My Little Pony: Friendship is Magic [S1-S2] e. seks- tähendab, värvilised ponid!

Bet you didn’t seethat one coming.

Interneti avarustes tšillides sattusin ma loomulikult brony-fandomi peale, kes olid tolleksajaks kaks minu jaoks huvipakkuvat draamat korraldanud. Esimene puudutas mingitDerpy/Ditsy ja puuetega inimeste teemat ja teine oli seoses tonnide viisikirjutatud sõimukirjadega, mida saadeti inimestele, kes (omg) julgesidjoonistada erinevate nahatoonidega inimversioone MLP: FiM põhitegelastest. Need draamad, eriti viimane, on siiamaaniväga aktuaalsed ja, pean mainima, hüsteeriliseltnaljakad. Kuid loomulikult tekkis mul neid uurides tahtmine teada saada karohkem sarjast endast, et kogu seda draamat paremini mõista, ning ca 19 tundihiljem olin ma kaks hooaega ära vaadanud. Oih.

Mida ma enda vabanduseks kosta oskan? Esimest osa vaadatesei jäänud mulle multikast sugugi mitte head muljet. See tundus lapsik, labaneja peaaegu kõikide tegelaste hääled käisid mulle metsikult närvidele. Aga hei,ponid! Minu suurim nõrkus!

(eriti see kollane nunnudik)

Multikas ise on nagu ta on. Värviline, rõõmsameelne, lapsikja lihtne, kuid selle-eest ülinunnu ja täis õpetusi, mis sobivad imehästi justsellele publikule, kellele see tehtud on. Õnneks ei ole ka MLP: FiM langenud sellesse roosasse plikalikusse põrgusse, kuhupaljud pisikestele tüdrukutele mõeldud multikad langevad, ning samuti esindabsee erinevaid isiksuseid küllaltki hästi.

Eks animatsioon ise kipub kohati laisk olema, ning leidubpaljusid hirmigavaid osasid, mida teist korda eales näha ei sooviks. Samakehtib ka laulude kohta – mõned on tegelt päris catchy’d (nt Art of the Dress),aga teised ei saa kahjuks piisavalt kiiresti otsa (So Many Wonders). Hooaegasid ise võrreldes on ka päris selge, kumb neist on sisuliselt parem hooaeg (hint: esimene) ja kumb neist on juba natuke paremini joonistatud (hint: mitte esimene).

Väidetavalt on show looja Lauren Faust tahtnud eluaeg luua enda nägemust My Little Pony seeriast, ning antud multikas olevat tema kõrgeimhetk animatsioonimaailmas. Naist tuleb loomulikult kiita, ta võttis paljudejaoks igava ja aegunud multika, mille põhieesmärk oli pisikestele tüdrukutelemänguasja müüa, ning andis sellele uue elu ja omanäolise stiili. MLP fännbaas on tohutult kasvanud, kuidkahjuks multika motost (Love andTolerance) hoolimata ei kannata paljud neist kriitikat, mis on teinud nnbronidest naeruväärse seltskonna enamike silmis. Aga noh, kolmas hooaeg onvarsti tulemas, eks näib kaua see hullus veel kestab ja mis sellest lõpukssünnib!

Lõppkokkuvõtteks ma ei oskagi muud tarka öelda... Eks palju mõtiskletakse ka selle üle, kas antud multikas kaldub rohkem seksismi või feminismi poole, kas tegelased ja ponide stiil on liiga seksualiseeritud, ja kas see on ikkagi nii revolutsiooniline sari, nagu fännid väidavad jne. Kindlasti annab kõigest sellest pikemalt rääkida, aga ma olen praeguseks juba MNC blogi piisavalt rikkunud, et lasen teil ise nendele teemadele vastuseid leida.

H: 4 (laste tarbeks ~7)

IMDB: 8,6

PS, olge ettevaatlikud karakterite ja episoodide guugeldamisega - paljud vanemad fännid ei mõtle kommentaaride jätmise juures selle peale, et väikesed lapsed kinda vaatavad ka seda.

Imeline Ämblikmees e. mitte-nii-halb Ämblikmees

 Tuleb tunnistada... Ma ootasin midagi palju kohutavamat. Hollywood on viimasel ajal võtnud oma ülesandeks luua järjest sitemaid filme/triloogiaid erinevate superkangelaste kohta, siis teha nendest paar remake’i ja pärast kogu ettevõtmine (ca paariks aastaks) unustuste hõlma visata. Alati jääb nendest filmidest mulje, et rahast pole tegelikult puudust, näitlejad pole otseselt halvad näitlejad ja paljud eriefektid on tegelikult üsna änksad, aga üldmuljes tundub isegi 2/10 hinnang liiga hea mõne filmi jaoks...

Seetõttu Imeline Ämblikmees üllataski mind. See ei toonud sisse mitte midagi uut ega meeldejäävat, kohati korrati vanu klišeesid ja nö vigu, aga samas film otseselt ei põrunud ka millegagi.

Alustame üldisest suunast, mida prooviti luua – midagi humoorikamat. Marc Webb, erinevalt Sam Raimist, saab aru, et ta teeb siiski filmi Ämblikmehest, mitte Bätmännist. See ei tähenda, et filmil ei peaks olema või ei ole süngemaid hetki, aga rohkem pannakse rõhku Peter Parkeri teismelisele kohmetusele ja Spidermani ninatarkusele kurikaeltega võideldes. See loob küllaltki põneva-ent-kahjuks-mitte-liiga-huvitava atmosfääri ja annab võimaluse filmil jääda tüüpiliseks superhero movie-ks ilma, et see otseselt pinda käiks. Põhiline stooriliin oli selline keskmine kangelase sünnilugu, mis kohati oli küll liiga angsty, aga samas moraalide koha pealt tagasihoidlik ja üleüldiselt helge.

Võrreldes vanemate versioonidega on loomulikult eelis ka uuemas tehnoloogias, tänu millele on loodud visuaalselt ikka päris ägedaid hetki ja antud üldpildile rohkem ämblikmehelikku liikuvust. Ka näitlejad on paremini castitud. Tobey Maguire tundus mulle alati selles rollis natuke naeruväärsena, kuid samas, ega ka Andrew Garfieldi draamatilised hetked kõige paremad polnud... Siiski oli ta selles rollis tunduvalt edukam, Bingi tragöödiast hoolimata. Kuna tegu on Imelise Ämblikmehega, siis lisandub karakterite nimekirja ka Gwen Stacy, keda Emma Stone mõnes-mõttes tagasihoidlikult mängis. Teda oli kindlasti huvitavam jälgida kui eelmiste filmide damsel-in-distress MJd, kuid ega ta eriti silma ka ei paistnud. Õnneks on Emma Stone päriselus piisavalt äge inimene, et selle võib talle lebolt andeks anda.

Kokkuvõtteks siis – klassikaline ja kergesti jälgitav plotline, parem casting, naljakam ja rohkem Ämblikmehele kohasem tunnetus ning 5+ eriefektid. Mitte midagi otseselt meeldejäävat, aga kindlasti mitte kõige kohutavam Marveli film viimasel ajal.Ootan juba põnevusega, mis käki nad järgmiste filmidega kokku keeravad.

H: 5

IMDB: 7,6

Genshiken [S1] e. anime animefännidest

Ma ootan ja ootan ja ootan ja... Nii MNC sellest siis kirjutabki. Jäägu talle siis tema mängud ja ma võtan salaja selle blogi üle – everybody wins!

Genshiken (e. Gendai Shikaku Bunka Kenkyūkai e. The Society for the Study of Modern Visual Culture) alustas mangana aastal 2002, autoriks Shimoki Kio ning kestis 2006. aastani. Hetkel on sellest seriaalist veel tehtud kaks hooaega anime’d ning kaks OVA’d, ning kui minu andmed mind ei peta, siis 2010. aastal algas manga uuesti (pealkirjaga Genshiken II).

Kuigi anime esimene hooaeg algas paar aastat hiljem kui manga, alustame siiski sellest sest... Sest et. Lihtsalt öeldes kulgeb kogu stoori tegevus ümber Genshikeni nimelise anime/manga klubi, kus käputäis erinevaid otakusid ja üks vägivaldselt mitte-otaku oma aega veedavad. Käiakse teineteisel külas hentai-mänge mängimas, käiakse koos anime conventionitel ja passitakse niisama klubiruumis, kus vahelduvad ühisvaatamised, arutlused ja isegi mechade kokkupanemised. 

Kuigi seriaal annab mõista, et ilmselgelt on peategelased nohikud ja friigid ühiskonna silmis, ei ole nad just kõige stereotüüpsemad näited. On küll esindatud cosplay huvilised, isehakanud mangakad, ülientusiastlikud videomängude fännid... Aga nad kõik jätavad aina sümpaatsema mulje, mida rohkem seriaal edasi areneb. Nagu sellised inimesed võiksidki olemas olla??

 (nää, ei usu)

Kõige suuremas dilemmaks maalitakse kahte asjaolu: 1) kuidas üks tšikk pole rahul sellega, et tema lapsepõlvesõber ja praegune peika on (OMG!) otaku, ning tüdruk näiliselt liitubki klubiga lootuses, et see totrus temast välja juurida või siis saada sellest paremini aru NING 2) kuidas üks noor häbelik tüüp õpib enesekindlust ja avastab, et otaku elu polegi nii hull, kui mõned inimesed (ning eelpool mainitud tšikk) väidavad.

Ilma, et keegi seda otseselt vaatajale näkku lükkaks arutatakse selle üle, kas on ikka vaja üritada kedagi muuta, kas ühele noorele neiule on ikka kohane olla huvitatud millestki nii „lapsikust“ ning kui „normaalsed“ need Genshikeni liikmed lõppude lõpuks ikka on? Tempo on show’l väga rahulik ja kohati isegi väga armas, samuti pole stiilil midagi viga (taustad on tehnilise poole pealt väga hästi õnnestunud ja detailirikkad!), kahjuks jääb kohati aga huumorist vajaka ning kuna erilist möllu ei toimu, siis ei sobi Genshikeni vaatamine igasugusesse õhtusse.

 Lisaks, kuna tegu on animega, mis räägib anime fännidest, on seriaali sees teine seriaal, Kujibiki Unbalance, millest on nüüdseks tekkinud ka Genshikenist eraldiseisev anime ja manga. Pisikeste klippide järgi, mida Genshikenis näidati, oli raske aimata selle anime täpset lugu ja kulgu, kuid lisana mõjus ta väga hästi. KU tundus igati klišee ja armas, et sellel võiks tõesti hunnikute viisi fänne olla, samuti oli selle stiilierinevus võrreldes Genshikeni põhistiiliga mõnusalt kontrastne.

Kokkuvõtteks siis – Genshiken tegeleb igapäevaste ent huvitavate küsimuste esitamisega ilma, et need mingi propagandana mõjuksid. Üldstoori võib kohati aga aeglasena mõjuda, kuid õnneks otseselt igavaks see sari ei muutunud (vähemalt mitte minu jaoks). Kellele meeldib slice-of-life anime, tasub uurida.

H: 7

IMDB: 8

Wallace and Gromit's World of Invention [S1] e. .....Öö !

„That goes in there, that comes out of that, and there’s the elephant.“

Enamik inimesi arvatavasti magavad kell kaks öösel, või siis äärmisel juhul, kui tegu on nende sünnipäevaga, tähistavad seda kmhkmh väärikalt. Kuhu meid aga selline mõtlemine ja teguviis tulevikus viivad, kallid kamraadid? Pidutsemine on täitsa vahva ja kõike, aga kui on blogipostitusi vaja kirjutada, siis neiu Eva on valmis iga kell oma tervet mõistust liinile tooma!

Võib-olla ma pole õige inimene rääkima Wallace and Gromitist, kuna minu esimene kokkupuude sellega oli seoses „Libaküüliku needuse“ filmiga, ning kuigi minu kallis vennaraas proovis minus nende karakterite vastu rohkem huvi tekitada, ei võtnud ma eriti vedu. Kuid juhuslikult Discovery kanalilt antud seriaali tutvustust märgatest otsustasin end veidi harida vallasändgrommiti-teaduse alal.

Pean tunnistama, et esimesi osasid nähes ma mitte ainult ei armunud sellesse seriaali, vaid tirisin seda vägisi juba altari ette. Tegemist on siis esimese hooaja näol 6-osalise teadus show’ga, mille idee ei ole just kõige originaalsem – tutvustada erinevaid leiutisi ja jagada vaatajaga nende loojate entusiasmi. Enamik seriaalist on siiski päris inimestega ja puha, vaheklippidena esinevad aga plastiliinist Wallace ja Gromit, et anda saatele humoorikam lähenemisviis ja (ilmselgelt) haarata uusi vaatajaid vanade tuttavate nägude näol.

Esimesed kaks osa olid lapselikult entusiastlikud ja mõnusad hea tuju tekitajad, ning kindlasti leiaks mõni usin ulmeautor neist midagi, mis hammasrattad peas käima ajaks (kärbseid õgivad robotid, Hollandi randade kineetilised skulptuurid, seksikas küberpunk skafander Marsile minekuks, ülikallis aurupunk jet-pack... Saate aru küll). Kahjuks jääb kolmanda-neljanda osa kroonivaks momendiks tuumajuust ning viimased kaks osa olid lihtsalt igavad mingi-suvaka-eseme-ajalugu tutvustavad saated. Seriaali kasuks võin öelda, et õnneks saatelõik „Contraption Countdown“ ei muutunud kordagi igavaks.

Hoolimata taseme järsust langusest oli seriaal ikkagi, noh, nunnu. Kuna antud žanris, nii spetsiifiline kui see ka poleks, on raske midagi hirmus originaalset välja mõelda, ning kuna loojad taipasid toota seda seriaali ainult minimaalses koguses (või oli asi rahas, meh!), väärib „Wallace and Gromit’s World of Invention“ siin blogis natukenegi mainimist.

Jään siis ootama 2025. aastat ja lightcrafte, mis seal ikka.

H: 5

IMDB: 6,8/10

Órói (Jitters) e. film Islandilt ja ilma viikingiteta

Alustada tuleb mul seekord sellest, et ma olen kapitaalne jahupea. Nimelt suutsin ma PÖFFI vaatluskava koostades Órói sassi ajada Skyskraberi nimelise Islandi filmiga ning eksitusest sain ma aru alles, siis kui filmi alguseni oli veel ca pool tundi ja ma igavusest kavasolevaid filme ületšekkisin.

Tubli olen - kui ennast kahe sõnaga väljendada.

Aga - kuna ma olin ennast juba strateegiliselt kinolähedasse kohta organiseerinud, siis otsustasin, et kaotada pole nii-ehk-naa mitte midagi ning ehkki ma ei saa enam päris täpselt pihta, et miks Judinad üldse mu vaatluslisti sattus, ei saa ma ka olnud filmi kohta midagi otseselt halvasti öelda.

Samas pole ka otseseid kiidusõnu lausuda, kuna oma olemuselt oli tegemist modernse noortedraama tüpaažnäitega.

Teema siis selline nagu ta kipub olema, ehk siis näidatakse seda, et alla 18-e aastase elu on üks suur hunnik probleeme ja konflikte ja noh, nii ta paraku ongi.

Mitte, et üle kaheksateistkümnestel elu teistsugune oleks, aga mingi hetk õpitakse ennast lihtsalt pisi ja otseselt mitte asjassepuutuvate asjade jaoks välja lülitama.

Antud kino puhul võib plusspooleks nimetada seda, et kõrvallood ronisid nii palju esile, et põhilugu jäi pea tähelepanuta. Selle arvelt säästeti vaatajaid alatasase emolõusta vahtimise eest ja sisemonoloogid teemal: "olen - ei ole - olen ei - ole", olid ka välja jäetud.

Noortedraamana : 4/5 e. mulle meeldib realistlik lähenemine, ehk siis ükskõik kui loll ka mõni filmis olnud lahendus ei olnud, oli see täpselt nii loll kui need ka päriselus olema kipuvad.

Festivalidraamana: 2/5 e. ei ütleks, et peaks just olema üks nendest filmidest, mida nüüd ekstra kinno vaatama minna, aga...noh...selline lahja meelelahutus - ei midagi enamat

H: 6/10 e. Skandinaavia filmidel on omad elemendid ja ehkki antud kinos oli näha ka ookeanitaguste pisiosade suurpealetungi, oli maitselt - ühte silma kinnipigistades - tegemist siiski vaieldamatult Islandi filmiga.

IMDB: 7,4/10

Tian di ying xiong e. Maiselt taevased sõdalased.

Et õhtuseks jaapani mõõgalöömakaks jõudu koguda, otsustasin juba varahommikul eelsoenduseks ja hilisemaks paralleelide vedamiseks tutvuda hiina mõõgafilmiga, mille nime võite lugeda posti pealkirjast.
Tulemusena loodan ma siiralt, et jaapanlased mulle täna midagi meeldivamat pakuvad, sest kui alguses kaasatõmbav olustik ja loodusvaated erinevate kõrbevormidega asendusid ning tegelaste näod ka juba imekombel tuttavaks olid saanud, siis edasi ei tulnud enam midagi huvitavat - isegi kogu selle kammajaa aluseks olev budistlik reliikvia oli igav ning arvutigraafika, millega seda huvitavamas teha üritati, oli veel igavam.
Muuseas, naljakas on vaadata Hiina filme, mille teemaks on selle ülistamine või heroiseerimine, mille hävitamisega nad viimased 60 aastat tõsist seavaeva on näinud, aga see selleks...

Film ise oli sellest kuidas üks tüüp peab teise tüübi kinni võtma ja pärast lühikest kahevõitlust - mis on filmi parim lühike koht - peab ta hoopis koos teise tüübiga karavani pealinna eskortima.
Edasi tulevad sisse juba vanad ja uued võitluskaaslased, kellest ägedaim on Old Die Hard-i nimeline ning nii türkmeenide(?) poolt ära ostetud pahalased kui ka türkmeenid ise.
Tagatipuks tuleb veel välja, et jaapanlase näoga tüüp ongi jaapanlane, mitte, et see stoorit kuidagigi puudutaks ning päädib see kõik suht lameda kinldusemadina ja veel ühe hunniku arvutigraafikaga.


Seiklusliku-äksõndraama: 2/5 e. mitte ükski vägi ei sunni mind siia posti alla Draama kirjega leibelit panema ja seikluslikkus oli selline nagu ta keskpärasematel juhtudel kipub olema.

Ajaviite-võitluskinona: 2/5 e. ei ole vaimu ja ei ole ka piisavalt mõõgamängu, et kordki võiks tõsisem huvi ekraaniltoimuva vastu tekkida.

Kokku: 4/10 e. üsnagi nõrk...üheülbaline ja kogu see fantasyosa oli sinna vist peale esialgse filmi valmimist sisse pandud, kuna tegijad said ise ka aru, et mis jurtsu nad valmis on treinud.


The Warriors Of Heaven and Earth
(2003)

Mujal -

IMDB: 6,4/10

Attack the block e. tulnukate uskumatud seiklused Inglismaal

Nii, lõppeks on minu isa kõige ilusamal pojal ära nähtud ka selleaastane Tallinna PÖFF-i menuulmekas ning ei saa öelda, et ma ennast parema inimesena tunneksin või miskit, aga vähemalt ajaraiskamise üle ei kurda.

Alustuseks ütlen, et üldjoontes nõustun eelkõnelejate - Cockrane-i ja Joonasega, et filmi parim osa koosnes eeldatavalt rahapuudusest tingitud gorillatulnukatest ja kogu sellest in da hood gängstavärgensist.

Tavaliselt ma enam-vähem-enam vihkan filmidesse topitud ja ülepaisutatud getomehi, aga sealne neegerräppar oli igati võll vana - dont give a fuck, woof-woof-woof! (vms).

Vanale ei jäänud alla ka noorhuligaan ning seetõttu oli lõpupoolne karakteriläilastamine minu jaoks topeltvastik.

Aga jah - lõpetuseks ütlen, et üldjoontes selline hästisõnnestunud segu komöödiast ja kolliulmest, koos enamuse kohustuslike halb ja hea tüüpi komponentidega - a'la pahapoisist märtriks muutumine, pisikesed wanna-be gängsterid ja sotsiaalsete probleemide säästuesitus(+ jne).

Ajaviitekinona: 4/5 e. peamaisteks plussideks mõnus tempo ja suurnurka muigele kiskuvad, kuid samas komöödiavormis tõsiseltvõetavad karakterid.

Ulmekomöödiana: 3/5 e. kohe alguses suudab kino ennast standarditest ja normidest lahti lahti rebida, kuid lõpus astutakse ikka sinna "kõige olnu ja vihatu ämbrisse."

Kokku: 7/10 e. suuremalt jaolt igate õnnestunud kino, mille järelhüüdeks võib öelda, et kui oleks lõpuspurdil ka suudetud nö kohustulikest mädakaladest loobuda, siis oleks tegemist olnud juba vaat-et märkimisväärse kinosaavutusega.

Teised:

Cockrane: 7/10

Joonas: 7/8

Spellbound: 8/10

Malcolm: 6,5/10

Kober: 6/10

Filmiveeb.ee: 7,8/10

IMDB: 6,8/10

Constantine e. Surev mees tahab taeva

Kui ma juba The Prophecy’st viitsisin kirjutada, siis miks peaksin ignoreerima Constantine’i? Ega ma mingi fašist ei ole nagu seda TEATUD blogiomanikud proovivad väita.

Oiiii kuidas see film oli täis geniaalset loogikat ja keegi võiks mulle palun seletada, misotsast pidi see mystery olema? Pigem selline action-thriller, kus Keanu Reeves tulistab enne, siis taipab, et tal oli informatsiooni vaja.... Ja tulistab uuesti. Õnneks tema läbimõtlematule käitumisele oli tasakaaluks Rachel Weisz, kes... Lihtsalt seisis seal nutuse näoga enamik ajast. Või siis jooksis ringi nutuse näoga. Või siis rööviti ära ja ta vehkis püstoliga ensekaitseks, again, nutuse näoga.

Tegelt oli meelelahutusliku koha pealt täitsa kaasahaarav ja, noh, meelelahutuslik film. Korralik coca-colaplazakas, täis jalaga-uste-mahalöömisi ja arvutiga tehtud eriefekte. Mõningad tegelased olid ikka kohutavalt klišeed (Midnite oli pea et ainuke, kes mulle isegi meeldis) ning religiooni ja sümbolite suhtes lähtuti pealtnäha 13-aastase „professionaalse kirjaniku“ loogikast ja loomemaailmast. Kuid vähemalt oli seda lihtne jälgida ja tapvalt igav ei hakanud.

Kohati meeldis mulle The Prophecy rohkem, kohati aga just Constantine. Viimane oli rohkem proovinud luua illusiooni, et filmil on ka stoori, mitte ainult tegelased, kuid kahjuks kippus film iseenda loodud tähtsaid plot-point’e ära unustama ja siis viimasel hetkel neid paaniliselt tagasi toppima. Uuesti ma seda igatahes ei viitsi vaadata.

H: 4

„You going down?“ – „Not if I can help it.“ = ebaviisakas meesterahvas ;(

MNCBroz: 6,5/10

IMDB: 6.7/10
Filmiveeb: 7,6/10

Kormoranid e. Eesti filmi ei häbeneta - seekord

Kormoranid on siis üks viimastest ja liiga kodumaistest suurkomöödiadest ja juba see oleks pidanud inimesi ettevaatlikusele sundima, aga miskipärast joosti seda hoopis karjakesi vaatama...

Tuleb tunnistada, et pole erandit ka minu nahas, sest ehkki kinnominekut suutsin vältida, vedeles see kino mul aga HDD hämarustes juba jupimat aega...lihtsalt...ütleme diplomaatiliselt, et polnud aega ja surume sõrmed risti.

Enda kasutusse sebisin ma selle üldse sellepärast, et keski tegijatest väitis alguses, et nad teevad Shonen Merikensacki eesti versiooni. See keerulise nimega jaapani pungikomöödia suutis minus aga mingeid vähepositiivseid emotsiooone tekitada ja sellega seoses ma oma sõrme ka Estokinole ulatasingi.

Ja nüüd filmist...

...Oeh, mida öelda filmi kohta, mille "tipphetkeks" on arbuusi seksiva Jüri Vlassovi vari ja kuidas seda hinnata. Kole ju, kui järjekordselt tuleb anda meite oma filmile vähem hindepunkte kui mõnele ookeanitagusele rahapumbale, ehk - Oj, mama, mama - bolno mnje....

Igastahes ok, närvidele käis pidev Grapsuhooramine kuna ise pole Väga-vanakooli metalringkondadega küll vähe , aga siiski kohati kokkupuutununa säänset jama kuulnud, aga vat see on see üle võlli keeramise negatiivne näide.

Igal asjal/elemendil/nähtusel on ju mingi nö tugevusaste ja sellele astmele vastavalt tuleb ka seda ülevinti keerata...Kormoranides keerati liiga palju, nii-et side eksisteeriva ja näidatava vahel kadus.

Sellega seoses tundusid paljud momendid meite kultuuriruumis veidi jaburana, aga teate mis - see kõik pole üldse oluline ja miks - sest mul ei olnud kordagi seda vaadates piinlik ning neid Eesti filmi raudvara hulka kuuluvaid "narkootiliselt lummavaid stseene" oli ka osatud vältida.

Kiidan!

Rockikomöödiana: 2/5 e. katse üritada teha jaapani komöödia jänkiversiooni Eesti moodi on juba ette pool või täisläbikukkumisele määratud.

Kohaliku komöödiana: 4/5 - kolmelt neljale viis hinde mälestuskild Keisri toa seinal olnud Kormoranide plakatist - vat see oli väärt nali, ehk asi nii nagu oli ja nagu ta enam vähem ka on...

Kokku: 6/10 e. üle keskmise, aga ainult Eesti filmina...võtke seda kuidas tahate

Mujal:

Filmimull: 3/10

Trash: 7/10

Onu Kalver: 3/4

Filmiveeb: 5,6/10

IMDB: 5,7/10

Zack and Miri make a porno e. Swallow my Cockuccino

I like that guy, but if he tries to fuck that little dog tonight for real, I’m calling the Humane Society.

Kunagi esimest korda Virtsus ühel teatud neiul külas käies sattusime kambakesi telekast Zack ja Mirit vaatama. Ma ei mäleta enam, miks me otsustasime tol hetkel jalutamise asemel jääda TV3 (või oli see mõni muu kanal?) võlusid nautima, aga see selleks. Huvi pärast vaatasin seda hiljuti üle koos magava MNCga, ning kuna tema filmivaatamise seisund oli tol hetkel ebaadekvaatne, langeb arvustuse kirjutamise raske ülesanne järjekordselt minu õlgadele. Oh, pauvre moi!

Lugu on isegi omajagu huvitav ja originaalne – kaks näljasurma äärel olevat kentsakate nimedega „sõpra“ otsustavad koos pornofilmi teha, et mitte oma luksuslikust ilma-vee-ega-elektrita-korterist ilma jääda. Nende kahe veatu loogika järgi oli plaan imelihtne, eriti arvestades asjaolu, et juba esimesest klassist saadik olid nad sõbrad olnud, järelikult võisid nad muretult kaamera ees omavahel ja teistega seksida ilma, et sellest hiljem komplikatsioone tekiks. Ehk siis loomulikult on asjasse segatud ka ninnu-nännu love story ning juba algust vaadates võib aimata, et see ei ole vist päris see film, mis lõppeb zombi-rünnaku või lõpubossi alistamisega.

Filmi lihtsus mulle tegelikult täitsa meeldis – kõik tegelased tundusid olevat sellised tavalised tüübid, keda seob ühine perversne huvi ja rahapuudus/inimloomulik ahnus. Ülemängimist esines harva ning hoolimata süžeest jäi film siiski maitsekuse piiridesse – huvitav küll, miks...

Kohati kippus film aga mindki unele ajama, midagi väga pöörast ei juhtunud ja draamat märkasin ma ise filmis ikka liiga harva, et sellist žanrinimetust sellele anda. Kuigi pornofilmile nime andmise montaaž ja killud mulle meeldisid, olid mõned naljad siiski tüütud ja ajasid silmi pööritama, mitte muigama.

Kokkuvõttes, selline keskpärane Kevin Smithi film, mitte midagi väga šokeerivat ega meeliülendavat, kuid tavaliseks kolmapäeva õhtuks diivanil lebotades täitsa sobib. Ja kammoon, Katie Morgan mängib, noh, teoreetiliselt, rumalat versiooni iseendast! Ilmselgelt ei saa see midagi jubedat olla!

H: 6

Teised:

Ruut: 8/10
Soprano: 7/10

Filmiveeb: 6,9/10
IMDB: 6.9/10

Fun fact: Jason Mewes olevat enne oma suurt nude-stseeni igasugu ettevalmistusi teinud – alates intiimpiirkonna raseerimisest, et tal oleks kubemekarvadest mingi südamekujuline disain, lõpetades viimasel hetkel onaneerimisega, et... Noh, arvake ise. Vaadake siis seda kohta ikka hoolega, mees on siiski vaeva näinud! :)