Sunday, December 27, 2009

Cross of Iron e. sakslastel olid ka kangelased - päriselt kusjuures.

Proloog:

Viimati, enne eilset nägin kohe jutualuseks tulevat filmi kuskil 2000 algusaastatel.
Nüüd võtan korraks aja maha ning räägin ka noorematele lugejatele, et mida mainitud epohh inimkonna ajaloos endast täpsemalt kujutas. Kahetuhandema algus oli müstiline aeg kus mitu korda õhkulastud kolmanda seeria bemarid, kogunesid maakohtadesse ning ummistasid külavaheteid, Eesti pääses CNN -i, inimesed arutasid, et 3500 kroonise kuupalgaga on Eestis võimalik normaalselt ära elada ning üldlevinud arvamus oli, et VHS mängija jääb ikka DVD mängija ees esikohale - kuna vaevalt, et keegi vanu filme DVD-deks ümber tegema hakkab.
Mina ostlesin viimasena mainitud elaja endale kuskil sellelsamal ajajärgul ning ostsin ma ta mingi kriminaali käest, kes otsustas, et see on mõttetu pill ning targem oleks olnud "kahe kassetiauguga" videomakk sebida.
See selleks, mainitud filmil pole minu kalli Magnavox-iga midagi pistmist, kuna too oli sel hetkel põrmandule tõstetud selleks, et sõbra käest laenatud videopleierile ruumi teha. Videopleier kandis uhket nime Sony ning film mida ta ketras oligi The Cross Of Iron.

Mis toimus

Tegevuskohaks siis '44. aasta idarinne ning peamiselt baseerub tegevus ühes rindelõigus , milles tegutseb sõdurite hulgas legendaarseks saanud ja ohvitseride suunas allumatusega silma paistev kapral Rolf Steiner.
Noh, igastahes saadetakse sinna samasse, kuulsusrikkast Preisi ohvitseride suguvõsast pärit hauptmann Stransky, kes suudab oma lamba-jäärapäisuse ja liigse ohvitserietiketist kinni pidamisega endale kohe seal ka "palju sõpru leida".
Ehk siis äärmiselt kulunud stoori staabiohvitserist, kes rindelõiku kamandama pannakse ning rünnaku alla sattudes kapis kössitab, samas kui väeosa mingise ülivapra ja geniaalse allohvitseri juhtimisel sõja võitmisega tegeleb.
Üldjoontes on oodata sellise filmi puhul kas seda, et endine staabiohvitser karastub ning saab rindehundiga suurteks sõpradeks ja päästab ta elu või keerab sujuvalt kõik perse kuni heroilisem sõdurikuvand ta maha laseb või mingi põleva palgi alla jätab, eksole?
Paraku on Rauast rist üks nendest filmidest, mis suudab lämminämmutatud loole anda uue kuue ning sellesse ka pidevaid jõnkse sisse vedada.
Kujutan ette kui palju kemplemist võis olla sel'l teemal, et kas hauptmann Stransky-le pannakse haakristilint käisele või mitte ning kapral positiivse tegelase, ehk kapral Steineri karakterile annab sakslaste poolne vaatenurk kõvasti mänguruumi juurde.
Sõjafilmiliku klišeekarakterid ja stampsituatsioonid peaaegu, et puuduvad ning ainukesed asjad mis närvi ajavad on paar korda sissevilksatavad ja tähtsusetud, kuid siiski häirivalt idiootseid kõrvalepõiked


Madin

Sõdimise kohapealt ollakse filmis tagasihoidlikud ning enamasti piirdutakse selliste kohaliku tähtsusega tulevahetuste või diversioonirünnakutega. Filmi kolmveerandil sissetoodud tankirünnak tuli seetõttu nagu välk selgest taevast. Mingit enneolematut silmailu see küll ei pakkunud - arvatavasti mitte-eriti töötavate tankide tõttu - aga sellegipoolest mõjus vürtsitava vahepalana kogu kupatusse, mis ilma selleta oleks vast natuke äksõnitühjaks jäänud.
Tulevahetused ja kogu lahingukoregraafia on see-eest igatepidi üle prahi ning plusspunktina ei hakanud silma ka ülitäpseid sakslasi ja poroloonist tehtud venelasi.

Kokkuvõtteks

Viimasest vaatamiskorrast mäletasin, et film oli hea just sõdimise tõttu, aga miskipärast ei jõudnud ülejään'd pool filmist, kuidagi kohale. Süüdlaseks vast noorus, pohmell või võimalik alkoholijoove. Nüüd vaadates kaldus raskusjõud just nimelt üldplaani ja lahinguvälise tegevuse osakaalu allapoole kangutama, aga see selleks.
Nagu juba mainisin annab peategelaste kuulumine Wechrmachti ridadesse filmitegijatele võimaluse asjadesse natuke reaalsemaid noote sisse pritsida ning kogukupatuse finaaliks on täielikult üllatav lõpplahendus.
Muuseas ei ole terves filmis ühtegi SS-mundris sõdurit ega koonduslaagrit....wieerd

Hinnang
ehk numbritega möla.

70-te sõdimisfilm ilm ameeriklasteta : 5/5 ehk selline teistest erinev film kus häid ameeriklasi pole ning head sakslased pole ka just kuigi head.

Sõjadraamana 5/5
- Dramaatikat tundus filmis kohati rohkem olevat kui sõdimist või olid lihtsalt paar sissevilksatavat kohta suuremat sorti mõjuulatusega.

Pohmelliga?:(+0)
Kindlasti mitte, film mõjuks lihtsalt järjekordse ja häiriva täristamisfilmina.

Kokku: 10/11 e. Hästi kujutatud teise maailmasõja lõpumeeleolud, kaevikuelu kus üritatakse aeg-ajalt tegelikkust kaugemale suruda ning sõjaväehospitalis valistev "Sõjavaimustus".

The Cross Of Iron (USA/W.Gemany 1977)
Režissöör: Sam Peckinpah
Osades: James Coburn, Maximilian Schell, James Mason, Veronique Wendell


Metsavana(Äärmiselt eksitav + SPOILER!!!!!): 10/10
Rotten Tomatoes: 77 %
IMDB: 7,5/10 (8536)


Ps. Postituse kirjutamise ajal tõusis palavik 38,4 -ja pealt 39, 2-le, sellega tõestasin, et - Jah! Blogimine on tervist kahjustav ajaviide. Ah see selleks... vai-vai kus ma armastan talve.
Jah, James Coburn on Kurt Steiner, kestu muu ikka olla võiks.

5 comments:

Trash said...

Nägin seda esmakordselt päris lapsena, võttis aega enne kui nime teada sain ja siis juba huviga üle vaatama asusin.

Kalmsten said...

Tasemel film, tatina ka nähtud ja vähem tatina, aga otseselt meeldejäävaks muutuski see, kuskil 18-20 aastasena(2000 algus) vaadates ning nüüd avaldas veel rohkem muljet...kohe kordades rohkem.

Wäle Põder said...

Andke mulle andeks, aga KAPRAL ei ole mitte mingisugune ohvitser, isegi mitte allohvitser.

Kalmsten said...

Üllata mind veel millegagi ja viitad sa täpselt millele?

Kalmsten said...

Njaa..tegelt oli Põtsil õigus, tekstis oli tõesti üks lõik - või õigemini lõik puudu - mille tõttu võis tõesti hea tahtmise või teadmiste puudumisel välja lugeda, et kapral on ka ohvitser, parandatud.
Muuseas ülendati Steiner, kohe peale Bransky maabumist seersandiks ja seeru on allohvitser, aga kuna ma ei hakanud seda pisikest detaili välja tooma, siis oli tähelepanu avaldus igate öigel kohal.

Ps. Jamsu = ohvitser... MUHAHHAHAHAA