John Connor eksleb jälle hingepiinades, sest eelmises osas leitud ema aseaine ehk Kate on reeturlikult rasestunud ja see ei sobi kõnealuse meha, eneseleloodud ja ihaldatud naiskarakteri üldkuvandisse kohe mitte kui kuidagi.
Tervest Johni olekust õhkab vastikust teda "ülelasknud" naiselemendi vastu ja seega sulgub ta järjekordselt iseenda pisikese klaaskupli sisse ning käib traditsionaalselt masendunud ilmega ruumist ruumi - linnast linna, et leida seda, mida ta kunagi arvas mitte kunagi enam leidvat ning eelmises osas siiski leidis.
Õnn ongi selline õhkõrn naeratus, mis korraks näitab end ja siis kaob koos esimese tuulega ning murekortsud Connor-i näol on ehe tunnistus mehe peas asetleidvast enesesüüdistamisest.
Johni surmapõlgus ja tajutav enesepiitsutamine eelmises osas toimunud lootuseleidmise ja eneseunustuse teemal ongi filmi läbivaks teemaks, kuid tema sisemaailma peegeldamiseks toimuv taustamöll ei haaku selles filmis enam nii hästi peategelasega - tõesti midagi jääb nagu puudu.
Kui arvate, et film ongi nii masendunud, siis päris nii see tegelikult ei ole.
Kerge lootuskiir visatakse sisse väikse tüdruku näol, kes omab naisterahva puhul üliolulist kõnevõime puudumist ning Johni jaoks veel olulisemat naiselikku vaprust, aga sellest jääb siiski väheks.
Pealegi, selleks ajaks, kui Connor saab nautida vaatepilti, mida pakub tema Ema sarnane roboteid juppeks tulistav naisideaal, on ta ise juba liiga vana, aga ma loodan, et saaga lõpp tuleb ikagi ilus ja leitakse mingi lahendus, sest pärismaailmas on valu ja kurbust niigi liiga palju ning pole vaja sellega omalaadset armastusfilmide seeriat ära rikkuda, eks ole?
Paarikümne sentimeetri kõrguselt räägiks ka natuke John-i sisemaailma ja pingete ilmestamiseks toimuvast masinate-inimeste sõjast.
Robotite ja inimeste vaheline sõda on muidugi hea idee, milles siis idealiseeritud inimesed näitavad inimloomu ootusi ja lootusi ning robotid sümboliseerivad kogu maailma ja elu kalki hallust, aga liigne inimkarakterite sissetoomine kipub tausta liiga esile tooma ning tahes tahtmata jääb mulje, et seekord on üritatud ka äksõni fännide kinnomeelitamiseks kommertsi peale minna - see on libe tee muuseas, aga ärgem tehkem ennatlikke järeldusi eksole, ootame järgmised osad ära.
Kuna filmi idee kui selline on äärmiselt eriline, siis oleks võinud ka taustasõdimisse natuke loovamalt suhtuda.
Näiteks olen ma näinud mitmeid filme, kus robotid üritavad mingi androidi või küborgi abil inimeste hulka imbuda ja seal segadust külvata (Metropolis oli esimene mis meelde tuli), aga miks mitte panna inimest suurde konservikarpi ja saata teda robotite hulka sissesulanduma.
Päris muhe oleks jälgida, kuidas mingi kolihunnik ringi siiberdab ja üritab tutvusi luua, lausetega - "vabandust, sorts õli oleks pakkuda?", "sheff veermik, high- eight!" või "Las ma määrin veekindlust andvat kreemi su õlgadele... " ja samas vaimus edasi, aga ok- taustaloo puhul polnud see naguinii eriti oluline ja tasuta saadud tapeedirulli üle pole naguinii mõtet iriseda eksole...
Kokkuvõtteks
Hoiatan, et ilma pikema filmijärgse süvaanalüüsita jääb mulje, et järjepidevusest oleks nagu vajaka, diktofonist lastakse küll korraks Sarah Connor-i sõnumit oma pojale, kuid isegi Christian Bale-i poolt ülihästi välja mängitud nn. õhkamissteenid ja masendushetked ei suuda esile kutsuda kolmanda osa poolt tekitatud hinges maad võtvat kaastunnet.
Lõppmulje jääb ikkagi seline, et McG üritab kinodesse vedada nii väärt kui saastafilmi sõpru e. nagu korra juba mainitud on filmil tugev kommertsilehk küljes, aga väärtfilmi seeriate puhul on selline asi ikkagi "suh't" vastuvõetamatu.
Selles mõttes, et ka äksõnfilm võib olla väärtvilm, nagu näiteks "Last Action Hero" , aga kommertsfilm ei saa selleks kunagi.
Hinne:
Plusslaenguga vilmina: 1/5- laeng on olemas, aga pigem null kui positiivne.
Romantilise draamana 2/5 - romantikat nagu veidi nappis, aga terve seriaaliga kursis olevad inmesed oskavad selle üles leida.
Pohmelliga (+0) e. ei siga ega käokell ning targem oleks hoopis kolm üle vaadata.
Kokku: 3/11 e. armastuse kohapealt kolmanda hale vari, aga kuna tegemist on siiski seebikaga, tuleb ka nõrgeimad osad ära vaadata.
Kolmanda osa sissekanne -link
Hehh, parim reklaamposter mis ma leidsin,sest sellel on ka kerge viide robofiiliale,
millega J.C. end ka kolmandas filmis lohutada püüdis
(Pic on sealt- link)
John kuulamas oma Sarah-i poolt jäetud diktofonisalvestist.
John vaatamas oma Ema fotot
John diskuteerib oma ema teemal.
John diskuteerib oma ema teemal.
No comments:
Post a Comment