Friday, February 25, 2011

Battle For Neretva e. Möllu, verd, pisaraid ja kõik see puhtas Ameerikamaa keeles


Sissejuhatav osa ja Onu Kalver:

Onu Kalveri õpetuse järgi saan ma aru, et tänast filmiposti peaksin ma alustama nii: Francis Ford Coppola kasutab Mario Puzzo maailmakuulsat romaani lõuendina, millele Marlon Brando ja Al Pacino hirmuäratavalt laia emotsionaalse spektriga näitlejatööde abil maalida filmikunsti Mona Lisa.
Paraku aga puudusid Neretva nimelisest jõest rääkivas filmis nii Coppola pintslitõmbed kui ka Brando-Pacino spekteremotsioonid ning seetõttu pean ma juba kirjapandud algust äärmiselt ebainformatiivseks ning keeldun tunnistamast igausugust seotust sellega. Lisaks usun ma, et kolmest mainitud seltsimehest vähemalt kaks pole kunagi Jugoslaavias käinud.
Igastahes alustan ma hoopis sellega, et hommikul tabas mind järjekordne juhtmepõleng peas ning pärast seda, kui ma olin sihitult kohvitass näpus ringi tuterdanud, kassipoegi ümber ajanud ning üritanud vaadata lühifilmi kolmest ülemeelikust tütarlapsest, mille kulminatsiooni ehk mutrivõtit laenama tulnud naabrimehe sisse astumise järel ma kogu krempli kinni panin, otsustasin ma peale järjekordset kohvitassi, et Onu Kalveri antud spikker on tegelikult äärmiselt hea alustus blogipostile, mis juba ammu kirjutamist ootab. Lisaks panustasin veel sellele, et väärtkirjanduse genereerimine ajab ehk juhtmed ka lahti, aga ei - ei ajanud.

Film ja Metsavana

Ehkki Metsavana on mulle andnud juba kaks aastat kindlaid lubadusi seda filmi mulle näidata/laenata, otsutasin ma siiski ebaviisakalt käituda ja ise filmi alla tirida. Jõle maotu tegu eksole, aga progressi ei saa peatada ning revolutsiooni rattad peavad ikka veerema üksikindiviidi enesearengu teel ning seeõttu võtsin ma otsuseks mitte oma inetu käitumise pärast vabandust paluda - vähemalt põlvili mitte.
Nii - seis on endselt hapu, isegi leebe Metsavana kallal norimine ei ajanud juhet lahti, AGA ma litsun siiski edasi.

Film ja Ameerika keel.

Oli faking dubleeritud jama ning ma vihkasin sellest igat sekundit, mil keegi mitte-just-eriti-anglo-saksi juurtega tegelane suu lahti tegi. Tahan dubleerimata versiooni ja seda huinanõõd ehk päälelugemist vihkan ma kõigi aegade kõige lõplikuma lõpuni!
Hindamisele ei kuulu ja pilte ei saa!
Tahate päris filmiposti?
Tahate pilte?
Tahate hinnangut?
Rappige Metsavana ja pekske teda, mina enam ei jõua.

Teised, kes said vaadata korraliku versiooni, hindasid seda nii:

Metsavana:9/10
Rotten Tomatoes audience:
83%
IMDB: 6,7/10 ( 949 votes)


Wednesday, February 23, 2011

Trolljegeren e. Mees, kes tantsib trollidega.


Alustagem seltsimehed:

Kõigepealt tunnistan ausalt üles, et liidespealkiri on teadlikult eksitav ning jah - see film ei ole järjekordne oscari-draama sellest, kuidas hea südamega valge mees trollide sekka satub, nendega sõbruneb, ennastsalgava käitumisega nende usalduse ära teenib ning hiljemalt kolmveerandi pealt trollipealiku matsaka tütrega seksima hakkab - kohutav ebaõnn, kui ennast mitme sõnaga väljendada.
Kahju minulgi, aga jah, sellist asja seal ei ole. Selle asmel on Norra keelt kõnelevad näitlejad ning Norra numbrimärgiga autod ning see on nüüd see koht, kus asjatundlikumad lugejad on teinud järelduse, et tegemist on Norra filmiga - õige! Veel asjatundlikumad kaotavad nüüd filmi vastu igasuguse huvi, sest filmitööstuse poolest on Norra Skandinaavia häbiplekk ning ega kõnealla tulev film just seda fakti oluliselt ei kõiguta.


Filmi anatoomia:

Film räägib meile mockumentary loo võttegrupist, kes tahab filmida karme karusid tulistavaid mehi, aga komistavad hoopis trolliküti otsa. No trollküttidega on asi siililegi selge ehk siis iseenesestmõistetavatel põhjustel otsustab karune trollijääger peale moepärast vastupuiklemist, et talle õudsalt meeldiks, kui see kaamerate ja mikritega relvastatud gäng tal kaasas siiberdaks ja veel enne, kui kukk paar korda kireda jõuab, asutakse koos otsima trollide pesitsusalalt välja pääsenud trolli. Jah, te arvasite õigesti - trolli lähevad nad otsima selleks, et talt vereproovi võtta ning ta seejärel kivistuma-plahvatama panna.

Filmi Bios:


Üldiselt on film täpselt nii piinlikust tekitav või tobe, kui palju sa selle tobedana nägemiseks vaeva näed. Ilkumisvõimalust antakse palju ning ega kõik, mis nende võimaluste kõrvale jääb, ei ole ka just tippklass. Kuidagigi õnnestus mul aga kõigil vaatamisõhtutel (vaatasin seda jupp haaval vist 5-l erineval õdagul) ennast kultuursele inimesele omases vaatamiseisundis hoida ning seega jäid suuremad naeruturtsatused, käte näoettelöömised ja kõige nõmedamate detailide iseendale näpuga ettenäitamised ära, aga mitte täies ulatuses.

Filmi põhiline probleem oli selles, et tegijad võtsid stoorivärgensit liiga südamega ning üritasid oma trollofiiliat ka vaatajaisse süstida, jutustades/näidates neist aina rohkem ja rohkem üksiksasju, mis eraldiseisvate infojuppidena vast ei segakski, aga kui need meelde jätta ning filmi edenedes kokku panna, siis tuleb tulemuseks ikka paras komejant. Mitte, et tükid ei klapiks, klapivad küll, aga lihtsalt tobedaks läheb kätte ära.
A'la mäe ja metsatrollide lahingupaigad, kristlasvered, elektritarandikud ja erinevad trolliliigid ja faking seletus seletuse otsas ning seda vist pea igale folklooriribale, mida läbi ajaloo joomalembestest suudest välja paisatud on. Midagi oleks võind ju ka hämaraks jätta või pigem arvestades nende selgituste üldist, ehk äärmiselt punnitatud-klapitamisiharat iseloomu, oleks tulnud kohe väga palju asju hämara(ma)ks jätta.

Hinnang numbris, lisamölas:


Trollifilmina: 3/5 e no trollid olid ja kuna neid päris selgelt/lähedalt ei näidatud, siis ei tekkind ka allergilist reaktsiooni võimaliku ajudebiilse CGI-käsitluse teemal. Juba mainitud liigne legendiselgitamine käis kohati ikka päris ajudele ning parimale trolliflimile, milleks on Beowulf & Grendel, see norrakate käkerdis järgi ei jõua.

Horoor-seiklus-põnevikuna
: 3/5
- no ei saa öelda, et oleks just teab mis horroriga tegemist olnud ja seda pajevikufiili jäi ka nagu väheks. Põhimõtteliselt kui oleks sellest tobedast mockuvärgist loobutud ja pidev trollide äraseletamine ka unarusse jäetud, siis oleks vast ladnamalt veerenud, aga see on muidugi oletus.

Kokku
: 6/10 e. selline üle keskmise mägedes müttamise film, mis otseselt ei hammusta, aga ma pakun, et selle unustamine osutub eeldatust lihtsamaks.

Teised:
The Troll Hunter
(NOR 2010)

Kober: 6/10
Trash: 7/10
Keegi kribas veel, kes?

Filmiveeb: 6,5/10 ( 2 )
Rotten Tomatoes: Audience: 93 %
IMDB: 7,5/10 (3229 v.)

Võimalik, et see kaader läks tõlkes kaduma, kuulub deleted scene-ide hulka või pärineb hoopis mingist fan-made sequelist.

Tuesday, February 22, 2011

The Day Of The Triffids e. Lögakäsnade päev


Algus algab:

Trifiidide päeva raamat on minu poolt üks enimloetud raamatuid - osaliselt sunniviisil, osaliselt vabatahtlikult. Aususe mõttes mainin, et peamiselt siiski sundolukorras, sest suvilast olin ma pea kõik mõistlikud raamatud linna tarinud ning ettevalmistamata sinnaminek tähendas loomulikult trifiide John Wyndhami vahendusel, ehkki ma üritasin neid vahepeal Türijuulikute, Karastusteraste ja "Jade-i õnnemängudega" asendada - eriti absoluutselt ei õnnestunud.
See-eest mäletan ma seiani seda kraapivat tunnet kõhus ja mõnuga näkkulendavat õudusevärgensit, mida raamatut esimest korda lugedes tundsin. No oli ikka kuri asi küll - algus tähendab oli - edasi läks juba postapsurvival-iks ja lõpuks lihtlabaseks kummivenitamiseks, aga alguse tigedust see ei kahanda.
TP filmiotsinguid alustasin ma kohe peale seda, kui raamatu viimane leht oli kinni laksatanud ning ca 18 aastat hiljem oli mul au valusalt pettuda nii 1962 aasta filmis kui ka 1981 aasta minisarjas.
Samuti ei saa öelda, et nüüd - ca 20 aastat hiljem - ei oleks tulnud mul pettuda 2009-a aasta miniseebikas - pigem vastupidi.

Film, sisu(raamatu järgi):


Maa on leidnud endale uue ning iga päevaga turgu aina rohkem endale allutava tooraine, milleks on trifiidiõli ning mille algomanikeks on geneetiliselt muundatud taimed, keda siin ja edaspidi nimetame me Trifiididideks.
Trifiididega, keda üle maa suurtes kasvandustes kasvatatakse, kaasneb aga üks probleem - nad on äärmiselt ohtlikud.
Tegemist siiski ju taimedega, kes suudavad oma juurte abil edasi liikuda, omavad mingit mõisetamatut, kuid igal-juhul mainimist väärivat intellekti, oletatavalt suudavad nad varre küljes asuvate jätkete abil primitiivsel tasandil "suhelda" ja kelle mürgine astlalöök on 99% juhtudest surmav.
AGA - kuna neid hoitakse istanduses ja tarandikes range valve all, siis pole vähemalt arenenenud riikides nendega otsest probleemi.
Kurat, kärbitud astlaga versioone hoitakse isegi koduaias, et tore mängukaaslane lastele või lihtsalt prestiižne ja eksootiline taimekene.
Igastahes on kõik tore ja armas kuni päevani, mil maa läbib nn. komeedikildude parve, mis tekitab taevasse rohelistest plahvatustest koosneva imepärase vaatemängu. Paraku on järgmisel hommikul kõik tasuta ilutulestikku näinud inimesed pimedad, Trifiide ei valva enam keegi ja taevast sadanud maailmalõpu maailmas hakkab aunimetus "looduse kroon" omanikku vahetama - suunaga inimestelt trifiididele ...


Film e. mis oli.

Nu film vahetab raamatus olnud 50-d tänapäeva või lähituleviku vastu. Eriti armas oli see, et kogu trifiidigäng ei saanud välja mitte omal algatusel, vaid ühe põrunud taimekaitsja pärast, kes ei tahtnud, et taimi piinataks - midaiganes. Ülejäänud osa oli nii ja naa ning üldjoontes oli kuskile tahapoole naa-d. Kangesti üritati vaatajatelt igavuse peletamiseks mingit äksõnit etendada, aga kuna selleks raha polnud, siis lükati alati poolel teel tagasikäik sisse ning üritati äksõnist kramplikult hoiduda.
Näitlejaid oli seebis tervelt kaks, kelleks siis - Brian Cox ja üks minu isiklikest naislemmikutest Nora-Jane Joon. Ülejäänuse moodustasid paksuks läinud Beverly Hillsi kaanepoiss J. Priestley, veel mingid tegelased ning lavakoomikuna tuntud Eddie Izzard, kelle näitlejatalent jäi ka seekord avastamata.
Ahjaa ning nüüd ütlen ma selle ka ära, et peapõhjus, miks ükski kolmest Trifiidi-versioonist mulle ei meeldinud, oli see, et - NO MIDA KURADIT TE (JÄLLE) NENDE TRIFIIDIDEGA TEGITE???

Minu ja filmitegijate nägemus trifiididest:


See on nüüd see koht, kus peaks olema minu 5-e minuti visand trifiidist , kõrvutatud filmitegijate omadega, mis jäävad selgelt minu omale alla kõigis kategooriates, aga kuna MNC on väike ja skänner nõnda kaugel, ehk tee teise tuppa nii pikk, siis ei hakka ma teise sinna ka minema ja minu sirgeldatud trifiid jääb köögi aknalauale kasvama. Ilma jäite, vot!
Aga jah, uskuge mind - aastal 2009 ei ole vaja kazillionit dollarit, et kõndivaid taimi Tv/kinolinale manada


Igastahes olid Trifiidid taimed ning ei 60-e, 80-e ega kahetuhandete versioonis märatsenud kummi-digi-lögakäsna-saurusi ei ole võimalik välja vabandada. Isegi väikse õudustepoe koll oli rohkem trifiid kui ükski filmitrifiididest, sama võib öelda mingis teises filmis olnud mõrtsukklaveri kohta või kasvõi Sean Connory häälega kõnelenud Draakonile eila vaadatud filmis Dragonheart (5/10*) - ei, draakon Draco jääb trifiidilikkuses umbes samale pulgale.
Selles viimases minisarjas oli mindud kollikujutuse teemal muidugi veel ka eriti fantaasiarikkat teed, mis tähendas seda, et astlalööke kasutasid trifiidid harva. Enamasti tegelesid nad ikka sellega, et möirgasid - jah, nad möirgasid- inimestele näkku ja siis hakkasid neid käsnaväätidega oma lemmik uduhunniku - jah, nad elasid udus - poole tirima.
Ausalt, minge persse ja saage aru, et see mis kõlbas Hiidkaheksajalale 2009-a aasta parimas filmis, ei kõlba kuskile trifiidifilmis - selge?
Igatahes oli miniseep juba manitult pooläksõnirohke, mis tähendas seda, et mul oli enamus ajast igav. Maailmalõpu meeleolude ja üldfiili surnult sündinud edastamiskatse saadeti ka kuskil teise osa alguses kuradile ja lisaks oli üritatud profiiti lõigata veel ülipopulaarsest Iraagi sõjast. Ehk siis - trifidide vastu võideldi nagu mingite geriljade vastu. A'la, et "Oououou... see tsoon läks nende kontrolli alla - saadame veel (automaatide ja pumpüssidega) sõdureid sinna " ja otseloomulikult oli olemas nii kõrgele küündiv diktaator kui ka trifiidiks nimetatud mädakäsnadele ohvreid toov sekt. Ahjaa - Wuuuduuuu, wuuuduuu oleks ma peaaegu, et unustanud ja katk suurlinnades möödus nii kiiresti, et seda filmilindile jäädvustada ei õnnestunud.

Hinnang numbris, lisamölas

Raamatuteleviseeringuna, millest pole midagi head loota: 2/5 e. oli sitt, aga selleks ma olin juba ettevalmistunud.

TeeVee-Ulme-Äksõnina: 1/5 e. ulmet näpuotsatäis oli ja kui film oleks kahe tunni asemel näiteks 90 minutit kestnud, siis oleks ma kõvasti heldem, aga jah... liiga pikk ja liiga igav, et nii pikk olla.

Kokku: 3/10 - Tahan-faking-aktsepteeritavaid-trifiide, nahhui, ja-raisk-ma -ütlen-veelkord-et-TAHAAAN !
__________________________________
* - Va'ta see oli nüüd The Säästuarvustus, tehke järgi härrased Metsavana ja Xipe.



Teised:


Filmifanaatik: 5/10
Filmiveeb: 4/10 (2 h.)
IMDB:
5,8/10 (1037 v.)