutama olen hakanud ja mida ma siis filmist kirjutan.

Filmist, hüpeteta

Silmist sisselennanud kinofilm oli järjekordne näide, et mingi sitase arvutigraafikaga inimeste siniseks võõpamine või tähelepanu endale tõmbavad digiverepursked ei asenda elusees igale viimaselegi statistinärakale piitsa andmist, et ta sõduri moodi vehiks, mitte idioodi kombel ringi ei töllerdaks.
Ehk siis massistseenid olid hiinlastele kohaselt massiivsed ning kahetsus rõhub hinges, et seiani pole ühtegi hiina suursõdimisfilmi kinoekraanilt näinud.
Paraku esines massistseenide vahel ka teisi stseene ning mõnedes neist üritati isegi kurvameelsust etendada, aga päris Blood Brothersi sügavusele õnneks ei laskutud.
Sorri, aga nuttev hiinlane ei mõju kurva ja kaastunnet äratava sõjaohvrina, vaid esimene reaktsioon on ikka, et tahaks raisale jalaga anda ning tööle tagasi kupatada.
Üldjoontes olen ma enivei mõlenud, et kas nad ise siis aru ei saa, et alla 1000 tsainamani ühte kaadrisse võtmine on puhas filmilindi ja aja raiskamine, aga jah-jah ning see selleks.
Muidu oli igate tänuväärt kinoteos, peaosatäitjad oskasid mängida, esines hiinlaste puhul varemgi silmatorganud heade karakterite pahaks muutumist ning veel mõned kannapöörded süžeekäigus, mida võib mõneti ka venitamiseks nimetada, aga see viimane oleneb juba ülejäänu kvaliteedist ja vaataja tujust.

Misasi

Tegemist siis pigem lahingu- kui sõjafilmiga ning sõdimise kohapealt pole sellele mitte grammigi ette heita.
Miks - sest paljude sõjafilmide viga on see, et lahingud lihtsalt võidetakse, sekkub mingi müstiline abi või löövad räsitud hinges järsku patriotismileegid lõkkele.
Esimese variandi puhul muutuvad kuuli ja odakindlad turvised paberiks, teise puhul ilmuvad kohale beerdragonid, sõbralikud terasoravad või head vaimud ning peksavad paharastidesse pugenud kurjuse koos viimsegi elunatukesega välja ning kolmanda puhul sureb keset lahingut heade riigilipu sisse mässitud väikelaps/naisterahvas ning muidu molutamisega silmapaistnud sõdurkond hakkab järsku sõdima.
Teisisõnu - vähe on filme, mille lõpplahingu otsustavaks saav faktor kuidagigi meelepärane on ning näiteks isegi ühes mu lemmikfilmidest - Aleksander Nevskis - ei ole ajalooliselt tähtis jää murdumine mitte otsustav, vaid alles põgenevat vaenlast järelesaatev nähtus.
Siin filmis oli mindud õnneks neljandat teed, ehk siis mõistus massi vastu.
Peategelaseks oli eriväljaõppega kindlustusspetsialist, kes sitta saiaks ning reovett püssirohuks muutes vaenlase ülekaalukat armeed tagasi lööma hakkab. Kangelaslikust oli muidugi ka, aga see oli teisejärguline ning tähtsal kohal olid ikkagi kaks aju - üks ühel ja teine teisel pool müüri.

Hinnang numbris, lisamölas:

Massiivse mõõgapeksufilmina: 5/5 e. nagu juba mainitud, oli näitlejatöö peaosaliste ja tähtsamate kõrvalosaliste poolt igate vastuvõetav ning madinal endal polnud üldse midagi viga, nii mõndagi tampimist vaatasin mitu korda. Fun!

Sõjamärulidraamana: 2/5 e. Draama - mis kuradi draama. Ei ole vaja, küll piisab äksõnist ja sõjast ka! Saame hakkama, ausõna. (Dedicated to Embassy of the People's Republic of China in the Republic of Estonia )

Kokku: 7/10 e. film, mille punktiriisujateks olid järjekordselt:
1. Hiina filmide põhiprobleem - nad ei lõppe ja ei lõppe ja ei lõppe.
2. Nutta tihkuvad tšainamanid, kes peaksid hoopis tööl olema.


Bang Rajan 2 e. Miks Mind Üles Äratati???


Ohjummel, ehk piltidega kemplemine kustutas osa sissejuhatusest, aga...

..alguses oli öö, siis oli telefon ning siis oli hääl, mis küsis Sjeeri-t. Valetasin et ta on poes, kuna mul pole tõesti vähimatki aimu, kus see Sergei-raibe parasjagu on, sest ma pole teda elus kordagi näinud.
Igastahes magamajäämine mul enam ei õnnestunud ning seetõttu vaatasin ära viimased 25 minutit Bang Rajan 2-st ning sain sellega ka posti lõpetatud.
Siit ta nüüd algab...

Alustuseks

Ameerikas tehtud välisajalooliste filmidega on lihtne, sest et ookeanitagustel on endal suht ükskõik, keda pilastavad või mida piiderdavad. Ei ole neil mingeid hea-pahanaaberlike suhete taaku, mis filmilindi lõpuks välja venitavad või sajandeid kurgusügavikes peitunud ja oma aega oodanud spermaklompe, mida mõnele ammusurnud suurkujule veel tagantjärele näkku läratada vaja on.
Lihtsalt kirjutakse üks pool heaks ja teine pool pahaks ning tulemust vaatavad ka need inimesed, kelle rahvuslikku uhkust filmis mingi hooralaagerdusena näidatakse.
Omamaiste ajaloofilmide aga on nagu on ning Tais tehtud Bang Rajan oli ka hea näide, kuidas omasi vahvaid poisse ägedamate ja võimsamatena näidata - ehk siis lihtsalt näitame vastast kotimana.
Bang Rajan 2 pidi arvatavasti tulem veel ajaloolisem, veel mõjuvam, veel südamessetungivam ja kindlasti puhkes ka keegi seda vaadates nutma - ühtegi juhtumit mul küll teada ei ole, aga tõenäosus on suur.

Oli

Üks igatepidi lohisev ühepoole sõdimiskunstieepos, mis paistis peamiselt silma selle poolest, et seal näidati midagi. Justament - seal näidati "midagi". Mida - ma täpselt enam ei mäleta, kuna Õnnetu Siiami Kuningriigi alamate igapäevatoimetused ning täisõgind lõustaga memmede näljapajatused ei tõmmanud mind ei kaasatundma ega ka mitte ära kuulama.
Pidevalt avastasin hoopis, et jälle on hunnik midagi-t mööda läinud, ilma et ma seda täheldanud oleks.
Ehk siis jah - olid paar madinat ja nende vahel oli midagi - võtke seda kuidas tahate.

Kokkuvõtteks

Oli kohati ikka päris valus, jälle mingid pahad Birmalased, jälle mingid kannatavad Tailased ja siis veel keskid, kelle puhul oli mul juba täiesti ükskõik, et mis rahva auväärsete esindajate hulka nad kuuluvad, mis sorti tegelased nad on või mis filmis nad üldse hetkel on.
Tegelased muudkui mulisesid, kaklesid, vaidlesid, mürgitasid, ei mürgitanud, sebisid, moosisid ja mida-kõike-iganes ning kõige lollim on veel see, et filmi lõpustaadiumis mingi patriotismietaloni poolt võsarüütlitele peetud kõne tundus olevat kõige mõistlikum lausehunnik aegade algusest kuni lõpuni.

Viimased 25 minutit.


..algavad tegelikult juba paar minutit varem. Aga selgituseks, et heasüdamlik Trash hoiatas, et need tuleb vaatamata jätta, kui filmielamust rikkuda ei taha. Kiidan heaks - aga lisan veel, et esimesed 100 minutit pole ka otseselt kohustuslikud, aga sellest veel paar sõna natuke hiljem...

Hinnang numbris, lisamölas

Lahing-löömafilmina metsikust idast: 1/5 e. Haaaaaa-leeeeee! Mingeid huvitavaid võitlustaktikaid pole, tavataktikatest pole ka keegi midagi kuulnud ja vaenlassõdurid näevad sõdurite moodi välja ainult siis, kui rivis seisavad. Muul ajal on nad nagu võtteplatsile vargile tulnud kohalikud, kes mööda platsi sihitult ringi jooksevad ja surma saavad.

Ajaloolise sõjafilmina: 0/5 - Ajaloo filmivad need, kellel raha on ning otsustades lõpukaadrite taseme järgi, ei olnud seda sel korral mitte kellelgi.

Kokku: 1/10 e. viimased 25 minutit pole otseselt halvemad kui keskmised 35 minutit - lihtsalt teistsugune sitt, aga selle eest on need mõlemad kordades halvemad, kui esimesed 20 minutit ning seega soovitan soojalt mõni minut peale esimese madina lõppu film kinni panna, sest midagi huvitavat enam ei näidata. Ma ei tea nüüd... pole kombeks juba antud hindeid muuta, aga... paneme lihtsalt esimese Bang Rajan-i koondhindele ühe mõttelise punkti juurde.



Thursday, December 23, 2010

Killer Klowns From Outer Space e. hunnik valesid tapjakloune



Jutt saab alguse:

Kord ööpimeduse kaitsva varju all netis surfates leidsin Filmiveebis kino nimega Clownhouse ning kuna majasisesed klounid on minu arust vähemalt sama horribõlid kui majavälised klounid, siis pakkus kinotükk huvi.
Ennem aga, kui seda piraadilahest otsima jõudsin minna, kargas mulle pähe, et kellaaeg ja enesetunne nõuavad siiski mõnda vanakooli horrorit ning seega toksisin söörtši hoopis pealkirjas mainitud filminime.

Alustagem veel.

Esimene pettumus oli valus, kuna minu mäletamist mööda pidi Tapjaklounide film olema viiekümnendatel aastatel tehtud must-valge ning "võigas" horror.
Torrenti taha kirjutatud 1988 ei tekitanud seega mingeid positiivseid emotsioone, aga kuna aeg oli juba varane, siis mõtlesin, et - sitta, sest no kui ämbrisse saab ikka astuda filmiga, mille nimeks on Tapjaklounid avakosmosest. Kahjuks selgus, et ikka saab ja päris sügavale.

Algab veel edasi

Juba suht algusest peale oli siis selge, et võimatu on saanud võimalikuks, ehk siis õnnestus filmitegijatel saada tulemuseks halb-halb film, samas kui juba pealkiri peaks endast välja purskama tuhandeid inspiratsioonisädemeid stseenideks, kus on vaja keskit lömastada, millelegi vajutada, kedagi kuhugi toppida või kellelegi millegagi virutada.
Kes meist ei teaks näiteks Batman Returns-i -seal olid klounid ning kinos vaatasin ma seda kerge võbinaga, ning seda hoolimata sellest, et tegemist oli suht lihtlabase man-gothic-bat-actioniga.
Dark Knight* ei tekitanud see-eest mitte mingeid positiivseid emotsioone, kuna kloune seal millegi pärast ei olnud ja see õnnetu niru, kes väitis enda nimeks Joker olevat, ei andnud ju isegi poevarga mõõtu välja.
Aga pohh sellest ning tuleme tagasi klounide ja nendega kaasneva hirmufaktori juurde ning löön letti enda versiooni, et hirmsad on nad sellepärast, et nad on nagu inimesed, aga mitte nagu päris inimesed.
Inimlikkus on alati hirmus või vastikust tekitav ning enne, kui mõni noor filmisõber vastu vaidleb, siis palun meelde tuletada, et milliste tundmustega ta Avatari lõpustseene vaatas, vanematele palun meelde tuletada sama, ainult, et filmiks palun võtta The Cove.
Klounid on kollid, kes on samas inimesed noh, aga mitte kollilikud. Kui sul, kallis lugeja, oleks valida, kas sa tahad olla nurka surutud 10-e Godzilla või 10-e klouni poolt, siis kumma variandi sa valiksid - teadagi.
Inimlikkus ja pealesunnitud huumor on alati jõledad ning sel kohal siin filmis ämbrisse astutigi. Lühidalt öeldes lasti mängu klounid, kes ei olnud "Naera-mu -üle" tapjaveidrikud vaid hoopis kollilikud debiilikud.

Mis oli, mida polnud

Filmist ootasin ma üldiselt seda, et linna maandub tsirkusetelk. Inimesed lähevad pahaaimamatult sisse ning etenduse käigus hakkavad voolama vereojad ning pudenema jäsemed. Mitte, et mulle selline gore eriti istuks, aga klounide kaasosalusel võiks tulemus olla rohkem kui lihtsalt ketšupisadu plastiliiniga.
Selle asemel olid seal hoopis nõmedad kloun-kollid, kes tuterdasid mööda linna ringi nagu faking kummikarud ning vahukommistasid plastmasspüstolitega inimesi ning seda kõike siis selle asemel, et mõnele mono-bikerile mootorsaag kätevahele susata.
Kokkuvõteks - B-kategooria klounifilmi kohta ikka väga booring.

Hinnang numbris lisamölas:

Kergema pohmahorrorina varahommikuks : 1/5 Õhupallist valmisvolditud jälituskoer oli lahe, aga see oli paraku ka tipp.

Ulmekomöödiast horrorina: 1/5 e. no see vahukommidest kookoniidee oli ju hea, aga tee sinna sisse oli jällegi igav ning vaimuvaene.

Kokku: 2/10 e. valus pettumus ning no tegevus oleks võinud ju kas või telgi sees must-valge olla. Eredavärvilised klounid ei ole lihtsalt horror-klounilikud ning lähiajal lähevad Batman ja Returns taasavastamisele.

________________________________________
*Vahepealsetest Batmanitest pole üldse mõtet rääkida.


Kuskil poole filmi peal hakkasin visandama enda nägemust tapjaklounidest.


Thursday, December 16, 2010

300 e. Digiõlised Mehed Ja Pikad Odad


Vara'ommik:

"Veritse ära, värd!!!" oli üle pika aja üks tõesiseltvõetav ja hingepõhjast kerkinud röögatus, mis mu suust kostis. Adressaadiks siis üks lugupeetud kaaskodanikust autojuht, kes ei suutnud aru saada, et suuremat sorti kogu keset sõiduteed on minu isa kõige ilusam poeg, aga mitte tanksaabastega maanteeauk.
Tont teab, mis edasi oleks saanud, kui mtte auoaknast kostuv sõjakas ja äärmiselt võõrkeelne vastulause poleks mulle meelde tuletanud, et ehkki ma olen ka natuke sõjakas ning mürtsun ja aeg-ajalt ka hammustan rohkem kui oleks vaja, aga nö. ohtlik ma siiski pole.
Nemad paraku on. Ütleme nii, et ma mõtlen ennem natukenegi, kui lähen kõnealustele seltsimeestele seletama, et ma olen Kaukaasia Viiking - nad kipuvad igasugu asjade peale solvuma ning noh, see ei lõpe tavaliselt hästi.
Bussist jäin ma muidugi maha ning nagu kahekordselt peksasaanud koer lonkisin ma seia tagasi, ning et laostatud enesehinnagut veidikenegi ülespoole kruttida, otsustasin ma taasvaadata moraalitõstvat kangelasfilmi 300.

Kui film, siis film

300 on film, kus mehed on kompromissitud nagu Bonzuna, vaenlasele sülatakse näkku, Kaukasusetagused autojuhid visatakse kaevu ning selle ainuke viga on see, et naistel on liiga palju sõnaõigust.
Kuna tegemist oli oma aja kõrgkultuuriga, siis polnud naistel Spartas mitte mingisugust kohta.
Kogu möll käis meeste ümber ja vahel.
Naised olid lihtsalt selleks, et mehi juurde tuleks, sest Läti anekdoodil põhineva nalja tõttu, millest mitte keegi aru ei saa, lõi jumal mehed pooldumisvõimetuteks, aga aitab nüüd süvaanatoomiast ning kuna tegemist on siiski filmiblogiga, siis hüppan raamidesse tagasi ja edasi räägin oma lapsepõlvest.

Kui mina olin veel väikene mees - ehkki seestpoolt muidugi suur

Filmi nimega 300 Spartans nägin ma esmakordselt kuskil 5-6 aastasena mingis tänuväärt kinos, kuhu Känd mind taris.
Film jättis kustumatu mulje, mis püsis kustumatuna täpselt senikaua, kuni vanamees mind The Vikings-i vaatama viis, aga no viikingeid ja pedes... khm... antiik-kreeklasi ei saagi kõrvutada.
Igatahes kui ma kuskilt foorumist lugesin, et filmist tehakse uusversioon, siis oleks ma põhimõtteliselt kuni selle väljatulekuni sekundeid lugenud - seda juhul, kui ma poleks mainitud uudist juba peale DVD poeriiulitele laekumist lugema juhtunud.

Filmist ka paar sõna sekka:

Kui 300 näol oleks tegemist uusversiooniga, siis oleks see arvatavasti kõige halvem töötlus, mida mu silmad nägema ja kõrvad kuulama on juhtunud ja seda kasvõi sellepärast, et mingisugune Gerard Butler ikka Douglase Kirki mõõtu välja ei anna - tee mis tahad.
Lõualohku pole lihtsalt, aga uusvers-i tegemisel tuleb selliseid asju tähele panna.
Iseseisjana on 300 aga selle-eest omamoodi visuaalne tase. Oli see ka minu jaoks vist esimene film, mis täies laastus koomiksit järgis ning koomiksilikkusega polnud kokku hoitud ei lahingutes ega üldpildis.
Peamine, mida ette heidan, on hoopis sellised jänkifilmilikud taplusesisesed dialoogid ning ehkki need esinevad ainult kahes kohas, pole mul võimalik nende tõttu seda filmi täispunktidega hinnata.
Puhtfüüsiliselt ei suuda, sest need "high-five my son" tüüpi (Son ? Mis kuradi poeg ??? Kompanjon ikka!) mulinad filmi keskel sobivad pigem taplusaegsesse dialoogi päkapiku ja haldja vahel mõnes paljutuntud ning üdini perssekukkunud fantasy-filmis, aga antud kinoloos olid need valusad.

Miks see veel hea oli? - Film ma mõtlen

Ma mõtlen peale selle, et see taastas enesehinnangu ja tõstis sõjakusastme normaaltasandile ja lisaks oli see hea veel ka selle pärast, mille pärast just paljud teda laidavad*.
A'la et mis kuradi miljonid pärslased, mis kuradi majasuurused ninasarvikud jnejne.
Fakk!
Film algab jutustamisega ja ka lõppeb sellega.
Kogu pull on laagrilõkke äärne kangelaslugu sellest, kuidas meite küla vahvad poisid ilmatusuure vaenuväega kaklesid ja põhimõtteliselt võitsid - mitte "napilt kaotasid" või "said peksa" - vaid põhimõtteliselt võitsid.
Pahatihti kipuvad muidugi sellised lood baseeruma hoopis mitte sõjakäigul vaid mõnel üleküla joomaõhtul, mil mindi naaberküla plikasi noolima ning häbiga kolki saadi ,ehk põhimõtteliselt võideti, aga see selleks - kes olen mina, et ajalugu küsimärgi alla seada?

Filmi stoorist lähemalt
Termopüülid, aastal 2006.

Jutustaja hääl valjenes märgatavalt ja pisar tungis tema ainsasse silma, kui ta lausus: "Vaenlasi oli nii, et mustas. Nad olid hirmsad ja neid oli palju. Meite küla poisid olid see-eest sihvakad ja sitked ja mida koledamaks läksid vaenlased, seda halastamatumaks ning vapramaks meie omad muutusid. Sõbraliku naaberküla mehad aitasid ka veits, aga no eks te teate isegi kui palju nende abi väärt on." Jutustaja luguloo katkestab kuulajaskonna poolne räme naer.
Jutustaja jätkab ja peatub veel üksikasjalikult sellel, kui vapralt tema veel vaenlasi sorkis ja mõõgaga rappis, kuni ülikangelasliku kangelassurma ehk põhimõttelise võiduni - "....mis langes kaela ka ainult tänu sellele, et üks värd juhatas need mun*id meite omade selja taha!!! Silm-silma vastu poleks nad meid kunagi võitnud."
Järgmised kaks tundi vastab päevakangelane küsimustele, et miks tema siin nagu suht elusana ja mitte seal suht surnuna ei ole ning imestab, et miks keegi ei taha kuulata tema selgitust, et ta sealt Leonidase poolt isiklikult, äärmiselt vastu enese tahtmist ja lausa pool- kui mitte pärisvägisi ära aeti ning lõkkeleegid vajuvad aina madalamaks ja madalamaks. Õlised mehapojad väsivad tasapisi lõõpimisest ja poevad teineteise kaisust sooja otsides magama ning laagriplatsile laskub guaššvärvi öö.

Hinnang numbris, lisamölas:

Kangelasfilmina: 5/5 - ehk kangelased on ning neile võib ka sellise "mitutuhat matsi sa täna killisid?" repliigid andeks anda, aga ....

Ajalooainelise-fantasy sõdimisäksõnfilmi(na): 3/5 ....puhul on see hingekriipiv. Üldväärtust kahandab ka see sõnaõigust omava Sparta naise teema e. "Midaignes!" ja "Fuck off Yankeestan!"

Kokku: 8/10 e. kui seda natuke rippida, siis oleks 10/10 film, aga originaalkujul venitab aint kaheksa välja, ehkki seiani on minu jaoks tegemist visuaalselt poolelt lemmikfilmiga nn. pixlihoorluse sildiga sahtlis.
______________________________________
PS. Kuna liigne naistelembus võttis filmilt puntki maha, siis oleks nagu sünnis lõpetada postitus Pastor Parbuse sõnadega:

Ehkki Naene Wasstik on ja Patune ja Seggab Wagga Mõttisklust Peate siiski Teda Katsuma sest nii On Kirjutatud!

Tänane Teema - "Käsi Kiimalus on Õkva Tee Peltse Pulli manu"

______________________________________
* Ma ei pea seekord silmas Isa Pjotrit, kes väidab täiesti tõsimeelselt, et 300 on Iraagi sõja populariseerimiseks tehtud ning W-Bushi enda poolt rahastatud propagandafilm, vaid pigem üldiseid etteheiteid, mida siin-seal lugenud/kuulnud olen.
Orkutis oli muuseas isegi community Stop Racist movie 300, kus mingi türklane või kurat teab kes, selgitas, et tegemist on white supremacy filmiga ning põhjendas seda faktiga, et Pärsia armee ei olnud miljonimeheline. Vb oli midagi veel, aga mitte midagi väga naljakat ja veel vähem tõsiseltvõetavat.

300 Mujal:


Kindlasti on veel, vihjake. Esimene viitaja saab jäätise!

Shotte ei saa, kuna ma olen täna eriti laisk ja moraalselt veel veidi räsitud.


Wednesday, December 15, 2010

Ravenous e. inimliha tervendav mõju


Matteuse 26:26-30: Aga kui nad sõid, võttis Jeesus leiva, õnnistas ja murdis ja ütles jüngritele andes: «Võtke, sööge, see on minu ihu!»

Alustuseks:

Olukord on jabur, viimased päevad pole aega olnud filme vaadata, kuna enamus ajast kulub müstilistel põhjustel FB mängudele* ja seda samas, kui mul on ülihea raudteemajandamismäng ja üks maailma parimatest RPG-dest arvutis ning hunnik filme vaatamisjärjekorras - mingi tõbi arvatavasti, millegi muuga ma seda villeimist seletada ei suuda.
Aga pole kunagi hilja ennast parandada ning nüüd siit edasi siis ametlikus vormis:

Ametlik osa:

Ehkki vahepeal sai ka ühest mitte-eriti-noorte- ja-mitte-ka-vanade-inimeste-filmist kirjutatud, jooksen ma siiski tagasi omale armsaks saanud üheteemaliste filmide järjestkribamise latrisse ning seega räägib ka tänane kino kannibalismi õilsatel radadel tallamisest.
Eelmiseks inimgurmee kinoks oli siis Van Diemen's Land, mille kommentaariumis juhtis Müstiline Kommentaator Keit (Aitähh Keit !) mu tähelepanu filmile Ravenous - jah, see on see sama pealkiri, mis posti pealkirjaski kirjas - ning peale IMDBs surfamist jõudsin ma järeldusele, et - EI! - ma pole seda näinud.

Veel ametlikum osa:

Kohe kui film algas, sai mulle siiski selgeks, et - JAH!- ma olen seda näinud ning natuke hiljem koitis uuesti, et - EI!- ma pole seda näinud või pigem- JAH, ma olen seda küll näinud, aga poolikult !- aga jätkem sellised sügavad ja üdini personaalsed arutelmad kõrvale ning keskendugem vast ikka filmile endale ka veits, eksole?
Niisiis, esimene asi, mis mu tähelepanu köitis, oli filmi helitaust, sest see oli tõesti võimas ning suutis isegi ajukrampideni nähtud mul-on-jalg-pooleks-aga-ma-rühin-siiski-visalt-edasi-sest-ma-olen-positiivne-kangelane-tüüpi stseenid täiesti nauditavateks muuta.
Olen ka vist juba korra öelnud, et parim heli, mis taplussteene saadab, on korralik B-kategooria Cyber-punk/metal **, aga kuna võitlussteenid olid selle filmi nõrgeimaks küljeks ning seetõttu oli enamus neist välja lõigatud ning võimalik, et isegi filmimata jäetud, polnud ka C-P järgi mingi vajadust ning selle puudumine on andestatav.
Küsimus saalist: Ühesõnaga kui antud kinos CP-d ei olnud, siis mis siin siis muusikaliselt head oli ?
Vastan ise, oli see, et üldlaastus muutus kogu muusikaline krempel tasapidistest folgiviisidest hoopis suvalisteks viisikatketeks, mis olid ühe või teise instrumendi esilekergitamisega täiesti hüsteeriliselt kaootiliseks thriller-folgiks moondatud.
Huvitav kas selle OST ka kusagil olemas on, ja kui on, siis miks see mul juba allapoole ei tiksu - aga see ka esialgu selleks.
Sry, ei pidanud vastu ja panin tiksuma, aga nüüd jätame selle helitausta teema lõppeks kõrvale ja räägime ka visuaalsest poolest.
Noh, oli film ning kuna tegemist oli inimsöömisfilmiga, siis oli seal ka toredaid loodusvaateid nii metsa äärest kui ka metsa seest, sest no andke andeks, aga ääremaal asuvas fordis passimisega ei anna inimesesöömise filmile nii vajalikke kõikehaaravaid ja pilkupüüdvaid kaadreid filmida -selleks peab ikka mõtsa ronima.
Tegelt isegi annaks, aga on siis seda vaja, kui selle asemel saab hoopis mägedevahel püssiga jooksvat meest filmida ning taustaks vinget kääksutamist lasta - hui ongi!

Film ise, ehk mis siis räägiti:

Stoori oli hea, tegemist siis USA-Mehhiko vahelise sõjaperioodiga ning peategelaseks siis vastülendatud armeekapten, kes banketilauas oksendamise tõttu kuskile tagamaadele saadetakse - sinna korraks mainitud forti kui täpsem olla.
Täpsemal stoorijooksul enam ei peatu, kuna sedasi kipuks tekst veidi segaseks minema ning Kole -Jaanusel oleks seda raske lugeda, aga ütleme nii, et kaua ei lähe aega, kui ta on sealsamas fordis ahelates ning kahtlustatav mõrvas ja hullumeelsuses või hoopis mõlemas eraldi.
Üldjoontes rääkides ütlen, et lugu on astmes väga hea, sest isegi siis, kui arvasin, et no sinna perse see läheb, suudeti virtsapange poole liikuv sirgjoon jälle mujale väänata ning lõpplahendusega võis igate rahule jääda.
Mitte midagi enneolematut, aga tee selleni oli piisavalt pingetpakkuv ning koos helitaustaga andis kokku vaieldamatult hea filmielamuse.

Hinnang numbris lisamölas:

Inimesesöömise filmina:5/5 - e. kannibalism ei avaldunud ülemäärases gores, ehk soolikaterebimises ja verepläga voolamises, vaid nohiseti vaikselt oma lihatüki kallal, limpsiti veidi verd või keedeti hoopis oivaline supp valmis.

Komöödilise Horror-thrillerina: 5/5 Thrill oli täiesti olemas, tegelased olid kohati vägagi tujutõstvad ning horroriosa oleks ka kindlasti esile kerkinud, kui ma seda pohmellisena oleks vaadanud. Sellest viimasest lauseosast tehke ise järeldused.

Kokku: 10/10 - ei löögi kohe ette mitte ühtegi filmi peale Aleksander Nevski, kus heli oleks filmi nii sügavalt ja tajutavalt mõjutanud.


PS. Kui Guy Pierce minestas, siis tekkis mul korraks kahtlus, et kas tegemist pole hoopis Johnny Deppiga. Sarnasus oli lihtsalt hämmastav :D
___________________________________
* War Metal Tyrant in Suborinurk.exe, lisaks veel Cityville-i, Trainstation, Lucky Trains-i ja veel hämaramatel põhjustel Social City-t. Add me :D
Arvutis olevad pelid on Ouve The Boardgamer-i poolt personaalselt mulle soovitatud Railways Tycoon 2 ja enda eluaegne lemmik Arcanum.

**Mortal Kombat ja Beowulf näiteks

___________________________________

___________________________________