Alguses oli Trash:
Peale esiemest vaatamist tekkis tunne, et midagi jäi nagu tähelepanemata või et äkiste oleks targem DVD-copy tirida ja telekast vaadata, aga sinna see mõte hajus ning praeguse seisuga on mu Br-i vaatamiskordade arv endiselt 1-e ja 2-e korra vahel.
Siis oli Film:
Kuna ma pole tolle kandi sõja ja vallutus/vabastusretkedega eriti kursis, siis otsisin enne filmi ära vaatamist veidike infot Siiami ajaloo ning kogu sealse sõjakorralduse ja muu värgi teemal ning tulemusena võin öelda, et ajaloolist paikapidavust on filmis samapalju kui meite Viimses Reliikvias.
Mitte, et see häiriks - otseselt mitte- vahet seal tegelikult on, kuidas ühed asiaadid teisi asiaate täpselt killisid. Peaasi, et nad seda filmis efektiivselt teevad ning sellega nad saavad täiesti hakkama.
Eriti meeldis mulle kino puhul see, et kuna pilusilmadel on niigi raske vahet teha, siis olid kõik meestegelased erinevate soengutega ning peategelasel olid (klapib isegi Wiki info järgi) ilgelt pirakas vunts ees, nii-et tema sassi ajamine kellegi teisega oli praktiliselt võimatu ning ainult tõsise tahtmise juures teostatav.
Pahadel elik Birmalastel seevastu eriti tegelasi polnud.
Korraks nagu hüppas keegi sisse, lasi ennast natuke kamandada, kamandas ise, sai peksa ja laskis endal pea maha raiuda ning seejärel tuli tema asemele uus.
Head ehk põhitegelased olid siiski külaelanikud ning nemad said endale ka valdava enamuse kaameratiimi tähelepanust -paraku ei suudetud nende vastu erilist huvi tekitada - kuna nimed algasid kõigil vist Nay-ga ning seetõttu ei piisanud ka tihtipeale mainitud soengutrikist.
Ning seal oli tamp:
Kuna lugu oli pahupidi keeratud, siis nähtavasti ei tulnud kellegile pähe, et kuna filmis Bang Rajanlased kaitsevad, siis peaksid nad tegelema enda kindlustuste parendamise ja veel kindlamaks muutmisega ning selle ründajate kaitsjateks keeramise tõttu oligi pool filmi taktikalisest osast imelik ning jättis mulje, et vuntsidega mees on üks "natuke" rumalavõitu tegelane, kes ainult kõverate ja jämefalliliste vuntside pärast valitsejaks kutsuti.
Lahingud olid muidu üldplaanis asised. Lihtsalt pisikesed nüansid jäid häirima ning neid esines igas suurkillis päris mitmeid.
A'la, et miks kalpsavad Birma sõjaväelased mööda lahinguvälja korratult ringi ning lasevad ennast korduvalt(!) igasugu lastelõksudesse meelitada ning näiteks see, et kui kamp birmakaid oli surmanud järjekordse peaaegu peategelase, siis tundus, nagu nad oleks peale seda maha istnud, et õnnestunud killi peale pisut riisisamakat võtta. Idee järgi oleks ju pidand nende arv Siiamlaste ümber suurenema - ülekaalu suurenemise tõttu noh.
Inina lõpetuseks lisaks veel, et miks kuradi pärast peaks kahe kirvega relvastatud mees valima endale täiesti ettekavatsetult liikumisvahendiks vesipühvli?
Esiteks ei olnud ta kirved just maailma kõige pikema varrega ning seetõttu ei olnud tal võimalik enda ratsuriedu kasvõi sellepärast täies mahus kasutada, eriti kui arvestada tema Kapten Tenkeš-i graatsiaga, ehk maakeeli kartulikoti stiilis ratsutamist.
Ehk siis ei oleks tohtinud olla üksi tema löökidest surmav, kuna tasakaalupuudus ei võimaldanud tal saavutada kirvelöögi jaoks vajalikku löögijõudu. Vasaku käega ta vehkis loogika järgi üldse niisama - igastahes meenutas see mulle koheselt Bodrovi Mongol-it, kus mingised super-ninja-mongolid kahe värdmõõgaga lahingusse ratsutasid ning vastujuhtuvate vaenlastega Ilja Murometsa tegid...aarrrrggggghhh!!!!!!
Aga - üldjoontes läks asi ikka nii, et kangelaslikkuse võitis ülekaal lahingutehnikas - nagu see tavaliselt ka on - ehk siis nii kui ühel poolel püssirohi vaikis, oli ka lahingu saatus põhimõtteliselt otsustatud.
Ja lõppu läheb kokkuvõttev järelsõna:
Muuseas, üks põhjus miks ma BR-ist kirjutamisega viivitasin oli see, et film on piisavalt omanäoline, et seda inimestele soovitada ning seetõttu tahtsin ma sellest kirjutada hästi palju positiivset ja jahvatada esinenud vigade vajalikkusest, aga välja ei tulnud sellest, nagu näha, mitte midagi.
Seega oli see post nüüd mis ta oli - negatiivne või positiivne - aga BR oli üks kuradi hea film. See tähendab, et ärge laske ennast heidutada mainitud ja mainimata möödalaskudest, sest neid esineb kõigis filmides ning sellepoolest ei ole Bang Rajan ei erand ega ka mitte mingi mustereesel.
Pluss hinnang numbris, lisamölas:
Eksootiliselt hariva lahingufilmina: 4/5 ehk otseselt lahingufilmiks mu keel seda väänata ei taha, kuna liiga palju rasedaid naisi ja muud tühja-tähja nutu- ja rõõmuiba oli vahel, aga eksootiline oli ta küll ning tunnen ennast tänu sellele filmile kohe oma tutvusringkonna Siiami sõdade eksperdina - win-win ja Ha-Ha!
Sõdimisdraamana: 3/5 ehk dramaatikat oli, aga Kaukaasia Viikingina ei suuda ma neid kaugpilusi eriti mõista ning seetõttu tundub ka eurooplasele arusaadav draamaosa kuidagi ... imelik. Sõdimine on see-eest internatsionaalne ja interrassiline nähtus ning selle koha pealt võib öelda, et hoolimata puudujääkidest oli see üsna vinge.
Kokku: 7/10 e. üle pika aja üks tasemel sõdimisfilm, mille soovitan pea kõigil ära vaadata, kes antud žanri vastu vähekenegi sümpaatiat tunnevad ja ütleme veel aitähh Tashile ja tema Habemele kah!
Lisa, ehk ei saa mitte vaiki olla: Trash kirjutas vesipühvlite seljas lahingusse sööstvatest sõdalastest, aga mina nägin ainult paterdavate nendesamuste seljas lahingusse ...kaaspaterdavaid sõdalasi... seljakohakaasluse alusel siis.
Trash: 10/10
Paranoiadisco: 7/10
No comments:
Post a Comment