Puhastus e. Tavaängist verisem äng

Alustuseks.
Kuna ma filmiblogi teemal ametlikult magan, siis tahtsin ma seda hoopis Filmivaatluse FB-pagele kirjutada. Paraku sai tekst liiga pikk ja kuna pikemate asjade lugemine FB'st on valulik tegevus, siis kuulutan välja Ajutise Ärkamisaja ja kriban kogu krempli siia.


Niisiis, film nimega "Puhastus"

Võiks ju öelda lihtsalt, et Jokinen peaks ennast palama panema, ning-et Oksanen tuleks juba ainuüksi lolluse pärast üles puua ja sellega kogu jutt ka lõpetada, aga...
Kuna ma ei ole raamatut lugenud ja seega ei tea ka, et mis osa kuulub kellele ja mida polnud kuskil ja oli ainult kuskil, siis parem jätkan, ehk raiun paar mõtet kirjamärkideks.

Lugu ise, ehk see osa mis toimus kaugemas minevikus, oli iseenesest usutav ja ka vastuvõetav.
Vaimselt pooltõbine tsikk on ühest mehast - täpsemalt õemehast - sissevõetud ning enda positsioonide kindlustamiseks abiellub Jehoova tunnistajate stiilis parteikoosolekuid pidava punakommariga. Lisaks saadab ta ka enda õe koos lapsega Siberisse.
Meha aga vedu ei võta, istub kapi taga peidus, nuriseb supi üle ja proovib korraks isegi mõtsa pageda.

Keskmine eestlane muidugi puristab sellise "jama" peale kapatäie tatti põrandale, lööb rusikaga vastu rinda ning jõriseb paar rida laulust "Jää vabaks Eesti meri." Seejuures adumata, et tema mõminast aimatav viis pärineb hoopis lööklalulust "Julgesti vennad nüüd tööle", ning-et vajadus pooled sõnad mõminaga asendada, pole tingitud ainult alkoholijoobest.
Eestlaste rahvuslikku meelestust ülehinnatakse ja heroiseeritakse nii-vai-naa ja keegi ei taha tunnistada, et üksikisiku sisemine egoism surub igauguse massiisamaalisuse julmalt põlvili.

Ajaloolised, ehk Punaarmee julmusi näitavad kaadrid olid esitatud nii, et ajalugu eriti  sisse ei sattunud ning eraldi märgin ära selle, et ei ole teada ühtegi juhtumit, kus metsavennad oleks keset päeva, trikoloor uljalt õlal, mingit vallamaja vallutama kõmpinud.
See, et NVKD efektiivsus oli suurelt tingitud just nende lihtsakoelisest brutaalsusest, mitte piinamistoolidest ja valgetes kitlites mõrtsukarstidest, on Lääne, antud juhul Soome kodanikule, loomulikult mõistetamatu.
Eksole ju täiesti uskumatu, et igasuguste agregaatide asemel võib ülekuulatava lihtsalt põrandale lüüa ning saapakontsaga munadele suruda...aga see selleks.

Lähiminevikus toimuv osa oli see-eest üks ebausutavalt esitatud ja pealegi üsna igav okse vägivallast ja kannatustest.
Lühidalt öeldes, lihtsalt otsast otsani loll ja miskipärast olen ma veendunud, et inimene, kes paneb enda võltsdokumendil eesnimena kirja "Paša," ei ole võimeline isegi mingit taarapunkti-räkitit vedama.

Üldjoontes tuleb tunnistada, et kino oli siiski parem kui ma arvasin. See ei tähenda muidugi et ta hea oleks olnud, aga ...pohmakaga vaadatav.
Märksõnadeks: Loll gore, ülepingutatud vägivald, topakad ja oma aja ära elanud gunst-kaadrid ja...mitte üldse nii vilets näitlejatöö.
Muu hulgas esines ka usutavaid dialooge ja häid kaadreid, aga harva.

Lõpetuseks, et kui selle filmi olemasolu eest kunagi pooled eestlased maha lastakse, siis loodan, et pihta saavad need, kes selle filmi valmimise ja promomisega kuidagigi seotud on. Ma tean, et nii see kindlasti ei lähe, aga loota ju võib.

H: 3/10 e. juutuubist saadaval ja ega ta mujale väga passigi.

Filmijutu-Joonas: 2/10
Xipe: 6/10

Órói (Jitters) e. film Islandilt ja ilma viikingiteta

Alustada tuleb mul seekord sellest, et ma olen kapitaalne jahupea. Nimelt suutsin ma PÖFFI vaatluskava koostades Órói sassi ajada Skyskraberi nimelise Islandi filmiga ning eksitusest sain ma aru alles, siis kui filmi alguseni oli veel ca pool tundi ja ma igavusest kavasolevaid filme ületšekkisin.

Tubli olen - kui ennast kahe sõnaga väljendada.

Aga - kuna ma olin ennast juba strateegiliselt kinolähedasse kohta organiseerinud, siis otsustasin, et kaotada pole nii-ehk-naa mitte midagi ning ehkki ma ei saa enam päris täpselt pihta, et miks Judinad üldse mu vaatluslisti sattus, ei saa ma ka olnud filmi kohta midagi otseselt halvasti öelda.

Samas pole ka otseseid kiidusõnu lausuda, kuna oma olemuselt oli tegemist modernse noortedraama tüpaažnäitega.

Teema siis selline nagu ta kipub olema, ehk siis näidatakse seda, et alla 18-e aastase elu on üks suur hunnik probleeme ja konflikte ja noh, nii ta paraku ongi.

Mitte, et üle kaheksateistkümnestel elu teistsugune oleks, aga mingi hetk õpitakse ennast lihtsalt pisi ja otseselt mitte asjassepuutuvate asjade jaoks välja lülitama.

Antud kino puhul võib plusspooleks nimetada seda, et kõrvallood ronisid nii palju esile, et põhilugu jäi pea tähelepanuta. Selle arvelt säästeti vaatajaid alatasase emolõusta vahtimise eest ja sisemonoloogid teemal: "olen - ei ole - olen ei - ole", olid ka välja jäetud.

Noortedraamana : 4/5 e. mulle meeldib realistlik lähenemine, ehk siis ükskõik kui loll ka mõni filmis olnud lahendus ei olnud, oli see täpselt nii loll kui need ka päriselus olema kipuvad.

Festivalidraamana: 2/5 e. ei ütleks, et peaks just olema üks nendest filmidest, mida nüüd ekstra kinno vaatama minna, aga...noh...selline lahja meelelahutus - ei midagi enamat

H: 6/10 e. Skandinaavia filmidel on omad elemendid ja ehkki antud kinos oli näha ka ookeanitaguste pisiosade suurpealetungi, oli maitselt - ühte silma kinnipigistades - tegemist siiski vaieldamatult Islandi filmiga.

IMDB: 7,4/10

Jûsan-nin no shikaku (13 Assassins) e. Athena "Premium"

Nunii, esimene Tartu Pöffi külastus siis sel aastal ja ei saa öelda, et filmiga poleks rahule jäänud. Küll, aga viskan alustuseks paar mädakapsast Ateena kino aedikusse.

Punkt üks, ehk esiteks - õllesõbraliku kinokülastajana olen ma siiralt tänulik võimaluse eest endale seansi jooksul üks-kaks õlut manustada, aga - kas te olete kindel, et A Le Coq Premiumiks nimetatu seebivesi on just see asi, mida pakkuma peaks? Mul olid tõsiselt meeldivad mäletused CE-BH movie night-i saatel lonksatud Aleksandrist ning seetõttu tundus Sassi asemel vastu vahtiv Seepium kui löök allapoole vööd kõigile õlle- ja filmikokteilisõpradele.
Isegi noor müügimees pidi tunnistama, et: "...ega ei ole küll hea jah...", aga ma loodan südamest, et tal oli vähemalt kuskil tagaruumis võimalus midagi muud tarbida - midagi joodavat näiteks.

Punkt 2 - subtiitrid*! Ütlen selgituseks, et kohalikele mõeldud subtiitrid olid ilusad, paraja suurusega, lumivalged ja otseloomulikult vene keelsed ning välismaalastele olid pilgu fokusseerimist segavad pisikesed hallid ingliskeelsed känkrad kuskil all - nagu F? Tahtsite neile ülemere naisevargaist parasiitidele kohta kätte näidata või..ma isiklikult arvan, et fašism peab vutiväljakult ja kinoruumidest väljapoole jääma, aga eks te ise teate...
Aga ok ja see selleks.

Filmi ennast on reklaamitud siin-seal just nimelt lõpus asetleidva ja kolmveerand tundi kestva mõõgalahinguga, kuigi filmi parimaks osaks on pigem esimesed kaks kolmandikku. Jaapanlaste näitlemistasemest arusaamiseks on mul küll vale kujuga silmakaar, aga seekord ma täitsa uskusin neid kahteteist kaadrit, kes kamikadze missiooni enda õlule võtsid.
Kolmeteistkümnes tüüp mõjus mulle see-eest nagu 7 samurai-st ülevõetud halb nali, aga ok - jaapanlased ei saa lihtsalt vist ühtegi filmi tehtud ilma, et seal mõnda veiderdajat sees poleks.
Pealegi, polnud filmi nõrgima lüli väljailmumise ja lõpu vahel enam suurt midagi peale lahingu, ning madistamise ajal tundus ta juba aktsepteeritav. Aktsepteeritav tähendab niipalju kui palju ma olen nõus tunnistma, et mingi ilma igasuguse väljaõppeta tüüp kolgib sõdimiskunsti asjatundjaid, aga see selleks...
Lahing ise, aga kippus oma booby-trappide ja muidu lõksudega natuke lapsikuks muutuma, sest lihtne loogika näitab, et kui kümme matsi on juba kuskile lõksu langenud, siis pealtnägijatest ellujäänuid on juba kaks korda raskem järgmisesse karuauku vedada ning kolmandasse lõksu juba kolmkümmend korda raskem, aga seal jooksid mehed ringi silmnähtava otsusega kiirelt ja rumalat surma saada. Mitte, et see idamaistes mõõgafilmides eriti harv nähtus oleks, aga 13 Assasinsi jättis oma algusega mulje, et seekord tuleb midagi tõsisemat.

Mõõgamängu-äksõnina: 3/5 e. hoolimata sellest, et lubatud kahesaja asemel veristati seal silma järgi otsutades kaks korda suurem arv tegelasi ära, jäi hakkeprotsess ise veidi-veidi lahjaks.

Seiklusliku äksõn-draamana: 5/5 e. klass, usutav, väljapeetud, kaasatõmbav, kütkeshoidev ja lisage veel hunnikuid + hunnikuid positiivsusest tilkuvaid sõnu siia otsa.

Kokku: 8/10 e. Bushido annab sõdalase surma puhul talle igavese au ka siis, kui samurai enda õlgadele võetud ülesannet täita ei suuda, vaid sureb, ning see, kes on oma isanda vastu mõõga tõstnud, isegi kui tegemist on nn. õigustatud mässuga, lendab samuti häbisse - ehk siis samuraikoodeks, mis oli filmis ilusti välja toodud ja otseselt seletamata(!) puust ette ja punaseks tehtud. _______________________
*Näiteks seda, et kes see pahategelane seisuselt oli, pidin ma igaks juhuks pärast wikist järgi uurima, kuna keset ekraani laiutavad ja nagu juba öeldud- lumivalged Rus-subid lausa kutsusid lugema ning enne kui mõistus käratas, et vahi ingliskeelseid, olid need juba tihtipeale kadunud.
Pikapeale muidugi harjusin ära sujuva pealiigutusega, suunal ülevalt-alla ning vastupidi, aga filmi alguses tekitas see parajalt pahameelt.

13 Assassiini mujal:

Trash: 8/10
Joonas: 6/8

Filmiveeb: 8/10
IMDB: 7,8/10

Shortbus e. ava ennast kõigeks ja igas variandis

It's just like the 60's. Only with less hope.

Üks teatud maailmakuulus DJ näitas mulle suvel üht teatud klippi sellest filmist, pärast mida olin ma oma psüühilise tervisele mõeldes sunnitud ka ülejäänud filmi ära vaatama.

Lugu keerleb kamba New Yorkis elavate inimeste üle, kelle seksuaalsed harjumused väidetavalt erinevalt tunduvalt normist. Et ennast vabamana tunda ja lasta nii oma ihadel kui ka kunstilisel poolel rahuldust leida, käiakse üheskoos südalinnas asuvas klubis/salongis nimega Shortbus. Seal avastatakse ennast, uusi inimesi, leidub nii orgiaid kui ka draamat ja isegi üks väike vaene vibreerib roosa muna leiab oma enneaegse lõpu... Niuks.

Peab tunnistama, kui ma teaksin, et kuskil Tallinna keskmes peitub sarnane klubi, siis ma läheksin seda esimesel võimalusel oma silmaga kaema... Kuigi suure tõenäosusega ma pärast paari korda sinna enam tagasi ei kipuks. Filmist rääkides, siis olid erinevates linnaosades elavad tegelased ja antud istumispaigake väga hästi omavahel põimitud. Leidus nii häid dialooge (tooksin esile Sook-Yin Lee ja Lindsay Beamishi vahelise keemia) kui ka ülepakutud stseene, ning vahepealsed animatsioonid New Yorgi linnast lisasid filmile mõnusa tunnetuse.

Mulle väideti, et filmi alguses tunduvad kõik tegelased mingitmoodi friigid olevat, ja et filmi lõpus taipab vaataja, kui valesti ta neid inimesi mõistis. Ega see päris mööda öeldud väide ei olegi, mul endal tekkis küll filmi lõppedes väike vajadus mõnda dominatrixit kallistada, kuid kohati jäid kiiksud ikkagi kiiksudeks. Sellegipoolest on tegu väga muheda ja rahulikult kulgeva filmiga, täis iga hetero-mehe lemmikstseene ja toredaid püante (märksõnaks Jackson Pollock ;) ).

Ja kas ma olen ainuke inimene, keda filmi viimane laul aeg-ajalt kummitab?

H: 8

Gendri: viis plussi
Trash: 9/10

IMDB: 6,6/10

PS! Neiu Eva ei soovita vaadata seda filmi oma koos oma kuti/naissoost kuti, kodus olevate esivanemate ja lukustama uste kombinatsiooniga...

Zack and Miri make a porno e. Swallow my Cockuccino

I like that guy, but if he tries to fuck that little dog tonight for real, I’m calling the Humane Society.

Kunagi esimest korda Virtsus ühel teatud neiul külas käies sattusime kambakesi telekast Zack ja Mirit vaatama. Ma ei mäleta enam, miks me otsustasime tol hetkel jalutamise asemel jääda TV3 (või oli see mõni muu kanal?) võlusid nautima, aga see selleks. Huvi pärast vaatasin seda hiljuti üle koos magava MNCga, ning kuna tema filmivaatamise seisund oli tol hetkel ebaadekvaatne, langeb arvustuse kirjutamise raske ülesanne järjekordselt minu õlgadele. Oh, pauvre moi!

Lugu on isegi omajagu huvitav ja originaalne – kaks näljasurma äärel olevat kentsakate nimedega „sõpra“ otsustavad koos pornofilmi teha, et mitte oma luksuslikust ilma-vee-ega-elektrita-korterist ilma jääda. Nende kahe veatu loogika järgi oli plaan imelihtne, eriti arvestades asjaolu, et juba esimesest klassist saadik olid nad sõbrad olnud, järelikult võisid nad muretult kaamera ees omavahel ja teistega seksida ilma, et sellest hiljem komplikatsioone tekiks. Ehk siis loomulikult on asjasse segatud ka ninnu-nännu love story ning juba algust vaadates võib aimata, et see ei ole vist päris see film, mis lõppeb zombi-rünnaku või lõpubossi alistamisega.

Filmi lihtsus mulle tegelikult täitsa meeldis – kõik tegelased tundusid olevat sellised tavalised tüübid, keda seob ühine perversne huvi ja rahapuudus/inimloomulik ahnus. Ülemängimist esines harva ning hoolimata süžeest jäi film siiski maitsekuse piiridesse – huvitav küll, miks...

Kohati kippus film aga mindki unele ajama, midagi väga pöörast ei juhtunud ja draamat märkasin ma ise filmis ikka liiga harva, et sellist žanrinimetust sellele anda. Kuigi pornofilmile nime andmise montaaž ja killud mulle meeldisid, olid mõned naljad siiski tüütud ja ajasid silmi pööritama, mitte muigama.

Kokkuvõttes, selline keskpärane Kevin Smithi film, mitte midagi väga šokeerivat ega meeliülendavat, kuid tavaliseks kolmapäeva õhtuks diivanil lebotades täitsa sobib. Ja kammoon, Katie Morgan mängib, noh, teoreetiliselt, rumalat versiooni iseendast! Ilmselgelt ei saa see midagi jubedat olla!

H: 6

Teised:

Ruut: 8/10
Soprano: 7/10

Filmiveeb: 6,9/10
IMDB: 6.9/10

Fun fact: Jason Mewes olevat enne oma suurt nude-stseeni igasugu ettevalmistusi teinud – alates intiimpiirkonna raseerimisest, et tal oleks kubemekarvadest mingi südamekujuline disain, lõpetades viimasel hetkel onaneerimisega, et... Noh, arvake ise. Vaadake siis seda kohta ikka hoolega, mees on siiski vaeva näinud! :)

Auschwitz e. Holokaust Uwe all

Oh Uwe, Uwe, Uwe... MIDA sa küll enda arust teinud oled? Maailmale teene? Õpetliku väärtfilmi, mis peaks inimesi mõtlema panema? Või järjekordselt lihtsalt endale raha juurde sahkerdanud nagu mingi selektiivse-kleptomaania all põdev orav? Ma igatahes tean, millist varianti ma ise pakuks hetkel...

Teoorias peaks film rääkima, ülla-ülla, holokausti jubedustest tuues näitena selle kõige suurema konsentratsioonilaagri (with over 2 million kill!). Kahjuks unustasid filmitegijad, mis asi on ajalooline korrektsus, ning seetõttu pakatab film läbimõtlemata klišeedest ja ülepingutatud stseenist, millel puudus muu sisu peale „Vaadake kui kurjad natsid olid!“.

Kui alguses küsiti keskkooli õpilastelt holokausti kohta, siis ilmselgelt asja point oli näidata, kuidas tänapäeva noored pole asjaga 100% kursis* – nad teavad, et see oli midagi jõledat, mingi tuhat juuti vist põletati kuskil ahjudes ja Hitler Hitler Hitler. Aga lõpus teha seda uuesti ja seekord näidata mingit noort karvikut kui mingit ajaloo eksperti? Mis selle point olema pidi? Ilmselgelt oleks mõni, you know, ajaloo ekspert pädevam olnud, ja ilmselgelt ei põhinenud selle kuti teadmised Uwe Bolli väärtfilmil.

Oleks siis film vähemalt tehniliseltki hästi tehtud, aga ei – operaator oli ilmselgelt esimest päeva tööl ja küllaltki häbelik nagu näha, vaesele tüübile lihtsalt lükati käsikaamera kätte ja siis unustati sootuks talle juhiseid jagada.

Ma kujutan ette, kuidas ta võtteplatsil nutta tihkus, seistes seal kõigist eemal ja liigutades kaamerat igaks juhuks veidi paremale-vasakule. Monteerijaga, kelle nime ma IMDBst tuvastada ei suutnud, on mul samuti kana kitkuda. Nn filmilisema osa peal ei kulgenud stseenid absoluutselt mingit loogikat arvesse võttes ja paari koha pealt tundus, nagu monteerija oli enne filmi valmis teinud, siis haaranud peast kinni taibates, et paar olulist stseeni jäid vahele ja need „ah-need-vist-käivad-siia-küll“-entusiasmiga kuhugi toppinud. Samal ajal intervjuudele toppis ta vahekaadreid omaenda igavusastet arvestades ja MITU KORDA SA NÄITAD LAMPI KOHTADES BABY-JEW-HEADSHOT’I??? Ma ei tea enam, äkki Uwe Boll istus monteerijal seljas ja naeris maniakaalselt talle käske jagades, äkki ta tegeles suisa ise montaažiga. Ma ei tea ega tahagi teada.

Olgu olgu olgu – baby-jew-headshot oli kohati isegi naljakas oma ülepingutatuse poolest. Mitte, et terve film poleks ise olnud üks suur punnitamine, meeleheitlik püüe teha midagi tõsist ja näidata, kui kurjad onkud need natsipoisid siis olid ja nende suunas näpuga vibutada. Miks ma selle asemel mõnda stand-upi ei võinud vaadata? Või siis värvi kuivamist?

H: 2 - Baby-jew ja selle kahtlaselt õnneliku ja teadmisterohke õpilase eest, kes lõpus debüteeris. Miks Uwe hoopis sellest poisist filmi ei teinud?

* Sellega on mul VEEL kana kitkuda. Pole mõtet eeldada mistahes riigis, et keskmine keskkooli õpilane jõuab kõiki ühiskondlikult tähtsaid teemasid täiesti läbi puurida ja teada rohkem kui paari üksikut detaili (Hitleri oli tegelikult Tšehhist pärit, onju?). Enamik õpilased teavadki asjadest pealiskaudselt, sest vahepeal on vaja ka matemaatika kontrolltööks õppida, inglise keele esitlus valmis teha ja kehalise kasvatuse õpetajale uus vabandus välja mõelda. Also, tsiteerides MNCd: „Ütleme, mida teab üks keskmine eestlane lätlastest – suurt sittagi. Seega, miks ta peaks juutidest rohkem teadma ?“

Trash: 2/10

IMDB: 4,2/10

Kongen av Bastøy e. Kuradisaare kunnid

Ja järjekordne Norra film minu silme ees ja ei saa öelda, et ta Norra kino ülplaanist väga erinenud oleks.

Teemana üritati näidata kahe erineva isiku ja nendevahelise sõpruse väljakujunemist, kinnises kasvatusasutuses, kuid sinna vahele loobiti niipalju tühidetaile, millede olemasolu saab põhjendada ainult filmi pikemaks venitamisega. Igastahes kippus kogu kupatus juba poolelt distantsil lonkama ja lohisema ning filmiblogijate ametlik arch-enemy, ehk siis härra Une-Mati kippus juba päris avalikult oma seatempe tegema.

Igastahes, avastasin ma hooti, et ma pean pidevalt unega asenduvast huvist viimast välja rebima, et enda silmi kõnealuse ja ilma igasuguse rasvata lumepallisupi küljes hoida.

Kusjuures, kõige kohutavam filmi juures oligi see, et tegelikult ei näidatud filmis süviti pea midagi. Kõik oli pealiskaudne. Seda pealiskaudsust oli palju ja filmi enda tempo oli selline... laisk rabelemine.

Et mitmesse suunda, mitmesse mõõtmesse, mitmele tasapinnale ja igale poole mujale ka, aga tulemus nägi välja nagu juba öeldud - loid rebimine.

Umbes, et tahan küll kohalt ära saada, aga ei viitsi ja kas ikka ja... üldse. Selline Suur ja rohkem väikeisamaises kinokunstis levinud nähtus, et tahaks midagi öelda, oleks isegi nagu midagi öelda, aga ei ütle ja kui nüüd järgi mõelda...siis vist ikka ei olegi midagi öelda ning parem - ütlen kõike....ja/või mitte midagi.

Paha, keskpäraselt paha, sest noortevangla/koloonia eluolu kajastavatel filmidel on omad plussid ning nende vaatamist alustatakse teatud ootustega näha midagi, mis natukenegi mõnda närvisagarat liigutaks.

Kuradisaare kunn, aga ei õigustanud lootusi mitte üheski võtmes ja asemel midagi ka ei andnud. Kusjuures, asi ei olnud teps mitte selles, et tegevuskeskkond sarnanes pigem internaat-pühapäevakooli kui kuritegelike noorte koloonia, Skandi-liberaalsema versiooniga. Lihtsalt, nii kui midagi hakkas toimuma, said sa kohe teada, et tegelikult ei toimu midagi ja lõpus alanud tegelik tegevus, ehk siis lõpuspurdi huvitavuskiirust tuli mõõta ühikutes H/s e. haigutus sekundi kohta.

Mida veel:

Film oli üldpildis muidugi parem kui meie "Ma olen väsinud vihkamast", aga seda ei saa nüüd küll mitte mingiski variandis kiituseks pidada. Ehk siis jah, kokkuvõtteks - igav ei hakanud ja tegelaste tegemised tekitasid ikagi huvi, aga lõppmulje jäi äärmiselt kesiseks.

___________________

Noortetürmi-draamana: 3/5 e. Stampssteenidest möödaminek oli antud juhul ju positiivne, aga nende asemele oleks tulnud midagi muud panna.

Äksõn-draamana: 2/5 e. draamatikat natuke ju oli ja seda suudeti ka madalal leegil hoida, aga nn. äksõnit oli vähem. Ehkki - jah...lugu oli, aga esitust paraku ei olnud.

Koondhinne: 5/10 e. Tühjadesse kohtadesse võib ju alati lund lükata, aga peamiselt assotsieerub lumi siiski külmaga ja seda sama võib öelda ka selle filmi kohta.. jahe ja veniv.

Teised:

Kober: 6/10

IMDB: 7,5/10

Filmiveeb: 5/10

Killing Bono e. film Bonost ilma Bonota

Kuskil keset suve Vatlas rännates soovitasid mu stoner-sugulane ja tema tolleaegne silmarõõm vaadata mingit uut U2 filmi nunnude noorte briti näitlejatega. Siiamaani istus see film mu kõvakettal, vahepeal jõudsin ma juba selle ära kustutada, ära unustada, meenutada, uuesti hankida, jälle ära unustada ja siis lõpuks ära vaadata.

Nüüd ma juba kahetsen, et seda varem ei teinud. Film ei räägi otseselt mitte U2 sünnilugu ja kuulsuse kogumisest, vaid nendest osapooltest, kes hoolimata ühisest algusest ja võrdväärsest püüdlikkusest kõigest muust ilma jäid. Sisu ei ole tegelikult väga tõetruu, kuid kuna tegemist on IMDB sõnul komöödiaga (???), mitte dokiga, siis ma ei näe mingit probleemi. Pigem vastupidi – režissöör Nick Hamm on lugu väga hästi oma nägemise järgi mugavdanud ja teinud sellest omanäolise linateose. Iga kord, kui mitte-U2 bänd lavale ronis, tekkis tunne, et NÜÜD nad löövad läbi, NÜÜD on nende hetk – tunne, mida oskuslikult purustasid vennad McCormickud ise reaalsusele otsa vaadates, kus igal pool vaatasid neile vastu pilvelõhkujasuurused Bono plakatid ja endi sponsorite pettunud näod. Kõigele andis veel lisavürtsi kahe venna omavaheline konflikt ja vanema venna sisemised heitlused, mis pealtnäha sundis teda tegema naiivseid otsuseid, kuid mida kaugemale film jõuab, seda sümpaatsemaks tema käitumine muutub.

Mis mind ennast häirima jäi oli esiteks tobe topeltlõpp. Pinge jõuti juba ilusti lakke keerata ja aju mõtles välja vähemalt 10 erinevat stsenaariumit, kuidas asi võiks lõppeda, ja siis... Läind see trall oligi ja asendus hoopis kiire ja igava komejandiga. Teiseks – kuigi kaks peanäitlejat Robert Sheehan ja Ben Barnes (kuulujutud vastasid tõele – nunnud on nad tõesti) suutsid omavahel hästi mängida ja keemia oli muidu õige, siis Sheehan tõmbas seda kvaliteeti veidi alla. Olgugi, et ta on Barnesist tõesti noorem nii päriselus kui ja filmis, jäi tema nooruslikkus ja lapsikus kuidagi tüütama... Nagu Ivan McCormick vananes ainult teatud ikka ja sealt edasi enam ei viitsinud.

Aga hei, pole head ilma halvata ja häid kohti selles filmis jagus. Vägagi kaasakiskuv süžee ja meeldivalt konfliktne karakter Barnesi näol annavad sellele filmile kõvasti plusspunkte. Filmil jagub ka parasjagu stiili ja huumorit, et mängida välja ka tõsisemaid stseene ja hoida vaataja tähelepanu. Komöödiaks ma seda päris ei nimetaks, või siis segaks ma sinna žanrinimetusse veel ka draama (tragikomöödia?), aga nalja saab küll parasjagu ilma, et see kunagi pealetükkivaks või tüütuks slapstick’iks ei muutuks. Tasub mitte karta bono-konsentratsiooni pärast ja ära vaadata.

H: 9

PS! Film linastub ka sellel aastal JustFilmi raames, lisainfot leiate JustFilmi kodukalt. NeiuEva annab oma garantii, nii et kasutage juhust! Saate korraga lapsi toetada ja ka meeldiva kinoelamuse :)

I leave you alone for five minutes and you’re snorting drugs at a gay party! What would mum say?

Game Of Thrones [S1] e. Intsestide eripärast raudtroonide läheduses

Selgituseks:

Kui juba sarjadest kirjutamiseks läks, siis virutan ette ka juba tiba aega tagasi sisseahmitud - just nimelt sisseahmitud - seebika nimega Game Of Thrones, mis hetkeseisuga moodustab minu seebitopi tipu.

Tõsi küll tunnistan, et raamatut pole ma lugenud, aga eilsest saadik olen ma kohalikus raamatukogus selle ootejärjekorras. Mitte, et ma kavatseksin hakata suuremat hunnikut raamatuposte treima, aga mene sa tea...surm kraabib ikka oma varesejalad sinna kus seda kõige vähem oodata on, nii-et mille pärast, siis minagi teistmoodi talitama peaks...

Lihtsalt otsustasin, et liisk peab üle Rubico langema ning ehkki ma väldin igasuguste eepiliste raamatusarjade ettevõtmist - viimasena loobusin Pratchetty kettamaailmast - siis seekord paistab asi seda väärt olema, et erand teha, aga see selleks ja nüüd...


...seebist endast.

Kui Ulmeguru jonnis just mõni päev tagasi, et sarjaosad olid ilma igasuguste ja mitte-kuhugi-viivate alllugudeta, siis mina pean seda üheks selle sarja plussidest.

Olgem ausad, enamus neist minilugudest, mis pliiatsist väja imetakse, tavatsevad sarja arenedes kuskile suvalisse suunda areneda ja sõna arenema ette ja taha käivad jutumärgid.

Mul ei tule hetkel pähe ühtegi sarja, mis nende sub-stooride all enam või vähem-enam ei kannataks, sest pole saladus, et nii kui sarjategijatel esimene loomekriis näkku lööb, haaratakse varmalt ulmeriiuli halvimalt leierdatud osa kallale.

Või siis on tulemuseks see, et keegi pidevalt kukub kuhugi, ehk leiab kedagi või murrab midagi - sick of it !

Ühesõnaga oli GoT sellisest pahnast vaba ja seetõttu ei tekitanuid ka vaatamine mitte mingeid raskusi ja veel vähem oksereflekse.

Sry kõigile, aga minu jaoks jooksis Troonide mäng igatahes oma mitte-kuskil-lõppevatest episoodilõppudest hoolimata sujuvalt ja pakkus ette ja taha nii üllatusmomente kui ka kõik muud, mida ühelt seebilt oodata võib.

Vigiseks ainult selle kallal, et lõpulahingut polnud suudetud filmida, aga samas on mul ka kuri kahtlus, et kas Spartacus B&S-i pilootosa stiilis digilahing sinna ka väga sobind oleks, aga jah - vähe usutav, et telesarja tootmiseks mõeldud rahadega midagi muud kokku oleks klopsind ja seega ok....anname andeks

H: 9/10 e. kuna pole raamatut lugenud, siis ei oska ka viriseda selle üle, et kui ebaromantiline oli Khal Drogo ja kui palju näidati mune ja kui vähe näidati hunte - muid erinevusi ma oma kaasvaataja etteheidete baasil ei tuvastanud.

PS. Ja endiselt ei taha keegi minuga Game Of Thrones-i lauamängu mängida, ehk seda mängima kutsuda - ma teile veel ehitan . Sulle, mu kallis Big-O, ehitan ma veel eriti ehitavalt !!!!

Teised:

Trash: 9/10

Cockrain: 10/10

Full-Metal-Ove

Filmiveeb.ee: 9,4/10

IMDB: 9,4 /10

Le Compotieux 11 e. filmiriba filmidest..

...millest ma ei taha/ei viitsi/ei näe põhjust pikemalt kirjutada.

Last house On The Left

Oli film, mis pidi olema nii kuradi brrrrutaalselt õudne, et seda vaadates pidavat lausa brrrrutaalselt õudne hakkama - või midagi sarnast.

Brutaalselt igav oli ta küll, brutaalselt loll lõpp jäi kohe eriti hästi meelde ja nüanss, et ma brutaalselt lolle filme ei salli, püsis ka vaatamise ajal meeldes.

H: 3/10 e. .........absoluutne tühjus.

Griff The Invisible

Filmi näidati mulle väidetavalt selle pärast, et seal pidavat näitleja olema.

Ei olnud või vähemalt silma igatahes ei hakanud. Lihtsalt kamp suht tuhme tölle ja töllitare, kes oma olemuse kohta üllatavalt hea sisuga filmi olid sattunud.

Ärge nüüd saage valesti aru - mitte, et filmi stoori midagi ülihead oleks olnud, ei olnud, aga halb ka mitte. Minule kui mitte-eriti-superhiiro-sõbarlikule-tegelasele oli see film lõppkokkuvõttes siiski kõvasti vastuvõetavam kui algustiitrite ajal tundus, aga üks näitleja oleks ikkagi võinud sees olla.

H: 6/10 e. tegelt see tsikk - Melodie - nagu isegi veits nagu isegi veits ju vastuvõetav isegi ju oli..

Postal

...oli kokkuvõttes üks suur-suur rodu igasuguseid piire ja norme ületavaid nalju, mille ühine nimetaja oli see, et nad kõik olid suht kehvad...Ei olnud naljakas, ei olnud lihtsalt.

Tegelikult suutis UB seekord isegi enamat: Spoiler! Filmis oli stseen kus George W. Bush ja Bin Laden kepslevad käsikäes üle aasa ning taustaks on kõrguvad tuumaseened ja ISEGI SEE EI OLE LAHE....

H: 3/10 e. kunagi oli mu arvutis Postal 2-e nimeline mäng, mis lihtsalt vedeles seal. Ise mängisin seda vist korra või kaks ja lõpetasin siis kui selgus, et laibale pealekusemine on mängu hiilgemoment ja mingi muhmeedlane mind õnnitluseks granaadiga viskas.. Igastahes olin ma sunnitud selle maha võtma, kuna Kirka harrastas seda minu juures pelamas käia.

Postali film kaob igastahes veel kiiremini ja seda puhtalt selle pärast, et ma teist korda ei hakkaks mõtlema, et: "ÖÖÖÖ...mis seal siis huvitav oli..ei mäleta, vaataks üle?"

TARTUFF 2011 e. tagantjärele tarkus

Tartuff-iga läks nagu läks, ehk siis osalusprotsenti kahandasid nii vihm, Winni Lõunaosariikide turnee, laiskus, puhas väsimus, kui ka huvipuudus paljude näidatavate filmide vastu. Fakt ju siiski, et kuni 80 % säänsete festivalide filmikavast on parimal juhul kõlavate režkanimedega keskpärane rämps, 10 % omab mingit camp-väärtust ja 10 % on siis see osa, mida tõesti vaadata tuleks.

Näitusena jätsin ma silma pilgutamata vaatamata Von Trieri Melanhoolia ja inimeste järelreaktsiooni järgi ei ole mul põhjust oma otsust kahetseda.

Les amours imaginaires(Heartbeats/Kujuteldav armastus)

Oli siis üks sellest 85%-i kategooriast. Tean, et keegi pole täiuslik ning eksimatu, aga Ematapu tegijalt poleks ma sellist mittemidagiütlevas käändes tühipunnitamist ja klassikaliste väärtstseenide mõttetut sissetoppimist küll oodanud.

Kunst kunstiks, aga ilma värskuse või originaalsuseta on see tühi ja labane kopeerimine ja kopeerimine ilma omapoolse käejooneta on parimal juhul mõttetus ning halvimal juhul plagieerimine ning pehmelt öeldes, mitte just väga aplausiväärne nähtus.

Ehk siis tegemist on filmiga mida on sekund-sekundihaavalt tehtud kindla sihiga filmimaailma ruigavatel suureunuhhidel orgastilist kõhulahtisust tekitada.

Veel rohkem lahtiseletades on tulemuseks film, mille puhul kasutavad need teatud isikud sõnaühendeid nagu sissetoomine, austusavaldus, sügavkummardus ja mille kohta kirjutatakse kümne aasta pärast vabandavalt, et: "Dolani teine ja kahtlemata nõrgeim film, mille tegemise ajal ei olnud tema käekiri veel nii väljakujunenud ja tänu noorusele või liigsele entusiasmile bölaböla-onaona" .

Veame kihla ?

H: 2/10 e. Kas keegi teab raamatut "Teeme ise väärtfilmi - 100 punkti raudvara" - ei tea? - Dolanil on see igastahes olemas. Vaadake Heartbeatsi ja veendute selles.

Lääs on Lääs (West is West)

Jäi paraku poolikuks, kuna hetkel mil ma filmi süvenenud olin, ühinesid minuga Eva ja Maarja ning tulemuseks oli filosoofiline arutelu filmifestivalide võimalike arengusuundade üle, peale inimkonna edasitungi avakosmosese äärealadele.

Aga sellepõhjal mida näha õnnestus võib öelda, et suht muhe vaatamine, ehkki tagajalgadele ei ajanud, sest istekohtade puuduse tõttu olin ma nendel juba kümme minutit enne filmi algust.

H: Cancelled

Benda Bilili !

Ei tahaks küll mingite raamide pooldajana näida, aga minu arust on dokkfilmi soovituslik maksimaalpikkus siiski 50 minutit(või 30 min per seriaaliosa) Erandiks muidugi variant, et tegemist on filmiga, mis lisaks põhipunktidele üritab pilti veidi laiemalt haarata.

Viimase puhul küll säänsega tegemist oligi, aga laiemalt haaramise, ehk siis Aafrika probleemide näitamisega kahjuks rohkem kui väherahuldavalt hakkama ei saadud, sest dokkarist ma ootaks eelkõige informatiivust.

Pean silmas, et kui tahad midagi näidata, siis näita ja rohkem ning soovitavalt seda mida pole juba kümneid tuhandeid kordi näidatud.

Aafrika probleeme puudutav osa oli see nn. tüpaaž, ehk kehvem/korduv osa samateemalistest filmidest ja sissetopitud ning keskel näkkukargav ja lasteaiatasemega lavastatud peksusteen oli debiilne.

Muus osas aga pole palju jonnida. Lisaks usun, et kodus vaadates poleks ma filmi pikkuse üle niipalju kräununud ning lastehalvatuse ohvritest bändimeeste tegemisi-toimetusi oli koos Lassie, Eva ja Isa Pjotr-iga* ( high-five! ) lausa lust jälgida. Kirsiks tordil oli veel ühe kaasvaataja poolne noomitus, hirmsõna "neeger " kasutamise eest neegrite aadressil.

H: 7/10

*Kaugemal veel: Dream, Cockrane, Onu Kalver, Jaanus(?)

Mar Adentro ( The Sea Inside/Sisemeri)

On nüüd see koht kus ma tahaks kirjutada hoopis paar sõna sipelgafilmist, lüüa post kinni ja kaduda kööki midagi söödavat vaaritama ning seetõttu ütlen et oli hea, oli ehe näide sellest, et ka kulunud teemal annab head ja omapärast filmi teha.

Minupoolt kardetud ja Eesti filmile omaseid jõllitussteene praks polnudki, Heartbeatsi madalikule ei triivitud ning seetõttu jäin - hoolimata minust paar rida eespool istuva potentsiaalse naiskorvpalluri taha peitunud subtiitritest ja minu all lagunevast toolijalast - nii filmi kui ka selle vaatamisega igate rahule.

H: 8/10 e. jah, edaspidi paluks tasapinnal paiknevate tooliridade korral panna subakad ülesse.

Empire Of The Ants ( Sipelgate impeerium)

...Antsude impeeriumist ei viitsi ma ka eriti kirjutada ning lihtsalt mainin ära, et keegi pahatahtlik inimene oli korraldanud selle vaatamise hirmebamugavate istekohtade ja võimsate kõlaomadustega Vanemuise ringauditooriumis. Viimase "pisiasja" tõttu jäi arusaamtuks 75% tekstist ning ka see oluline seik, et miks kuradi pärast oli seal jäätiseputkasse topitud sipelgas, kes inimestele mingit aurumälli näkku puhus ja mis mäll see oma olemuselt oli ? Sipelgamäll?

H: 8/10 e. olenemata sellest, et vaatamismugavus võrdus Dr. Mengele protseduurideruumis viibimise või Hispaania saabastes kankaani tantsimisega oli film üks vana hea old-school horror.

Seega lõpetan ning mainin veel, et kuna erinevatel põhjustel jäid vaatamata:

As if i am not there,

Hold om Mig(!!),

The Pipe(!!) ja

Shan zha su zhi lian, siis võite mind alati neid vaatama kutsuda.

Hviti Vikingurinn e. Valgenahaliselt valge viiking

Valge Viiking on nagu pealkirigi ütleb, üks rassistlik film valgest viikingist, kes läheb neegerviikingite juurde ning ütleb, et te ei saa viikingid olla, kuna te olete valet värvi alaminimesed ja viiking saab olla ainult valge. Pärast seda paneb valge viiking poole aafrikast kõrvadele ning teise poole saadab hiina tossuvabrikutesse orjatööle. Filmi peasponsoriteks olid nii KKK kui ka John McCain ning Lõuna Osariikides on see koolide kohustulikus õppeprogrammis, vat nii.

Aafrika retsimise vahele mahub ka Norra kuningas, Olaf Püha, kes peab oma rahva ristimise eesmärgil verist ristiretke selle sama rahva vastu, räägib Valge Kristuse kujuga ning röövib peale paganlike pulmade laialajamist pruudi, Embla, kes on juhtumisi fimi peategelase, Askuri, naine.

Saades teada, et Askur on Islandi Targeima Vanema poeg, annab ta poisile võimaluse Embla tagasi saada, aga enne peab poiss laskma ennast ristida ning sama operatsiooni läbi viima ka oma kodusaarel. Paraku on, aga asjad nii, et Askur ei suuda kristlust just väga tõsiselt võtta, tema suursugune isa pole teda kordagi oma silmaga näinud, tema vennale ei meeldi temast vanema mantlipärija olemasolu ning Islandlased pole Kristlusest eriti vaimustatud ning võimalik, et Olafil on ka Emblaga hoopis omad plaanid - seis on nadi nagu öeldakse.

Kolmas osa siis Hrafn Gunlaugssoni kaarnatriloogiast ning ei saa öelda, et oleks halvem kui esimene, aga teisele jääb alla. Filmile, kui ajastu või mingit kultuuri tutvustavale filmile ei ole midagi ette heita ning nii siin-kui-seal nimetatakse seda kõige autentsemaks viikingifilmiks - millele siinkribaja vastu ei vaidle - aga filmi kui põnevusfilmi kohapealt esineb kõvasti puudujääke. On huvitav - on, aga kohati on teos isegi Islandi fimi kohta liiga hüplik ja mõned probleemilahendused kole lihtsakoelised. Selles mõttes lihtsakoelised, et modernse ja küünilise inimesena ei suuda ma uskuda kuidagi nende toimimisse, aga mene tea...Kristus tekitas ka ju sensatsiooni oma kolm-päeva-hiljem-tõusen-surnust-üles värgiga.

H: 8/10 e. te saite muidugi kõik aru, et see esimene lõik on lihtsalt küündimatu möla ning varahommikune katse huumorit aretada ja sõnapaar "valge viiking" tähendab ristitud viikingit.

Kaarnatriloogia eelmised osad

The Flight Of The Racen: 5/11

The Shadow OfThe Raven(Kompotis): 9/10

The White Viking/Embla - The White Viking(US)

(Norway -Denmark-Sweden 1991)

IMDB: 5,8/10

Wikipedia

Film youtube-s, Eng subadega. Playlisti link.