Alustuseks, ehk alustan jälle:
No otseloomulikult vaatasin minagi kunagi hinge kinni hoides Tahmast Roosi - no mingi 3-e episoodi jagu juppe kindlalt - ja mingil ajahetkel sai X-Filesi vaadatud, aga jah - tänapäeva seepide koha pealt on mu teadlikusaste "natuke" nadi.
Aga, kangelaseks ei sünnita ja neid ei unustata ning seega - läts lahti!
Üldiselt, ehk võitlus jätkub:
Ehk siis, esimesest episoodist kirjutasin ma niipea kui see lõppes, sest selle järgi otsustades oli tegemist eriti halvamaigulisest sisust ja eriti halvamaigulisest välisküljest koosneva sarjaga, mida ma heal juhul paar osa suudan välja kannatada.
No ütlen, et esimesed kolm-neli episoodi kolmeteistkümnest võib siis esimese osa kiiluvees ujuvateks nimetada, ehkki langus - või teisest nurgast vaadates tõus - algab juba teisest.
Täpsemalt öeldes - nii, kuidas kahaneb odavate ehvektide maksumus veel odavamaks ja tissipaaride osalus kasvab, sigineb sarja intriige ja viienda episoodi seisuga võis juba öelda, et näitlejad on täiesti arvestatavalt näitlema õppinud.
Sümboolne iseendal peamahariumine Rooma rahva lõbustuseks - ma ei mäleta mitmendas osas - oli hoolimata klišeelikusest asine ja põhimõtteliselt ka murdepunkt, kustmaalt sari muutus täiesti teiseilmeliseks.
Näitusena efektide taandumisest stoori ees, et silmajärgi hinnates ei suuda Spartacus viiendas või kuuendas osas enam kuue matsi vastu võideldes neist paarisadat liitritki verd välja peksta. Aga see ei häiri - pigem tuletab harvaesinevatel, aga siiski olemasolevatel igavamatel kohtadel meelde, et miks üldse seda sarja vaatama sai hakatud.
Ajaloost seebis:
Kuna Ida bloki rahvastele on teave gladiaatoritest peamiselt Tomani raamatu kaudu pähe jõudnud ning gladiaatoreid teatakse kui vaeseid orje, kes elasid leivakoorukeste ja reovee peal ning unistasid Marksismist, siis vahelduseks on tore näha ka alternatiivset mõttevoolu, kus gladiaatorid on nn. omaegsed superstaarid.
Võimalik, et nii oligi, ehkki paljud võisid lihtsalt halva mängu juures head nägu teha, aga kes seda teab.
Siiski, põhipunkt on seebikas raudkindlalt paigas - roomlased on roomlased, ehk rikkamad ja vaesemad, mõjuvõimsamad ja vähem mõjuvõimsamad ning orjad on kas orjad või gladiaatorid, aga mõlemal juhul siiski orjad - lihtsalt hind on erinev.
Ajaloo kohapealt hoitakse madalat profiili, see tähendab, et tegevus toimub Capuas ning kes kurat ikka nende kohaliku tähtsusega magistraatide ja muu tühja-tähjaga kursis on - seega, otsest vigisemist ei ole.
Intriigid on ka samasuguse külakolka eluolulise tähtsusega või seal parematele orgiamaadele pääsemise suunaga ning ainuke asi, mis nende juures närvidele käib, on ameeriklastele omane tagantjärele nämmutamine, (parem kui ettenämmutamine siiski) et kes kelle siis ikkagi tappis jne.
Samas üllatusmomente jagub ohtralt ja kuni kaheteistkümnenda osani jookseb "möll" üles-alla, kordagi mõttelisest kekspunktitasemest allapoole laskumata.
Lugu kui selline on üldjoontes(!) muidugi üldtuntud Spartacuse legend, segatuna kättemaksu-lovestooriga, aga nihked tegelastes on usutavad, pöördepunktid head ning tegelaste omavahelise vägikaikaveo laituseks võiks öelda ainult seda, et rohkem intriige võiks pikemaajalise toimega olla, aga jah - seebika formaat siiski.
Kokkuvõtteks, ehk hakkan kokku tõmbama:
Tagantjärele võib öelda, et tegemist oli tõesti sarjaga, mis suutis kaasa haarata. Esines häid, väga häid ja nõrku momente ning ei saa öelda, et kogu seebi jooksul poleks esinend kohta, kus mul kogu see kaarnaküla efekt luduses ära poleks tüütand, aga see on suht loomulik.
Lõpetuseks siis, et hästi algav bekat-seep ning siis sujuva kannapöörde teev
pärisseebikas, mille tuleviku osas nõustun herr Soku arvamusega, et vaevalt, et sellele kunagi teine hooaeg järgi kedratakse.
Hinnang numbris, lisamölas:
Seebikana Rooma Impeeriumist ja Gladiaatoritest: 9/10 - Ei oska öelda, et kas see on parem kui Rooma, kuna R-i suutsin ma vaadata ainult mõned episoodid, sest absoluutse aksõnivaeguse annan ma andeks ainult BBC-tüüpi ajaloosarjadele.
Aga - igastahes on Saprtacuses tehtud panus säästulahendusele või õigemini säästulahenduse üle vindi keeramisele õnnestunud.
Lisan veel, et ei taha küll ketserina surra, aga parem kui mõlemad samateemalised filmid.
_____________________________
*Viimane osa oli siiski pettumus ja kogu seebika kõige nõrgem lüli - ei Spartacus ei sure ära... või siiski...
No comments:
Post a Comment