Sunday, December 13, 2009

Red Baron e. Keiser Willy rüütellik õhutsirkus

Alustuseks räägime Antiik-Kreekast.
Misasi oli Kreeka - hunnik linnriike, mis koosnesid alalväärsuskomplekside all kannatavatest ja homoseksuaalsusest lõkendavat kunsti produtseerivatest meestest, kes oma kollektiivsetest hingehädadest ülesaamiseks tegid endale pikad odad. Pikad või mitte, aga igastahes ühtlaste intervallidega idast peale lendavate Pärsia hõimude hirmutamiseks nendest piisas. A'la stiilis, et "olgu selle ülejäänud varustusega kuidas on, aga odad on meil vähemalt pikad!"
Ida suunal see esialgu mõjus ja tasapisi tehti erineva pikkusega fallistilisi* sõjarelvi veel juurde. Nende kandjaid liigitati veel erinevate nimetustega, aga kuna hetkel tuli mul meelde ainult kaks**, millest esimene kõlab ropult ja teisest võib ka leida viite mehe suguelundile, siis ma neid seia kirja ei pane.
Sõda muutus huvitavaks mänguks ja kuna keegi jupimat aega kallale ka ei tulnud, siis sai sellest austusväärne, dekoratiivne ja mängulisusel põhinev elukutse.
Linnriikide omavahelised tülid ei tule eriti arvesse, kuna neil olid ka pikkade odadega lühikesed mehad olemas ja kahe faalanksi kohtumisel toimuv lahing oli lihtsalt närvidemängul põhinev joodikute käesurumine, et kes esimesena kannatuse kaotab ja käega lööb, on kaotaja.

Mingil hetkel tulid aga lääne poolt roomlased ja tegid üsna kärmelt selgeks, et neil on igasugu punnmuskulisel ja alamõõdulisusel põhinevatest ning mängulistest sõdimiskultuuridest vähe teistsugune arvamus ja selle avalikuks demonstreermiseks kandsid nad lühikesi odasi ja veel lühemaid mõõku.
Kujutan ette, et esimene kokkupõrge Rooma taktikaliselt mööda lahinguvälja liikuvate kohortide ja Kreeka paigaltammuvate faalanksite vahel võis Kreeka poolel tekitada kerget üleolekutunnet, mis väljendus ilkuvate lausetega, et
-"Haaa... Tuomopopolus, näh neil polegi pikkasi odasi, lõunaks oleme kodus tagasi ja koos kilbiga"
-" Hehh Pedeperselis...es oleb noil neh... + ebatsensuurne ja nimetisõrme pikkusega kulmineeruv anekdoot roomlaste kohta" ja nendele jätkuks veel tagantreast kostuv poeem, mis baseerus eeldatavatel seksuaalsuhetel pärslaste ja roomlaste vahel.
Ok, umbes veerand tundi hiljem jooksid nad laiali ja kilpide kaasavõtmiseks oli neil veits vähem aega, kui nende peale ronimiseks.
Ehk siis arusaamine sõjast kui sellisest jõudis ka lõpuks kreeklaste koduuksele.

Hüppame nüüd esimese maailmasõja päevile.

Esimese ilmasõja algpäevil oli üheks vähemtähtsamaks ja ülehaibitumaks asjaks lennuvägi.
Nendega ei osatud lihtsalt midagi peale hakata peale luuramise, aga kuna vaenlase armeegruppide asukohad olid niigi kõigile teada ilma õhust piilumise ja Mata-Harideta, siis keskenduti lihtsalt vastaspoole õhuväega pusklemisele. Ehk lõbus ja halvemal juhul surmaga lõppev mäng, kus osavõtjad nimetasid ennast kaasaegseteks rüütliteks, keda maapinnal asetsevad neljajäsemelised ning mullastunud eluvormid kadedusega vaatasid.
Näitusena ka filmis kajastatud stseen, kus peakorterist tulnud käsule värvida lennukid kaitsemaalingutesse, vastatakse lennukite vikerkaarevärvidesse võõpamisega - selgitusega, et "....keegi ei saa meid sundida ennast vaenlase eest varjama + blablabla."

Mingi hetk pressis inimesele loomuomane geniaalsus aga vahele ja ka lennuvägi leidis omale hävitava otstarbe. Muuseas kaasneb sellega ka ainuke närviajav liin filmis, et kui hämmeldunud stuudioboss filmitegijatelt küsis, et "Kas te olete ikka kindlad, et tahate näidata häid inglasi, kes punase risti märgistusega hooned esimesena õhust pilbasteks lasevad? ", vastati, et "eeee... ööö... aga paneme sisse Hermann Göringi ja laseme tal vastulöögi ajal veel rohkem sigatseda."


Njahhh... ja sinna auku kadus ka see õhus liuglevate ning äärmiselt rüütellike kangelaste oreool. Ehk siis nagu ka filmis pidevalt öeldakse, oli siiski käimas sõda, mis vajas võitmist ja suurte poiste ohtlikeks mängudeks ei olnud ressursse, aega ega ka mitte vajadust.

Säänne sõdimisfilm, millest ei leia küll kolossaalsete mõõtmetega makette, verdtarretama panevaid õhulahinguid ega ka mitte ilusaid ja ülivärvilisi 3D maailmu, aga sellegipoolest igate kohustuslik silmavara ja seejuures veel äärmiselt nauditav silmavara igale sõdimisfilmide fännile.


SPOILER!

Üks parimaid momente filmis on lõpp ehk Punane Parun lastakse lihtsalt alla.
Sõnade otseses mõttes lastakse alla ja ta saab surma - ilma mingite kangelaslikkusest nõretavate viimaste sõnadeta kodumaast, sõdurikohusest, aust ja keisri eest suremise rõõmust, tervitusväärsetest vanematest - kes kindlasti tahaksid kuulda, et nende poeg võitles vapralt - ega ka mitte mingit õhukaskadöörlust lennukitiibade kinniteipimise raames.
Lihtsalt "trahh-trahh-trahh" ja alla ta tuleb, vaikselt, ning suudab isegi ratastele maanduda, aga lennukis tolknevale sõjakangelase laibale näidatakse vahelduseks Preisi ohvitserkonda, kes Göringile filmikeskmeks oleva õhugrupi liidritiitlit juba külge keevitavad.

Hinnang - kuna Metsavana jootis mu eila purju ja tänu sellel pole ma hetkel eriti konditsioonis, et veel veidikenegi edasi jebida, siis panen ajaloolise tähtsusega hindeks :
" Hindamatu kuubis +1"


Lisa1: Kuna DVD algustiitrites oli filmi nimi "Baron Rojo", siis tõlkisin ka filmi nimeks "Red Baron". Originaalpealkiri on hoopis "Von Richthofen & Brown".
_____________________________
*
fallistiline kõlab igal juhul ägedamalt ja militaarsemalt kui mingi pedelik falliline.

**
Perzephoroi ja Thueroporoi.







2 comments:

triintaada said...

Huvitav arusaam Vana-Kreekast ja Roomast. Siiski ei saanud täpselt aru, mis see siia puutub?:D

Aga film ise, tänu su spoilerile vääriks isegi vaatamist, sest peategelane ei hala oma armastusest ja ei ohverda ennast, alright!:D

Kalmsten said...

puutub niiplaju, et tõin lihtsalt paralleelse näite sellest kuidas sõduritele kohale jõuab, et pullitegemine on läbi ja tuleb sõdimisega tegelema hakata.

Film on hea neh...Metsavanale ka meedlis ja võimalik, et veel kellelegi, aga see blog.tr.ee söörtsimasssin on imbetsill...