Wallace and Gromit's World of Invention [S1] e. .....Öö !

„That goes in there, that comes out of that, and there’s the elephant.“

Enamik inimesi arvatavasti magavad kell kaks öösel, või siis äärmisel juhul, kui tegu on nende sünnipäevaga, tähistavad seda kmhkmh väärikalt. Kuhu meid aga selline mõtlemine ja teguviis tulevikus viivad, kallid kamraadid? Pidutsemine on täitsa vahva ja kõike, aga kui on blogipostitusi vaja kirjutada, siis neiu Eva on valmis iga kell oma tervet mõistust liinile tooma!

Võib-olla ma pole õige inimene rääkima Wallace and Gromitist, kuna minu esimene kokkupuude sellega oli seoses „Libaküüliku needuse“ filmiga, ning kuigi minu kallis vennaraas proovis minus nende karakterite vastu rohkem huvi tekitada, ei võtnud ma eriti vedu. Kuid juhuslikult Discovery kanalilt antud seriaali tutvustust märgatest otsustasin end veidi harida vallasändgrommiti-teaduse alal.

Pean tunnistama, et esimesi osasid nähes ma mitte ainult ei armunud sellesse seriaali, vaid tirisin seda vägisi juba altari ette. Tegemist on siis esimese hooaja näol 6-osalise teadus show’ga, mille idee ei ole just kõige originaalsem – tutvustada erinevaid leiutisi ja jagada vaatajaga nende loojate entusiasmi. Enamik seriaalist on siiski päris inimestega ja puha, vaheklippidena esinevad aga plastiliinist Wallace ja Gromit, et anda saatele humoorikam lähenemisviis ja (ilmselgelt) haarata uusi vaatajaid vanade tuttavate nägude näol.

Esimesed kaks osa olid lapselikult entusiastlikud ja mõnusad hea tuju tekitajad, ning kindlasti leiaks mõni usin ulmeautor neist midagi, mis hammasrattad peas käima ajaks (kärbseid õgivad robotid, Hollandi randade kineetilised skulptuurid, seksikas küberpunk skafander Marsile minekuks, ülikallis aurupunk jet-pack... Saate aru küll). Kahjuks jääb kolmanda-neljanda osa kroonivaks momendiks tuumajuust ning viimased kaks osa olid lihtsalt igavad mingi-suvaka-eseme-ajalugu tutvustavad saated. Seriaali kasuks võin öelda, et õnneks saatelõik „Contraption Countdown“ ei muutunud kordagi igavaks.

Hoolimata taseme järsust langusest oli seriaal ikkagi, noh, nunnu. Kuna antud žanris, nii spetsiifiline kui see ka poleks, on raske midagi hirmus originaalset välja mõelda, ning kuna loojad taipasid toota seda seriaali ainult minimaalses koguses (või oli asi rahas, meh!), väärib „Wallace and Gromit’s World of Invention“ siin blogis natukenegi mainimist.

Jään siis ootama 2025. aastat ja lightcrafte, mis seal ikka.

H: 5

IMDB: 6,8/10

Game Of Thrones [S1] e. Intsestide eripärast raudtroonide läheduses

Selgituseks:

Kui juba sarjadest kirjutamiseks läks, siis virutan ette ka juba tiba aega tagasi sisseahmitud - just nimelt sisseahmitud - seebika nimega Game Of Thrones, mis hetkeseisuga moodustab minu seebitopi tipu.

Tõsi küll tunnistan, et raamatut pole ma lugenud, aga eilsest saadik olen ma kohalikus raamatukogus selle ootejärjekorras. Mitte, et ma kavatseksin hakata suuremat hunnikut raamatuposte treima, aga mene sa tea...surm kraabib ikka oma varesejalad sinna kus seda kõige vähem oodata on, nii-et mille pärast, siis minagi teistmoodi talitama peaks...

Lihtsalt otsustasin, et liisk peab üle Rubico langema ning ehkki ma väldin igasuguste eepiliste raamatusarjade ettevõtmist - viimasena loobusin Pratchetty kettamaailmast - siis seekord paistab asi seda väärt olema, et erand teha, aga see selleks ja nüüd...


...seebist endast.

Kui Ulmeguru jonnis just mõni päev tagasi, et sarjaosad olid ilma igasuguste ja mitte-kuhugi-viivate alllugudeta, siis mina pean seda üheks selle sarja plussidest.

Olgem ausad, enamus neist minilugudest, mis pliiatsist väja imetakse, tavatsevad sarja arenedes kuskile suvalisse suunda areneda ja sõna arenema ette ja taha käivad jutumärgid.

Mul ei tule hetkel pähe ühtegi sarja, mis nende sub-stooride all enam või vähem-enam ei kannataks, sest pole saladus, et nii kui sarjategijatel esimene loomekriis näkku lööb, haaratakse varmalt ulmeriiuli halvimalt leierdatud osa kallale.

Või siis on tulemuseks see, et keegi pidevalt kukub kuhugi, ehk leiab kedagi või murrab midagi - sick of it !

Ühesõnaga oli GoT sellisest pahnast vaba ja seetõttu ei tekitanuid ka vaatamine mitte mingeid raskusi ja veel vähem oksereflekse.

Sry kõigile, aga minu jaoks jooksis Troonide mäng igatahes oma mitte-kuskil-lõppevatest episoodilõppudest hoolimata sujuvalt ja pakkus ette ja taha nii üllatusmomente kui ka kõik muud, mida ühelt seebilt oodata võib.

Vigiseks ainult selle kallal, et lõpulahingut polnud suudetud filmida, aga samas on mul ka kuri kahtlus, et kas Spartacus B&S-i pilootosa stiilis digilahing sinna ka väga sobind oleks, aga jah - vähe usutav, et telesarja tootmiseks mõeldud rahadega midagi muud kokku oleks klopsind ja seega ok....anname andeks

H: 9/10 e. kuna pole raamatut lugenud, siis ei oska ka viriseda selle üle, et kui ebaromantiline oli Khal Drogo ja kui palju näidati mune ja kui vähe näidati hunte - muid erinevusi ma oma kaasvaataja etteheidete baasil ei tuvastanud.

PS. Ja endiselt ei taha keegi minuga Game Of Thrones-i lauamängu mängida, ehk seda mängima kutsuda - ma teile veel ehitan . Sulle, mu kallis Big-O, ehitan ma veel eriti ehitavalt !!!!

Teised:

Trash: 9/10

Cockrain: 10/10

Full-Metal-Ove

Filmiveeb.ee: 9,4/10

IMDB: 9,4 /10

Gods Of The Arena e. digihigi ja muu mäll, kuues osas.

MIKS?

Sai juba varemalt kirjutatud seebikast nimega Spartacus: Blood and Sand, mis püsib minu seepide Top-kolmes nagu raudnael.

Igastahes, et juttu kiirelt õhtasse veeretada mainin kähku, et seebika esimese hooaja valmimisel/filmimisel selgus , et Spartacust kehastanud Andy Withfield põeb kõri või kurgu või kaela või mis iganes vähki. Mingi lümfivärk kui täpsem olla, aga kuna ta on praeguseks juba surnud, siis ei oma see täpsustus enam erilist tähtsust.

Nagu arvata võib oli teist hooaega ilma Whitfieldita raske filmida ning seega tehti ajaviiteks kuueosaline prequel, mis kandis nime - Gods Of The Arena.

MIS?

GoA räägib siis Spartacuse põhirivaali Crixuse ja tema tulevase lanista, Batiatuse, tulemisest ja olemisest, ehk siis: kes, kuidas, miks ja miks ikkagi oli Crixus mitteametlik Capua tšempion jne.

KUIDAS ?

Tatt pritsis, mesijutt lippas ja veri jooksis nagu Veres ja liivaski, aga tehniliselt oli tegemist ikkagi sellise...liiga lühikese seebikaga.

Põhiline oligi see, et kõike mida oli S:BS-is, oli ka GoA-s, aga vähem, ehk tihtilugu ebapiisavalt.

Põhiliseks miinuseks pean seda, et kui ntx Blood and Sand sai alles 2-3 episoodis oma näo ja hoo sisse ning pani paraja kiirusega lõpuni, siis Areeni Jumalad suutsid hoolimata oma lühidusest isegi vahepeal ära vajuda ja lõppeda just siis, kui tundus, et hakkab looma või miskit.

JA ?

H: 7/10 e. üldjoontes siiski "Pöial ülespoole" värk, ehk siis S:BS-i aseainena käis küll.

Spartacus Blood and Sand e. kas mitte superseep?

Alustuseks, ehk alustan jälle:

Nüüd siis on see moment, kus ma olen dilemma ees. Ehk siis kirjutada või mitte kirjutada ning probleem ise seisneb selles, et ma tean küll natuke Rooma ajaloost ja veidike üldajaloost ning minu jaoks teadaolevad Spartacuse filmid olen ma ka mõlemad ära näinud, aga - ma ei tea keda kuraditki seebikatest.

No otseloomulikult vaatasin minagi kunagi hinge kinni hoides Tahmast Roosi - no mingi 3-e episoodi jagu juppe kindlalt - ja mingil ajahetkel sai X-Filesi vaadatud, aga jah - tänapäeva seepide koha pealt on mu teadlikusaste "natuke" nadi.

Aga, kangelaseks ei sünnita ja neid ei unustata ning seega - läts lahti!

Üldiselt, ehk võitlus jätkub:

Ehk siis, esimesest episoodist kirjutasin ma niipea kui see lõppes, sest selle järgi otsustades oli tegemist eriti halvamaigulisest sisust ja eriti halvamaigulisest välisküljest koosneva sarjaga, mida ma heal juhul paar osa suudan välja kannatada.

No ütlen, et esimesed kolm-neli episoodi kolmeteistkümnest võib siis esimese osa kiiluvees ujuvateks nimetada, ehkki langus - või teisest nurgast vaadates tõus - algab juba teisest.

Täpsemalt öeldes - nii, kuidas kahaneb odavate ehvektide maksumus veel odavamaks ja tissipaaride osalus kasvab, sigineb sarja intriige ja viienda episoodi seisuga võis juba öelda, et näitlejad on täiesti arvestatavalt näitlema õppinud.

Sümboolne iseendal peamahariumine Rooma rahva lõbustuseks - ma ei mäleta mitmendas osas - oli hoolimata klišeelikusest asine ja põhimõtteliselt ka murdepunkt, kustmaalt sari muutus täiesti teiseilmeliseks.

Näitusena efektide taandumisest stoori ees, et silmajärgi hinnates ei suuda Spartacus viiendas või kuuendas osas enam kuue matsi vastu võideldes neist paarisadat liitritki verd välja peksta. Aga see ei häiri - pigem tuletab harvaesinevatel, aga siiski olemasolevatel igavamatel kohtadel meelde, et miks üldse seda sarja vaatama sai hakatud.

Ajaloost seebis:

Kuna Ida bloki rahvastele on teave gladiaatoritest peamiselt Tomani raamatu kaudu pähe jõudnud ning gladiaatoreid teatakse kui vaeseid orje, kes elasid leivakoorukeste ja reovee peal ning unistasid Marksismist, siis vahelduseks on tore näha ka alternatiivset mõttevoolu, kus gladiaatorid on nn. omaegsed superstaarid.

Võimalik, et nii oligi, ehkki paljud võisid lihtsalt halva mängu juures head nägu teha, aga kes seda teab.

Siiski, põhipunkt on seebikas raudkindlalt paigas - roomlased on roomlased, ehk rikkamad ja vaesemad, mõjuvõimsamad ja vähem mõjuvõimsamad ning orjad on kas orjad või gladiaatorid, aga mõlemal juhul siiski orjad - lihtsalt hind on erinev.

Ajaloo kohapealt hoitakse madalat profiili, see tähendab, et tegevus toimub Capuas ning kes kurat ikka nende kohaliku tähtsusega magistraatide ja muu tühja-tähjaga kursis on - seega, otsest vigisemist ei ole.

Intriigid on ka samasuguse külakolka eluolulise tähtsusega või seal parematele orgiamaadele pääsemise suunaga ning ainuke asi, mis nende juures närvidele käib, on ameeriklastele omane tagantjärele nämmutamine, (parem kui ettenämmutamine siiski) et kes kelle siis ikkagi tappis jne.

Samas üllatusmomente jagub ohtralt ja kuni kaheteistkümnenda osani jookseb "möll" üles-alla, kordagi mõttelisest kekspunktitasemest allapoole laskumata.

Lugu kui selline on üldjoontes(!) muidugi üldtuntud Spartacuse legend, segatuna kättemaksu-lovestooriga, aga nihked tegelastes on usutavad, pöördepunktid head ning tegelaste omavahelise vägikaikaveo laituseks võiks öelda ainult seda, et rohkem intriige võiks pikemaajalise toimega olla, aga jah - seebika formaat siiski.

Kokkuvõtteks, ehk hakkan kokku tõmbama:

Tagantjärele võib öelda, et tegemist oli tõesti sarjaga, mis suutis kaasa haarata. Esines häid, väga häid ja nõrku momente ning ei saa öelda, et kogu seebi jooksul poleks esinend kohta, kus mul kogu see kaarnaküla efekt luduses ära poleks tüütand, aga see on suht loomulik.

Lõpetuseks siis, et hästi algav bekat-seep ning siis sujuva kannapöörde teev

pärisseebikas, mille tuleviku osas nõustun herr Soku arvamusega, et vaevalt, et sellele kunagi teine hooaeg järgi kedratakse.

Hinnang numbris, lisamölas:

Seebikana Rooma Impeeriumist ja Gladiaatoritest: 9/10 - Ei oska öelda, et kas see on parem kui Rooma, kuna R-i suutsin ma vaadata ainult mõned episoodid, sest absoluutse aksõnivaeguse annan ma andeks ainult BBC-tüüpi ajaloosarjadele.

Aga - igastahes on Saprtacuses tehtud panus säästulahendusele või õigemini säästulahenduse üle vindi keeramisele õnnestunud.

Lisan veel, et ei taha küll ketserina surra, aga parem kui mõlemad samateemalised filmid.

_____________________________

*Viimane osa oli siiski pettumus ja kogu seebika kõige nõrgem lüli - ei Spartacus ei sure ära... või siiski...

IMDB: 8,7/10 (16,720 v.)

Spartacus Blood and Sand e. digiveri digiliival

Orjad muutuvad gladiaatoriteks!

Ehk siis Spartacuse legendi aineline seebikas, mis pidi sisaldama endas hunnikute viisi seksi ja vägivalda. Isegi Lucy Lawless lubas endal hilbud seljast ära visata, veel enne, kui esimese osa lõpus eesriie sulgub.

Seda viimast muidugi ei juhtunud või ei tundnud ma teda ilma rinnapantserita ära, aga mina igastahes haarasin pimedas lootuses torrentil sarvist ning tirisin esimese hooaja - rohkem neid veel polegi - esimesed 2 episoodi alla. Igatahes pettuda mul muidugi ei tulnud, kõige muu, va selle Lucy Lawlessi koha pealt.

Ehk siis...

Raudne loogika näitab, et kuna filmimine läheb idee järgi aina odavamaks, siis peaks tänapäeval juba teleseebikaks mõeldud rahadega saama ühe 80. aastate tasemel sõdimisfilmi valmis vändata küll. Paraku, aga otsutatakse liikuda edasi kitsehüpetega ning seega on Spartacuse tehniline pool üks suur hunnik halba CGI möllu.

Digiverd, digijäsemeid ja muud digisodi lendab esimeses osa rohkem kui 300-s, Pathfinderis ja Robin Hoodis kokku ning paljuks pole peetud ka igasuguste makettide kasutuse või muidu looduses filmimise ära põlgamist. Kui palju on näitlejate kõrval päris maailma, on suht hägune, aga ega seda palju olla ei saa - vast nii 1-1,5 % ringis kogu kupatusest.

Iga teine või kolmas kalju, puu või maja on ebaperfektse perfektsuse tõttu lausa padukoomiline ning reaalsuslähedus on see sõna, mille tähendust polnud seebimeistritel 300 vaatamise kõrvalt aega välja uurida.

Aga siiski....

Tegelikult on sari esimese osa järgi kuradima hea, nn bekativõtmes. Umbes nagu hea halb film noh. Efektne on ta tegelikult ka, kuna palju halba mälli võib kokku anda päris korraliku vaatamishunniku. Seksi on umbes sama palju ja samal tasemel, kui TV1000-e kesköistes erootikaseepides ja päid muudkui lendab ja lendab ja lendab.

Võitlusstseenide tegemisel on üldse lähtutud kriteeriumist - pang verd per jäse (miinimum!), näitlejatöö on asendatud enamjaolt kehvade onlinerite keeles haukumisega ning võiduropendamisega ja kuskil taustal kumab välja, et selle seebika tegijatest on keegi välja hüüdnud lause stiilis: "Viime vaatajani tollase maailma tegeliku jõhkruse ja halastamatuse - halastamatult!"

Lõppkokkuvõtteks:

Nu ütleme, et Titaanide Klirin (7/10) oleks mu käest saanud umbes null punkti kümnest, juhul, kui ma oleks seda peale kõnealust esiosa vaadanud, mitte paar päeva varem.

Paraku aga arvan ma, et üle kolme-nelja seeria ma seda hakkemasinate käsivõitlust vaadata ei viitsi ning ehkki esimest osa pean ma soovituslikuks, kõlbab see arvatavasti üldjoontes ainult Isa Pjotri Gladiaatorimängu treileriks. Vähemalt on mul tunne, et meie kallis Isake on sellest tublisti inspiratsiooni ammutanud.

Igastahes, kõigile mõõgamärulihuvilistele - madinad on siin liigsest pixoplasmast hoolimata lahedad - on esimene osa kohustuslik ning ülejäänud seebimullide omandamine ainult omal vastutusel.

Sry, sattusin shottidega liiga hoogu... :)

Edit: Lucy Lawlessi tissid! (S1E02 - 05m. 38s.)

Mina Claudius e. tubateater tulevase jumala ümber.

Kuna Metsavana ütles enda "Caligulo" postituses Claudiuse kohta väga halvasti, siis vihast ja meelepahast puhkides üritasin otsida üles raamatut "Mina, Claudius", et talle see seltsimehelikkusest lähtudes silmevahele virutada.
Praegusele postitusele tuli aga kasuks see, et ma raamatut ei leidnud ning seetõttu tirisin alla 13 seerialise BBC dok-seebika " I, Claudius"(1976).

Tegemist siis üsna põhjaliku ja nii palju, kui tänapäeval teada on, ka enam vähem ajalooliselt paikapidava seriaaliga, mille tegevus toimub peamiselt Rooma Keisripalee seinte vahel.
Vahepeal küll lipatakse ka paleest välja, kuid enamasti piirdub see rõdul või puu najal seismisega, kuigi minu mäletamist mööda näidati seal korraks ka mingise lahingu kõige kaugemat äärt- sõdurite arvu järgi otsustades.

Tegemist siis kostüümidraamaga, mis on paraku kõige pädevam liigitus zanri järgi, aga kui keskajast rääkivad kostüümikad on lausigavad, siis Rooma keisripalee oli ikka kraadide võrra kangem koht ja selle teemalised filmid/raamatud on alati hea omandamisvara, isegi siis, kui ühelgi koordineeritud massiveristamisel korrakski ei peatuta*.

Sari algab Octavianus Augustuse valitusajal, ehk ajal mil rohi oli rohelisem, Rooma riik rikkam ja õnnelikum kui kunagi varem/hiljem, Tiberius veel noor ja tugev mehemürakas ning keisripaleed valitses Augustuse naine ning veel sündimata Claudiuse vanaema - Livia.
Jutustajaks on Claudius isklikult ning sellega kaasneb ka ainuke närviajav osa tervest sarjast (peale pikkuse).

Nimelt on see toodetud puhtalt Ameeriklaste jaoks ning seega, kui näiteks otsest mürgitamist ei näidata, siis nämmutatakse see ikkagist hiljem vaatajale ette kasvõi mingite tegelaste omavahelise dialoogi kaudu, a'la stiilis, et: "Tead, ma arvan, et Livia mürgitas Marcelluse" - aken pähe!
Keisripalees olid seintel kõrvad, sängiselgadel silmad ja amforad töötasid effektiivsemalt kui Hermann Simm-i kroonlühtrid.
Kellegi ärakoristamsieks oli sul vaja ainult piisavalt mõjuvõimu, et keegi seda avaliku süüdistusena ei esitaks ning avaliku süüdistuse esitamiseks või omapoolseks lõikustööks oli järjekordselt vaja piisavalt feimi ja rulli , et selle käigus ellu jääda või vähemalt jalgadele püsima jääda - soovitavalt enda pead samal ajal kaela otsas hoides, aga jeh... see selleks.

Muus osas on sari suht paeluv, ehkki liigne inglaslikkus lükkab enamasti kaadrist välja igasugu roomalikkuse, aga see ka selleks ning inimestele, kes Rooma ajaloo vastu huvi tunnevad, eriti neile, kes armastavad ka arvamust avaldada, tuleks see kohustuslikus korras läbi vaadata, enne kui nad kavatsevad jälle igatsugu suuremat sorti arvamusi avaldama hakata.


________________________________

*
"Pärast meid tulgu või veeuputus" hea näitusena, kuna see peaks igal suuremat raamaturiiulit omaval inimesel vist olemas olema.

Pic

Octavianus Augustus
Algul mõtlesin küll, et mis kuradi Karlssoni nad
sinna toppinud on, aga mingi aja möödudes
muutub ta kuradi sümpaatseks.

Livia e. naine, kelle hammustamine
mõjus maole suh't surmavalt.

Tiberius - kindral ja puha.

Drusus - Livia poeg abielust Marcus Antoniusega,
Tiberiuse vend ja Claudiuse isa.

Claudius - esimeseks mängukanniks
oli surnud issi.

Claudius - veits vanemana.

Mingi Risk-i laadne lauamäng Empire,
huvitav kas sell'al selline mäng päriselt ka eksisteeris,
sest tean , et Faalanks on väga vana mäng,
aga kui vana pole mul aimugi.
Kui keegi teab siis võib öelda ;);)wink-wink, pilks-pilks.