Le6ion of the Dead e. meanwhile in California

Ilmselgelt on liiga palju aega möödas sellest, kui ma olen sunnitud kinomaailma tippteoseid vaatama ja neid asjakohaselt hindama vastavalt sellele, millist ajukahjustust need mulle põhjustavad. Antud film on hea näide sellest viimasest näitest, ning kahjuks pidin ma enamikku sellest ka üksi läbi elama. Enda kaitseks pomises MNC, et on selle filmi vaatamist juba neli korda alustanud, mille järel ta õndsalt ekraanile selja keeras ja kõik padjad okupeeris. Mina aga nii lihtsalt juba alla ei anna ning, hambad ristis, kannatasin selle filmi kuni viimaste kaadriteni välja, isegi vähkresin pärast unetult seda linateost mõtteliselt seedides.

Ma siiamaani pole päris kindel, millest antud film üldse rääkis või rääkida tahtis. Kaks pooletoobist stonerit rööviti ära väga optimistliku vanaonu poolt, kes lausa rõkkas rõõmust oma uue saagi üle - cut to kaks armetut saatana käsilast proovivad ükshaaval inimesi nottides armeed kokku panna (kui leegion = 4500+ meest, siis ma tahan teada, kaua see neil aega võis võtta...) - cut to mingi blond tüüp, kes on saatan aga samas ei ole saatan, näitleb rämedalt üle - keski baaridaam armub nalja viluks ühte pooletoobisesse, kes imekombel plahvatuste saatel põgenes - vahepeal lendab motikas õhku... Oeh, kas ma tõesti pean jätkama?

Lihtsalt öeldes jooksis kogu stsenaarium ligadi-logadi, voolates lõpuks kokku mingiks kahtlaseks halbade-naljade-sünnitiseks. Enamik huumorist koosnes ülepakutud slapstickist ning näitlejad olid ausalt öeldes kõik sellised alla-keskmise-taseme-ja-palga liigist. Võin paar plusspunkti anda mõne üksiku kollilõusta eest (nt Geena ilus naeratus), kuid isegi selles osakonnas oldi moosi ja rohelise värviga üle pingutatud.

Ärge laske plakatil end õnge tõmmata – 90% ajast passib Saatana hirmus armee baari ukse taga samal ajal, kui baari sees proovitakse meeleheitlikult eelnevalt mitte-tutvustatud ja mitte-tähtsaid tegelasi ükshaaval traagiliselt ära tappa... Ma ei teadnud poolte nimesidki, miks ma oleks pidanud siis nutma puhkema, kui neid vähemaks jäi?

Mulle lubati "Jay and Silent Bob, ainult et tulnukatega", aga lõpptulemus oli pigem selline „Skinned Deep“ meets „ Bio-Dome“, aga vähemalt „Skinned Deep“ oli kohati naljakas ja „Bio-Dome“... Ok, „Bio-Dome“ oli lihtsalt nõme. Kokkuvõttes – mõttetu vaatamine, aga vähemalt saan ma järgmist halba filmi vaadates end lohutada, et „vähemalt see pole „Legion of the Dead““.

H: 2

IMDB: 2,9/10

The Call Of Cthulhu e. ph'nglui mglw'nafh Cthulhu R'lyeh wgah'nagl fhtagn

Algselt pidin ma tänase õhtu veetma koos kaaskirjutaja ning kinotäie filmihuvilistega Immortalsi vaadates, aga juhtus nii, et seda ei juhtunud ning pärast seda kui NeiuEva oli kriitilise pilguga kõik mu DVD -d ja asjad üle vaadanud ja otsustanud, et need võiks vabalt põlema panna, rebisin ma kuskilt - võimalik, et kükloopsest ehitisest - välja plaadi, millele oli lohakalt, ehk justkui kiirustades kantud saladuslik kirjarida Cthulhu kutse. Hei, kui teile sobib, siis ma võin kirjutada, et see kirjarida oli hoopis mingis vanas ja võõras keeles - inglise näiteks - ning-et read loitlesid pahaendeliselt, aga ok...jätame ära ning see selleks.

Kui aus olla, siis polnud mul suurematki aimu sellest, et mis kirjeldamatud õudused mind plaati peale pannes tabavad ja seda suurem oli mu üllatus kui selgus, et ühtemoodi silmakommi asemel õnnestus mul etterebida hoopis teine ja võimalik, et ka nauditavam vaatemäng.
Viimase rea selgituseks nii palju, et CoT on tehtud eelmise sajandialguse vaimus ja tummfilmina. See tähendab, et filmi vanuses küll eksida ei ole võimalik, aga see eest on kogu kupatus selline, milline võiks üks tänapäevane tummfilm olla.

Kiituseks võib veel öelda, et on tunda, et tegijad ei ole enne filmi väntamise kallale asumist lugenud mitte ainult Lovecrafti, vaid vaadanud ära ka kindlaksmääramata hunniku tummfilme ja eriti vanade ja muude koolide õudusfilmide klassikat - Nosferatust ja Metropolisest rääkimata ja käiku on lastud kõikvõimalikud vahendid, et must-valgest pildist viimast välja rebida.


Õudusfilmina: 3/5 e. oli ja ei olnud ja ma pakun, et Lovecrafti ja üldse õuduskirjanduse/filminduse austajad hindaks seda kõrgemalt, kuid minul on kombeks sellised teetassid Märtsijänese ette lükata.

Silmakommina: 5/5 e. siis nagu öeldud - kõik mida annab papist teha on tehtud ning pilt lööb kohati pahviks. Üle pika aja film millest oli lausa rõõm shotte võtta.

Kokku: 8/10 e. Suuremat horrorilaadungit sealt ei saa või kui kellegil on kombeks thrillerit vaadates närvikõdi tunda, siis seda ka vast mitte, aga lihtsalt visuaalse pildi ja mitmetest flashback-idest koosneva kolliloo nautimiseks on film igate perfektne.

Trash: 8/10

IMDB: 7,3/10

Red state e. Uskuvad hullud ja muud loomad

Algus:

Usuhulludega thrillerid mulle meeldivad, kuna pole palju lahedamaid tegelasi kui näiteks piibliga vanadaam, kes õunavargaid enda keldrisse lukustab ja neile Piiblitsitaatidega ülekirjatud relakaga "Sina ei pea mitte himustama oma naabrimuti ubinaid" seljale lõikab. Ka kõnealuse filmi kohta saab öelda, et : "Krt, oli trilliv" ja ehkki kohati natuke rumalavõitu, oli film siiski mõnus lindijooks ja seda kuni viimase lõpusirgeni. Muuseas, seda hoolimata sellest või pigem just sellepärast, et erilist sadistlikku hakketööd, hingepuhastuse nimel, seal ei toimunud...

Stoori -

... ühed õige tüütuma filmikarakterid, ehk kiimas teismelise poisid otsivad netist endale vanemat või ükskõik mis eas rouvat ning põhikriteeriumiks on, et ta peab olema nõus nendega seksima. Selleks, et ette teada sellise avantüüri halvastilõppevust, thrilleri tüüpi kinofilmis, ei pea just prohvet olema, aga see selleks. Olgem ausad, kui palju ikka leidub filme, mille süžeekäiku üldjoonteski juba esimesel veerandil ette ei aima - vähe ja seega endiselt - see ka endiselt selleks ning laseme aga edasi ja ütleme, et edasi läheb poistel pahasti. Enamusel neist vähemalt ning vähemusel läheb vähem pahasti ja siis tulebki see lõpp...

Aru ma'i saa..

(spoilerdan vähe !)

Miks peab kõik ära seletema, nn. lahtine pasunaversioon oleks minule, kui religion-related-thrillerite austajale palju rohkem meeldinud, aga jah.. Nõustun, et filmi lõpu üle vingumine on suht jabur, kuna ei mina ega lavastaja pole üks ja sama isik ning vaevalt, et me ka ühes mõttemaailmas kunagi kokku põrkame, aga kokkulapitu hõnguga mannetuse peaks ju siiski ära tundma.

Igastahes, lõpplahenduse nõrkus ja karakterite kohatine ebausutavus maksis kätte ning juba 5 minutit peale filmi lõppu ei olnud ma kõnealuse kinopildi headuses enam väga kindel. Siiski, Kevin Smith-i kohta üllatavalt hea tulemus - arvestades tema eelmiste filmide ampluaad, olemust ja sihtgruppi - põhjust mütsikergitamist teeselda, kuid siiski ainult teeselda. Ootan edaspidiseid katsetusi vähe tõsisemate filmide valdkonnas.

Religion-related thrillerina: 3/5

Lihtsalt thrillerina: 4/5

Kokku: 7/10 e. kui sa oled juba jõudnud röögatada, et "OMG , milline kuradima hea püant, raisk", siis on ikka meel mõru, kui mõned minutid hiljem selgitatakse, et: "Oh-ei, oh-ei , mis sa nüüd - ei ole üldse nii lahe..."

Kober: 8/10

Kinoprojektor/Sticka: 6/10

Kermitos: 3/10

Filmiveeb: 8,5/10

IMDB: 6,4/10

The Prophecy, God's army e. ment, Lucifer ja kaks (min.) suitsevat inglit

Näete - kuna ma ise olen laisk..khm...äärmiselt hõivatud, siis hankisin külaliskribaja.

Salut to NeiuEva - Alle sagen JA!

-MNC

___

Pole ime, et ma imeharva filmiarvustusi kirjutan – kui ma sekundipealt pärast filmi vaatamist seda ei tee, unustan ära kõik detailid, mis mulle närvidele käisid!

Sellepärast ongi mul tagantjärgi tarkusena The Prophecy’st küllaltki positiivne mulje jäänud. Mitte midagi otseselt meeliülendavalt, kuid sellegipoolest hää. Algus oli lööv, kuid esimene pool tundi ei suutnud mind üldse haarata, edasi hakkas juba asi looma. Ju siis atmosfääri loomine vajas omajagu aega ja vähemalt polnud see asjatu. Stoory polnud midagi uut, pigem oligi rõhk asetatud karakterite ja piisavalt tumeda maailmapildi loomisele.

Aga ai – Walken ja Mortensen! Where’s a girl to look? Peaingli ja vanakuradi kohta olid nende karakterid tegelikult üsna sarnased – enamjaolt sünged, tõsised ja rahulikud, oma pisikeste nunnude kinnisideedega, kuni nad järgmine hetk kellegi südame seest rebisid või põlema panid – mis andiski kogu asjale mõnusa püandi. Eric Stoltz’i karakter jäi mulle ka miskipärast hästi meelde, kuid antud juhul ei mängi vist andekus väga olulist rolli... Muidu kubises film tuimadest näitlejakaladest, kes monotoonselt oma päheõpitud tekste ette kandsid – meenutas mulle miskipärast keskkooli ajaloo tunde.

Kokkuvõttes oli film tavaline tõsine religion-thriller, mille vahel oli mõned idiootsused (tahtsin seda koorilaulu hammustada..), mõned ülimõnusad stseenid („Little Ralf Sauter, how I loved listening to your sweet prayers every night...“) ning kogu kremplit hoidsid koos põhiliselt kaks näitlejat. Kuna igast tegelasest prooviti punnitada välja kedagi üliägedat, pidi sisu selle võrra natukene kannatama, kohati oleks võinud...

Tegelt – savi! Lucifer plahvatas ronkadeks!

H: kuskil 4-7. Done.

(No sorry, ei leidnud normaalseid pilte.... - MNC)

Le Compotieux 9 e. filmiriba filmidest...

...millest ma ei näe põhjust/ei oska/ ei viitsi pikemalt kirjutada.

Sucker Punch

...on Zack Snyder-i toodetud sügavsisuline versioon Charlie Inglitest, ehk siis film, mille botoxist, loll-vidin-make-upist ja push upist tilkuvad filmirullisendimeetrit sisaldavad endas efektimärulile kohast igavust, rumalust, fantaasiavaegust ja veel kord igavust.

Tegemist muidugi filmiga, mis on mõeldud puhtalt turbohelide saatel suurel ekraanil möllama, AGA...

Miskipärast ei usu ma grammigi, et see ideedevaesusest, lihtsalt nõmedusest ja ülitüüpilistest ning jätame-kõik-võimalused-kasutamata-tüüpi stampäksõnist koosnev jampstükk suudaks kellegi huvi kauem kui teise nö. tantsumadinani enda küljes hoida - ei usu lihtsalt ning seega tundub IMDB-s olev ja 6,2-st pügalast koosnev hinne mulle jälle millegi äärmiselt imelikuna.

Sry, aga minus tärkab kuri kahtlus, et peamised hindajad on olnud kinostuudiote sekretärid ning filmisosalejate niigi paljukannatanud lähedased.

Aga jah, see selleks ning ütleme, et oli halb, oli igav ja peategelajanna suutis esineda sama ilmeka ja isuäratavana nagu kunstripsmetega ersatsjäätis.

Võib muidugi olla, et lõpus olevad madinavahed olid huvitavad, aga alates missioonist "Kill baby-dragon" ma enam neid vaadata ei vitsind ning tegelikult ei olnud rongini jõudes mul ka enam mingit viitsimist seda põhiosa, ehk tobetampi jälgida...lagi oli palju huvitavam, aknatagune purjus suburbaanlaste möla asjalikum ning isegi põrand tundus millegi hämmastavalt paeluvana.

H: 1/10 e. põrgulikult nüri ja minu meelest on juba korduvalt tõestatud, et erirühmlase kombel mööda seinaääri liikuvad tikkonts-miniseelik-miljonimeik vidinad näevad erakordselt tobedad ja täiskustult lambalikud välja, seega...ah sitta'h.

All the boys love mandy lane.

Üks seda tüüpia slasher-horroritest milles nagu oleks potentsiaali, aga seda ei kasutata ja mille alguses antakse sulle vihje ja mille lõpus on huvitav twist, aga kuna tee selleni on nii kuradi tõbine, siis ei ole sul selle twisti olemasolust isegi mitte pohhui, vaid sa suht-koht vihkad seda, kuna on ilmeselge, et see raibe tahab kino veel paar minutit pikemaks venitada..baah !

H: 3/10 e. laena mulle tukki Vanemuine...Muidugi, khm, tunnistan, et tekkis ilge tahtmine loomakorjustega täidetud augus ameleda - mitte haisu pärast !

Stake Land

Pff...parem kui The book of Eli ja Priest, aga paraku ei midagi, mis kutsuks seda uuesti vaatama või üldse mäletama.

H: 5/10 e. enamus punktidest tuleb sellest, et tegemist oli postap-filmiga.

...ja SEE koll siin pildil on SEE, mille pärast ma seda kino üldse näha tahtsin ja ma spoilerdan, et isegi SELLE kolli peksmine oli igav....

Cube Zero e. inimesed kuubis "Null"

Kuubi triloogiast on Nullkuup mu vaieldamatu lemmik ning ega peale esimese osa talle miskit nagu konkurentsi pakkumas polegi.

Paraku on bekatimõõdus õuduka kohta kaks head filmi kolmest niigi üllatavalt hea tulemus. Tuletagem meelde, et hirmufilmi teine ja kolmas osa sisaldavad tavaliselt lihtsalt rohkem gore-t ja veel odavamaid karaktereid ning neljas ja viies osa tehakse eellugudena, mis - vastupidiselt paar rida üleval pool kirja pandud odavkarakterite-gorejada ajaliinijärgsele loogilisele käigule - sisaldavad mainitud mälli veel kordades rohkem.

Sisu poolest kukuvad nad muidugi kuskile auku, aga jah, orgaanikat lõhutakse rohkem ning peale Resident Evil-i ei tulegi naguinii pähe ühtegi seebimõõtu filmi, mille kolmas osa kõige positiivsemate järelmõjutustega oleks.

Igastahes, eelnevad kaks lauset oleks võinud vabalt ära jätta, juhul kui mul oleks kohe pähe tulnud kirjutada, et: "Triloogia teine osa, ehk Hüperkuup on oma olemuselt tiba teine rada kui esimene ning kolmas, ehk Nullkuup on eelloona aktsepteeritavalt rumal, et õudukate puhul harva väljamängitud "realistlikus" ja "õõvaefekt " segama ei hakkaks."

Olgu, hakkame lõpetama ja ütleme siis otse välja, et täitsa tore kino oli ning nii esimene, kui ka kolmas film, peaksid igale lihahakke-horrori fännile nagu kohustuslik kraam olema, sest vereputru ja happelise olemusega sulamisprotsesse esineb, karakterid on sellised nagu nad päris elus olema ei kipu ja selleks, et enam-vähemgi postimõõtu asjandust kokku saada, tsiteerin siinkohal veel neiu Eva-t, kes arvas põhipaha kohta, et -"See tüüp on nagu liiga klišeelik, et üldse kurja tegelasena mõjuda " - ja õigus tal oli, aga õnneks mõjus tüüp see-eest tüübina.

H: 6/10 e. oleks ma jutustanud esimesest osast, siis saaksin praegu lisada, et tegemist oli üle pika aja suht originaalse looga, aga kolmanda osa puhul seda paraku öelda ei saa. Igastahes, neljas pidi tulema, siis pidi mitte tulema ja millagi natuke aega tagasi kuulsin, et ikka tuleb - ootan, mul aega on....

____________

Cochrane: 7/10

Filmiveeb.ee: 5,75/10

IMDB: 5,6/10

TARTUFF 2011 e. tagantjärele tarkus

Tartuff-iga läks nagu läks, ehk siis osalusprotsenti kahandasid nii vihm, Winni Lõunaosariikide turnee, laiskus, puhas väsimus, kui ka huvipuudus paljude näidatavate filmide vastu. Fakt ju siiski, et kuni 80 % säänsete festivalide filmikavast on parimal juhul kõlavate režkanimedega keskpärane rämps, 10 % omab mingit camp-väärtust ja 10 % on siis see osa, mida tõesti vaadata tuleks.

Näitusena jätsin ma silma pilgutamata vaatamata Von Trieri Melanhoolia ja inimeste järelreaktsiooni järgi ei ole mul põhjust oma otsust kahetseda.

Les amours imaginaires(Heartbeats/Kujuteldav armastus)

Oli siis üks sellest 85%-i kategooriast. Tean, et keegi pole täiuslik ning eksimatu, aga Ematapu tegijalt poleks ma sellist mittemidagiütlevas käändes tühipunnitamist ja klassikaliste väärtstseenide mõttetut sissetoppimist küll oodanud.

Kunst kunstiks, aga ilma värskuse või originaalsuseta on see tühi ja labane kopeerimine ja kopeerimine ilma omapoolse käejooneta on parimal juhul mõttetus ning halvimal juhul plagieerimine ning pehmelt öeldes, mitte just väga aplausiväärne nähtus.

Ehk siis tegemist on filmiga mida on sekund-sekundihaavalt tehtud kindla sihiga filmimaailma ruigavatel suureunuhhidel orgastilist kõhulahtisust tekitada.

Veel rohkem lahtiseletades on tulemuseks film, mille puhul kasutavad need teatud isikud sõnaühendeid nagu sissetoomine, austusavaldus, sügavkummardus ja mille kohta kirjutatakse kümne aasta pärast vabandavalt, et: "Dolani teine ja kahtlemata nõrgeim film, mille tegemise ajal ei olnud tema käekiri veel nii väljakujunenud ja tänu noorusele või liigsele entusiasmile bölaböla-onaona" .

Veame kihla ?

H: 2/10 e. Kas keegi teab raamatut "Teeme ise väärtfilmi - 100 punkti raudvara" - ei tea? - Dolanil on see igastahes olemas. Vaadake Heartbeatsi ja veendute selles.

Lääs on Lääs (West is West)

Jäi paraku poolikuks, kuna hetkel mil ma filmi süvenenud olin, ühinesid minuga Eva ja Maarja ning tulemuseks oli filosoofiline arutelu filmifestivalide võimalike arengusuundade üle, peale inimkonna edasitungi avakosmosese äärealadele.

Aga sellepõhjal mida näha õnnestus võib öelda, et suht muhe vaatamine, ehkki tagajalgadele ei ajanud, sest istekohtade puuduse tõttu olin ma nendel juba kümme minutit enne filmi algust.

H: Cancelled

Benda Bilili !

Ei tahaks küll mingite raamide pooldajana näida, aga minu arust on dokkfilmi soovituslik maksimaalpikkus siiski 50 minutit(või 30 min per seriaaliosa) Erandiks muidugi variant, et tegemist on filmiga, mis lisaks põhipunktidele üritab pilti veidi laiemalt haarata.

Viimase puhul küll säänsega tegemist oligi, aga laiemalt haaramise, ehk siis Aafrika probleemide näitamisega kahjuks rohkem kui väherahuldavalt hakkama ei saadud, sest dokkarist ma ootaks eelkõige informatiivust.

Pean silmas, et kui tahad midagi näidata, siis näita ja rohkem ning soovitavalt seda mida pole juba kümneid tuhandeid kordi näidatud.

Aafrika probleeme puudutav osa oli see nn. tüpaaž, ehk kehvem/korduv osa samateemalistest filmidest ja sissetopitud ning keskel näkkukargav ja lasteaiatasemega lavastatud peksusteen oli debiilne.

Muus osas aga pole palju jonnida. Lisaks usun, et kodus vaadates poleks ma filmi pikkuse üle niipalju kräununud ning lastehalvatuse ohvritest bändimeeste tegemisi-toimetusi oli koos Lassie, Eva ja Isa Pjotr-iga* ( high-five! ) lausa lust jälgida. Kirsiks tordil oli veel ühe kaasvaataja poolne noomitus, hirmsõna "neeger " kasutamise eest neegrite aadressil.

H: 7/10

*Kaugemal veel: Dream, Cockrane, Onu Kalver, Jaanus(?)

Mar Adentro ( The Sea Inside/Sisemeri)

On nüüd see koht kus ma tahaks kirjutada hoopis paar sõna sipelgafilmist, lüüa post kinni ja kaduda kööki midagi söödavat vaaritama ning seetõttu ütlen et oli hea, oli ehe näide sellest, et ka kulunud teemal annab head ja omapärast filmi teha.

Minupoolt kardetud ja Eesti filmile omaseid jõllitussteene praks polnudki, Heartbeatsi madalikule ei triivitud ning seetõttu jäin - hoolimata minust paar rida eespool istuva potentsiaalse naiskorvpalluri taha peitunud subtiitritest ja minu all lagunevast toolijalast - nii filmi kui ka selle vaatamisega igate rahule.

H: 8/10 e. jah, edaspidi paluks tasapinnal paiknevate tooliridade korral panna subakad ülesse.

Empire Of The Ants ( Sipelgate impeerium)

...Antsude impeeriumist ei viitsi ma ka eriti kirjutada ning lihtsalt mainin ära, et keegi pahatahtlik inimene oli korraldanud selle vaatamise hirmebamugavate istekohtade ja võimsate kõlaomadustega Vanemuise ringauditooriumis. Viimase "pisiasja" tõttu jäi arusaamtuks 75% tekstist ning ka see oluline seik, et miks kuradi pärast oli seal jäätiseputkasse topitud sipelgas, kes inimestele mingit aurumälli näkku puhus ja mis mäll see oma olemuselt oli ? Sipelgamäll?

H: 8/10 e. olenemata sellest, et vaatamismugavus võrdus Dr. Mengele protseduurideruumis viibimise või Hispaania saabastes kankaani tantsimisega oli film üks vana hea old-school horror.

Seega lõpetan ning mainin veel, et kuna erinevatel põhjustel jäid vaatamata:

As if i am not there,

Hold om Mig(!!),

The Pipe(!!) ja

Shan zha su zhi lian, siis võite mind alati neid vaatama kutsuda.

Le Compotieux 8 e. filmiriba filmidest...

...millest ma ei näe põhjust/ei oska/ ei viitsi pikemalt kirjutada

August Underground Mordum...

...oli üks paduigav indy-exploitation ning suurim küsimus selle filmi juures on see, et kuhu jäi leidlikkus ?

Ma eeldan, et kui keegi teeb lõikumisfilmi, siis ta vähemalt üritab sinna midagigi huvitavat sisse toppida, aga ei - riistanüsimine on ja jääb sellise huinamuina puhul alati ja endiselt "tipuks" ja kogu lugu...

H: 1/10 e. filmitegemiseks läheb vaja mobiiltelefoni, plastiliini, ketšupit, kääre ja paari purjus tuttavat.

Super troopers...

....oli see film millele laulsid kiidulaulu kaks respekteeritud filmiguru nimedega Adi ja Prügihabe. Lähen praegu isegi nii kaugele, et väidan nagu oleks üks neist seda parimaks komöödiaks vms nimetanud.

No ei olnud parim komöödia, oli selline Atlandi-keskmine ja seda ka tänu sellele, et enamus komöödiatest on hale kõnts. See omakorda ei pehmenda fakti, et enamus Supertroopers-i naljakusest seisnes vuntsides ja kaua sa ikka vuntside üle naerda jaksad...

H: 5 e. siiski viis - ärgem halastagem jõuetusele.

The Wanderers...

....oli kamp, selline täitsa oma poiste kamp ja nende tegutsemiskeskkond oli rock ja rolliajastu Ameerika.

Kes teab mis asi on Rocknrollifilm, see teab üldiselt ka millega tegemist on. Teistele mainin, et kõnealune ja itaalia veregrupiga gäng tegeles peamiselt autosõidu, autosõidu ajal laulmise (See traditsioon on ülevõetud ka Tarbatu filmiblogijate poolt), jalgpallimise, "kogemata" tänaval plikade tissinäppimise (See komme on ülevõtud ka Eesti ehitusmeeste poolt) ja teiste gängidega tülitsemisega.

H: 7/10 e. Soundtrack on hea, loojooks hüplev, naljad rumalad, aga aktsepteeritavad ja kaklused on ajastulikult totrad. Lisaks saame ka teada, et skinheadide juured ulatuvad 1964-a aasta Ameerikasse, aga mitte natuke hilisemasse aega Inglismaal.

The Eagle has landed

Michael Caine on mõnes mõttes nagu Nicholas Cage, et temaga annab kas õnnestuda või mitte. Siin filmis oli vedanud ning vanameister õitses saksa langevarjurirüüs nagu alpi roos alpikannides või mis asjad need iganes olidki. Tema kehastatud Kurt Steiner ei olnud Caine rollitäite tõttu selline nagu raamatus, aga ütleme, et ta oli see-eest ka võõrana vastuvõetav.

Paraku ei ole olnud, aga kõik nii roosiline kui alguses tunduda võis. Näitlejate, madinate ja ka kõige muuga võis rahule jääda, aga nii karakteritesse kui ka loosse endasse oli sisse veetud tõsiseid apsakaid.

Ma nüüd igaks juhuks tunnistan üles, et ma ei mäleta kas raamatus oli ka Steiner trahvibat-is juudiplika päästmise eest või oli see mingi muu distsiplinaarjama, aga filmi esiminutitel maaliti koheselt ekraanile selline "hea natsisakslase ja halva natsisakslase" kuvand ning selle täienduseks oli veel lisatud idioodinaeru luksuv Himmler.

Lugu ise põhineb samanimelisel ja üliheal Jack Higginsi raamatul ning räägib sellest kuidas Inglismaale saadetakse rühm Saksa langevarjureid, ülesandega - tappa Winston Churchill....

H: 8/10 e. Õnneks jagunesid loetletud ja loetlemata bläkid suht hajusalt ning kuna vahepealse osa kohta pole suuremas nurinaks põhjust, siis püsis vaatlusmoraal peaaegu, et kõrgel.

Fordham Baldies (1964)

Le Compotieux 6 e. krt, jälle see sama jama...

Moens, tulebki blogipuhkus tasapisi lõpetada, kuna minu kallis blogiläpakas saabus remondist tagasi ning ehkki tänu oma suurele südamele laenasin ma teda veel nädalaks pisikesele Rentsile, kes on nii pisike, et lauarvutini ei ulatu, sest tool jääb madalaks - ühehäälne "awwwi" nüüd, raisk!
See ei tähendanud siiski seda, et ma käed rüpes oleks istunud. Või no natuke tähendas ka, aga erinevalt varasemast vaatasin ma samal ajal filme.

Paari kompotiga katsun nüüd uuesti järjepeale saada ning kuskil nädala või natukese rohkema pärast* olen jälle püsivalt eetris. Vahepealse aja pühendan järjekordsele klaviatuurialasele ümberharjutussessile.

* See nädala väi natukese pärast peaks tegelikult juba käes olema, aga ma ei tagane oma sõnadest - lihtsalt vaatan ühe silmaga läbi sõrmede.



Horrors of war

...oli selline c-kategooria(Trashi isiklike standardite järgi D-kategooria) nazi-zombie film, mis oli nii painavalt sitt, et ma isegi ei vaevunud mõtlema, et kas ma äkki kunagi viitsin seda veerandist edasi vaadata. Seega - kiire ja hästisihitud sõrmelöögiga film kinni ning sinna prügikastiavarustesse ta ka kadus.

H: Cancelled.


Dust Devil

Tolmusaadana haipis Trash nii üles, et lausa kiunusin suurest ootusest midagi ägedat näha ning vahtisin narkomaaninäoga allatiksuriba ja korrutasin mõttes nagu abielunaine ööhakul, et: "no tule-tule, tule nüüd kurat ükskord ära!"
Tulemusena sain endale filmi mis oli sürr, ent piisavalt igav, et kogu selles sürrealismist savi oleks. Kuskil poole pealt enam edasi vaadata ei vitsind ning veel samal õhtul sai Horrors of war endale seltsilise - seal kõvaketta teispoolsuses.

H: Cancelled


Fantastic Mr. Fox

Härra Rebane oli jälle üks pettumus, sest tõele au andes ootasin ma seda kino väljahõikehetkest alates ning noh...halb ta ju ei olnud, aga koledal kombel "lõdvalt löömise"või "mõttelõnga katkemise" mekk oli juures...

H: 5/10 e. polnud ju nagu suurt midagi seal..


Thor

Ilge jama kui sind kutsub kinno inimene, kedas sa viimase kaheksa aasta jooksul oled aint korraks vilkamisi näinud ning tema filmivalik lausa kiirgab sellest, et enda arust valis ta filmi sinu, ehk antud juhul minu, maitsejärgi - see tahtsin paremat aga...
Ehk siis istu nagu loll "5-minutit mugav" tüüpi toolil ja suru maha tahtmist öelda, et mis kurat pani Sind arvama, et ma seda digi-blästi vaadata viitsin.

Oh-jah, oli selline äksõnisõpradele ja Marvelli koomiksifännidele mõeldud oopus, ehk siis kõike muud, aga mitte midagi minu maitsele.

Odini maja seinad on muuseas kilpidest ja sarikad odadest , ekse'ole, aga mis joodiku unenägu seal oli ?
Tubli, Marvell, tubli Hollywood, ehk tegelikult ma poleks pidand seda kino üldse vaatama ning seega ma sisu üle rohkem ei inise ja kallis fraulein A - kui sa loed seda blogi , siis tea, et see ei ole üldse minu blogi ja see jutt ei ole minu kirjutatud ja kõik sarnasused on ka täiesti juhuslikud. Ma isegi ei tunne seda inimest, kes selle jama siia kirjutas, ausõna.

H: 2/10 e. eelmine kevad ma käisin juba kinos ja see kevad nüüd ka - tea kas mul hakkab sõltuvus tekkima või mis värki ?

Tucker and Dale VS Evil e. "Tappev vaheaeg" nagu WTF?

Alguseks:

Tucker and Dale oli üks filmidest, mis lendas vaatamislisti kohe peale selle tulemasolust kuulmist. No mis võiks olla toredam või mis võiks perse minna pahupidi keeratud slasher-loos, kus metsa laaberdama läinud kolledžinoored satuvad kokku sinna kalastama läinud ning veidi vähem urbanistliku kehaehitusega onudega ja peale saatuslikku eksitust tekib olukord, kus mõlemad pooled arvavad, et teine osapool on peastpõrunud mõrtsuk-kannibalid, kelle ainus eesmärk on esimese osapoole maha tapmine... Tõsiselt - mis seal valesti võiks minna - muud midagi kui kõik või mitte midagi.

Ehk siis:

Pigem kõik, kuna TDVsE puhul kerkib jälle tuhast nn. Vogoniehvekt*. Lahtiseletatuna siis, et idee tulnukatest, kelle suurim kirg on kohutavalt halbu luuletusi kirjutada ning lisaks oma liigi esindajatele neid ka vangistatutele ette lugeda, oli idee poolest minu jaoks nii naljakas, et halb hakkas. Lahtikirjutatuna-filmituna aga kadus ideelt kogu sära, sest noh... ei ole asjad nii lihtsad, et mõtleme midagi geniaalset välja ning saame seda üksikasjalikumalt seletades-näidates sama tulemuse.
Tuckeri ja Dale -ga, siis täpselt samal lugu, ehk siis veerand filmi pealt saab selgeks, et tahtlikult ei tapeta kedagi ning edasi moondubki kõik üsna tavaliseks slasheriks, ainukese vahega, et inimesed komistavad ise puiduhakkurisse, panevad ennast kogemata põlema või jooksevad teravate puuokste otsa - suicide -slasher?
Oleks vähemalt nende surmadegagi vaeva nähtud - ntks Final Destinationi moodi ahelreaktsioonid - aga idioodi kombel taoti ikka ja sama komistusefekti ning ennast esimese veerandiga ammendanud kontseptsiooni ja seda pea lõpuni välja. Ei, lõpus ei tulnud pööret paremuse poole.

Hinnang numbris, lisamölas:

Tagurpidi Antslana: 3/5 e. ei vedanud välja, vabadust lubav stoori osutus hoopis räigelt kindlapiirliseks ja sealt välja rebida ennast ei õnnestunud.

Õuduskomöödiana: 2/5 e. slasheri õuduseks liigitamine nõuab keelde hammustamist ning 5-6 nalja pooleteist tunni peale on komöödia kohta ikka suht nadi tulemus.

Kokku: 5/10 e. muhedalt algav kino, mis tänu iseenda hooleks jäetud algideele muutub aina tüütumaks ja tüütumaks.

Mujal:

Xole-Kipe: 8/10
Spellbound: 8/10
Kober: 5/10

Filmiveeb.ee: 7/10 (4 h.)
IMDB: 7,8/10 ( 4225 votes)
Rotten Tomatoes(audience): 83%
__________________________________
* Pöidlaküüdi reisijuht Galaktikas

Trolljegeren e. Mees, kes tantsib trollidega.

Alustagem seltsimehed:

Kõigepealt tunnistan ausalt üles, et liidespealkiri on teadlikult eksitav ning jah - see film ei ole järjekordne oscari-draama sellest, kuidas hea südamega valge mees trollide sekka satub, nendega sõbruneb, ennastsalgava käitumisega nende usalduse ära teenib ning hiljemalt kolmveerandi pealt trollipealiku matsaka tütrega seksima hakkab - kohutav ebaõnn, kui ennast mitme sõnaga väljendada.
Kahju minulgi, aga jah, sellist asja seal ei ole. Selle asmel on Norra keelt kõnelevad näitlejad ning Norra numbrimärgiga autod ning see on nüüd see koht, kus asjatundlikumad lugejad on teinud järelduse, et tegemist on Norra filmiga - õige! Veel asjatundlikumad kaotavad nüüd filmi vastu igasuguse huvi, sest filmitööstuse poolest on Norra Skandinaavia häbiplekk ning ega kõnealla tulev film just seda fakti oluliselt ei kõiguta.


Filmi anatoomia:

Film räägib meile mockumentary loo võttegrupist, kes tahab filmida karme karusid tulistavaid mehi, aga komistavad hoopis trolliküti otsa. No trollküttidega on asi siililegi selge ehk siis iseenesestmõistetavatel põhjustel otsustab karune trollijääger peale moepärast vastupuiklemist, et talle õudsalt meeldiks, kui see kaamerate ja mikritega relvastatud gäng tal kaasas siiberdaks ja veel enne, kui kukk paar korda kireda jõuab, asutakse koos otsima trollide pesitsusalalt välja pääsenud trolli. Jah, te arvasite õigesti - trolli lähevad nad otsima selleks, et talt vereproovi võtta ning ta seejärel kivistuma-plahvatama panna.

Filmi Bios:


Üldiselt on film täpselt nii piinlikust tekitav või tobe, kui palju sa selle tobedana nägemiseks vaeva näed. Ilkumisvõimalust antakse palju ning ega kõik, mis nende võimaluste kõrvale jääb, ei ole ka just tippklass. Kuidagigi õnnestus mul aga kõigil vaatamisõhtutel (vaatasin seda jupp haaval vist 5-l erineval õdagul) ennast kultuursele inimesele omases vaatamiseisundis hoida ning seega jäid suuremad naeruturtsatused, käte näoettelöömised ja kõige nõmedamate detailide iseendale näpuga ettenäitamised ära, aga mitte täies ulatuses.

Filmi põhiline probleem oli selles, et tegijad võtsid stoorivärgensit liiga südamega ning üritasid oma trollofiiliat ka vaatajaisse süstida, jutustades/näidates neist aina rohkem ja rohkem üksiksasju, mis eraldiseisvate infojuppidena vast ei segakski, aga kui need meelde jätta ning filmi edenedes kokku panna, siis tuleb tulemuseks ikka paras komejant. Mitte, et tükid ei klapiks, klapivad küll, aga lihtsalt tobedaks läheb kätte ära.
A'la mäe ja metsatrollide lahingupaigad, kristlasvered, elektritarandikud ja erinevad trolliliigid ja faking seletus seletuse otsas ning seda vist pea igale folklooriribale, mida läbi ajaloo joomalembestest suudest välja paisatud on. Midagi oleks võind ju ka hämaraks jätta või pigem arvestades nende selgituste üldist, ehk äärmiselt punnitatud-klapitamisiharat iseloomu, oleks tulnud kohe väga palju asju hämara(ma)ks jätta.

Hinnang numbris, lisamölas:


Trollifilmina: 3/5 e no trollid olid ja kuna neid päris selgelt/lähedalt ei näidatud, siis ei tekkind ka allergilist reaktsiooni võimaliku ajudebiilse CGI-käsitluse teemal. Juba mainitud liigne legendiselgitamine käis kohati ikka päris ajudele ning parimale trolliflimile, milleks on Beowulf & Grendel, see norrakate käkerdis järgi ei jõua.

Horoor-seiklus-põnevikuna: 3/5 - no ei saa öelda, et oleks just teab mis horroriga tegemist olnud ja seda pajevikufiili jäi ka nagu väheks. Põhimõtteliselt kui oleks sellest tobedast mockuvärgist loobutud ja pidev trollide äraseletamine ka unarusse jäetud, siis oleks vast ladnamalt veerenud, aga see on muidugi oletus.

Kokku: 6/10 e. selline üle keskmise mägedes müttamise film, mis otseselt ei hammusta, aga ma pakun, et selle unustamine osutub eeldatust lihtsamaks.

Teised:
The Troll Hunter
(NOR 2010)

Kober: 6/10
Trash: 7/10
Keegi kribas veel, kes?

Filmiveeb: 6,5/10 ( 2 )
Rotten Tomatoes: Audience: 93 %
IMDB: 7,5/10 (3229 v.)

Võimalik, et see kaader läks tõlkes kaduma, kuulub deleted scene-ide hulka või pärineb hoopis mingist fan-made sequelist.