Genshiken [S1] e. anime animefännidest

Ma ootan ja ootan ja ootan ja... Nii MNC sellest siis kirjutabki. Jäägu talle siis tema mängud ja ma võtan salaja selle blogi üle – everybody wins!

Genshiken (e. Gendai Shikaku Bunka Kenkyūkai e. The Society for the Study of Modern Visual Culture) alustas mangana aastal 2002, autoriks Shimoki Kio ning kestis 2006. aastani. Hetkel on sellest seriaalist veel tehtud kaks hooaega anime’d ning kaks OVA’d, ning kui minu andmed mind ei peta, siis 2010. aastal algas manga uuesti (pealkirjaga Genshiken II).

Kuigi anime esimene hooaeg algas paar aastat hiljem kui manga, alustame siiski sellest sest... Sest et. Lihtsalt öeldes kulgeb kogu stoori tegevus ümber Genshikeni nimelise anime/manga klubi, kus käputäis erinevaid otakusid ja üks vägivaldselt mitte-otaku oma aega veedavad. Käiakse teineteisel külas hentai-mänge mängimas, käiakse koos anime conventionitel ja passitakse niisama klubiruumis, kus vahelduvad ühisvaatamised, arutlused ja isegi mechade kokkupanemised. 

Kuigi seriaal annab mõista, et ilmselgelt on peategelased nohikud ja friigid ühiskonna silmis, ei ole nad just kõige stereotüüpsemad näited. On küll esindatud cosplay huvilised, isehakanud mangakad, ülientusiastlikud videomängude fännid... Aga nad kõik jätavad aina sümpaatsema mulje, mida rohkem seriaal edasi areneb. Nagu sellised inimesed võiksidki olemas olla??

 (nää, ei usu)

Kõige suuremas dilemmaks maalitakse kahte asjaolu: 1) kuidas üks tšikk pole rahul sellega, et tema lapsepõlvesõber ja praegune peika on (OMG!) otaku, ning tüdruk näiliselt liitubki klubiga lootuses, et see totrus temast välja juurida või siis saada sellest paremini aru NING 2) kuidas üks noor häbelik tüüp õpib enesekindlust ja avastab, et otaku elu polegi nii hull, kui mõned inimesed (ning eelpool mainitud tšikk) väidavad.

Ilma, et keegi seda otseselt vaatajale näkku lükkaks arutatakse selle üle, kas on ikka vaja üritada kedagi muuta, kas ühele noorele neiule on ikka kohane olla huvitatud millestki nii „lapsikust“ ning kui „normaalsed“ need Genshikeni liikmed lõppude lõpuks ikka on? Tempo on show’l väga rahulik ja kohati isegi väga armas, samuti pole stiilil midagi viga (taustad on tehnilise poole pealt väga hästi õnnestunud ja detailirikkad!), kahjuks jääb kohati aga huumorist vajaka ning kuna erilist möllu ei toimu, siis ei sobi Genshikeni vaatamine igasugusesse õhtusse.

 Lisaks, kuna tegu on animega, mis räägib anime fännidest, on seriaali sees teine seriaal, Kujibiki Unbalance, millest on nüüdseks tekkinud ka Genshikenist eraldiseisev anime ja manga. Pisikeste klippide järgi, mida Genshikenis näidati, oli raske aimata selle anime täpset lugu ja kulgu, kuid lisana mõjus ta väga hästi. KU tundus igati klišee ja armas, et sellel võiks tõesti hunnikute viisi fänne olla, samuti oli selle stiilierinevus võrreldes Genshikeni põhistiiliga mõnusalt kontrastne.

Kokkuvõtteks siis – Genshiken tegeleb igapäevaste ent huvitavate küsimuste esitamisega ilma, et need mingi propagandana mõjuksid. Üldstoori võib kohati aga aeglasena mõjuda, kuid õnneks otseselt igavaks see sari ei muutunud (vähemalt mitte minu jaoks). Kellele meeldib slice-of-life anime, tasub uurida.

H: 7

IMDB: 8

Jûsan-nin no shikaku (13 Assassins) e. Athena "Premium"

Nunii, esimene Tartu Pöffi külastus siis sel aastal ja ei saa öelda, et filmiga poleks rahule jäänud. Küll, aga viskan alustuseks paar mädakapsast Ateena kino aedikusse.

Punkt üks, ehk esiteks - õllesõbraliku kinokülastajana olen ma siiralt tänulik võimaluse eest endale seansi jooksul üks-kaks õlut manustada, aga - kas te olete kindel, et A Le Coq Premiumiks nimetatu seebivesi on just see asi, mida pakkuma peaks? Mul olid tõsiselt meeldivad mäletused CE-BH movie night-i saatel lonksatud Aleksandrist ning seetõttu tundus Sassi asemel vastu vahtiv Seepium kui löök allapoole vööd kõigile õlle- ja filmikokteilisõpradele.
Isegi noor müügimees pidi tunnistama, et: "...ega ei ole küll hea jah...", aga ma loodan südamest, et tal oli vähemalt kuskil tagaruumis võimalus midagi muud tarbida - midagi joodavat näiteks.

Punkt 2 - subtiitrid*! Ütlen selgituseks, et kohalikele mõeldud subtiitrid olid ilusad, paraja suurusega, lumivalged ja otseloomulikult vene keelsed ning välismaalastele olid pilgu fokusseerimist segavad pisikesed hallid ingliskeelsed känkrad kuskil all - nagu F? Tahtsite neile ülemere naisevargaist parasiitidele kohta kätte näidata või..ma isiklikult arvan, et fašism peab vutiväljakult ja kinoruumidest väljapoole jääma, aga eks te ise teate...
Aga ok ja see selleks.

Filmi ennast on reklaamitud siin-seal just nimelt lõpus asetleidva ja kolmveerand tundi kestva mõõgalahinguga, kuigi filmi parimaks osaks on pigem esimesed kaks kolmandikku. Jaapanlaste näitlemistasemest arusaamiseks on mul küll vale kujuga silmakaar, aga seekord ma täitsa uskusin neid kahteteist kaadrit, kes kamikadze missiooni enda õlule võtsid.
Kolmeteistkümnes tüüp mõjus mulle see-eest nagu 7 samurai-st ülevõetud halb nali, aga ok - jaapanlased ei saa lihtsalt vist ühtegi filmi tehtud ilma, et seal mõnda veiderdajat sees poleks.
Pealegi, polnud filmi nõrgima lüli väljailmumise ja lõpu vahel enam suurt midagi peale lahingu, ning madistamise ajal tundus ta juba aktsepteeritav. Aktsepteeritav tähendab niipalju kui palju ma olen nõus tunnistma, et mingi ilma igasuguse väljaõppeta tüüp kolgib sõdimiskunsti asjatundjaid, aga see selleks...
Lahing ise, aga kippus oma booby-trappide ja muidu lõksudega natuke lapsikuks muutuma, sest lihtne loogika näitab, et kui kümme matsi on juba kuskile lõksu langenud, siis pealtnägijatest ellujäänuid on juba kaks korda raskem järgmisesse karuauku vedada ning kolmandasse lõksu juba kolmkümmend korda raskem, aga seal jooksid mehed ringi silmnähtava otsusega kiirelt ja rumalat surma saada. Mitte, et see idamaistes mõõgafilmides eriti harv nähtus oleks, aga 13 Assasinsi jättis oma algusega mulje, et seekord tuleb midagi tõsisemat.

Mõõgamängu-äksõnina: 3/5 e. hoolimata sellest, et lubatud kahesaja asemel veristati seal silma järgi otsutades kaks korda suurem arv tegelasi ära, jäi hakkeprotsess ise veidi-veidi lahjaks.

Seiklusliku äksõn-draamana: 5/5 e. klass, usutav, väljapeetud, kaasatõmbav, kütkeshoidev ja lisage veel hunnikuid + hunnikuid positiivsusest tilkuvaid sõnu siia otsa.

Kokku: 8/10 e. Bushido annab sõdalase surma puhul talle igavese au ka siis, kui samurai enda õlgadele võetud ülesannet täita ei suuda, vaid sureb, ning see, kes on oma isanda vastu mõõga tõstnud, isegi kui tegemist on nn. õigustatud mässuga, lendab samuti häbisse - ehk siis samuraikoodeks, mis oli filmis ilusti välja toodud ja otseselt seletamata(!) puust ette ja punaseks tehtud. _______________________
*Näiteks seda, et kes see pahategelane seisuselt oli, pidin ma igaks juhuks pärast wikist järgi uurima, kuna keset ekraani laiutavad ja nagu juba öeldud- lumivalged Rus-subid lausa kutsusid lugema ning enne kui mõistus käratas, et vahi ingliskeelseid, olid need juba tihtipeale kadunud.
Pikapeale muidugi harjusin ära sujuva pealiigutusega, suunal ülevalt-alla ning vastupidi, aga filmi alguses tekitas see parajalt pahameelt.

13 Assassiini mujal:

Trash: 8/10
Joonas: 6/8

Filmiveeb: 8/10
IMDB: 7,8/10

Tian di ying xiong e. Maiselt taevased sõdalased.

Et õhtuseks jaapani mõõgalöömakaks jõudu koguda, otsustasin juba varahommikul eelsoenduseks ja hilisemaks paralleelide vedamiseks tutvuda hiina mõõgafilmiga, mille nime võite lugeda posti pealkirjast.
Tulemusena loodan ma siiralt, et jaapanlased mulle täna midagi meeldivamat pakuvad, sest kui alguses kaasatõmbav olustik ja loodusvaated erinevate kõrbevormidega asendusid ning tegelaste näod ka juba imekombel tuttavaks olid saanud, siis edasi ei tulnud enam midagi huvitavat - isegi kogu selle kammajaa aluseks olev budistlik reliikvia oli igav ning arvutigraafika, millega seda huvitavamas teha üritati, oli veel igavam.
Muuseas, naljakas on vaadata Hiina filme, mille teemaks on selle ülistamine või heroiseerimine, mille hävitamisega nad viimased 60 aastat tõsist seavaeva on näinud, aga see selleks...

Film ise oli sellest kuidas üks tüüp peab teise tüübi kinni võtma ja pärast lühikest kahevõitlust - mis on filmi parim lühike koht - peab ta hoopis koos teise tüübiga karavani pealinna eskortima.
Edasi tulevad sisse juba vanad ja uued võitluskaaslased, kellest ägedaim on Old Die Hard-i nimeline ning nii türkmeenide(?) poolt ära ostetud pahalased kui ka türkmeenid ise.
Tagatipuks tuleb veel välja, et jaapanlase näoga tüüp ongi jaapanlane, mitte, et see stoorit kuidagigi puudutaks ning päädib see kõik suht lameda kinldusemadina ja veel ühe hunniku arvutigraafikaga.


Seiklusliku-äksõndraama: 2/5 e. mitte ükski vägi ei sunni mind siia posti alla Draama kirjega leibelit panema ja seikluslikkus oli selline nagu ta keskpärasematel juhtudel kipub olema.

Ajaviite-võitluskinona: 2/5 e. ei ole vaimu ja ei ole ka piisavalt mõõgamängu, et kordki võiks tõsisem huvi ekraaniltoimuva vastu tekkida.

Kokku: 4/10 e. üsnagi nõrk...üheülbaline ja kogu see fantasyosa oli sinna vist peale esialgse filmi valmimist sisse pandud, kuna tegijad said ise ka aru, et mis jurtsu nad valmis on treinud.


The Warriors Of Heaven and Earth
(2003)

Mujal -

IMDB: 6,4/10

Le Compotieux e, Multiplikatsiooni Eri vol.3 [Codename: Miyazaki]

Laputa: Castle In The Sky
( Tenkû no shiro Rapyuta - JPN 1986)

Oli üks nendest animetest millele ma enne vaatamist rämedalt ootusi ladusin.
Ma ei tea mida ma sellest ootasin, aga ma tean, et ma ei saanud seda - vähemalt mitte täielikult.
Laputa ei ole halb, ega ka mitte keskpärane, aga mõnes mõttes siiski nagu ebaõnnestunud tuulispask, et kogub ja kogub tuure ning vahetult enne ohtlikuks muutumist komistab vastu välikäimla seina ning sitaseks pritsitud voodilina ja naabrimammiga kogu äksõn piirdubki.

Nuh, asi seegi.

H: 7/10 e. roobikud olid ägedad, aga natuke liiga passiivsed, et väga suurt huvi äratada ning rongi näidati liiga vähe.

Metsavana: 10/10
IMDB: 8,1/10


Nausicaä Of The Valley Of The Wind
(Kaze no tani no Naushika - JPN 1984)

Ei mõjunud just teab kui kaasahaaravalt, aga oma iva ja huvielement selles siiski oli.
Vb peaks tõesti millalgi manga ette võtma, kuigi tunnistan ausalt, et koomiksihuvi minus hävitati juba 90-e alguses Miki Hiirte ja muu sarnase pahnaga - ma pole ju isegi Northlandereid endale seebata viitsind, aga see selleks...

H: 7/10 e. selliseid tuumasõjamaastikke oleks jaapanlased peaaegu, et jälle in real life näinud ning ilma animeta.

IMDB: 8,1/10


My Neighbour Totoro
(Tonari no totoro - JPN 1988)

Kartsin seda animet ning ei julgenud seda aastaid silme ette võtta, ehkki kõik seletasid ja mulisesid, et väga hea ja väga kuradi hea jne.
Eelarvasin lihtsalt, et tuleb mingi tral-lal-laa laulmise ja käest kinni ringitrallitamisega ajulastekas, mille parim hetk on kalapüüdmine, sest siis on kõik vait ja ei karju.
Fakk, oinas olen ja igatahes oli vägadema rumal minust selle vaatamist edasi lükata ning tänu Neko Chan-ile on mul nüüd Totoro-padi.
Jah, ma tean - ma ei ole normaalne.

H: 9/10 e. "Tulge lapsed ni*ubussiga nik*maale"- karjus Trash 2010 aasta Estconil oma tolleaastast suurnalja, mille ülikaudseks inspiratsiooniks oli siis Totoro multikas.

Soprano: 8/10
Ninja robot: 4/5
Xipe: 8,5/10
Gretzz
IMDB:8,2/10


Princess Mononoke
( Mononoke-hime - JPN 1997)

Tegelikult on mul kaks lemmik animet ning üks nendest on siis Mononoke.

Ei ole küll eriline Green Peace-i aktivist ja kipun kergelt igasugeid loodusliku tasakaalu jutlustajaid hipideks sõimama, aga Mononokes oli looduse ja inimeste vaheline konflikt ja see tasakaalu teema esitatud täpselt nii nagu seda tegema peab, ehk siis tasakaalukalt.
Päris nutma ei aja, aga omamoodi mõtlemapanev on küll, sest peale igat vaatamist võtan ma nõuks hakata prügi toast välja sorteerima ning anda oma hääl fossiilkütuste toetuseks, kuid noh jah, ehk see selleks...jah, see selleks!
Kohustulik kraam ning enne kui te enda vanuses 6+ lapsele Shrek-e või Rapuntsleid ostma hakkate võiks tõsiselt selle peale mõelda, et ehk oleks juba aeg midagi harivamat letti lükata - lapsed ei ole üldse nii lollid, et neid saastaga piinama peaks.

H:10/10 e. esimene ja võimalik, et parim mida näinud olen, aga...aga siiski.

IMDB: 8,4/10


Howls Moving Castle
(Hauru no ugoku shiro - JPN 2004)

Howls moving castle on teine minu vaieldav lemmik, ehk siis ma võin ükskõik mis ilmaga või ükskõik kellega vaielda teemal, et kumb on rohkem minu lemmik kas Mononoke või Howl
Üldjoontes jooksutab steam-punki sisaldus ning seda peamiselt õhulaevade näol kaalukausid Howli kasuks. Samas on Howli näol tegemist siiski rohkem kergema meelelahtusue ning mitte nii sügavale lükkava teosega, kui eelpool mainitu, aga see selleks.

H:10/10 e. Calsifer - kurat - kuidas ma küll Calsiferi unustasin mainida.

Soprano: 8/10
Gendri: ++/+++++
IMDB: 8,1/10


Spirited Away
(Sen to Chihiro no kamikakushi - JPN 2001)

Satub mulle alati silme ette, siis kui mul jäle pohmakas on ning kurat see ei ole see asi mida ma sellises seisus vaadata suudaks.
Ei mäleta kas liiga spooky või lihtsalt haaravad mind mingid nägemused, et ma muutun ka seaks ning söemardikad hüppavad kohe ekraanilt maha ja hakkavad mind ahju tassima või virutab katlakütja Kamajdzi mulle ühe paariga oma käbaratest või mis kurat iganes, aga igastahes olen ma selle seiani pooleli jätnud.
Parandan ennast millalgi - kindlalt! - täna näiteks.

H: Cancelled e. katsun täna lõpuni vaadata.


______________________________________________________

Reklaamkaader peagivalmivast Eesti filmist: "Minu naaber Totoro"

Howli rändav auruvanaraud
Jahimeeste märg unenägu (Printsess Mononoke)

Battle Of Wits e. Chinese chinatown in China

Trash-Can-Help

Nu eila päeval ja tänaeila öösel sai vaadatud siis Taimaa viimase reliikvia ehk kuldse Buda kuju ümber kemplemist. Oli halb - oli, aga sellest ma juba kirjutasin siin ning kohe-kohe ma hüppan hoopis sinna hetke, kus ma juba msn-is olen jõudnud Trässu käest nõu küsida teemal, et: "Ütle põrmustatud sõjanärvisüsteemi ja kinematograafiapõimiku taastamiseks üks vinge hiina sõdimiskino - võimalikult vähese näitlemisega ja tapelung võib olla selle arvelt suurendatud."

Vastuseks sain siis ühe nähtud filmi, ühe vist nähtud filmi ja siis kõnealuseks tuleva BOW, mis mul kohe kindlasti varem nägemata oli. No krt, ma ei usu elu sees, et ma olen võimeline kõrvaliste abivahenditega lendavaid hiinlasi unustama.

Nüüd on mainitud hetk käes....

...ning kuna vaevalt, et kedagi huvitab see, kuidas täpselt ma ca 120 minutilist filmi kuus tundi suutsin vaadata, siis hüppan ma järgmisesse hetke, ehk sinna, kus ma sellest juba kirjutama olen hakanud ja mida ma siis filmist kirjutan.

Filmist, hüpeteta

Silmist sisselennanud kinofilm oli järjekordne näide, et mingi sitase arvutigraafikaga inimeste siniseks võõpamine või tähelepanu endale tõmbavad digiverepursked ei asenda elusees igale viimaselegi statistinärakale piitsa andmist, et ta sõduri moodi vehiks, mitte idioodi kombel ringi ei töllerdaks.

Ehk siis massistseenid olid hiinlastele kohaselt massiivsed ning kahetsus rõhub hinges, et seiani pole ühtegi hiina suursõdimisfilmi kinoekraanilt näinud.

Paraku esines massistseenide vahel ka teisi stseene ning mõnedes neist üritati isegi kurvameelsust etendada, aga päris Blood Brothersi sügavusele õnneks ei laskutud.

Sorri, aga nuttev hiinlane ei mõju kurva ja kaastunnet äratava sõjaohvrina, vaid esimene reaktsioon on ikka, et tahaks raisale jalaga anda ning tööle tagasi kupatada.

Üldjoontes olen ma enivei mõlenud, et kas nad ise siis aru ei saa, et alla 1000 tsainamani ühte kaadrisse võtmine on puhas filmilindi ja aja raiskamine, aga jah-jah ning see selleks.

Muidu oli igate tänuväärt kinoteos, peaosatäitjad oskasid mängida, esines hiinlaste puhul varemgi silmatorganud heade karakterite pahaks muutumist ning veel mõned kannapöörded süžeekäigus, mida võib mõneti ka venitamiseks nimetada, aga see viimane oleneb juba ülejäänu kvaliteedist ja vaataja tujust.

Misasi

Tegemist siis pigem lahingu- kui sõjafilmiga ning sõdimise kohapealt pole sellele mitte grammigi ette heita.

Miks - sest paljude sõjafilmide viga on see, et lahingud lihtsalt võidetakse, sekkub mingi müstiline abi või löövad räsitud hinges järsku patriotismileegid lõkkele.

Esimese variandi puhul muutuvad kuuli ja odakindlad turvised paberiks, teise puhul ilmuvad kohale beerdragonid, sõbralikud terasoravad või head vaimud ning peksavad paharastidesse pugenud kurjuse koos viimsegi elunatukesega välja ning kolmanda puhul sureb keset lahingut heade riigilipu sisse mässitud väikelaps/naisterahvas ning muidu molutamisega silmapaistnud sõdurkond hakkab järsku sõdima.

Teisisõnu - vähe on filme, mille lõpplahingu otsustavaks saav faktor kuidagigi meelepärane on ning näiteks isegi ühes mu lemmikfilmidest - Aleksander Nevskis - ei ole ajalooliselt tähtis jää murdumine mitte otsustav, vaid alles põgenevat vaenlast järelesaatev nähtus.

Siin filmis oli mindud õnneks neljandat teed, ehk siis mõistus massi vastu.

Peategelaseks oli eriväljaõppega kindlustusspetsialist, kes sitta saiaks ning reovett püssirohuks muutes vaenlase ülekaalukat armeed tagasi lööma hakkab. Kangelaslikust oli muidugi ka, aga see oli teisejärguline ning tähtsal kohal olid ikkagi kaks aju - üks ühel ja teine teisel pool müüri.

Hinnang numbris, lisamölas:

Massiivse mõõgapeksufilmina: 5/5 e. nagu juba mainitud, oli näitlejatöö peaosaliste ja tähtsamate kõrvalosaliste poolt igate vastuvõetav ning madinal endal polnud üldse midagi viga, nii mõndagi tampimist vaatasin mitu korda. Fun!

Sõjamärulidraamana: 2/5 e. Draama - mis kuradi draama. Ei ole vaja, küll piisab äksõnist ja sõjast ka! Saame hakkama, ausõna. (Dedicated to Embassy of the People's Republic of China in the Republic of Estonia )

Kokku: 7/10 e. film, mille punktiriisujateks olid järjekordselt:

1. Hiina filmide põhiprobleem - nad ei lõppe ja ei lõppe ja ei lõppe.

2. Nutta tihkuvad tšainamanid, kes peaksid hoopis tööl olema.

Trash: 9/10

IMDB: 6,8/10 ( 1.774 v.)

Bang Rajan 2 e. Miks Mind Üles Äratati???

Ohjummel, ehk piltidega kemplemine kustutas osa sissejuhatusest, aga...

..alguses oli öö, siis oli telefon ning siis oli hääl, mis küsis Sjeeri-t. Valetasin et ta on poes, kuna mul pole tõesti vähimatki aimu, kus see Sergei-raibe parasjagu on, sest ma pole teda elus kordagi näinud.

Igastahes magamajäämine mul enam ei õnnestunud ning seetõttu vaatasin ära viimased 25 minutit Bang Rajan 2-st ning sain sellega ka posti lõpetatud.

Siit ta nüüd algab...

Alustuseks

Ameerikas tehtud välisajalooliste filmidega on lihtne, sest et ookeanitagustel on endal suht ükskõik, keda pilastavad või mida piiderdavad. Ei ole neil mingeid hea-pahanaaberlike suhete taaku, mis filmilindi lõpuks välja venitavad või sajandeid kurgusügavikes peitunud ja oma aega oodanud spermaklompe, mida mõnele ammusurnud suurkujule veel tagantjärele näkku läratada vaja on.

Lihtsalt kirjutakse üks pool heaks ja teine pool pahaks ning tulemust vaatavad ka need inimesed, kelle rahvuslikku uhkust filmis mingi hooralaagerdusena näidatakse.

Omamaiste ajaloofilmide aga on nagu on ning Tais tehtud Bang Rajan oli ka hea näide, kuidas omasi vahvaid poisse ägedamate ja võimsamatena näidata - ehk siis lihtsalt näitame vastast kotimana.

Bang Rajan 2 pidi arvatavasti tulem veel ajaloolisem, veel mõjuvam, veel südamessetungivam ja kindlasti puhkes ka keegi seda vaadates nutma - ühtegi juhtumit mul küll teada ei ole, aga tõenäosus on suur.

Oli

Üks igatepidi lohisev ühepoole sõdimiskunstieepos, mis paistis peamiselt silma selle poolest, et seal näidati midagi. Justament - seal näidati "midagi". Mida - ma täpselt enam ei mäleta, kuna Õnnetu Siiami Kuningriigi alamate igapäevatoimetused ning täisõgind lõustaga memmede näljapajatused ei tõmmanud mind ei kaasatundma ega ka mitte ära kuulama.

Pidevalt avastasin hoopis, et jälle on hunnik midagi-t mööda läinud, ilma et ma seda täheldanud oleks.

Ehk siis jah - olid paar madinat ja nende vahel oli midagi - võtke seda kuidas tahate.

Kokkuvõtteks

Oli kohati ikka päris valus, jälle mingid pahad Birmalased, jälle mingid kannatavad Tailased ja siis veel keskid, kelle puhul oli mul juba täiesti ükskõik, et mis rahva auväärsete esindajate hulka nad kuuluvad, mis sorti tegelased nad on või mis filmis nad üldse hetkel on.

Tegelased muudkui mulisesid, kaklesid, vaidlesid, mürgitasid, ei mürgitanud, sebisid, moosisid ja mida-kõike-iganes ning kõige lollim on veel see, et filmi lõpustaadiumis mingi patriotismietaloni poolt võsarüütlitele peetud kõne tundus olevat kõige mõistlikum lausehunnik aegade algusest kuni lõpuni.

Viimased 25 minutit.

..algavad tegelikult juba paar minutit varem. Aga selgituseks, et heasüdamlik Trash hoiatas, et need tuleb vaatamata jätta, kui filmielamust rikkuda ei taha. Kiidan heaks - aga lisan veel, et esimesed 100 minutit pole ka otseselt kohustuslikud, aga sellest veel paar sõna natuke hiljem...

Hinnang numbris, lisamölas

Lahing-löömafilmina metsikust idast: 1/5 e. Haaaaaa-leeeeee! Mingeid huvitavaid võitlustaktikaid pole, tavataktikatest pole ka keegi midagi kuulnud ja vaenlassõdurid näevad sõdurite moodi välja ainult siis, kui rivis seisavad. Muul ajal on nad nagu võtteplatsile vargile tulnud kohalikud, kes mööda platsi sihitult ringi jooksevad ja surma saavad.

Ajaloolise sõjafilmina: 0/5 - Ajaloo filmivad need, kellel raha on ning otsustades lõpukaadrite taseme järgi, ei olnud seda sel korral mitte kellelgi.

Kokku: 1/10 e. viimased 25 minutit pole otseselt halvemad kui keskmised 35 minutit - lihtsalt teistsugune sitt, aga selle eest on need mõlemad kordades halvemad, kui esimesed 20 minutit ning seega soovitan soojalt mõni minut peale esimese madina lõppu film kinni panna, sest midagi huvitavat enam ei näidata. Ma ei tea nüüd... pole kombeks juba antud hindeid muuta, aga... paneme lihtsalt esimese Bang Rajan-i koondhindele ühe mõttelise punkti juurde.

Trash: 4/10

Bang Rajan e. legend kangelaskülast.

Alguses oli Trash:

Bang Rajan-i soovitas mulle kamerad Trash ja kuna tema enda post lausa kiiskas vaimustusest ning välja toodud detailide puhul paistis tõesti tegemist olevat väga hea sõjafilmiga, siis ei hakanud ma pikemalt mõtlema, vaid hankisin ka endale ebaseaduslikul viisil üles laetud BR-i ripaka.

Peale esiemest vaatamist tekkis tunne, et midagi jäi nagu tähelepanemata või et äkiste oleks targem DVD-copy tirida ja telekast vaadata, aga sinna see mõte hajus ning praeguse seisuga on mu Br-i vaatamiskordade arv endiselt 1-e ja 2-e korra vahel.

Siis oli Film:

Kuna ma pole tolle kandi sõja ja vallutus/vabastusretkedega eriti kursis, siis otsisin enne filmi ära vaatamist veidike infot Siiami ajaloo ning kogu sealse sõjakorralduse ja muu värgi teemal ning tulemusena võin öelda, et ajaloolist paikapidavust on filmis samapalju kui meite Viimses Reliikvias.

Mitte, et see häiriks - otseselt mitte- vahet seal tegelikult on, kuidas ühed asiaadid teisi asiaate täpselt killisid. Peaasi, et nad seda filmis efektiivselt teevad ning sellega nad saavad täiesti hakkama.

Eriti meeldis mulle kino puhul see, et kuna pilusilmadel on niigi raske vahet teha, siis olid kõik meestegelased erinevate soengutega ning peategelasel olid (klapib isegi Wiki info järgi) ilgelt pirakas vunts ees, nii-et tema sassi ajamine kellegi teisega oli praktiliselt võimatu ning ainult tõsise tahtmise juures teostatav.

Pahadel elik Birmalastel seevastu eriti tegelasi polnud.

Korraks nagu hüppas keegi sisse, lasi ennast natuke kamandada, kamandas ise, sai peksa ja laskis endal pea maha raiuda ning seejärel tuli tema asemele uus.

Head ehk põhitegelased olid siiski külaelanikud ning nemad said endale ka valdava enamuse kaameratiimi tähelepanust -paraku ei suudetud nende vastu erilist huvi tekitada - kuna nimed algasid kõigil vist Nay-ga ning seetõttu ei piisanud ka tihtipeale mainitud soengutrikist.

Ning seal oli tamp:

Kuna lugu oli pahupidi keeratud, siis nähtavasti ei tulnud kellegile pähe, et kuna filmis Bang Rajanlased kaitsevad, siis peaksid nad tegelema enda kindlustuste parendamise ja veel kindlamaks muutmisega ning selle ründajate kaitsjateks keeramise tõttu oligi pool filmi taktikalisest osast imelik ning jättis mulje, et vuntsidega mees on üks "natuke" rumalavõitu tegelane, kes ainult kõverate ja jämefalliliste vuntside pärast valitsejaks kutsuti.

Lahingud olid muidu üldplaanis asised. Lihtsalt pisikesed nüansid jäid häirima ning neid esines igas suurkillis päris mitmeid.

A'la, et miks kalpsavad Birma sõjaväelased mööda lahinguvälja korratult ringi ning lasevad ennast korduvalt(!) igasugu lastelõksudesse meelitada ning näiteks see, et kui kamp birmakaid oli surmanud järjekordse peaaegu peategelase, siis tundus, nagu nad oleks peale seda maha istnud, et õnnestunud killi peale pisut riisisamakat võtta. Idee järgi oleks ju pidand nende arv Siiamlaste ümber suurenema - ülekaalu suurenemise tõttu noh.

Inina lõpetuseks lisaks veel, et miks kuradi pärast peaks kahe kirvega relvastatud mees valima endale täiesti ettekavatsetult liikumisvahendiks vesipühvli?

Esiteks ei olnud ta kirved just maailma kõige pikema varrega ning seetõttu ei olnud tal võimalik enda ratsuriedu kasvõi sellepärast täies mahus kasutada, eriti kui arvestada tema Kapten Tenkeš-i graatsiaga, ehk maakeeli kartulikoti stiilis ratsutamist.

Ehk siis ei oleks tohtinud olla üksi tema löökidest surmav, kuna tasakaalupuudus ei võimaldanud tal saavutada kirvelöögi jaoks vajalikku löögijõudu. Vasaku käega ta vehkis loogika järgi üldse niisama - igastahes meenutas see mulle koheselt Bodrovi Mongol-it, kus mingised super-ninja-mongolid kahe värdmõõgaga lahingusse ratsutasid ning vastujuhtuvate vaenlastega Ilja Murometsa tegid...aarrrrggggghhh!!!!!!

Aga - üldjoontes läks asi ikka nii, et kangelaslikkuse võitis ülekaal lahingutehnikas - nagu see tavaliselt ka on - ehk siis nii kui ühel poolel püssirohi vaikis, oli ka lahingu saatus põhimõtteliselt otsustatud.

Ja lõppu läheb kokkuvõttev järelsõna:

Muuseas, üks põhjus miks ma BR-ist kirjutamisega viivitasin oli see, et film on piisavalt omanäoline, et seda inimestele soovitada ning seetõttu tahtsin ma sellest kirjutada hästi palju positiivset ja jahvatada esinenud vigade vajalikkusest, aga välja ei tulnud sellest, nagu näha, mitte midagi.

Seega oli see post nüüd mis ta oli - negatiivne või positiivne - aga BR oli üks kuradi hea film. See tähendab, et ärge laske ennast heidutada mainitud ja mainimata möödalaskudest, sest neid esineb kõigis filmides ning sellepoolest ei ole Bang Rajan ei erand ega ka mitte mingi mustereesel.

Pluss hinnang numbris, lisamölas:

Eksootiliselt hariva lahingufilmina: 4/5 ehk otseselt lahingufilmiks mu keel seda väänata ei taha, kuna liiga palju rasedaid naisi ja muud tühja-tähja nutu- ja rõõmuiba oli vahel, aga eksootiline oli ta küll ning tunnen ennast tänu sellele filmile kohe oma tutvusringkonna Siiami sõdade eksperdina - win-win ja Ha-Ha!

Sõdimisdraamana: 3/5 ehk dramaatikat oli, aga Kaukaasia Viikingina ei suuda ma neid kaugpilusi eriti mõista ning seetõttu tundub ka eurooplasele arusaadav draamaosa kuidagi ... imelik. Sõdimine on see-eest internatsionaalne ja interrassiline nähtus ning selle koha pealt võib öelda, et hoolimata puudujääkidest oli see üsna vinge.

Kokku: 7/10 e. üle pika aja üks tasemel sõdimisfilm, mille soovitan pea kõigil ära vaadata, kes antud žanri vastu vähekenegi sümpaatiat tunnevad ja ütleme veel aitähh Tashile ja tema Habemele kah!

Lisa, ehk ei saa mitte vaiki olla: Trash kirjutas vesipühvlite seljas lahingusse sööstvatest sõdalastest, aga mina nägin ainult paterdavate nendesamuste seljas lahingusse ...kaaspaterdavaid sõdalasi... seljakohakaasluse alusel siis.

Trash: 10/10

Paranoiadisco: 7/10

IMDB: 6,3 (1153 v.)