Wallace and Gromit's World of Invention [S1] e. .....Öö !

„That goes in there, that comes out of that, and there’s the elephant.“

Enamik inimesi arvatavasti magavad kell kaks öösel, või siis äärmisel juhul, kui tegu on nende sünnipäevaga, tähistavad seda kmhkmh väärikalt. Kuhu meid aga selline mõtlemine ja teguviis tulevikus viivad, kallid kamraadid? Pidutsemine on täitsa vahva ja kõike, aga kui on blogipostitusi vaja kirjutada, siis neiu Eva on valmis iga kell oma tervet mõistust liinile tooma!

Võib-olla ma pole õige inimene rääkima Wallace and Gromitist, kuna minu esimene kokkupuude sellega oli seoses „Libaküüliku needuse“ filmiga, ning kuigi minu kallis vennaraas proovis minus nende karakterite vastu rohkem huvi tekitada, ei võtnud ma eriti vedu. Kuid juhuslikult Discovery kanalilt antud seriaali tutvustust märgatest otsustasin end veidi harida vallasändgrommiti-teaduse alal.

Pean tunnistama, et esimesi osasid nähes ma mitte ainult ei armunud sellesse seriaali, vaid tirisin seda vägisi juba altari ette. Tegemist on siis esimese hooaja näol 6-osalise teadus show’ga, mille idee ei ole just kõige originaalsem – tutvustada erinevaid leiutisi ja jagada vaatajaga nende loojate entusiasmi. Enamik seriaalist on siiski päris inimestega ja puha, vaheklippidena esinevad aga plastiliinist Wallace ja Gromit, et anda saatele humoorikam lähenemisviis ja (ilmselgelt) haarata uusi vaatajaid vanade tuttavate nägude näol.

Esimesed kaks osa olid lapselikult entusiastlikud ja mõnusad hea tuju tekitajad, ning kindlasti leiaks mõni usin ulmeautor neist midagi, mis hammasrattad peas käima ajaks (kärbseid õgivad robotid, Hollandi randade kineetilised skulptuurid, seksikas küberpunk skafander Marsile minekuks, ülikallis aurupunk jet-pack... Saate aru küll). Kahjuks jääb kolmanda-neljanda osa kroonivaks momendiks tuumajuust ning viimased kaks osa olid lihtsalt igavad mingi-suvaka-eseme-ajalugu tutvustavad saated. Seriaali kasuks võin öelda, et õnneks saatelõik „Contraption Countdown“ ei muutunud kordagi igavaks.

Hoolimata taseme järsust langusest oli seriaal ikkagi, noh, nunnu. Kuna antud žanris, nii spetsiifiline kui see ka poleks, on raske midagi hirmus originaalset välja mõelda, ning kuna loojad taipasid toota seda seriaali ainult minimaalses koguses (või oli asi rahas, meh!), väärib „Wallace and Gromit’s World of Invention“ siin blogis natukenegi mainimist.

Jään siis ootama 2025. aastat ja lightcrafte, mis seal ikka.

H: 5

IMDB: 6,8/10

Attack the block e. tulnukate uskumatud seiklused Inglismaal

Nii, lõppeks on minu isa kõige ilusamal pojal ära nähtud ka selleaastane Tallinna PÖFF-i menuulmekas ning ei saa öelda, et ma ennast parema inimesena tunneksin või miskit, aga vähemalt ajaraiskamise üle ei kurda.

Alustuseks ütlen, et üldjoontes nõustun eelkõnelejate - Cockrane-i ja Joonasega, et filmi parim osa koosnes eeldatavalt rahapuudusest tingitud gorillatulnukatest ja kogu sellest in da hood gängstavärgensist.

Tavaliselt ma enam-vähem-enam vihkan filmidesse topitud ja ülepaisutatud getomehi, aga sealne neegerräppar oli igati võll vana - dont give a fuck, woof-woof-woof! (vms).

Vanale ei jäänud alla ka noorhuligaan ning seetõttu oli lõpupoolne karakteriläilastamine minu jaoks topeltvastik.

Aga jah - lõpetuseks ütlen, et üldjoontes selline hästisõnnestunud segu komöödiast ja kolliulmest, koos enamuse kohustuslike halb ja hea tüüpi komponentidega - a'la pahapoisist märtriks muutumine, pisikesed wanna-be gängsterid ja sotsiaalsete probleemide säästuesitus(+ jne).

Ajaviitekinona: 4/5 e. peamaisteks plussideks mõnus tempo ja suurnurka muigele kiskuvad, kuid samas komöödiavormis tõsiseltvõetavad karakterid.

Ulmekomöödiana: 3/5 e. kohe alguses suudab kino ennast standarditest ja normidest lahti lahti rebida, kuid lõpus astutakse ikka sinna "kõige olnu ja vihatu ämbrisse."

Kokku: 7/10 e. suuremalt jaolt igate õnnestunud kino, mille järelhüüdeks võib öelda, et kui oleks lõpuspurdil ka suudetud nö kohustulikest mädakaladest loobuda, siis oleks tegemist olnud juba vaat-et märkimisväärse kinosaavutusega.

Teised:

Cockrane: 7/10

Joonas: 7/8

Spellbound: 8/10

Malcolm: 6,5/10

Kober: 6/10

Filmiveeb.ee: 7,8/10

IMDB: 6,8/10

Killing Bono e. film Bonost ilma Bonota

Kuskil keset suve Vatlas rännates soovitasid mu stoner-sugulane ja tema tolleaegne silmarõõm vaadata mingit uut U2 filmi nunnude noorte briti näitlejatega. Siiamaani istus see film mu kõvakettal, vahepeal jõudsin ma juba selle ära kustutada, ära unustada, meenutada, uuesti hankida, jälle ära unustada ja siis lõpuks ära vaadata.

Nüüd ma juba kahetsen, et seda varem ei teinud. Film ei räägi otseselt mitte U2 sünnilugu ja kuulsuse kogumisest, vaid nendest osapooltest, kes hoolimata ühisest algusest ja võrdväärsest püüdlikkusest kõigest muust ilma jäid. Sisu ei ole tegelikult väga tõetruu, kuid kuna tegemist on IMDB sõnul komöödiaga (???), mitte dokiga, siis ma ei näe mingit probleemi. Pigem vastupidi – režissöör Nick Hamm on lugu väga hästi oma nägemise järgi mugavdanud ja teinud sellest omanäolise linateose. Iga kord, kui mitte-U2 bänd lavale ronis, tekkis tunne, et NÜÜD nad löövad läbi, NÜÜD on nende hetk – tunne, mida oskuslikult purustasid vennad McCormickud ise reaalsusele otsa vaadates, kus igal pool vaatasid neile vastu pilvelõhkujasuurused Bono plakatid ja endi sponsorite pettunud näod. Kõigele andis veel lisavürtsi kahe venna omavaheline konflikt ja vanema venna sisemised heitlused, mis pealtnäha sundis teda tegema naiivseid otsuseid, kuid mida kaugemale film jõuab, seda sümpaatsemaks tema käitumine muutub.

Mis mind ennast häirima jäi oli esiteks tobe topeltlõpp. Pinge jõuti juba ilusti lakke keerata ja aju mõtles välja vähemalt 10 erinevat stsenaariumit, kuidas asi võiks lõppeda, ja siis... Läind see trall oligi ja asendus hoopis kiire ja igava komejandiga. Teiseks – kuigi kaks peanäitlejat Robert Sheehan ja Ben Barnes (kuulujutud vastasid tõele – nunnud on nad tõesti) suutsid omavahel hästi mängida ja keemia oli muidu õige, siis Sheehan tõmbas seda kvaliteeti veidi alla. Olgugi, et ta on Barnesist tõesti noorem nii päriselus kui ja filmis, jäi tema nooruslikkus ja lapsikus kuidagi tüütama... Nagu Ivan McCormick vananes ainult teatud ikka ja sealt edasi enam ei viitsinud.

Aga hei, pole head ilma halvata ja häid kohti selles filmis jagus. Vägagi kaasakiskuv süžee ja meeldivalt konfliktne karakter Barnesi näol annavad sellele filmile kõvasti plusspunkte. Filmil jagub ka parasjagu stiili ja huumorit, et mängida välja ka tõsisemaid stseene ja hoida vaataja tähelepanu. Komöödiaks ma seda päris ei nimetaks, või siis segaks ma sinna žanrinimetusse veel ka draama (tragikomöödia?), aga nalja saab küll parasjagu ilma, et see kunagi pealetükkivaks või tüütuks slapstick’iks ei muutuks. Tasub mitte karta bono-konsentratsiooni pärast ja ära vaadata.

H: 9

PS! Film linastub ka sellel aastal JustFilmi raames, lisainfot leiate JustFilmi kodukalt. NeiuEva annab oma garantii, nii et kasutage juhust! Saate korraga lapsi toetada ja ka meeldiva kinoelamuse :)

I leave you alone for five minutes and you’re snorting drugs at a gay party! What would mum say?

Dr. Strangelove, ehk kuidas ma lõpetasin muretsemise ja õppisin armastama pommi

Kuna hõikasin eelmises postis välja, et mu lemmikkomöödia on Noises Off, siis mõtlesin, et peakski nüüd mõned vähem, aga siiski lemmikumad üle vaatama ja ka nendest kirjutama - umbes nagu saripostitused või nii, aint eeldatavalt mitte eriti järjepidevad ning ühtlustamata intervallidega.

Dr. Strangelove

....on komöödia, mille tegevus paigutub Külma sõja pakaselistesse päevadesse, ehk aega mil võidurelvastumine oli täies hoos ning kogu filmisisene superjant hakkab pihta sellest, et üks Ameerika tärniline kindral läheb hulluks ning käivitab"Plan R-i".

Plan R

.."on/oli" (Tuuma-)vastulöögi plaan, mis erinevalt muudest tuumalöökidest ja hävitusliikidest ei vaja presidendi, ega praktiliselt mitte kellegi luba. Mõeldud on see, siis sellisteks puhkudeks, kus evil commy-d on juba avapaugu andnud, side on katkenud ning üldiselt võib seda iseloomustada kui meeleheitliku vihakarjet teemal, et: "Me välistame iga hinna eest võimaluse, et te raisad meist väiksemate kaotusteta välja tulete!"

Plan R-iga on aga see lugu, et selle katkestamine on võimalik ainult isiku poolt, kes selle käiku lasi ning jama on veel ka selles, et Ameerikamaa president ei ole üldse mingisugusest tuumakonfliktist huvitatud, ehkki....eduvõimalus on ju olemas ja kuna ..

Igastahes, ei ja lennukid on õhus, 20 minuti pärast kurjuseimpeeriumi radaritele nähtavad ning ülisalajasse warroomi* kogutakse Ameerikamaa helgemad pead, Nõukogude liidu suuraadik ja telefonitsi ka sama riigi teeneline, kuid kergelt napsune Rahvasaadik.

Seda siis kaugeltki mitte selleks, et maailmalõpu eel paar pitsi võtta, vaid, et kõik ilusti "ära klattida" ja rahus edasi sõjakülmetada.

Ära klattimise vajadus saab kõigile veel eriti selgeks, siis kui selgub, et Sotsialismi kantsil on -lisaks elementaarsele tuumavastulöögile - veel palju hullem trump varukas ning vähemalt korrakski saab valitsema kahe suurvaenlase vahel üksmeel.

H: 9/10 e. selline mõnusalt ülijabur komöödia, mille esmakordsel vaatamisel lipsasid mu kaunite huulte vahelt välja küsisõnade värdmoodustised nagu "Kuidiks ?" ja "Midas ?". Teist korda oli vaatamiselamus küll leigem, aga kuna muie püsis suunurgas ja katkes vaid paaril korra, ehk hetkeil mil ma naerma hakkasin, siis ma ei leia, et selle väärtus kuidagi kahanend oleks.

* Kui ma ei eksi siis see warroom-i teema läks ameerikas avalikkuse huviorbiiti ja kui ma nüüd ka ei eksi, siis kirjutas sellest lähemalt Full-Nuclear-Metsavana, aga ma jätan endale õiguse eksida.

EDit: Sellest rääkis hoopis XIPE ja tegi seda Metsavana posti kommentaariumis.

Full-Nuclear-Metsavana: 10/10

Mukk: 9/10

Xipe: 9/10

Filmiveeb: 7,9/10

IMDB: 8,6/10

Peale filmi vaatamiseks siis:

Inside the Making of Dr. Strangelove

(+ youtube playlist link)

Sex In A Cold Climate Doc - Magdalene Asylums e. Iiri seksi eripära eelmisel sajandil.

...on dokumentaalfilm , mis lahkab St. Magdalena nimelise karistusliku kasvatusasutuse müüritaguseid sündmusi, ehk siis proovib vaataja silme ees lahti rullida, seda kohta kuhu veel 60 aastat tagasi oma ulapeale läinud Iiri tütred ja muidu hoorlusele kalduvad naiselemendid saadeti.

Olen varem kirjutanud paari sõnaga ka filmist Magdalene Sisters ning koos antud dokkariga võiks sellest väga hea õhtusisustus saada.
Minule isiklikult midagi uut küll ei pakkunud, aga väärtust see ei kahanda ning äärmiselt hea teostuse tõttu olen ma ülipositiivselt järelmeelestatud.
Ei mingeid lambanäoga näitlejaid, kes üritavad viieliikmelise joomakollektiivina Attila hunnikarja etendada, ega ka mitte allakäinud kunstnikunärusi, kes igaks juhuks veel rinnal "Rasputin-i" kirjega nimesilti kannavad.
Puhtalt terve mõistusega ellujäänute mälestused, mille ilmestamiseks näidatakse propagandistlikke dokumentaalkaadreid sellest kui tore kõnelalustes asutustes oli. Kahe peale lööb see mõnusa kontrasti ja kuna esineb ka teemasi, mida meenutades ollakse sunnitult kidakeelsed ning kasutatakse klomp-kurgus-kõnemaneeri, siis ei pea just kuigi palju mõtlema, et aru saada mis seis seal müüride taga oli.

H: 8/10 e. hea dokk, hea teostuse ja hea informatsiooniedastusega vangilaagrite ketist, mis Gulagilaadse ämblikuvõrguna veel mõnikümend aastat tagasi Iirimaad kattis.

Link Online-vahtimisele(Youtube, RealMNC82 Ch.)

Horizon: Neanderthal e. They didn't listen !

Neanderthal oli siis dokkar kus üritati kokku panna nagu päris, ainult mitte eriti elusat neandertaallast ning vastata ammuilma oletusega vastatud küsimusele järjekordse oletusega, et miks nad siis ikkagi välja surid.
Njah - nagu oli ja ei olnud kah.
Kohati tekkis lihtsalt tunne, et vaatad filmi Ross Kempf with Scientists gang, kuna pidev korrutamine, et kui ainulaadne ning väganäitav ja paljuütlev ja kui kõigelevastav see nende projekt on jne, jne, jne.

Kui see närviajav korrutamine välja arvata, siis oli tegelikult tegemist igate kobeda lühidokkariga, kus olid olemas nii säästuteadus, säästueksperimendid, säästuiba ja see põhiline, ehk stoori, küsimus ja teekond selle poole, ehk siis hea ülesehitus.

H: 7/10 e. jah, sellise pohmaõhtase meelelahutusena täitsa ok.


Neanderthal (Youtube Link, RealMNC82 Ch.)

Neandertaallased kirjutavad kristallkolbale kirja.

Bedlam - The History of Bethlem e. ühe hullumaja lugu.

Tunnistan ausalt, et hakkasin Kessu poolt - aitähh! lav ju muz - mainitud dokkarit vaatama selges lootuses näha mingeid perversseid viiteid ja vihjeid elajalikele ravimismeetoditele, mida varasematel aegadel kõige effektiivsemateks meeleparandusviisideks peeti, aga jah...
Minu suureks meelehärmiks nimelt olid dokkaritreijad otsutanud teha ilusa ja ülevaatliku lookese Inglismaa kuulsaimast hullarist, mis algselt teenis oma kannuseid poolekohaga freakshow asutuse ja lõpuks nii mitmegi tuntud tegelase elupaigana.
Poolik töö, ehk pingestatakse küll pidevalt taustamuusikat ja teravdatakse hääletooni ning lisaks viidatakse pidevalt küll paralleelidele, küll kõveratele peeglitele, et a'la - Bedlem oli koht kus oli normaalne sel ajal kui väljas valitses hullumeelsus, aga mitte ühtegi tõestus, viidet ega midagi muud asjalikku selle lause selgitamiseks või paikapidavuse demonstreerimiseks ei poetata.
Samuti ei suudeta ei pinget ega ka pinevust üleval hoida mujal kui pealelugeva onu hääles ja sellest on hullumaja ajaloost rääkiva filmi kohta vähe ning ei kurja pilguga onu, ajutükeldamisstseen, ega ka mitte keerlev tool filmi huvitavusastet ei tõstnud ja ühtegi puudujääki need ka korvata ei suutnud.


H: 5/10 e. keskpäraselt mõttetu junn, mille parim osa oli James T. Matthewsi ja teda ahistava Airloom-aparaadi kirjeldamine.

Bedlam -The History Of Bethlem (LINK)

__________________________________________

PS. Tekkis isu "Blackstone-i varjud" uuesti läbi lugeda.

Airloom machine, millega prantslased kiirgust inglaste ajudesse pumpavad ning seeläbi nende mõistust kontrollivad.

The Day Of The Triffids e. Lögakäsnade päev

Algus algab:

Trifiidide päeva raamat on minu poolt üks enimloetud raamatuid - osaliselt sunniviisil, osaliselt vabatahtlikult. Aususe mõttes mainin, et peamiselt siiski sundolukorras, sest suvilast olin ma pea kõik mõistlikud raamatud linna tarinud ning ettevalmistamata sinnaminek tähendas loomulikult trifiide John Wyndhami vahendusel, ehkki ma üritasin neid vahepeal Türijuulikute, Karastusteraste ja "Jade-i õnnemängudega" asendada - eriti absoluutselt ei õnnestunud.
See-eest mäletan ma seiani seda kraapivat tunnet kõhus ja mõnuga näkkulendavat õudusevärgensit, mida raamatut esimest korda lugedes tundsin. No oli ikka kuri asi küll - algus tähendab oli - edasi läks juba postapsurvival-iks ja lõpuks lihtlabaseks kummivenitamiseks, aga alguse tigedust see ei kahanda.
TP filmiotsinguid alustasin ma kohe peale seda, kui raamatu viimane leht oli kinni laksatanud ning ca 18 aastat hiljem oli mul au valusalt pettuda nii 1962 aasta filmis kui ka 1981 aasta minisarjas.
Samuti ei saa öelda, et nüüd - ca 20 aastat hiljem - ei oleks tulnud mul pettuda 2009-a aasta miniseebikas - pigem vastupidi.

Film, sisu(raamatu järgi):

Maa on leidnud endale uue ning iga päevaga turgu aina rohkem endale allutava tooraine, milleks on trifiidiõli ning mille algomanikeks on geneetiliselt muundatud taimed, keda siin ja edaspidi nimetame me Trifiididideks.
Trifiididega, keda üle maa suurtes kasvandustes kasvatatakse, kaasneb aga üks probleem - nad on äärmiselt ohtlikud.
Tegemist siiski ju taimedega, kes suudavad oma juurte abil edasi liikuda, omavad mingit mõisetamatut, kuid igal-juhul mainimist väärivat intellekti, oletatavalt suudavad nad varre küljes asuvate jätkete abil primitiivsel tasandil "suhelda" ja kelle mürgine astlalöök on 99% juhtudest surmav.
AGA - kuna neid hoitakse istanduses ja tarandikes range valve all, siis pole vähemalt arenenenud riikides nendega otsest probleemi.
Kurat, kärbitud astlaga versioone hoitakse isegi koduaias, et tore mängukaaslane lastele või lihtsalt prestiižne ja eksootiline taimekene.
Igastahes on kõik tore ja armas kuni päevani, mil maa läbib nn. komeedikildude parve, mis tekitab taevasse rohelistest plahvatustest koosneva imepärase vaatemängu. Paraku on järgmisel hommikul kõik tasuta ilutulestikku näinud inimesed pimedad, Trifiide ei valva enam keegi ja taevast sadanud maailmalõpu maailmas hakkab aunimetus "looduse kroon" omanikku vahetama - suunaga inimestelt trifiididele ...


Film e. mis oli.

Nu film vahetab raamatus olnud 50-d tänapäeva või lähituleviku vastu. Eriti armas oli see, et kogu trifiidigäng ei saanud välja mitte omal algatusel, vaid ühe põrunud taimekaitsja pärast, kes ei tahtnud, et taimi piinataks - midaiganes. Ülejäänud osa oli nii ja naa ning üldjoontes oli kuskile tahapoole naa-d. Kangesti üritati vaatajatelt igavuse peletamiseks mingit äksõnit etendada, aga kuna selleks raha polnud, siis lükati alati poolel teel tagasikäik sisse ning üritati äksõnist kramplikult hoiduda.
Näitlejaid oli seebis tervelt kaks, kelleks siis - Brian Cox ja üks minu isiklikest naislemmikutest Nora-Jane Joon. Ülejäänuse moodustasid paksuks läinud Beverly Hillsi kaanepoiss J. Priestley, veel mingid tegelased ning lavakoomikuna tuntud Eddie Izzard, kelle näitlejatalent jäi ka seekord avastamata.
Ahjaa ning nüüd ütlen ma selle ka ära, et peapõhjus, miks ükski kolmest Trifiidi-versioonist mulle ei meeldinud, oli see, et - NO MIDA KURADIT TE (JÄLLE) NENDE TRIFIIDIDEGA TEGITE???

Minu ja filmitegijate nägemus trifiididest:

See on nüüd see koht, kus peaks olema minu 5-e minuti visand trifiidist , kõrvutatud filmitegijate omadega, mis jäävad selgelt minu omale alla kõigis kategooriates, aga kuna MNC on väike ja skänner nõnda kaugel, ehk tee teise tuppa nii pikk, siis ei hakka ma teise sinna ka minema ja minu sirgeldatud trifiid jääb köögi aknalauale kasvama. Ilma jäite, vot!
Aga jah, uskuge mind - aastal 2009 ei ole vaja kazillionit dollarit, et kõndivaid taimi Tv/kinolinale manada

Igastahes olid Trifiidid taimed ning ei 60-e, 80-e ega kahetuhandete versioonis märatsenud kummi-digi-lögakäsna-saurusi ei ole võimalik välja vabandada. Isegi väikse õudustepoe koll oli rohkem trifiid kui ükski filmitrifiididest, sama võib öelda mingis teises filmis olnud mõrtsukklaveri kohta või kasvõi Sean Connory häälega kõnelenud Draakonile eila vaadatud filmis Dragonheart (5/10*) - ei, draakon Draco jääb trifiidilikkuses umbes samale pulgale.
Selles viimases minisarjas oli mindud kollikujutuse teemal muidugi veel ka eriti fantaasiarikkat teed, mis tähendas seda, et astlalööke kasutasid trifiidid harva. Enamasti tegelesid nad ikka sellega, et möirgasid - jah, nad möirgasid- inimestele näkku ja siis hakkasid neid käsnaväätidega oma lemmik uduhunniku - jah, nad elasid udus - poole tirima.
Ausalt, minge persse ja saage aru, et see mis kõlbas Hiidkaheksajalale 2009-a aasta parimas filmis, ei kõlba kuskile trifiidifilmis - selge?
Igatahes oli miniseep juba manitult pooläksõnirohke, mis tähendas seda, et mul oli enamus ajast igav. Maailmalõpu meeleolude ja üldfiili surnult sündinud edastamiskatse saadeti ka kuskil teise osa alguses kuradile ja lisaks oli üritatud profiiti lõigata veel ülipopulaarsest Iraagi sõjast. Ehk siis - trifidide vastu võideldi nagu mingite geriljade vastu. A'la, et "Oououou... see tsoon läks nende kontrolli alla - saadame veel (automaatide ja pumpüssidega) sõdureid sinna " ja otseloomulikult oli olemas nii kõrgele küündiv diktaator kui ka trifiidiks nimetatud mädakäsnadele ohvreid toov sekt. Ahjaa - Wuuuduuuu, wuuuduuu oleks ma peaaegu, et unustanud ja katk suurlinnades möödus nii kiiresti, et seda filmilindile jäädvustada ei õnnestunud.

Hinnang numbris, lisamölas

Raamatuteleviseeringuna, millest pole midagi head loota: 2/5 e. oli sitt, aga selleks ma olin juba ettevalmistunud.

TeeVee-Ulme-Äksõnina: 1/5 e. ulmet näpuotsatäis oli ja kui film oleks kahe tunni asemel näiteks 90 minutit kestnud, siis oleks ma kõvasti heldem, aga jah... liiga pikk ja liiga igav, et nii pikk olla.

Kokku: 3/10 - Tahan-faking-aktsepteeritavaid-trifiide, nahhui, ja-raisk-ma -ütlen-veelkord-et-TAHAAAN !
__________________________________
* - Va'ta see oli nüüd The Säästuarvustus, tehke järgi härrased Metsavana ja Xipe.



Teised:

Filmifanaatik: 5/10
Filmiveeb: 4/10 (2 h.)
IMDB: 5,8/10 (1037 v.)

Scott Pilgrim VS The World e. See Film Mille Pealkirja Terve Blogipuu Mingi Hetk Täis Oli.

Öhh... Muff küsis eila, et kas me mingit kinu vaatame ja kuna mul oli hetkel nõel veenide kohal, siis haugatasin ma välja esimese filmi mis mulle pähe kargas.

Noh, selleks oli siis see paljukiidetud SPVSW ning minupoolne põhjendav saatelause oli: "See meeldib kõigile neile tatikatele..."

Mis ma ütlen - nn Sopranofilmi kohta üllatavat hea. Kohe alguses hakkasin vana traditsiooni kohaselt üles lugema naljakaid kohti ja loobusin sellest nende liigse olemasolu tõttu juba eos.

Pulli sai ning kuni keskpaigani ei olnd filmil tõesti häda medagi, siis aga hakkas kogu jama veidi igavaks kiskuma.

Naljad käisid suh't samade aukude ümber, ehkki üldjoontes püsisid naljakana ning põhiline muttavedaja oli vast filmistoori.

Räägin ka sellest:

No alguses oli sõna, siis tulid Kanada ja ka NY. No Kanada New Yorki ei lähe, aga see-eest tuleb NY-st Torontosse elama plika, kelle nimi on mul praeguseks juba meelest läinud ning temaga kohtub siis ka filmi peatgelane nimega Scott Pilgrim - EI! - tegemist pole meesšovinismiga, seda nime on lihtsam meelde jätta lihtsalt, mehenimi ju siiski.

Nu ok, see selleks ja temaga kohtub Scott, kes sebib parasjagu 16 aastase hiina plikaga, kelle nimi on Knives ja - pikk jutt - aga kes põmst ei anna kätte, ma järeldan, et ei võta ka vist... kätte, ma mõtlen.

Mis sellise sebimise mõte on, jääb arusaamatuks, kuna onaneerimine on tore sellest olenemata, et kas sul on FB-sse märgitud "in a relationship" või "single", aga see selleks ning uitmõtted patta.

Igastahes kohtub Scott Ramonaga (meelde tuli!) siis, kui ta päriselt surnud veel pole, aga ega ta lõpus ka päriselt ära ei sure ning hakkab sellega sebima - see tähendab Ramonaga - ning üsna elusana.

Ehk siis võtame senise kokku: Scott hakkab Ramonaga sebima ja jätab Knivesi kus seda ja teist - nüüd pange tähele! - AGA, mitte koheselt.

Oehh, natuke segaseks hakkab kiskuma ning seega ütlen ära, et põhilises osas peab ta kemplema Ramona seitsme ex-iga.

Sounds like bollocks?

Saundib küll jah, aga tegelikult pole üldse hull. See tähendab, et pole hull sellisel juhul, kui sa sellest filmist midagi erilist ei oota. Mina arvasin, et kui seal midagigi vaadatavat on, siis ehk paar tissisteeni alguses või kergem vibraatorinali keskel, aga tegelikult komistasin hoopis ülllatavalt hea filmi otsa.

Filmi veab "väga heast" "hea" nimelisse auku see kuradi ex-idega kemplemsvärgens, mis muutub keskel juba suht igavaks ja kaksikute esilkerkimise ajal talumatuks ning otseloomulikult astutakse lõpvaatuses self-respecti-i, hard desicion-ite ja muu relationship related emojama ämbrisse. Võimalik isegi, et neid otsides, aga täna ma spoilerdama ei hakka.

Hinnang numbris lisamölas:

Oh-vana-Jummel-võtaks-neid-tiinimuuvisi filmina: 4/5 - hehh, meeldivalt ja isegi üllatavalt hea ning võrdväärne Euro-Tripi esimese poolega.

Romantiliselt digifantastilise noortekomöödiana: 3/5 ehk romantikaosa sakkis ainult lõpus, komöödiaosa langes tasapisi ilma nulli jõudmata ning fantaasiaosa oli kohati ok ja kohati tüütu.

Kokku: 7/10 - ehk läks loosi ja oleksin võimeline ka teist korda vaatama - iseasi muidugi, kui pühendunult ma seda teeks, aga see ka selleks....

Ahjaa - muusika oli kohutav indie-grunge-youth-rocki pask ning need boonuspunktid ja mündid oleks võinud nagu ka mingitki mõtet omada.

Ruut: 10/10

Erxor: 6/5 (Jah, tal tõesti on hinne kuus punkti viiest võimalikust! - MNC)

Major Sarge: 8/10

Live For Tits: 9/10

OpsTops: 4/5

Mukk: 3/10

Filmiveeb.ee: 7,67/10 (18)

IMDB: 7.9/10 (42.959)

V For Vendetta e. Ooperimaja Bat-man

Alustuseks:

Idee filmi vaadata tekkis Muff-il, sest ehkki ma teadsin, et ma olen seda näind - ning see ei meeldind mulle - ei mäletand ma filmist endast mitte midagi peale selle, et mingile ahvile oli Fawkes-i mask näole tõmmatud.

No oli ikka jube kino küll ning ma pean nüüd meelde tuletama, et kuidas selle unustamine täpselt käis, aga senikaua kirjutan kinost endast veidi lähemalt.

Misasi siis:

Noh, V4V oli üks tõsiselt halb film, mille ainukeses plussiks on kohatine tegevuskeskkond - Londoni vanad agulitänavad.

Ülejäänu oli tõsine jura kättemaksurajast, mida selgitatakse filmi jooksul ning tükke sellesse sobitatakse otse õhust. St. tükke ei korjata mitte filmi algusest peale minevikust, vaid paratamatult tekkis tunne, et stsenaarium kirjutati valmis "kahe mehe ja ühe pastaka" meetodil, ehk lausehaaval, kordamööda ning kirja pandi see, mis kummalgi kirjutajal pähe tuli.

Lõpuks kirjutati veel kord kõik üle ning siis kirjutati mõned kohad veel kinnisilmi ümber, nii-et mitte ainult vaataja ei teadnud algusest peale, mis lõpus toimub, vaid ka stsenaristidele ei tundunud üldpilti käes olevat, sest üldjoontes ja tagant-ettepoole vaadates oli kogu film üks hunnik igavust, mida oli üritatud segadusega huvitavaks ajada.

Kui sa terve filmi tead, et kõik, mis sulle näidatakse, kirjutatakse viie minuti pärast ümber, siis ei tekita see just teab kui suurt huvi toimuva vastu - on ju nii?

Kokkuvõtteks

Tegemist oli siis teada-tuntud looga Ooperimaja Fantoomist, kellele oli ekraanitäite eesmärgil ka Bat-mani ning Dr. Moriarty rollid külge kleebitud.

Idee iseenesest pole ju halb, sest ma olen täiesti kindel, et Batman Returnsis pidi algselt DeVito Batmani kehastama ning ainult tänu mingile äpardusele topiti talle pingviinikostüüm selga ja samas on ka nahkhiiremehe filmid tundnud tõsist puudust ägedast ja tõsisest vaenlasest ning seda alates teisest filmist.

Paraku aga ei tehtud ägedamat Bat-mani, vaid tehti hoopis film Guy Fawkesi maskiga tüübist, kes pritsib anarhistlikku retoorikat ja selle vahele märatseb oma isikliku ning üliegoistliku kättemaksu radadel, lisaks armastab ta söögi ette ja taha häirivalt tüütuid monolooge vedada - mis koosnevad enamjaolt tsitaatidest ja klassikute parafraseeringutest - ning peab oma kaasvestlejatega ülimõttelisuse tõttu mõttetühje dialooge.

Meeldejäävaim moment oli see, mil ma arvasin, et kino peaks kohe-kohe oma veeremisega lõpusirgele jõudma ning oma ehmatuseks avastasin, et see raibe kestab veel pea tund aega.

Ehk siis - nii kui paistis, et asjad on jonksus ning vaene ning räsitud vaataja saab õnnetute mõtetega magama minna, pilluti teda veel mingite tüpaazjuradega totalitaritaarsest ühiskonnnast, kangutati veel mingid mõttetud mono/dialoogid kuskile vahele ning nagu sellest veel vähe oleks, vehiti sisse veel lõppvaatus kõigi eestlaste lemmikfimist "Küünlad Pimeduses" - kahju lausa, et V4V-s mõni sõdur tankitoru ette ei roninud ja seda rinnakarvu täis ei toppind, niu-niu.

Hinnang numbris, lisamölas:

Vastupanuäksõnina: 2/5 e. igav ning kõige tobedam oli see, kuidas uue ja ägeda paharasti asemel oli mindud teada-tuntud Neue-Hitleri teed. Originaalile jäi see lootusetult alla ning ennem, kui midagi sellist teha, võiks ikka mõelda, et miks või kuidas Adolf Aloisovitš sellise populaarsuse saavutas. Ahjaa - Guy Fawkes sõdis minu teada selle-eest, et vähendada vastasusuleeri istekohtade arvu parlamendis ning seega ei klappinud tema maski kasutamine kogu tegevusega nagu mitte grammigi... või jäi mulle midagi arusaamatuks?

Aksõn-Sci-fi-Thriller: 1/5 - Ma ei oskagi öelda, millist neist kolmest elemendist seal kõige rohkem oli, kuna kõik kolm olid alaesindatud. Tavaliselt ma ütlen sc-fi filmi kohta, mis millegi uue asemel hoopis nämmutatud vana pakub - jama, ilma thrillerita thrilleri kohta igav ning vaimuvaene äksõn on poololematu äksõn( + SEE ON LIIGA FAKING PIKK!)

Kokku: 3/10 e. U. Guru ütles (ja M. Vana kisas ka), et Equilibriumi mittehindamine näitab vähe avaramat silmaringi ja aknest vabanemisvõimalust ning mind tõsiselt huvitaks, et mida kuradit nemad ja nende kaasmõtlejad selle nö. tuhandeühe laen- ja stampstseenfilmi kohta arvavad.

Rox: 9,5/10

Kinoprojektor: 7/10

Trash: 8/10

Zinera: 7/10

Pedro-Alonzo (+++)

Lizzahy(++)

IMDB: 8,2/10(228.089 v.)

Black Death

Alustades

Häid filme tehakse, vastavalt traditsioonidele, ikka ja jälle harva ning enamus ajast veel harvemini ning häid ajaloofilme tehakse nende samade nikastanud kommete järgi veel harvemini.

Ega MNC viimasel ajal neid eriti vaadata ei julgegi, kuna peale Valhalla Risingut on paar läbinisti debiilset roimalinti silme eest läbi vuhisenud ning seetõttu seisis ka Black Death peaaegu 2 kuud HDD- l, oodates, millal mainitud gentleman piisavalt julgust kogub, et see pleikasse lükata.

Ennemuistsel ajal

Musta surma nimeline katk rabas keskajal hauda rohkem inimesi kui Poola piim, Läti seagripp või kohalik mustlaspealik seda sama ajaga teha suudaks. Inimesed naelutati oma kodudesse kinni, sügelevaid kaenlaaluseid kardeti kui katku ning tuleriitadel särisesid nõiad ja muud Keskerakondlaste sünonüümid. Kirbud aga aina kalpsasid ringi ja hammustasid - huvitav aeg ühesõnaga, kui ennast hiinapäraselt väljendada.

Filmist siis ka

Filmi tegevus toimub selle sama jumala (või saatana) saadetise kõrghooajal ning keskendub katku kärvavate inimest efektirohkete viimsete piinade näitamise asemel hoopis noorele mungahakatisele, kes selleks, et saaks kloostriseinte vahelt oma göörlfrendiga hoorama minna, kaupleb ennast teejuhiks kogemustega nõiakütile ning tema kambale.

Kohalikule piiskopile on nimelt teada, et kaugel metsa ja soo taga asetseb üks küla, kus katku pole ning osteloomulikult on teoloogiliselt lubjastunud idioodid teinud sellest järelduse, et sealkandis peab üks surnumanaja tegutsema, seega - õlitagem raudne neitsi ning siis tikud tasku ja minekule.

Ise arvan siis nii

BD puhul on siis tegemist müstikaseguse ajaloofilmiga, mida võib vaadata ka kristliku propagandafilmina, ehkki see nõuab eelsuunitlust/soodumust, sest film ise selleks põhjust ei anna* ning hoolimata alguses veerema hakanud tüüpstsenaariumist, on tegemist kuradi hea kinoga.

Alguses häiris see, et suure katku ajal oletatavasti valitsenud musta meeleolu ja sünget surmaõhkkonda polnud suudetud edasi anda, aga asja arenedes sai selgeks, et seda polnud eriti taotletudki, kuna Must Surm ise on ainult kolmanda järgu kõrvalosatäitja rollis.

Otseloomulikult alustasin ma filmivaatamist nn puhtalt lehelt, teadmata sellest mitte midagi muud peale filmi nime ja selle, et tegemist ei ole ameerika suurte kinoekraanide kinoga.**

Film jooksis sujuvalt, kordagi mahakäimiselemente ilmutamata ning kogu aeg surusin endas maha erinevaid spekulatsioone filmi lõpu suhtes, kuna kuskilt sisimast kerkis esile aina suurem ja suurem tunne, et hoolimata paarist klišeest, mõnest tühisest möödalasust ja keskele lükatud kohustuslikust madistamissteenist *** läheb kogu krempel aina paremaks ja paremaks, muuseas - ja nii ta läkski.

Hinnang numbris, lisamölas:

Ajalootaplusfilmina: 3/5 - tee mis tahad, aga taplusfilmina ma seda vaatama hakkasin. Suuremaid konflikte oli aga ain't üks, kuid see oli see-eest igati heal tasemel. Puudus nimelt Sininäost alguse saanud lahinguaegne jäsemetesadu ning kehval tasemel kaameratöö oli korvatud hea madinakoreograafiaga.

Ajaloolisromantilise müstikafilmina: 5/5 ehk ajalugu oli vastuvõetav ja lovestoorit oli täpselt niipalju, et usutav tundus ning läägeks ei läinud, pluss igatepidi pandav müstikaosa.

Kokku: 8/10 ehk soovituslik antud filmižanri fännidele ning ega ta neid teisigi hammustada tohiks.

Joonealused________________________

*

No krt, teatud usuringkonnas peetakse isegi 30o-t Bushi adminstratsiooni loodud Iraagi sõja propagandaks.

**

Pidasin seda muuseas jänkistanis toodetud bekat-iks.

***

High-Five realistlikuima Morgensterni eest viimase aja kinodes.

Mujal:

Jesterhead colony: 8/10

IMDB: 6,7/10(2937 v.)

Rotten Tomatoes: 72 %

Treiler on nagu nad tavaliselt ikka kipuvad olema, ehk siis eksitav.

Valhalla Rising e. vereloigud ja kivihunnikud kahel mandril

Alustuseks vägilaselust:

Reede-Lauba sai jällegi kord Talsinkis idioodistumisekskursioonil käidud ning kuna mina sellest midagi ei mäleta, ja KEEGI TEINE KA MITTE(!), siis pole mul midagi muud selle kohta mainida, peale selle, et Levikasse ma järgmised paarsada aastat oma nägu ei näita ning prantslaste ja prantsuse keele õpilaste ees esinen avaliku vabandusega niipea, kui ma olen võimeline nendesse kui inimestesse suhtuma.

Muuseas "haisev värdjas" ei ole üldse nii pahatahtlik sõimusõnade paar, kui alguses tunduda võib, aga see selleks.

Igastahes sain ma sellest korraliku pohmaka, mis väljendus selles, et terve pühabase päeva ma vahtisin lollakaid ja vähemlollakaid filme ning tapsin reaalselt eksisteerivaid ja mitte nii reaalselt eksisteerivaid, aga see-eest üsna reaalset valu tekitavaid putukaid - lemmikuteks olid need, kes surusid ennast läbi aknaklaasi, nii et see kummi läks ja siis plirin-klirisedes normaalseks tagasi muutus, aga see ka selleks.

Valhalla Risingu suutsin ma ära vaadata õnneks esimesena, sest pühaba hommikul oli mu ajus veel tilk mõttetöö normaalpiirides hoidmiseks vajaminevat alkoholi säilinud ning ma olen suht kindel, et kui ma oleks selle hiljem käivitanud, siis saaks ma neid ridu kirjutada alles paari päeva pärast või siis saaksite mingi aru ja otsata iba sellest, kui lahe ja tore kõik on - üldplaanis ja elus ning eneses.

Nüüd filmist:

Tegemist siis samade tegelaste ja ühtse tegevusliiniga, aga mitmeks episoodiks jaotatud Põhjamaa muinasjutuga, mille põhiteemaks siis juba Hrafn Gunnlaugssoni filmidest tuttav Valge Kristuse ja Odini vaheline konkurents inimeste peades ja film ise on kokku keevitatud justkui vanade Skandinaavia saagade vormis või vaimus, kuidas soovite.

Mitte, et iga chapteri algus endas kilomeetri pikkust tegelaste ja nende suguvõsa tutvustust sisaldaks, aga dia ning monoloogi on pea olematul hulgal ning tegevus veereb aeglaselt, lihtsalt, sirgjooneliselt ja samas tahumatult esitatuna ning hilisem mõttetöö juhtunu üle jääb puhtalt vaataja fantaasia hooleks, sest filmis ei selgitata mitte midagi mis oli, on või tuleb - kõik lihtsalt toimib ehk veereb ühtlaselt oma lõpu poole.

Mina näiteks olin filmiveebist lugenud, et mängu astub Viikingiajastu lõpus peajumalana figureerinud Odin ning seetõttu pidasin ma ahelates vedelevat peategelast Loki-ks ning jäin ootama lõpus toimuvat hardäss face-offi kahe müütilise tegelase vahel, aga seda ei tulnud ning ausõna, mul pole kahju.

Muuseas - esialgne arvamus nii filmist kui peategelase isikust kadus suht kiiresti, kui mainitud karakteri ühte silma oli juba piisavalt eksponeeritud ning film juba veits aega edasi liikunud oli.

Aga see selleks ning väidangi, et kogu kupatuse mõistmine (kui see üldse võimalik on, ma mõtlen kollektiivses plaanis) polegi nii lihtsaks tehtud ning erinevad seletused toimuva üle peksid peas ringi igal vaatamiskorral, mis väljendus selles, et eila üritasin ma kogu enda mälus peituvat informatsiooni Valge Kristuse ja Odini vahelisest vägikaikaveost ning Odini ja sellesamuse samaisikulisusest mälust välja kraapida ning paberil mingiks skeemiks vormistada, aga ei vedand välja.

Igastahes, karm film, karmist ajastust ning pigem liigitatav nende nn. mitte-päris-kunst-filmide hulka, kui eriti suurte ekraanide kinoks, aga ehmatada ei tasu. Isiklikult tundsin, et iga kord kui liigne miljöö ning karakterite sulandamine üheks suureks šedöövriks häirima hakkas, visati kohe sisse üks brutraalne võitlusstseen, mis kunstifaktorit leevendas ning kogu jadasse vahelduse tõi st. bekativägivald ei tapa kunsti, aga üleliigne kunst tapab küll.

Enda mõttelinnukesed

Enda versioonid filmis toimunu kohta, aga mainin, et ei tasu lugeda, kui filmi vaadata tahad, sest nüüd spoilerdan ma mönuga - mina näiteks jätsin Trashi postituse (Tänud Habe säänse võikalt mõnusa kinu eest) pooleli, niipea kui aru sain, et kohe hakkab ta enda mõtteid kilobaitideks treima.

V1

Kogu krempel lõppes jumalate allajäämisega algelise religiooni puhtusele, sest ühed, kes tahtsid oma pattudest lahti saada ja hinge puhastada ning seetõttu hüüdsid ja levitasid jumala nime - tapeti ja vangistati, kellel polnud jumalat, ehk see keda kannustas vaid viha (või inimloomus) - tapeti samamoodi.

Ellu jäi ju ainult see, kes ei hüüdnud ühegi jumala poole.

Kui One-eye oli tõesti Odin siis võib ju tema viha põhjuseks pidada alljäämist VK-le ning seda ka vangistamise põhjuseks, AGA need, kes teda kinni pidasid, olid nn. paganad (ma mitu korda kerisin tagasi, et vaadata sõlgi ja muid ehteid ning neil polnud ühtegi risti peale keldi risti, see aga kanditi kristlike sümbolite hulka hiljem)

Pealegi, ta oli ju ise "indukas" - tulnud põrgust, teiselt poolt ookeani - poisi sõnad.

V2

Läheb natuke kokku filmi nimega, aga logiseb:

Poiss sümboliseeris muinasusku.

Ta jäeti ellu, kuna oli põgenik ja polnud ohtlik. One- eye saabus küll koju, aga ta oli muutunud ja teised tulid levitama võõrast Tõde.

V3

Odin põgenes - ikka see teema, et oli vangistatud tänu oma allajäämisele ning see kuradi 5-e aasta teema (Ta pole olnud kellegi omand üle viie aasta - pean seda 5-e aasta värki uurima). Pealegi kaarnat polnud kuskil näha, ehkki ta pidevalt taevasse vahtis.

Ok, klann kelle käes ta oli, olid välimuse järgi Põhjala Jumalate kummardajad, aga kui inimene enam oma jumalasse ei usu, siis see ei tähenda ju, et ta kohe teise juurde jookseb, pealegi, ega seepärast pea kohe uusi ehteid tegema ja vanu ära viskama, et need enam ei tööta, aga see selleks.

Lõpus, kui One-eye maha löödi, siis kas ta ei võinud jääda maapeale poisina või see teema, et kivikalme ehitas ta endale ju alguses šhotimaale... Valhalla Rising.

Hinnang numbris, lisamölas:

Viikingifilmina: 5/5 - ei tutvusta ega selgita midagi e. nõuab eelteadmisi ja vastavat huvi, aga Viikingikinud ongi suht niššifilmid.

Äksõn-seiklusfilmina: 4/5 - pole just suurem äksõnseiklus selle värdühendi negatiivses tähenduses, aga ka positiivses võtmes jääb kogu äksõn ja seiklus siiski suht tahaplaanile ning pigem töötab teisejärgulise üldpildi ja karakteritäiendina kui primaarse filmiosana.

Kokku: 9/10 - e. äärmiselt tõetruu viikingikinu ja koos The Vikingsi ja Shadow Of The Raven-iga kohustuslik, ehkki tavavaatajale alles peale esimest kahte. Ahjaa, mainin veel seda, et kui kellegi arust on maailma parim ajalootaplus-ajastufilm Braveheart(1995)/King Arthur(2004)/Robin Hood(2010), siis ei ole erilist mõtet Valh.Rais-i vaadata, kuna sissehüppavad kõhuõõnetühjendused ja pähe raiumised ei suuda rahuldada teie kirge Melric Gibsonssonide, naisberzerkerite ja kodustatud tapluskarude vastu.

Ahjaa - Outlander ei ole hea viikingifilm!

Veel:

Sama teemat on selgepiirilisemalt käsitletud filmis Shadow of The Raven, mis on ka minu poolt soovituslik.

White Viking (Hviti Vikingurinn/Den Hvite Viking) on koos inimkeelsete subtiitritega endiselt minu "tahan-saada-kähku!" nimelises hot-listis esimesel kohal.

Filmist mujal:
Official web-site

Trash-Can -Dance 9/10:

IMDB: 6.1/10

Rotten Tomatoes: 68-87%

Pic from MovieposterDB.com