Ohjummel, ehk piltidega kemplemine kustutas osa sissejuhatusest, aga...
..alguses oli öö, siis oli telefon ning siis oli hääl, mis küsis Sjeeri-t. Valetasin et ta on poes, kuna mul pole tõesti vähimatki aimu, kus see Sergei-raibe parasjagu on, sest ma pole teda elus kordagi näinud.
Igastahes magamajäämine mul enam ei õnnestunud ning seetõttu vaatasin ära viimased 25 minutit Bang Rajan 2-st ning sain sellega ka posti lõpetatud.
Siit ta nüüd algab...
Alustuseks
Ameerikas tehtud välisajalooliste filmidega on lihtne, sest et ookeanitagustel on endal suht ükskõik, keda pilastavad või mida piiderdavad. Ei ole neil mingeid hea-pahanaaberlike suhete taaku, mis filmilindi lõpuks välja venitavad või sajandeid kurgusügavikes peitunud ja oma aega oodanud spermaklompe, mida mõnele ammusurnud suurkujule veel tagantjärele näkku läratada vaja on.
Lihtsalt kirjutakse üks pool heaks ja teine pool pahaks ning tulemust vaatavad ka need inimesed, kelle rahvuslikku uhkust filmis mingi hooralaagerdusena näidatakse.
Omamaiste ajaloofilmide aga on nagu on ning Tais tehtud Bang Rajan oli ka hea näide, kuidas omasi vahvaid poisse ägedamate ja võimsamatena näidata - ehk siis lihtsalt näitame vastast kotimana.
Bang Rajan 2 pidi arvatavasti tulem veel ajaloolisem, veel mõjuvam, veel südamessetungivam ja kindlasti puhkes ka keegi seda vaadates nutma - ühtegi juhtumit mul küll teada ei ole, aga tõenäosus on suur.
Oli
Üks igatepidi lohisev ühepoole sõdimiskunstieepos, mis paistis peamiselt silma selle poolest, et seal näidati midagi. Justament - seal näidati "midagi". Mida - ma täpselt enam ei mäleta, kuna Õnnetu Siiami Kuningriigi alamate igapäevatoimetused ning täisõgind lõustaga memmede näljapajatused ei tõmmanud mind ei kaasatundma ega ka mitte ära kuulama.
Pidevalt avastasin hoopis, et jälle on hunnik midagi-t mööda läinud, ilma et ma seda täheldanud oleks.
Ehk siis jah - olid paar madinat ja nende vahel oli midagi - võtke seda kuidas tahate.
Kokkuvõtteks
Oli kohati ikka päris valus, jälle mingid pahad Birmalased, jälle mingid kannatavad Tailased ja siis veel keskid, kelle puhul oli mul juba täiesti ükskõik, et mis rahva auväärsete esindajate hulka nad kuuluvad, mis sorti tegelased nad on või mis filmis nad üldse hetkel on.
Tegelased muudkui mulisesid, kaklesid, vaidlesid, mürgitasid, ei mürgitanud, sebisid, moosisid ja mida-kõike-iganes ning kõige lollim on veel see, et filmi lõpustaadiumis mingi patriotismietaloni poolt võsarüütlitele peetud kõne tundus olevat kõige mõistlikum lausehunnik aegade algusest kuni lõpuni.
Viimased 25 minutit.
..algavad tegelikult juba paar minutit varem. Aga selgituseks, et heasüdamlik Trash hoiatas, et need tuleb vaatamata jätta, kui filmielamust rikkuda ei taha. Kiidan heaks - aga lisan veel, et esimesed 100 minutit pole ka otseselt kohustuslikud, aga sellest veel paar sõna natuke hiljem...
Hinnang numbris, lisamölas
Lahing-löömafilmina metsikust idast: 1/5 e. Haaaaaa-leeeeee! Mingeid huvitavaid võitlustaktikaid pole, tavataktikatest pole ka keegi midagi kuulnud ja vaenlassõdurid näevad sõdurite moodi välja ainult siis, kui rivis seisavad. Muul ajal on nad nagu võtteplatsile vargile tulnud kohalikud, kes mööda platsi sihitult ringi jooksevad ja surma saavad.
Ajaloolise sõjafilmina: 0/5 - Ajaloo filmivad need, kellel raha on ning otsustades lõpukaadrite taseme järgi, ei olnud seda sel korral mitte kellelgi.
Kokku: 1/10 e. viimased 25 minutit pole otseselt halvemad kui keskmised 35 minutit - lihtsalt teistsugune sitt, aga selle eest on need mõlemad kordades halvemad, kui esimesed 20 minutit ning seega soovitan soojalt mõni minut peale esimese madina lõppu film kinni panna, sest midagi huvitavat enam ei näidata. Ma ei tea nüüd... pole kombeks juba antud hindeid muuta, aga... paneme lihtsalt esimese Bang Rajan-i koondhindele ühe mõttelise punkti juurde.
No comments:
Post a Comment