Imeline Ämblikmees e. mitte-nii-halb Ämblikmees

 Tuleb tunnistada... Ma ootasin midagi palju kohutavamat. Hollywood on viimasel ajal võtnud oma ülesandeks luua järjest sitemaid filme/triloogiaid erinevate superkangelaste kohta, siis teha nendest paar remake’i ja pärast kogu ettevõtmine (ca paariks aastaks) unustuste hõlma visata. Alati jääb nendest filmidest mulje, et rahast pole tegelikult puudust, näitlejad pole otseselt halvad näitlejad ja paljud eriefektid on tegelikult üsna änksad, aga üldmuljes tundub isegi 2/10 hinnang liiga hea mõne filmi jaoks...

Seetõttu Imeline Ämblikmees üllataski mind. See ei toonud sisse mitte midagi uut ega meeldejäävat, kohati korrati vanu klišeesid ja nö vigu, aga samas film otseselt ei põrunud ka millegagi.

Alustame üldisest suunast, mida prooviti luua – midagi humoorikamat. Marc Webb, erinevalt Sam Raimist, saab aru, et ta teeb siiski filmi Ämblikmehest, mitte Bätmännist. See ei tähenda, et filmil ei peaks olema või ei ole süngemaid hetki, aga rohkem pannakse rõhku Peter Parkeri teismelisele kohmetusele ja Spidermani ninatarkusele kurikaeltega võideldes. See loob küllaltki põneva-ent-kahjuks-mitte-liiga-huvitava atmosfääri ja annab võimaluse filmil jääda tüüpiliseks superhero movie-ks ilma, et see otseselt pinda käiks. Põhiline stooriliin oli selline keskmine kangelase sünnilugu, mis kohati oli küll liiga angsty, aga samas moraalide koha pealt tagasihoidlik ja üleüldiselt helge.

Võrreldes vanemate versioonidega on loomulikult eelis ka uuemas tehnoloogias, tänu millele on loodud visuaalselt ikka päris ägedaid hetki ja antud üldpildile rohkem ämblikmehelikku liikuvust. Ka näitlejad on paremini castitud. Tobey Maguire tundus mulle alati selles rollis natuke naeruväärsena, kuid samas, ega ka Andrew Garfieldi draamatilised hetked kõige paremad polnud... Siiski oli ta selles rollis tunduvalt edukam, Bingi tragöödiast hoolimata. Kuna tegu on Imelise Ämblikmehega, siis lisandub karakterite nimekirja ka Gwen Stacy, keda Emma Stone mõnes-mõttes tagasihoidlikult mängis. Teda oli kindlasti huvitavam jälgida kui eelmiste filmide damsel-in-distress MJd, kuid ega ta eriti silma ka ei paistnud. Õnneks on Emma Stone päriselus piisavalt äge inimene, et selle võib talle lebolt andeks anda.

Kokkuvõtteks siis – klassikaline ja kergesti jälgitav plotline, parem casting, naljakam ja rohkem Ämblikmehele kohasem tunnetus ning 5+ eriefektid. Mitte midagi otseselt meeldejäävat, aga kindlasti mitte kõige kohutavam Marveli film viimasel ajal.Ootan juba põnevusega, mis käki nad järgmiste filmidega kokku keeravad.

H: 5

IMDB: 7,6

Jûsan-nin no shikaku (13 Assassins) e. Athena "Premium"

Nunii, esimene Tartu Pöffi külastus siis sel aastal ja ei saa öelda, et filmiga poleks rahule jäänud. Küll, aga viskan alustuseks paar mädakapsast Ateena kino aedikusse.

Punkt üks, ehk esiteks - õllesõbraliku kinokülastajana olen ma siiralt tänulik võimaluse eest endale seansi jooksul üks-kaks õlut manustada, aga - kas te olete kindel, et A Le Coq Premiumiks nimetatu seebivesi on just see asi, mida pakkuma peaks? Mul olid tõsiselt meeldivad mäletused CE-BH movie night-i saatel lonksatud Aleksandrist ning seetõttu tundus Sassi asemel vastu vahtiv Seepium kui löök allapoole vööd kõigile õlle- ja filmikokteilisõpradele.
Isegi noor müügimees pidi tunnistama, et: "...ega ei ole küll hea jah...", aga ma loodan südamest, et tal oli vähemalt kuskil tagaruumis võimalus midagi muud tarbida - midagi joodavat näiteks.

Punkt 2 - subtiitrid*! Ütlen selgituseks, et kohalikele mõeldud subtiitrid olid ilusad, paraja suurusega, lumivalged ja otseloomulikult vene keelsed ning välismaalastele olid pilgu fokusseerimist segavad pisikesed hallid ingliskeelsed känkrad kuskil all - nagu F? Tahtsite neile ülemere naisevargaist parasiitidele kohta kätte näidata või..ma isiklikult arvan, et fašism peab vutiväljakult ja kinoruumidest väljapoole jääma, aga eks te ise teate...
Aga ok ja see selleks.

Filmi ennast on reklaamitud siin-seal just nimelt lõpus asetleidva ja kolmveerand tundi kestva mõõgalahinguga, kuigi filmi parimaks osaks on pigem esimesed kaks kolmandikku. Jaapanlaste näitlemistasemest arusaamiseks on mul küll vale kujuga silmakaar, aga seekord ma täitsa uskusin neid kahteteist kaadrit, kes kamikadze missiooni enda õlule võtsid.
Kolmeteistkümnes tüüp mõjus mulle see-eest nagu 7 samurai-st ülevõetud halb nali, aga ok - jaapanlased ei saa lihtsalt vist ühtegi filmi tehtud ilma, et seal mõnda veiderdajat sees poleks.
Pealegi, polnud filmi nõrgima lüli väljailmumise ja lõpu vahel enam suurt midagi peale lahingu, ning madistamise ajal tundus ta juba aktsepteeritav. Aktsepteeritav tähendab niipalju kui palju ma olen nõus tunnistma, et mingi ilma igasuguse väljaõppeta tüüp kolgib sõdimiskunsti asjatundjaid, aga see selleks...
Lahing ise, aga kippus oma booby-trappide ja muidu lõksudega natuke lapsikuks muutuma, sest lihtne loogika näitab, et kui kümme matsi on juba kuskile lõksu langenud, siis pealtnägijatest ellujäänuid on juba kaks korda raskem järgmisesse karuauku vedada ning kolmandasse lõksu juba kolmkümmend korda raskem, aga seal jooksid mehed ringi silmnähtava otsusega kiirelt ja rumalat surma saada. Mitte, et see idamaistes mõõgafilmides eriti harv nähtus oleks, aga 13 Assasinsi jättis oma algusega mulje, et seekord tuleb midagi tõsisemat.

Mõõgamängu-äksõnina: 3/5 e. hoolimata sellest, et lubatud kahesaja asemel veristati seal silma järgi otsutades kaks korda suurem arv tegelasi ära, jäi hakkeprotsess ise veidi-veidi lahjaks.

Seiklusliku äksõn-draamana: 5/5 e. klass, usutav, väljapeetud, kaasatõmbav, kütkeshoidev ja lisage veel hunnikuid + hunnikuid positiivsusest tilkuvaid sõnu siia otsa.

Kokku: 8/10 e. Bushido annab sõdalase surma puhul talle igavese au ka siis, kui samurai enda õlgadele võetud ülesannet täita ei suuda, vaid sureb, ning see, kes on oma isanda vastu mõõga tõstnud, isegi kui tegemist on nn. õigustatud mässuga, lendab samuti häbisse - ehk siis samuraikoodeks, mis oli filmis ilusti välja toodud ja otseselt seletamata(!) puust ette ja punaseks tehtud. _______________________
*Näiteks seda, et kes see pahategelane seisuselt oli, pidin ma igaks juhuks pärast wikist järgi uurima, kuna keset ekraani laiutavad ja nagu juba öeldud- lumivalged Rus-subid lausa kutsusid lugema ning enne kui mõistus käratas, et vahi ingliskeelseid, olid need juba tihtipeale kadunud.
Pikapeale muidugi harjusin ära sujuva pealiigutusega, suunal ülevalt-alla ning vastupidi, aga filmi alguses tekitas see parajalt pahameelt.

13 Assassiini mujal:

Trash: 8/10
Joonas: 6/8

Filmiveeb: 8/10
IMDB: 7,8/10

Attack the block e. tulnukate uskumatud seiklused Inglismaal

Nii, lõppeks on minu isa kõige ilusamal pojal ära nähtud ka selleaastane Tallinna PÖFF-i menuulmekas ning ei saa öelda, et ma ennast parema inimesena tunneksin või miskit, aga vähemalt ajaraiskamise üle ei kurda.

Alustuseks ütlen, et üldjoontes nõustun eelkõnelejate - Cockrane-i ja Joonasega, et filmi parim osa koosnes eeldatavalt rahapuudusest tingitud gorillatulnukatest ja kogu sellest in da hood gängstavärgensist.

Tavaliselt ma enam-vähem-enam vihkan filmidesse topitud ja ülepaisutatud getomehi, aga sealne neegerräppar oli igati võll vana - dont give a fuck, woof-woof-woof! (vms).

Vanale ei jäänud alla ka noorhuligaan ning seetõttu oli lõpupoolne karakteriläilastamine minu jaoks topeltvastik.

Aga jah - lõpetuseks ütlen, et üldjoontes selline hästisõnnestunud segu komöödiast ja kolliulmest, koos enamuse kohustuslike halb ja hea tüüpi komponentidega - a'la pahapoisist märtriks muutumine, pisikesed wanna-be gängsterid ja sotsiaalsete probleemide säästuesitus(+ jne).

Ajaviitekinona: 4/5 e. peamaisteks plussideks mõnus tempo ja suurnurka muigele kiskuvad, kuid samas komöödiavormis tõsiseltvõetavad karakterid.

Ulmekomöödiana: 3/5 e. kohe alguses suudab kino ennast standarditest ja normidest lahti lahti rebida, kuid lõpus astutakse ikka sinna "kõige olnu ja vihatu ämbrisse."

Kokku: 7/10 e. suuremalt jaolt igate õnnestunud kino, mille järelhüüdeks võib öelda, et kui oleks lõpuspurdil ka suudetud nö kohustulikest mädakaladest loobuda, siis oleks tegemist olnud juba vaat-et märkimisväärse kinosaavutusega.

Teised:

Cockrane: 7/10

Joonas: 7/8

Spellbound: 8/10

Malcolm: 6,5/10

Kober: 6/10

Filmiveeb.ee: 7,8/10

IMDB: 6,8/10

Kongen av Bastøy e. Kuradisaare kunnid

Ja järjekordne Norra film minu silme ees ja ei saa öelda, et ta Norra kino ülplaanist väga erinenud oleks.

Teemana üritati näidata kahe erineva isiku ja nendevahelise sõpruse väljakujunemist, kinnises kasvatusasutuses, kuid sinna vahele loobiti niipalju tühidetaile, millede olemasolu saab põhjendada ainult filmi pikemaks venitamisega. Igastahes kippus kogu kupatus juba poolelt distantsil lonkama ja lohisema ning filmiblogijate ametlik arch-enemy, ehk siis härra Une-Mati kippus juba päris avalikult oma seatempe tegema.

Igastahes, avastasin ma hooti, et ma pean pidevalt unega asenduvast huvist viimast välja rebima, et enda silmi kõnealuse ja ilma igasuguse rasvata lumepallisupi küljes hoida.

Kusjuures, kõige kohutavam filmi juures oligi see, et tegelikult ei näidatud filmis süviti pea midagi. Kõik oli pealiskaudne. Seda pealiskaudsust oli palju ja filmi enda tempo oli selline... laisk rabelemine.

Et mitmesse suunda, mitmesse mõõtmesse, mitmele tasapinnale ja igale poole mujale ka, aga tulemus nägi välja nagu juba öeldud - loid rebimine.

Umbes, et tahan küll kohalt ära saada, aga ei viitsi ja kas ikka ja... üldse. Selline Suur ja rohkem väikeisamaises kinokunstis levinud nähtus, et tahaks midagi öelda, oleks isegi nagu midagi öelda, aga ei ütle ja kui nüüd järgi mõelda...siis vist ikka ei olegi midagi öelda ning parem - ütlen kõike....ja/või mitte midagi.

Paha, keskpäraselt paha, sest noortevangla/koloonia eluolu kajastavatel filmidel on omad plussid ning nende vaatamist alustatakse teatud ootustega näha midagi, mis natukenegi mõnda närvisagarat liigutaks.

Kuradisaare kunn, aga ei õigustanud lootusi mitte üheski võtmes ja asemel midagi ka ei andnud. Kusjuures, asi ei olnud teps mitte selles, et tegevuskeskkond sarnanes pigem internaat-pühapäevakooli kui kuritegelike noorte koloonia, Skandi-liberaalsema versiooniga. Lihtsalt, nii kui midagi hakkas toimuma, said sa kohe teada, et tegelikult ei toimu midagi ja lõpus alanud tegelik tegevus, ehk siis lõpuspurdi huvitavuskiirust tuli mõõta ühikutes H/s e. haigutus sekundi kohta.

Mida veel:

Film oli üldpildis muidugi parem kui meie "Ma olen väsinud vihkamast", aga seda ei saa nüüd küll mitte mingiski variandis kiituseks pidada. Ehk siis jah, kokkuvõtteks - igav ei hakanud ja tegelaste tegemised tekitasid ikagi huvi, aga lõppmulje jäi äärmiselt kesiseks.

___________________

Noortetürmi-draamana: 3/5 e. Stampssteenidest möödaminek oli antud juhul ju positiivne, aga nende asemele oleks tulnud midagi muud panna.

Äksõn-draamana: 2/5 e. draamatikat natuke ju oli ja seda suudeti ka madalal leegil hoida, aga nn. äksõnit oli vähem. Ehkki - jah...lugu oli, aga esitust paraku ei olnud.

Koondhinne: 5/10 e. Tühjadesse kohtadesse võib ju alati lund lükata, aga peamiselt assotsieerub lumi siiski külmaga ja seda sama võib öelda ka selle filmi kohta.. jahe ja veniv.

Teised:

Kober: 6/10

IMDB: 7,5/10

Filmiveeb: 5/10

Gods Of The Arena e. digihigi ja muu mäll, kuues osas.

MIKS?

Sai juba varemalt kirjutatud seebikast nimega Spartacus: Blood and Sand, mis püsib minu seepide Top-kolmes nagu raudnael.

Igastahes, et juttu kiirelt õhtasse veeretada mainin kähku, et seebika esimese hooaja valmimisel/filmimisel selgus , et Spartacust kehastanud Andy Withfield põeb kõri või kurgu või kaela või mis iganes vähki. Mingi lümfivärk kui täpsem olla, aga kuna ta on praeguseks juba surnud, siis ei oma see täpsustus enam erilist tähtsust.

Nagu arvata võib oli teist hooaega ilma Whitfieldita raske filmida ning seega tehti ajaviiteks kuueosaline prequel, mis kandis nime - Gods Of The Arena.

MIS?

GoA räägib siis Spartacuse põhirivaali Crixuse ja tema tulevase lanista, Batiatuse, tulemisest ja olemisest, ehk siis: kes, kuidas, miks ja miks ikkagi oli Crixus mitteametlik Capua tšempion jne.

KUIDAS ?

Tatt pritsis, mesijutt lippas ja veri jooksis nagu Veres ja liivaski, aga tehniliselt oli tegemist ikkagi sellise...liiga lühikese seebikaga.

Põhiline oligi see, et kõike mida oli S:BS-is, oli ka GoA-s, aga vähem, ehk tihtilugu ebapiisavalt.

Põhiliseks miinuseks pean seda, et kui ntx Blood and Sand sai alles 2-3 episoodis oma näo ja hoo sisse ning pani paraja kiirusega lõpuni, siis Areeni Jumalad suutsid hoolimata oma lühidusest isegi vahepeal ära vajuda ja lõppeda just siis, kui tundus, et hakkab looma või miskit.

JA ?

H: 7/10 e. üldjoontes siiski "Pöial ülespoole" värk, ehk siis S:BS-i aseainena käis küll.

Le Compotieux 11 e. filmiriba filmidest..

...millest ma ei taha/ei viitsi/ei näe põhjust pikemalt kirjutada.

Last house On The Left

Oli film, mis pidi olema nii kuradi brrrrutaalselt õudne, et seda vaadates pidavat lausa brrrrutaalselt õudne hakkama - või midagi sarnast.

Brutaalselt igav oli ta küll, brutaalselt loll lõpp jäi kohe eriti hästi meelde ja nüanss, et ma brutaalselt lolle filme ei salli, püsis ka vaatamise ajal meeldes.

H: 3/10 e. .........absoluutne tühjus.

Griff The Invisible

Filmi näidati mulle väidetavalt selle pärast, et seal pidavat näitleja olema.

Ei olnud või vähemalt silma igatahes ei hakanud. Lihtsalt kamp suht tuhme tölle ja töllitare, kes oma olemuse kohta üllatavalt hea sisuga filmi olid sattunud.

Ärge nüüd saage valesti aru - mitte, et filmi stoori midagi ülihead oleks olnud, ei olnud, aga halb ka mitte. Minule kui mitte-eriti-superhiiro-sõbarlikule-tegelasele oli see film lõppkokkuvõttes siiski kõvasti vastuvõetavam kui algustiitrite ajal tundus, aga üks näitleja oleks ikkagi võinud sees olla.

H: 6/10 e. tegelt see tsikk - Melodie - nagu isegi veits nagu isegi veits ju vastuvõetav isegi ju oli..

Postal

...oli kokkuvõttes üks suur-suur rodu igasuguseid piire ja norme ületavaid nalju, mille ühine nimetaja oli see, et nad kõik olid suht kehvad...Ei olnud naljakas, ei olnud lihtsalt.

Tegelikult suutis UB seekord isegi enamat: Spoiler! Filmis oli stseen kus George W. Bush ja Bin Laden kepslevad käsikäes üle aasa ning taustaks on kõrguvad tuumaseened ja ISEGI SEE EI OLE LAHE....

H: 3/10 e. kunagi oli mu arvutis Postal 2-e nimeline mäng, mis lihtsalt vedeles seal. Ise mängisin seda vist korra või kaks ja lõpetasin siis kui selgus, et laibale pealekusemine on mängu hiilgemoment ja mingi muhmeedlane mind õnnitluseks granaadiga viskas.. Igastahes olin ma sunnitud selle maha võtma, kuna Kirka harrastas seda minu juures pelamas käia.

Postali film kaob igastahes veel kiiremini ja seda puhtalt selle pärast, et ma teist korda ei hakkaks mõtlema, et: "ÖÖÖÖ...mis seal siis huvitav oli..ei mäleta, vaataks üle?"

Le Compotieux 10 e. filmiriba filmidest..

...millest ma ei näe põhjust/ei oska/ei viitsi pikemalt kirjutada.

Defamation


Komöödia, mille koostiseks on kulunud naljad, kulunud stoori, kulunud osatäitjad ja kulunud legend, mille vastu võitlemiseks kasutavad juudid selle legendi lõkkele puhumist ja selle vääraks tunnistamiseks, selle mitte ümberlükkamist...meigib senssi, eks ...
Igastahes jah, tulemuseks on see, et kui filmis Iisraeli koolinoored Poola, Auschwitzi muuseumi lähevad, siis on nad eriti range valve all, sest neile teadaolevalt tahavad kohalikud neid ööpäevaringselt kividega loopida ja lisaks kammivad öösiti hotelle Iisraeli rikkumata vere järele janunevad neo-natside hordid - Land Of The Dead-i olete näind, umbes nii...vist... või pigem mitte.
Nuh-jah, imelik eksole, aga kui arvestada seda, et Eestis põletatakse üleöö Vene lasteadu, peetakse marsitaktis vana ja uusnatside rongkäike ja plaanitakse kolmanda maailmasõja vallapäästmist, siis polegi nagu suurt midagi...
Ühesõnaga -

Gross-Estland: 1

Iisrael: 0

H: 5/10 e. midagi, aga mitte midagi uut, ega huvitavat kui juudiposist autor v.a.

Formula 51-i...


... plaadi pistis mulle Pöfpöf-il näppude vahele Onu Kalver ning erinevalt tema sünnipäevakingist, ehk Primeval-i plaadist, see plaat isegi töötas.
Sama saab põhimõtteliselt öelda ka kahe ülejääud plaadi kohta, mille ta lahkelt jalust ära andis, ehk siis jah - ülejäänud kaks plaati ka põhimõtteliselt töötasid.
Kuid siinkohal koputan ma nüüd nõudlikult kingalusikaga lauale ning palun ettehõigatud teemast mitte väga mööda laskuda ning kirjeldada hoopis lähemalt filmi - milleks on siis F-51 - nõrku, keskmisi ja häid külgi.
Siinkohal ma vabandan muidugi ja mainin koheselt, et tulles tagasi alustatud ning kiirelt kaotatud rajale, tahan ma öelda, et Valem 51 lendas silme eest läbi juba kolmandat tiiru ning vahepeal oli mul ka endal mainitud kinufilmi ausalt omandatud DVD.
Viimane läks küll suht segastel asjaoludel üleliidulise ja äärmiselt teenelise seinakapiomaniku - Lassie - seinakapist kaotsi, aga ega see kaotsiminek nüüd filmi otseselt halvemaks tee.
Ehk siis - jätkem meelde, et seinakapp on üks asi ning kadunud DVD teine, ehk oleme jõudnud valemini, mida võiks lahti seletada nii, et kui esimene kaotab tühjenedes oma väärtust, siis plaadi kadumine ei suuda filmi väärtust kuidagi alla tõmmata - ja nüüd üks Halleluuja selle peale, ehk võrdusmärgi taha ning üldiselt hakkaks ma nüüd hoopis parema meelega hinnet heitma..

H: 6/10 e. suht mõnus üle keskmise jantfilm, kust mõistlikkust ei tasu otsida ning kõrgtasemel janti paraku ka mitte...


Watership down


Kamp jäneseid ja valjuhäälselt tüütu lind otsivad endale uut kodu - vah nii !
Uskuge või mitte, aga nii ongi ja laske kasvõi üks sarviline selle peale lendu...

H: 8/10 e. Kamp jäneseid ja valjuhäälselt tüütu lind otsivad endale uut kodu. Okei, lind ei otsi endale, vaid hoopis jänestele - jajah !

Le Compotieux 9 e. filmiriba filmidest...

...millest ma ei näe põhjust/ei oska/ ei viitsi pikemalt kirjutada.

Sucker Punch

...on Zack Snyder-i toodetud sügavsisuline versioon Charlie Inglitest, ehk siis film, mille botoxist, loll-vidin-make-upist ja push upist tilkuvad filmirullisendimeetrit sisaldavad endas efektimärulile kohast igavust, rumalust, fantaasiavaegust ja veel kord igavust.

Tegemist muidugi filmiga, mis on mõeldud puhtalt turbohelide saatel suurel ekraanil möllama, AGA...

Miskipärast ei usu ma grammigi, et see ideedevaesusest, lihtsalt nõmedusest ja ülitüüpilistest ning jätame-kõik-võimalused-kasutamata-tüüpi stampäksõnist koosnev jampstükk suudaks kellegi huvi kauem kui teise nö. tantsumadinani enda küljes hoida - ei usu lihtsalt ning seega tundub IMDB-s olev ja 6,2-st pügalast koosnev hinne mulle jälle millegi äärmiselt imelikuna.

Sry, aga minus tärkab kuri kahtlus, et peamised hindajad on olnud kinostuudiote sekretärid ning filmisosalejate niigi paljukannatanud lähedased.

Aga jah, see selleks ning ütleme, et oli halb, oli igav ja peategelajanna suutis esineda sama ilmeka ja isuäratavana nagu kunstripsmetega ersatsjäätis.

Võib muidugi olla, et lõpus olevad madinavahed olid huvitavad, aga alates missioonist "Kill baby-dragon" ma enam neid vaadata ei vitsind ning tegelikult ei olnud rongini jõudes mul ka enam mingit viitsimist seda põhiosa, ehk tobetampi jälgida...lagi oli palju huvitavam, aknatagune purjus suburbaanlaste möla asjalikum ning isegi põrand tundus millegi hämmastavalt paeluvana.

H: 1/10 e. põrgulikult nüri ja minu meelest on juba korduvalt tõestatud, et erirühmlase kombel mööda seinaääri liikuvad tikkonts-miniseelik-miljonimeik vidinad näevad erakordselt tobedad ja täiskustult lambalikud välja, seega...ah sitta'h.

All the boys love mandy lane.

Üks seda tüüpia slasher-horroritest milles nagu oleks potentsiaali, aga seda ei kasutata ja mille alguses antakse sulle vihje ja mille lõpus on huvitav twist, aga kuna tee selleni on nii kuradi tõbine, siis ei ole sul selle twisti olemasolust isegi mitte pohhui, vaid sa suht-koht vihkad seda, kuna on ilmeselge, et see raibe tahab kino veel paar minutit pikemaks venitada..baah !

H: 3/10 e. laena mulle tukki Vanemuine...Muidugi, khm, tunnistan, et tekkis ilge tahtmine loomakorjustega täidetud augus ameleda - mitte haisu pärast !

Stake Land

Pff...parem kui The book of Eli ja Priest, aga paraku ei midagi, mis kutsuks seda uuesti vaatama või üldse mäletama.

H: 5/10 e. enamus punktidest tuleb sellest, et tegemist oli postap-filmiga.

...ja SEE koll siin pildil on SEE, mille pärast ma seda kino üldse näha tahtsin ja ma spoilerdan, et isegi SELLE kolli peksmine oli igav....

Pirates Of The Caribbean: On Strange Tides e. Võõras mure

Võõraste vetega oli nii, et mõtlesin, et teen sellest oma selle aastase kinokogemuse, aga Thor - va sunnik - hüppas vahele.

Halb eksole ning tegelikult ei ole asi selles, et ma ei suuda meeldivatele isikutele ära öelda, vaid hoopis selles, et minu master-plaani kohaselt poleks naguinii otsest vahet olnud, et mis filmi ma vaatan.

Pealegi, olgem ausad - piraadisarja esimene film oli igate kobe tükk, aga mõlemad järjed lõhnasid see-eest "Meil on Johnny Depp ja me ei karda teda kasutada" - tüüpi kinondusstrateegia järele.

Igastahes, ma mäletan teisest osast johnny Deppi ja kolmandast osast mäletan ma Johnny Deppi ja natuke Kraakenit.

Aga-tagasi master-plani juurde, mis näeb ette kinokülastusharjumuse tekitamist, kuna tartus avatud Athena kino paistab aeg-ajalt ka vaatamisväärt filme näitavat . Seega, oleks hea ennast mullikinodes kisa-kärafilmide vaatamisega ära harjutada, et hiljem avastada, et kinoskäik võib ka muud meelelahutust pakkuda kui järjepidevuse mõttes endast parempoolsel seljas elamine, kuna vasakpoolne elab mul endal seljas ja kes olen mina, et ahelat katkestada.

Sugestsioon on selle meetodi nimi või hoopis autosugestsioon - kes viitsib guugeldada saab teada. Igastahes kasutas "Karantiin Grand Hotellis" raamatu peakangelane Felix just sellist meetodit, et ühte needuse all kannatavat relvaärikat sööma meelitada ning samal ajal ka enda tühjuse all kannatavat kõhtu täita - vat nii siis.

"Karantiin Grand Hotellis" on muuseas mu lemmik paber-krimka, ehkki seda võiks pigem krimkade paroodiaks pidada. Samas võib ka Võõraste vete filmi nimetada piraadifilmide paroodiaks , aga lemmik või isegi heaks filmiks seda ikkagi ei nimetaks - liigita või ära liigita, kuidas tahad...

H: 4/10 e. piraadifilm peaks põmst olema nagu vesisem western, aga..ai-ai-ai...erinevaelt w-tähega variandist ikka ühe sama jamaga nelja filmi läbi ei vea.

Zaporožije -Joonas: 5/8

Filmimull: 5/10

Live For This: 4/10

Cochrane: 5/10

Millwaukee

Filmiveeb: 5,9/10

IMDB: 6,9/10

Le Compotieux 7 e. filmiriba filmidest...

...millest ma ei näe põhjust/ei oska/ ei viitsi pikemalt kirjutada


Kill The Irishman

...on üks nendest kinodest mida ei mainita kunagi "Suurte Maffiafilmide top10-s" või muudes säärastest nimekirjades. Ei mäletagi enam, et mis tal otseselt viga oli, sest üldjuhul hoidis huvi üleval, aga lõpptulemusena ei kujutanud endast paraku mitte midagi muud, kui üht järjekordselt keskpärast põnevusfilmi.. kahju, Walkeniga film ju siiski.

H: 6/10

Young Poisoners Handbook


...lendas vaatamislisti peale seda kui herr Fletchu oli kuskilt mingi lapsmõrvarite top-10 leidnud ja FB-sse riputanud.

YBH oli siis tõestisündind lool põhinev film, oli ja rääkis see film poisist, kelle nimi oli Graham Young ning kes jagas keemiat nii hästi, et mürgitas isesegatud mürkidega oma perekonda, vanglateenistujaid, töökaaslasi ja kõiki teisi kes läheduses juhtusid tiirlema.

Miks ta seda tegi - sooda oli, sellepärast tegigi. Filmi parimaks osaks võibki nimetada seda, et ei üritatud mõrvarile hingesügavustesse ronida või süüdlasi otsida. Lihtsalt näidati mis poiss tegi ja kui kaua ta seda tegi...kiidan!

H: 9/10

Rare Exports - A Christmas Tale

...oli siis see Soome jõuluvana lugu, milles mängis see paks eestlane ja mis pidi vist põnevuskomöödia olema. Ei olnud naljakas, eriti põnev ka polnud ning kohati oli isegi suht tüütu, aga kui ma nüüd need tükid kõik kokku liidan ja mälu värskendan, siis saan ikkagi tulemuseks, et soomlaste sooritus oli sooritatud hindele "Väga hea".

Ajaviitekas , aga hea ajaviitekas, ühesõnaga ja lisaks sisaldab nummisid päkapikke, kellest üks sureb iga kord, kui te mingi sentimentaalse jama oma FB seinale copy-te või mind mingil "Your friends photo-matrix" tüüpi FB-äädil tääg-ite. Mõelge nüüd selle peale üks minut oma passiivse mõrtsuka jõudeajast....

H: 8/10

Hobo With a Shotgun

...oli väga meeldiv üllatus, sest härra M. Vana (Machete 10/10) suunast tõusvad ja igikestvad ovatsioonid hirmutasid mu alguses ära.

Oli mõnus ajud-laseme-tomatisodiks-ja-paneme-segast-tüüpi stsenaariumi ja teostusega film. Suisa naljakas oli isegi -VIST - ning need kes mõistavad, et Machete oli saast ja hoiavad seetõttu oma roosad näpukesed targu ka ka Hobost eemale, võivad nüüd julgelt filmi ettevõtta - katsetasin ära ja tänan usalduse eest.

H: 7/10

Hangover

...sai nüüd - faking- igaks -faking- juhuks -faking- teist korda üle vaadatud, kuna esimesel -faking - vaatamiskorral olin ma vaatamise ajal pohmas ning ei naernud kordagi.

AGA - ei naernud ma ka nüüd, ilma pohmakata vaadates ning ei saa ma aru, et mida on naljakat selles, et kamp idioote hakkavad pohmasegase mõistusega linnapeal lolli mängima, selle asemel, et telefon väljalülitada ja oma tegevusetuse tulemuste osas riskile minna ja ei saa ma aru ka sellest, et mis nende tegevuses naljakat oli.

Kas jalaga-persse-huumor on naljakam kui üks osapooltest näitleb, et ta pohmas on ?

Kas DVD-e karp maitseb paremini kui tagakaanel on pisike pilt Mike Tysonist ?

Kas uss on sama mis õunapuu ?

Vastan ise, et EI ja korrutan oma vastuse kolmega.

H: 3/10

Poeg on oma ema eest hoolt kandnud ...(Young Poisoners handbook)

Priest e. The-ta käkk

Tundub, et Paul Bettany-l on vist paika pandud uued kriteeriumid. Umbes, et alla kalli b-filmi enam ühtegi rolli vastu ei võta.
Minevaaastane Leegion alustuseks ja nüüd siis see Priestivärk.

Kallis ja suurte ekraanide b-film on muidugi asi, mida keel ei taha eriti paika väänata. Midagi on lihtsalt puudu, sest ehkki rabatakse mitmel rindel ja üritatakse niipalju erinevat tüüpi kama sisse tuua kui vähegi võimalik, on tulemus siiski midagi sellist mis ei veena - mitte mingis skaalas.

Kõik need Season of the witchid, mis viimasel ajal kinodesse on imbunud, ei meigi sennsi. Lihtsalt jäävad nii A- kui B-filmina ebausutavaks.
Umbes nagu kahkjad neegervampiiridki, et loogika järgi peaks surnud neegri nahk minema mustemaks ja teps mitte valgemaks, aga... see selleks ja mis asi oli siis Priest..

Priest oli kõikidesse postapo-tüüpidesse hüppav ajaviiteulmekas, mis üritas olla ulmewestern ja kust polnud mõtet midagi vähegi mõistlikku või huvitavat otsida.

Pseudoajalooline lähenemine vampiiriprobleemile oli küll pluss, aga kõik ükejäänu ei olnud mitte oma versioon kõikidest nendest filmidest mida segada üritati, vaid hoopis odav koopia.

Pealegi - miks peaks inimesed peale tsivilisatsiooni arengu seisma jäämist maanduma 18 sajandis, kus kõik rõivalõiked, mööbli tegumoed ja relvad-majad-transpordivahendid on keerulisemalt valmistatavad ja ebapraktilisemad kui tänapäeval.

Enivei, et westerniteema lõpuni veeretada lahenes klapperjant veel rongilööinguga, milles puuduvad igasugused westernile või ntx Mad Max 2-s olnud lõpuchaseile omased ja plussina kirjaminevad küljed. Lihtsalt hüpatakse rongile või raudteekõrvale ning kogu rongilöömingust tilkuv võimalik potentsiaal asendatakse slow-motionist kubiseva karatega...igav või nõrk või mõlemat, pigem mõlemat.

H: 4/10 - e. suht monotoonne ja eimidagipakkuv vampiiri-equilibrium, sest kui see 18 sajandi teema oleks pidanud steam-punki või suurema hulga westernihõngu juurde andma, siis andke andeks, aga siniklaasi kasutamine nullis võimaluse selle hõngu kohalejõudmiseks. Ja nagu tavaliselt olid stseenide vahel haigutavate tühmike täitmiseks sissettoodud ning lolligavad maastikuvaated, lihtsalt lolligavad maastikuvaated ja ei midagi vaheldusrikast.
 Ok, vähemalt ei esinenud seal elegantselt ristkülikukujulisI ja maalilisi mägijärvi, nagu ühes Nicholas Cage nõiafilmis, aga see on pigem lisamiinuse puudumine kui pluss.

Zinera: 3/10

Dreamscene: Ei arva hästi.

IMDB: 5,7/10

Filmiveeb: 3,9/10

Le Compotieux 6 e. krt, jälle see sama jama...

Moens, tulebki blogipuhkus tasapisi lõpetada, kuna minu kallis blogiläpakas saabus remondist tagasi ning ehkki tänu oma suurele südamele laenasin ma teda veel nädalaks pisikesele Rentsile, kes on nii pisike, et lauarvutini ei ulatu, sest tool jääb madalaks - ühehäälne "awwwi" nüüd, raisk!
See ei tähendanud siiski seda, et ma käed rüpes oleks istunud. Või no natuke tähendas ka, aga erinevalt varasemast vaatasin ma samal ajal filme.

Paari kompotiga katsun nüüd uuesti järjepeale saada ning kuskil nädala või natukese rohkema pärast* olen jälle püsivalt eetris. Vahepealse aja pühendan järjekordsele klaviatuurialasele ümberharjutussessile.

* See nädala väi natukese pärast peaks tegelikult juba käes olema, aga ma ei tagane oma sõnadest - lihtsalt vaatan ühe silmaga läbi sõrmede.



Horrors of war

...oli selline c-kategooria(Trashi isiklike standardite järgi D-kategooria) nazi-zombie film, mis oli nii painavalt sitt, et ma isegi ei vaevunud mõtlema, et kas ma äkki kunagi viitsin seda veerandist edasi vaadata. Seega - kiire ja hästisihitud sõrmelöögiga film kinni ning sinna prügikastiavarustesse ta ka kadus.

H: Cancelled.


Dust Devil

Tolmusaadana haipis Trash nii üles, et lausa kiunusin suurest ootusest midagi ägedat näha ning vahtisin narkomaaninäoga allatiksuriba ja korrutasin mõttes nagu abielunaine ööhakul, et: "no tule-tule, tule nüüd kurat ükskord ära!"
Tulemusena sain endale filmi mis oli sürr, ent piisavalt igav, et kogu selles sürrealismist savi oleks. Kuskil poole pealt enam edasi vaadata ei vitsind ning veel samal õhtul sai Horrors of war endale seltsilise - seal kõvaketta teispoolsuses.

H: Cancelled


Fantastic Mr. Fox

Härra Rebane oli jälle üks pettumus, sest tõele au andes ootasin ma seda kino väljahõikehetkest alates ning noh...halb ta ju ei olnud, aga koledal kombel "lõdvalt löömise"või "mõttelõnga katkemise" mekk oli juures...

H: 5/10 e. polnud ju nagu suurt midagi seal..


Thor

Ilge jama kui sind kutsub kinno inimene, kedas sa viimase kaheksa aasta jooksul oled aint korraks vilkamisi näinud ning tema filmivalik lausa kiirgab sellest, et enda arust valis ta filmi sinu, ehk antud juhul minu, maitsejärgi - see tahtsin paremat aga...
Ehk siis istu nagu loll "5-minutit mugav" tüüpi toolil ja suru maha tahtmist öelda, et mis kurat pani Sind arvama, et ma seda digi-blästi vaadata viitsin.

Oh-jah, oli selline äksõnisõpradele ja Marvelli koomiksifännidele mõeldud oopus, ehk siis kõike muud, aga mitte midagi minu maitsele.

Odini maja seinad on muuseas kilpidest ja sarikad odadest , ekse'ole, aga mis joodiku unenägu seal oli ?
Tubli, Marvell, tubli Hollywood, ehk tegelikult ma poleks pidand seda kino üldse vaatama ning seega ma sisu üle rohkem ei inise ja kallis fraulein A - kui sa loed seda blogi , siis tea, et see ei ole üldse minu blogi ja see jutt ei ole minu kirjutatud ja kõik sarnasused on ka täiesti juhuslikud. Ma isegi ei tunne seda inimest, kes selle jama siia kirjutas, ausõna.

H: 2/10 e. eelmine kevad ma käisin juba kinos ja see kevad nüüd ka - tea kas mul hakkab sõltuvus tekkima või mis värki ?