Mõtlemapanev film on alati midagi, mida võib käsitleda kui ülimat vaimupagasit, selle portatiivsuse mõistes, sest see on miski, mida sa ei jäta, vaid kannad endaga kaasas ka lahkudes koduseinte vahelt või võimalik -hüpoteesina siiski - et oma maise või lihtsalt materiaaltasandilise eksitentsi lõppedes.
David Slade-i loodud film on üks sellistest, ehk film, mis ei paku vastuseid, küll aga ehitab mõttemustreid, millles jooksvad ideede ehk mõttealged vormivad ka päevi peale vaatamist küsimusi, tõstatavad hüpoteese ja lagundavad endisi väärtushinnanguid, mille jäävus või pigem paikapidavus veel hetk tagasi nii kindel tundus.
Analüüsialune kinoteos on miski, mis raiub oma halastamatusega jälje iga inimese hinge või täpsemalt sinna kõige kaitstumasse hingesoppi, purustades seal resideerinud ning end protektsioonialusena tundnud viimsedki kindlustunde jäägid, ehk tegemist on kinematograafilise fenomeniga, mis oma halluses ja külmuses tekitab mõttevoolu, mida võib käsitleda juba pigem ideemateeria kui struktuurse ehkki abstraktse energiavooluna. Läbistavad üksused kindlalt ja sekuriitselt pulseerivate regulaarmõtetete vahel on tungivad või pigem läbistavad ning jäädavalt dominantsed ehk siis midagi, mida võiks nimetada kontsentreeritud destruktiivüksuste kaootiliseks vooluks.
Primaarseks vooluks või siiski pigem ilukirjanduslikult väljendudes - peamiseks vooluks teoses - on fataalsed, kuid siiski samas pre de-eksistentsiaalsed küsimused, kui mõttetegevust mõjutavad impulssid, ehk mõttefaktorid, mis paradokseeruvad lõpuks elussurma ning hüljatud hukatusena.
Painajalik šüžee ehk lähetus vaatajani, mis visuaalide foonil materialiseerub mateeriaalse visuaalina ning toob linateost vaatava persoonini - siinkohal peetud silmas Homo Sapiensi - näite hubasest kindlustundest, mis hetkega asendub kohutavamaga kõigist mõeldavatest. Filmi kui idee presentatiivstruktuur, mis tõstatab sirgjooneliselt eksistentsiaalse küsimuse, et kas on üldse olemas kindlust, inimese või tema elu kui eksistentsi jäävust või midagi, mida võiks nimetada pre-surmalentseks stabiilsuseks.
Näide on ilmne, ehk see, mis valmistub millekski tajutavalt rutiinprotsessiivseks, saab endale osaks midagi, mille dünamiliselt dünaamiline abstraktiiv- või baasperspektiiv on jääv, ehk see, mis ootab midagi instinktiivtasandil harjumuspärast, reageerib milleggagi mis on midagi mõeldamatult morbiid-spekulatiivset, kuid samas nii eksistentsiaalset või pigem midagi, mida võiks käsitleda lihtsamas kõnepruugis mõeldamatu kurjuse, igavese raevujõu või surematu vajadusena lämmatada eksitentsi alge ehk elu, tegutseda destruktiivselt selle protsessi püsivuse nimel, nautida selle kaduvust seda oma jäävusega opositsioneerides, saada lühiajaline võimalus destruktiivseks surmatantsuks eluallika kustuva lätte viimsel nirel ning seda selleks, et liikuda edasi, tormata vastu millelegi, mida võib käsitleda stagnantseeruva progressina ning teha seda raugematu jõuga - perpetum mobile universalis- jättes endast maha kustunud lootuskiired, läbielamata õnnelikuse viivud ning kasutamata võimaluse millekski, milleks inimene kui looduse väidetav kroon on enda egotsentrilise maailmapildi järgi oma eksistentsis positsioneerunud.
Selle kaduvuseorkestri võika matusemarsi saateks, katteks ning ümbruseks ehk tummaks tunnistajaks on kasutatud õhustikulikult sobivuslikku külma lähisarktilist taevast, mis helkides helkimata kõikevarjutava külmade tunnete supernoovana näitab ennast kui aja külmust kõige mööduva ja vargsi põrmu vajuva vastu või kas või vaevumärgatav lumelohk, kui hetk või minut, mil sajand põrmu variseb ehk sootuks unustusse vajub ja aurav veri, mis aegalselt hüljates endast - justkui tõugates eemale - eksistentsiaalsuseks vajaminevat jõudu ehk eksistentsi kui eksistentsi ennast.
Vat selline film siis oli.
Hinnang numbris, lisamölas:
Ma ei näe seal arvatavasti midagi/kedagi, keda/mida võiks
vampiirideks nimetada: 5/5 e. üllatavalt ägedad kollid olid ning isegi kõige europiidsemad sellest mongoli-tatari tõutunnustega kambast nägid välja nagu slaavi verd gängsterid. Kohalikes oludes üleskasvanuna tekkis paralleel Permi vahvate poistega, kes tulid paadiga kohalikku "maffiat" tasalülitama.
Horror-thirllerina 4/5 e. julge ja kartmatu inimesena jätan mainimata, et esimene kolmveerand filmi mõjus aeg-ajalt kergemat kuni keskastmelist kõhedust tekitavana. Viis punkti jäi andmata tänu viimase veerandi kandis olnud Pet Sematary-st mahaviksitud stseenile ning üldjoontes võibki pidada seda filmi allakäigu alguspunktiks.
Kokku: 9/10 e. vaieldamatult parim Kolli-slasher, mis viimastel aastatel toodetud (Minu poolt nähtud) ehk antud kategoorias pjedestaliseerub ta julgelt esikohale. Tänud veel Muffile tänuväärt soovituse eest ja edasi tuleb pildimaterjal.
Ahjaa - seksi ei olnud ning pohmelliga poleks ma nõus seda vaatama!
9 comments:
Täpselt selline tunne oli lugedes nagu sa oleksid sõnaraamatu kätte võtnud ning otsustanud viimse kui ühe sõna sealt teksti pressida.
Selle tegevuse nimi on intelligentsialism.
BRAAAAAAVO!
Ja kõik teenelised ja kutselised vilmikriitikud saavad edaspidi sinult õppust võtta
Ammu oleks juba aeg!
Vabal ajal loen Riigikohtu lahendeid ja doktorantide juuraartileid, kuid nende jutt on sinu kõrval kui pai silmadele:D
Aga nõustun filmi osas, päris hea teine...:)
Ehk oleks igasuguse jama lugemise asemel kasulik veel mõni inspireeriv filmitükk ära vaadata, nii eneseharimise üllatel eesmärkidel näiteks.
Väärtkirjanduse lugemise alal on su blogivaliku(SEE BLOGI SIIN!) tõttu plaan juba kogu eluks täidetud.
Blogiomanikule teadmiseks, et überdiip tekst vähendab kõvasti lugejate ja kommenteerijate hulka.
Kirjuta lihtlausetega ja võõrsõnad asenda n-ö full frontal pildimaterjaliga ... vaat siis on träffikut ja on kommente!
Ulmegurule: Proovin sedamoodi kirjutada pidevalt aga ei tööta, st traffic olematu ja kommente mõned üksikud.
Ehk ootaks ennem ikka ära mida proua Laine Jänes - MEIE KULTUURIMINISTER - selle kohta ütleb!
Post a Comment