My Little Pony: Friendship is Magic [S1-S2] e. seks- tähendab, värvilised ponid!

Bet you didn’t seethat one coming.

Interneti avarustes tšillides sattusin ma loomulikult brony-fandomi peale, kes olid tolleksajaks kaks minu jaoks huvipakkuvat draamat korraldanud. Esimene puudutas mingitDerpy/Ditsy ja puuetega inimeste teemat ja teine oli seoses tonnide viisikirjutatud sõimukirjadega, mida saadeti inimestele, kes (omg) julgesidjoonistada erinevate nahatoonidega inimversioone MLP: FiM põhitegelastest. Need draamad, eriti viimane, on siiamaaniväga aktuaalsed ja, pean mainima, hüsteeriliseltnaljakad. Kuid loomulikult tekkis mul neid uurides tahtmine teada saada karohkem sarjast endast, et kogu seda draamat paremini mõista, ning ca 19 tundihiljem olin ma kaks hooaega ära vaadanud. Oih.

Mida ma enda vabanduseks kosta oskan? Esimest osa vaadatesei jäänud mulle multikast sugugi mitte head muljet. See tundus lapsik, labaneja peaaegu kõikide tegelaste hääled käisid mulle metsikult närvidele. Aga hei,ponid! Minu suurim nõrkus!

(eriti see kollane nunnudik)

Multikas ise on nagu ta on. Värviline, rõõmsameelne, lapsikja lihtne, kuid selle-eest ülinunnu ja täis õpetusi, mis sobivad imehästi justsellele publikule, kellele see tehtud on. Õnneks ei ole ka MLP: FiM langenud sellesse roosasse plikalikusse põrgusse, kuhupaljud pisikestele tüdrukutele mõeldud multikad langevad, ning samuti esindabsee erinevaid isiksuseid küllaltki hästi.

Eks animatsioon ise kipub kohati laisk olema, ning leidubpaljusid hirmigavaid osasid, mida teist korda eales näha ei sooviks. Samakehtib ka laulude kohta – mõned on tegelt päris catchy’d (nt Art of the Dress),aga teised ei saa kahjuks piisavalt kiiresti otsa (So Many Wonders). Hooaegasid ise võrreldes on ka päris selge, kumb neist on sisuliselt parem hooaeg (hint: esimene) ja kumb neist on juba natuke paremini joonistatud (hint: mitte esimene).

Väidetavalt on show looja Lauren Faust tahtnud eluaeg luua enda nägemust My Little Pony seeriast, ning antud multikas olevat tema kõrgeimhetk animatsioonimaailmas. Naist tuleb loomulikult kiita, ta võttis paljudejaoks igava ja aegunud multika, mille põhieesmärk oli pisikestele tüdrukutelemänguasja müüa, ning andis sellele uue elu ja omanäolise stiili. MLP fännbaas on tohutult kasvanud, kuidkahjuks multika motost (Love andTolerance) hoolimata ei kannata paljud neist kriitikat, mis on teinud nnbronidest naeruväärse seltskonna enamike silmis. Aga noh, kolmas hooaeg onvarsti tulemas, eks näib kaua see hullus veel kestab ja mis sellest lõpukssünnib!

Lõppkokkuvõtteks ma ei oskagi muud tarka öelda... Eks palju mõtiskletakse ka selle üle, kas antud multikas kaldub rohkem seksismi või feminismi poole, kas tegelased ja ponide stiil on liiga seksualiseeritud, ja kas see on ikkagi nii revolutsiooniline sari, nagu fännid väidavad jne. Kindlasti annab kõigest sellest pikemalt rääkida, aga ma olen praeguseks juba MNC blogi piisavalt rikkunud, et lasen teil ise nendele teemadele vastuseid leida.

H: 4 (laste tarbeks ~7)

IMDB: 8,6

PS, olge ettevaatlikud karakterite ja episoodide guugeldamisega - paljud vanemad fännid ei mõtle kommentaaride jätmise juures selle peale, et väikesed lapsed kinda vaatavad ka seda.

Imeline Ämblikmees e. mitte-nii-halb Ämblikmees

 Tuleb tunnistada... Ma ootasin midagi palju kohutavamat. Hollywood on viimasel ajal võtnud oma ülesandeks luua järjest sitemaid filme/triloogiaid erinevate superkangelaste kohta, siis teha nendest paar remake’i ja pärast kogu ettevõtmine (ca paariks aastaks) unustuste hõlma visata. Alati jääb nendest filmidest mulje, et rahast pole tegelikult puudust, näitlejad pole otseselt halvad näitlejad ja paljud eriefektid on tegelikult üsna änksad, aga üldmuljes tundub isegi 2/10 hinnang liiga hea mõne filmi jaoks...

Seetõttu Imeline Ämblikmees üllataski mind. See ei toonud sisse mitte midagi uut ega meeldejäävat, kohati korrati vanu klišeesid ja nö vigu, aga samas film otseselt ei põrunud ka millegagi.

Alustame üldisest suunast, mida prooviti luua – midagi humoorikamat. Marc Webb, erinevalt Sam Raimist, saab aru, et ta teeb siiski filmi Ämblikmehest, mitte Bätmännist. See ei tähenda, et filmil ei peaks olema või ei ole süngemaid hetki, aga rohkem pannakse rõhku Peter Parkeri teismelisele kohmetusele ja Spidermani ninatarkusele kurikaeltega võideldes. See loob küllaltki põneva-ent-kahjuks-mitte-liiga-huvitava atmosfääri ja annab võimaluse filmil jääda tüüpiliseks superhero movie-ks ilma, et see otseselt pinda käiks. Põhiline stooriliin oli selline keskmine kangelase sünnilugu, mis kohati oli küll liiga angsty, aga samas moraalide koha pealt tagasihoidlik ja üleüldiselt helge.

Võrreldes vanemate versioonidega on loomulikult eelis ka uuemas tehnoloogias, tänu millele on loodud visuaalselt ikka päris ägedaid hetki ja antud üldpildile rohkem ämblikmehelikku liikuvust. Ka näitlejad on paremini castitud. Tobey Maguire tundus mulle alati selles rollis natuke naeruväärsena, kuid samas, ega ka Andrew Garfieldi draamatilised hetked kõige paremad polnud... Siiski oli ta selles rollis tunduvalt edukam, Bingi tragöödiast hoolimata. Kuna tegu on Imelise Ämblikmehega, siis lisandub karakterite nimekirja ka Gwen Stacy, keda Emma Stone mõnes-mõttes tagasihoidlikult mängis. Teda oli kindlasti huvitavam jälgida kui eelmiste filmide damsel-in-distress MJd, kuid ega ta eriti silma ka ei paistnud. Õnneks on Emma Stone päriselus piisavalt äge inimene, et selle võib talle lebolt andeks anda.

Kokkuvõtteks siis – klassikaline ja kergesti jälgitav plotline, parem casting, naljakam ja rohkem Ämblikmehele kohasem tunnetus ning 5+ eriefektid. Mitte midagi otseselt meeldejäävat, aga kindlasti mitte kõige kohutavam Marveli film viimasel ajal.Ootan juba põnevusega, mis käki nad järgmiste filmidega kokku keeravad.

H: 5

IMDB: 7,6

Genshiken [S1] e. anime animefännidest

Ma ootan ja ootan ja ootan ja... Nii MNC sellest siis kirjutabki. Jäägu talle siis tema mängud ja ma võtan salaja selle blogi üle – everybody wins!

Genshiken (e. Gendai Shikaku Bunka Kenkyūkai e. The Society for the Study of Modern Visual Culture) alustas mangana aastal 2002, autoriks Shimoki Kio ning kestis 2006. aastani. Hetkel on sellest seriaalist veel tehtud kaks hooaega anime’d ning kaks OVA’d, ning kui minu andmed mind ei peta, siis 2010. aastal algas manga uuesti (pealkirjaga Genshiken II).

Kuigi anime esimene hooaeg algas paar aastat hiljem kui manga, alustame siiski sellest sest... Sest et. Lihtsalt öeldes kulgeb kogu stoori tegevus ümber Genshikeni nimelise anime/manga klubi, kus käputäis erinevaid otakusid ja üks vägivaldselt mitte-otaku oma aega veedavad. Käiakse teineteisel külas hentai-mänge mängimas, käiakse koos anime conventionitel ja passitakse niisama klubiruumis, kus vahelduvad ühisvaatamised, arutlused ja isegi mechade kokkupanemised. 

Kuigi seriaal annab mõista, et ilmselgelt on peategelased nohikud ja friigid ühiskonna silmis, ei ole nad just kõige stereotüüpsemad näited. On küll esindatud cosplay huvilised, isehakanud mangakad, ülientusiastlikud videomängude fännid... Aga nad kõik jätavad aina sümpaatsema mulje, mida rohkem seriaal edasi areneb. Nagu sellised inimesed võiksidki olemas olla??

 (nää, ei usu)

Kõige suuremas dilemmaks maalitakse kahte asjaolu: 1) kuidas üks tšikk pole rahul sellega, et tema lapsepõlvesõber ja praegune peika on (OMG!) otaku, ning tüdruk näiliselt liitubki klubiga lootuses, et see totrus temast välja juurida või siis saada sellest paremini aru NING 2) kuidas üks noor häbelik tüüp õpib enesekindlust ja avastab, et otaku elu polegi nii hull, kui mõned inimesed (ning eelpool mainitud tšikk) väidavad.

Ilma, et keegi seda otseselt vaatajale näkku lükkaks arutatakse selle üle, kas on ikka vaja üritada kedagi muuta, kas ühele noorele neiule on ikka kohane olla huvitatud millestki nii „lapsikust“ ning kui „normaalsed“ need Genshikeni liikmed lõppude lõpuks ikka on? Tempo on show’l väga rahulik ja kohati isegi väga armas, samuti pole stiilil midagi viga (taustad on tehnilise poole pealt väga hästi õnnestunud ja detailirikkad!), kahjuks jääb kohati aga huumorist vajaka ning kuna erilist möllu ei toimu, siis ei sobi Genshikeni vaatamine igasugusesse õhtusse.

 Lisaks, kuna tegu on animega, mis räägib anime fännidest, on seriaali sees teine seriaal, Kujibiki Unbalance, millest on nüüdseks tekkinud ka Genshikenist eraldiseisev anime ja manga. Pisikeste klippide järgi, mida Genshikenis näidati, oli raske aimata selle anime täpset lugu ja kulgu, kuid lisana mõjus ta väga hästi. KU tundus igati klišee ja armas, et sellel võiks tõesti hunnikute viisi fänne olla, samuti oli selle stiilierinevus võrreldes Genshikeni põhistiiliga mõnusalt kontrastne.

Kokkuvõtteks siis – Genshiken tegeleb igapäevaste ent huvitavate küsimuste esitamisega ilma, et need mingi propagandana mõjuksid. Üldstoori võib kohati aga aeglasena mõjuda, kuid õnneks otseselt igavaks see sari ei muutunud (vähemalt mitte minu jaoks). Kellele meeldib slice-of-life anime, tasub uurida.

H: 7

IMDB: 8

Wallace and Gromit's World of Invention [S1] e. .....Öö !

„That goes in there, that comes out of that, and there’s the elephant.“

Enamik inimesi arvatavasti magavad kell kaks öösel, või siis äärmisel juhul, kui tegu on nende sünnipäevaga, tähistavad seda kmhkmh väärikalt. Kuhu meid aga selline mõtlemine ja teguviis tulevikus viivad, kallid kamraadid? Pidutsemine on täitsa vahva ja kõike, aga kui on blogipostitusi vaja kirjutada, siis neiu Eva on valmis iga kell oma tervet mõistust liinile tooma!

Võib-olla ma pole õige inimene rääkima Wallace and Gromitist, kuna minu esimene kokkupuude sellega oli seoses „Libaküüliku needuse“ filmiga, ning kuigi minu kallis vennaraas proovis minus nende karakterite vastu rohkem huvi tekitada, ei võtnud ma eriti vedu. Kuid juhuslikult Discovery kanalilt antud seriaali tutvustust märgatest otsustasin end veidi harida vallasändgrommiti-teaduse alal.

Pean tunnistama, et esimesi osasid nähes ma mitte ainult ei armunud sellesse seriaali, vaid tirisin seda vägisi juba altari ette. Tegemist on siis esimese hooaja näol 6-osalise teadus show’ga, mille idee ei ole just kõige originaalsem – tutvustada erinevaid leiutisi ja jagada vaatajaga nende loojate entusiasmi. Enamik seriaalist on siiski päris inimestega ja puha, vaheklippidena esinevad aga plastiliinist Wallace ja Gromit, et anda saatele humoorikam lähenemisviis ja (ilmselgelt) haarata uusi vaatajaid vanade tuttavate nägude näol.

Esimesed kaks osa olid lapselikult entusiastlikud ja mõnusad hea tuju tekitajad, ning kindlasti leiaks mõni usin ulmeautor neist midagi, mis hammasrattad peas käima ajaks (kärbseid õgivad robotid, Hollandi randade kineetilised skulptuurid, seksikas küberpunk skafander Marsile minekuks, ülikallis aurupunk jet-pack... Saate aru küll). Kahjuks jääb kolmanda-neljanda osa kroonivaks momendiks tuumajuust ning viimased kaks osa olid lihtsalt igavad mingi-suvaka-eseme-ajalugu tutvustavad saated. Seriaali kasuks võin öelda, et õnneks saatelõik „Contraption Countdown“ ei muutunud kordagi igavaks.

Hoolimata taseme järsust langusest oli seriaal ikkagi, noh, nunnu. Kuna antud žanris, nii spetsiifiline kui see ka poleks, on raske midagi hirmus originaalset välja mõelda, ning kuna loojad taipasid toota seda seriaali ainult minimaalses koguses (või oli asi rahas, meh!), väärib „Wallace and Gromit’s World of Invention“ siin blogis natukenegi mainimist.

Jään siis ootama 2025. aastat ja lightcrafte, mis seal ikka.

H: 5

IMDB: 6,8/10

Le6ion of the Dead e. meanwhile in California

Ilmselgelt on liiga palju aega möödas sellest, kui ma olen sunnitud kinomaailma tippteoseid vaatama ja neid asjakohaselt hindama vastavalt sellele, millist ajukahjustust need mulle põhjustavad. Antud film on hea näide sellest viimasest näitest, ning kahjuks pidin ma enamikku sellest ka üksi läbi elama. Enda kaitseks pomises MNC, et on selle filmi vaatamist juba neli korda alustanud, mille järel ta õndsalt ekraanile selja keeras ja kõik padjad okupeeris. Mina aga nii lihtsalt juba alla ei anna ning, hambad ristis, kannatasin selle filmi kuni viimaste kaadriteni välja, isegi vähkresin pärast unetult seda linateost mõtteliselt seedides.

Ma siiamaani pole päris kindel, millest antud film üldse rääkis või rääkida tahtis. Kaks pooletoobist stonerit rööviti ära väga optimistliku vanaonu poolt, kes lausa rõkkas rõõmust oma uue saagi üle - cut to kaks armetut saatana käsilast proovivad ükshaaval inimesi nottides armeed kokku panna (kui leegion = 4500+ meest, siis ma tahan teada, kaua see neil aega võis võtta...) - cut to mingi blond tüüp, kes on saatan aga samas ei ole saatan, näitleb rämedalt üle - keski baaridaam armub nalja viluks ühte pooletoobisesse, kes imekombel plahvatuste saatel põgenes - vahepeal lendab motikas õhku... Oeh, kas ma tõesti pean jätkama?

Lihtsalt öeldes jooksis kogu stsenaarium ligadi-logadi, voolates lõpuks kokku mingiks kahtlaseks halbade-naljade-sünnitiseks. Enamik huumorist koosnes ülepakutud slapstickist ning näitlejad olid ausalt öeldes kõik sellised alla-keskmise-taseme-ja-palga liigist. Võin paar plusspunkti anda mõne üksiku kollilõusta eest (nt Geena ilus naeratus), kuid isegi selles osakonnas oldi moosi ja rohelise värviga üle pingutatud.

Ärge laske plakatil end õnge tõmmata – 90% ajast passib Saatana hirmus armee baari ukse taga samal ajal, kui baari sees proovitakse meeleheitlikult eelnevalt mitte-tutvustatud ja mitte-tähtsaid tegelasi ükshaaval traagiliselt ära tappa... Ma ei teadnud poolte nimesidki, miks ma oleks pidanud siis nutma puhkema, kui neid vähemaks jäi?

Mulle lubati "Jay and Silent Bob, ainult et tulnukatega", aga lõpptulemus oli pigem selline „Skinned Deep“ meets „ Bio-Dome“, aga vähemalt „Skinned Deep“ oli kohati naljakas ja „Bio-Dome“... Ok, „Bio-Dome“ oli lihtsalt nõme. Kokkuvõttes – mõttetu vaatamine, aga vähemalt saan ma järgmist halba filmi vaadates end lohutada, et „vähemalt see pole „Legion of the Dead““.

H: 2

IMDB: 2,9/10

Shortbus e. ava ennast kõigeks ja igas variandis

It's just like the 60's. Only with less hope.

Üks teatud maailmakuulus DJ näitas mulle suvel üht teatud klippi sellest filmist, pärast mida olin ma oma psüühilise tervisele mõeldes sunnitud ka ülejäänud filmi ära vaatama.

Lugu keerleb kamba New Yorkis elavate inimeste üle, kelle seksuaalsed harjumused väidetavalt erinevalt tunduvalt normist. Et ennast vabamana tunda ja lasta nii oma ihadel kui ka kunstilisel poolel rahuldust leida, käiakse üheskoos südalinnas asuvas klubis/salongis nimega Shortbus. Seal avastatakse ennast, uusi inimesi, leidub nii orgiaid kui ka draamat ja isegi üks väike vaene vibreerib roosa muna leiab oma enneaegse lõpu... Niuks.

Peab tunnistama, kui ma teaksin, et kuskil Tallinna keskmes peitub sarnane klubi, siis ma läheksin seda esimesel võimalusel oma silmaga kaema... Kuigi suure tõenäosusega ma pärast paari korda sinna enam tagasi ei kipuks. Filmist rääkides, siis olid erinevates linnaosades elavad tegelased ja antud istumispaigake väga hästi omavahel põimitud. Leidus nii häid dialooge (tooksin esile Sook-Yin Lee ja Lindsay Beamishi vahelise keemia) kui ka ülepakutud stseene, ning vahepealsed animatsioonid New Yorgi linnast lisasid filmile mõnusa tunnetuse.

Mulle väideti, et filmi alguses tunduvad kõik tegelased mingitmoodi friigid olevat, ja et filmi lõpus taipab vaataja, kui valesti ta neid inimesi mõistis. Ega see päris mööda öeldud väide ei olegi, mul endal tekkis küll filmi lõppedes väike vajadus mõnda dominatrixit kallistada, kuid kohati jäid kiiksud ikkagi kiiksudeks. Sellegipoolest on tegu väga muheda ja rahulikult kulgeva filmiga, täis iga hetero-mehe lemmikstseene ja toredaid püante (märksõnaks Jackson Pollock ;) ).

Ja kas ma olen ainuke inimene, keda filmi viimane laul aeg-ajalt kummitab?

H: 8

Gendri: viis plussi
Trash: 9/10

IMDB: 6,6/10

PS! Neiu Eva ei soovita vaadata seda filmi oma koos oma kuti/naissoost kuti, kodus olevate esivanemate ja lukustama uste kombinatsiooniga...

Constantine e. Surev mees tahab taeva

Kui ma juba The Prophecy’st viitsisin kirjutada, siis miks peaksin ignoreerima Constantine’i? Ega ma mingi fašist ei ole nagu seda TEATUD blogiomanikud proovivad väita.

Oiiii kuidas see film oli täis geniaalset loogikat ja keegi võiks mulle palun seletada, misotsast pidi see mystery olema? Pigem selline action-thriller, kus Keanu Reeves tulistab enne, siis taipab, et tal oli informatsiooni vaja.... Ja tulistab uuesti. Õnneks tema läbimõtlematule käitumisele oli tasakaaluks Rachel Weisz, kes... Lihtsalt seisis seal nutuse näoga enamik ajast. Või siis jooksis ringi nutuse näoga. Või siis rööviti ära ja ta vehkis püstoliga ensekaitseks, again, nutuse näoga.

Tegelt oli meelelahutusliku koha pealt täitsa kaasahaarav ja, noh, meelelahutuslik film. Korralik coca-colaplazakas, täis jalaga-uste-mahalöömisi ja arvutiga tehtud eriefekte. Mõningad tegelased olid ikka kohutavalt klišeed (Midnite oli pea et ainuke, kes mulle isegi meeldis) ning religiooni ja sümbolite suhtes lähtuti pealtnäha 13-aastase „professionaalse kirjaniku“ loogikast ja loomemaailmast. Kuid vähemalt oli seda lihtne jälgida ja tapvalt igav ei hakanud.

Kohati meeldis mulle The Prophecy rohkem, kohati aga just Constantine. Viimane oli rohkem proovinud luua illusiooni, et filmil on ka stoori, mitte ainult tegelased, kuid kahjuks kippus film iseenda loodud tähtsaid plot-point’e ära unustama ja siis viimasel hetkel neid paaniliselt tagasi toppima. Uuesti ma seda igatahes ei viitsi vaadata.

H: 4

„You going down?“ – „Not if I can help it.“ = ebaviisakas meesterahvas ;(

MNCBroz: 6,5/10

IMDB: 6.7/10
Filmiveeb: 7,6/10