Kuna Kalver juba hurjutas, et kaua lastakse Trashil blog.tr.ee musapostimogulit mängida, siis vastan, et esialgses vormis ja vähemalt minu poolt veel kaua.
See tähendab lahtiseletatult, et hunnik muusikaposte, mis mul draftis ootamas on, jäävad veel kalevi alla, et õigel hetkel laviinina välja lennata, aga et Kalver ise omal käel ei peaks enam häbiväärselt nõrgal tasemel musasoperdisi kirjutama, siis tiksutan lihtalt ühe musakribalingi seia vahele.
Viskan siia siis nimekirja koos paari tutvustava reaga bändisest, mis mu playlisti viimasel ajal (ütleme 30 kalendripäeva) risustanud on.
The Dreadnoughts (Polka Not Dead!)
-is peitub inglaste arusaam polkast ning selle tulemusena keerles mu pleikas mingi kahtlane segu punkist, minu purjus naabritest (mustlastest) ja millestki polkarütmilisest, ehk siis kokkuvõttes midagi suht lõbusat. Pole aimugi, kui palju neil albumeid on, aga minu käsutuses olnud Polka's Not Dead!(2010) oli toredalt elurõõmus üllitis, mis sobis ideaalselt näiteks halva tuju peletajaks.
Eluveitie (Diskograafia)
....muusika on see kuradi celtic-pagan-premedieval-või-mis-iganes-metal, mille mina halvematel päevadel Folk-metaliks ja parematel ka Folk-metaliks liigitan.
Igastahes on nende koostis peaaegu, et täpselt selline, nagu ühe korraliku metal-bandi oma olema peab, ehk siis mitu rummi erinevaid puitpille segatud kidrade, trummide ja... jah... kahjuks mörinaga. Liigne mörin on ka ainuke asi, mis mind häirib, mitte et see täiesti olemata peaks olema, aga natuke rohkem rõhku laulmisele ja üldjoontes peaks rõhuasetus ikka nii olema, et kui laulud lauldud, siis leiab vast mörina jaoks kah ühe vaikse plaadinurkakese.
PS. Hurdy-Gurdy rokib raisk! Kellel selline asi olemas on ning kes tahab ka õpetada, võib koheselt ühendust võtta.
Король и Шут "Enamus diskograafiast"
..on õnnestunud katse teha uuemat ja vanemat slaavi-rocki korraga ning selle eest ka plusspunktid. Kunagise punk-rocki suuna on poisid praeguseks selja taha jätnud ning ega see punkrokkamine neil eriti hästi välja ei tulnud ka.
Mäletan, et kunagi ühes Lasnagorky paneelmajas, täpsemalt Püha Jüri juures, käis viinavõtu taustaks kogumikalbum Pank Revolutsija 3 ning seal peitus ka üks või kaks KiS-i lugu, mis meie poolt kollektiivse sõimu osaliseks said. Lihtsalt ei osanud siis veel hinnata muusikat, mis otseselt näkku ei tümitand ning mentide põletamisest ei rääkind.
Pealegi - nagu ma ütlesin- ega nad Euroopa punk-muusikastandardite järgi eriti punk nüüd ka ei olnud.
Dockside Hookers " United We Stand" ; "Forever Young"; "Killing The Music"
-ist ma juba kribasin kunagi siin ning ega nad halvemaks läinud ei ole.
Sama hea Oi! Ookeanitaguse ülaosast ning kõikidel punk-i ja Oi! fännidele kohustulik kraam.
See on nüüd see hetk, kus oleks targem post pooleli jätta ja draftenraumi "paremaid päevi" ootama jätta, kuna arvuti otsustas jälle jebima hakata, aga litsun siiski edasi, ehkki viimane veerandtund tappis minus igasuguse huvi midagi kirjutada.
Ma ei ole kunagi seda rõvedust sallind - v.a. Rock-Onzertil kus ma seda esimest korda kuulsin - ning minu arust sellest samast kooslusest see faking emovärgens alguse saigi.
BR-i laulud on endiselt vana skeemi järgi, ehk siis hästi kirjutatud, aga silme ette kangastub pilt kambast tüüpidest, kes paduvihma ajal räästa all istuvad ning kooris - "Come join us..." inisevad.
Rõve bollocks ühesõnaga, ei mingit pungilikku agressiivsust vaid üks aru ja otsata hala hala otsas.
Siiski, mingil määral on see raibe ikkagi sõltuvusttekitav, sest kord paari aasta tagant tiksub mõni nende album mu pleikast läbi ning jääb sinna kauemaks, kui "korra läbi ja minema" perioodiks.
Psychoterror " Tusk, Töötus, Armetus"; "Viva La Revolucion"; "Chaos City"
Hetkesesuga on Terror siiski ainuke arvestatav vana kooli punk-saurus, mis veel Eestis lavalaudu tallab ning hoolimata sellest, et enamus kollektiivist on vahetunud, ei ole nende esinemistel häda midagi.
Freddy on Freddy ning hoolimata sellest, kas ta seisab püsti või mitte, saab terrori konsalt alati selle, mida sinna otsima mindi, ehk siis variatsioonid on erinevad, aga tulemus on punk.
Sama ei saa aga öelda nende uute "Mul (Freddy) on ikka veel paha olla " stiilis albumite kohta ning vahepealne In English materjal ei meeldi mulle selletõttu, et muusika on punkist liiga kõrgele hardkoori otsa hüpanud, tekstid on tänu võõrkeelsusele kõvasti kohmakamad ning krt - tuim kohmakus ei ole just kõige parem mahlakuse aseaine.
Tegelt neid bände on veel - ntx: Otyg, In Extremo, Ska'n'Ska, Rude City Riot, Glory Boys, Superyob, Skinflicks etc. - aga jätkan kunagi hiljem.
No comments:
Post a Comment