Näete - kuna ma ise olen laisk..khm...äärmiselt hõivatud, siis hankisin külaliskribaja. ___
Pole ime, et ma imeharva filmiarvustusi kirjutan – kui ma sekundipealt pärast filmi vaatamist seda ei tee, unustan ära kõik detailid, mis mulle närvidele käisid!
Sellepärast ongi mul tagantjärgi tarkusena The Prophecy’st küllaltki positiivne mulje jäänud. Mitte midagi otseselt meeliülendavalt, kuid sellegipoolest hää. Algus oli lööv, kuid esimene pool tundi ei suutnud mind üldse haarata, edasi hakkas juba asi looma. Ju siis atmosfääri loomine vajas omajagu aega ja vähemalt polnud see asjatu. Stoory polnud midagi uut, pigem oligi rõhk asetatud karakterite ja piisavalt tumeda maailmapildi loomisele.
Aga ai – Walken ja Mortensen! Where’s a girl to look? Peaingli ja vanakuradi kohta olid nende karakterid tegelikult üsna sarnased – enamjaolt sünged, tõsised ja rahulikud, oma pisikeste nunnude kinnisideedega, kuni nad järgmine hetk kellegi südame seest rebisid või põlema panid – mis andiski kogu asjale mõnusa püandi. Eric Stoltz’i karakter jäi mulle ka miskipärast hästi meelde, kuid antud juhul ei mängi vist andekus väga olulist rolli... Muidu kubises film tuimadest näitlejakaladest, kes monotoonselt oma päheõpitud tekste ette kandsid – meenutas mulle miskipärast keskkooli ajaloo tunde.
Kokkuvõttes oli film tavaline tõsine religion-thriller, mille vahel oli mõned idiootsused (tahtsin seda koorilaulu hammustada..), mõned ülimõnusad stseenid („Little Ralf Sauter, how I loved listening to your sweet prayers every night...“) ning kogu kremplit hoidsid koos põhiliselt kaks näitlejat. Kuna igast tegelasest prooviti punnitada välja kedagi üliägedat, pidi sisu selle võrra natukene kannatama, kohati oleks võinud...
Tegelt – savi! Lucifer plahvatas ronkadeks!
H: kuskil 4-7. Done.
(No sorry, ei leidnud normaalseid pilte.... - MNC)
No comments:
Post a Comment