Puhastus e. Tavaängist verisem äng

Alustuseks.
Kuna ma filmiblogi teemal ametlikult magan, siis tahtsin ma seda hoopis Filmivaatluse FB-pagele kirjutada. Paraku sai tekst liiga pikk ja kuna pikemate asjade lugemine FB'st on valulik tegevus, siis kuulutan välja Ajutise Ärkamisaja ja kriban kogu krempli siia.


Niisiis, film nimega "Puhastus"

Võiks ju öelda lihtsalt, et Jokinen peaks ennast palama panema, ning-et Oksanen tuleks juba ainuüksi lolluse pärast üles puua ja sellega kogu jutt ka lõpetada, aga...
Kuna ma ei ole raamatut lugenud ja seega ei tea ka, et mis osa kuulub kellele ja mida polnud kuskil ja oli ainult kuskil, siis parem jätkan, ehk raiun paar mõtet kirjamärkideks.

Lugu ise, ehk see osa mis toimus kaugemas minevikus, oli iseenesest usutav ja ka vastuvõetav.
Vaimselt pooltõbine tsikk on ühest mehast - täpsemalt õemehast - sissevõetud ning enda positsioonide kindlustamiseks abiellub Jehoova tunnistajate stiilis parteikoosolekuid pidava punakommariga. Lisaks saadab ta ka enda õe koos lapsega Siberisse.
Meha aga vedu ei võta, istub kapi taga peidus, nuriseb supi üle ja proovib korraks isegi mõtsa pageda.

Keskmine eestlane muidugi puristab sellise "jama" peale kapatäie tatti põrandale, lööb rusikaga vastu rinda ning jõriseb paar rida laulust "Jää vabaks Eesti meri." Seejuures adumata, et tema mõminast aimatav viis pärineb hoopis lööklalulust "Julgesti vennad nüüd tööle", ning-et vajadus pooled sõnad mõminaga asendada, pole tingitud ainult alkoholijoobest.
Eestlaste rahvuslikku meelestust ülehinnatakse ja heroiseeritakse nii-vai-naa ja keegi ei taha tunnistada, et üksikisiku sisemine egoism surub igauguse massiisamaalisuse julmalt põlvili.

Ajaloolised, ehk Punaarmee julmusi näitavad kaadrid olid esitatud nii, et ajalugu eriti  sisse ei sattunud ning eraldi märgin ära selle, et ei ole teada ühtegi juhtumit, kus metsavennad oleks keset päeva, trikoloor uljalt õlal, mingit vallamaja vallutama kõmpinud.
See, et NVKD efektiivsus oli suurelt tingitud just nende lihtsakoelisest brutaalsusest, mitte piinamistoolidest ja valgetes kitlites mõrtsukarstidest, on Lääne, antud juhul Soome kodanikule, loomulikult mõistetamatu.
Eksole ju täiesti uskumatu, et igasuguste agregaatide asemel võib ülekuulatava lihtsalt põrandale lüüa ning saapakontsaga munadele suruda...aga see selleks.

Lähiminevikus toimuv osa oli see-eest üks ebausutavalt esitatud ja pealegi üsna igav okse vägivallast ja kannatustest.
Lühidalt öeldes, lihtsalt otsast otsani loll ja miskipärast olen ma veendunud, et inimene, kes paneb enda võltsdokumendil eesnimena kirja "Paša," ei ole võimeline isegi mingit taarapunkti-räkitit vedama.

Üldjoontes tuleb tunnistada, et kino oli siiski parem kui ma arvasin. See ei tähenda muidugi et ta hea oleks olnud, aga ...pohmakaga vaadatav.
Märksõnadeks: Loll gore, ülepingutatud vägivald, topakad ja oma aja ära elanud gunst-kaadrid ja...mitte üldse nii vilets näitlejatöö.
Muu hulgas esines ka usutavaid dialooge ja häid kaadreid, aga harva.

Lõpetuseks, et kui selle filmi olemasolu eest kunagi pooled eestlased maha lastakse, siis loodan, et pihta saavad need, kes selle filmi valmimise ja promomisega kuidagigi seotud on. Ma tean, et nii see kindlasti ei lähe, aga loota ju võib.

H: 3/10 e. juutuubist saadaval ja ega ta mujale väga passigi.

Filmijutu-Joonas: 2/10
Xipe: 6/10

Le6ion of the Dead e. meanwhile in California

Ilmselgelt on liiga palju aega möödas sellest, kui ma olen sunnitud kinomaailma tippteoseid vaatama ja neid asjakohaselt hindama vastavalt sellele, millist ajukahjustust need mulle põhjustavad. Antud film on hea näide sellest viimasest näitest, ning kahjuks pidin ma enamikku sellest ka üksi läbi elama. Enda kaitseks pomises MNC, et on selle filmi vaatamist juba neli korda alustanud, mille järel ta õndsalt ekraanile selja keeras ja kõik padjad okupeeris. Mina aga nii lihtsalt juba alla ei anna ning, hambad ristis, kannatasin selle filmi kuni viimaste kaadriteni välja, isegi vähkresin pärast unetult seda linateost mõtteliselt seedides.

Ma siiamaani pole päris kindel, millest antud film üldse rääkis või rääkida tahtis. Kaks pooletoobist stonerit rööviti ära väga optimistliku vanaonu poolt, kes lausa rõkkas rõõmust oma uue saagi üle - cut to kaks armetut saatana käsilast proovivad ükshaaval inimesi nottides armeed kokku panna (kui leegion = 4500+ meest, siis ma tahan teada, kaua see neil aega võis võtta...) - cut to mingi blond tüüp, kes on saatan aga samas ei ole saatan, näitleb rämedalt üle - keski baaridaam armub nalja viluks ühte pooletoobisesse, kes imekombel plahvatuste saatel põgenes - vahepeal lendab motikas õhku... Oeh, kas ma tõesti pean jätkama?

Lihtsalt öeldes jooksis kogu stsenaarium ligadi-logadi, voolates lõpuks kokku mingiks kahtlaseks halbade-naljade-sünnitiseks. Enamik huumorist koosnes ülepakutud slapstickist ning näitlejad olid ausalt öeldes kõik sellised alla-keskmise-taseme-ja-palga liigist. Võin paar plusspunkti anda mõne üksiku kollilõusta eest (nt Geena ilus naeratus), kuid isegi selles osakonnas oldi moosi ja rohelise värviga üle pingutatud.

Ärge laske plakatil end õnge tõmmata – 90% ajast passib Saatana hirmus armee baari ukse taga samal ajal, kui baari sees proovitakse meeleheitlikult eelnevalt mitte-tutvustatud ja mitte-tähtsaid tegelasi ükshaaval traagiliselt ära tappa... Ma ei teadnud poolte nimesidki, miks ma oleks pidanud siis nutma puhkema, kui neid vähemaks jäi?

Mulle lubati "Jay and Silent Bob, ainult et tulnukatega", aga lõpptulemus oli pigem selline „Skinned Deep“ meets „ Bio-Dome“, aga vähemalt „Skinned Deep“ oli kohati naljakas ja „Bio-Dome“... Ok, „Bio-Dome“ oli lihtsalt nõme. Kokkuvõttes – mõttetu vaatamine, aga vähemalt saan ma järgmist halba filmi vaadates end lohutada, et „vähemalt see pole „Legion of the Dead““.

H: 2

IMDB: 2,9/10

Auschwitz e. Holokaust Uwe all

Oh Uwe, Uwe, Uwe... MIDA sa küll enda arust teinud oled? Maailmale teene? Õpetliku väärtfilmi, mis peaks inimesi mõtlema panema? Või järjekordselt lihtsalt endale raha juurde sahkerdanud nagu mingi selektiivse-kleptomaania all põdev orav? Ma igatahes tean, millist varianti ma ise pakuks hetkel...

Teoorias peaks film rääkima, ülla-ülla, holokausti jubedustest tuues näitena selle kõige suurema konsentratsioonilaagri (with over 2 million kill!). Kahjuks unustasid filmitegijad, mis asi on ajalooline korrektsus, ning seetõttu pakatab film läbimõtlemata klišeedest ja ülepingutatud stseenist, millel puudus muu sisu peale „Vaadake kui kurjad natsid olid!“.

Kui alguses küsiti keskkooli õpilastelt holokausti kohta, siis ilmselgelt asja point oli näidata, kuidas tänapäeva noored pole asjaga 100% kursis* – nad teavad, et see oli midagi jõledat, mingi tuhat juuti vist põletati kuskil ahjudes ja Hitler Hitler Hitler. Aga lõpus teha seda uuesti ja seekord näidata mingit noort karvikut kui mingit ajaloo eksperti? Mis selle point olema pidi? Ilmselgelt oleks mõni, you know, ajaloo ekspert pädevam olnud, ja ilmselgelt ei põhinenud selle kuti teadmised Uwe Bolli väärtfilmil.

Oleks siis film vähemalt tehniliseltki hästi tehtud, aga ei – operaator oli ilmselgelt esimest päeva tööl ja küllaltki häbelik nagu näha, vaesele tüübile lihtsalt lükati käsikaamera kätte ja siis unustati sootuks talle juhiseid jagada.

Ma kujutan ette, kuidas ta võtteplatsil nutta tihkus, seistes seal kõigist eemal ja liigutades kaamerat igaks juhuks veidi paremale-vasakule. Monteerijaga, kelle nime ma IMDBst tuvastada ei suutnud, on mul samuti kana kitkuda. Nn filmilisema osa peal ei kulgenud stseenid absoluutselt mingit loogikat arvesse võttes ja paari koha pealt tundus, nagu monteerija oli enne filmi valmis teinud, siis haaranud peast kinni taibates, et paar olulist stseeni jäid vahele ja need „ah-need-vist-käivad-siia-küll“-entusiasmiga kuhugi toppinud. Samal ajal intervjuudele toppis ta vahekaadreid omaenda igavusastet arvestades ja MITU KORDA SA NÄITAD LAMPI KOHTADES BABY-JEW-HEADSHOT’I??? Ma ei tea enam, äkki Uwe Boll istus monteerijal seljas ja naeris maniakaalselt talle käske jagades, äkki ta tegeles suisa ise montaažiga. Ma ei tea ega tahagi teada.

Olgu olgu olgu – baby-jew-headshot oli kohati isegi naljakas oma ülepingutatuse poolest. Mitte, et terve film poleks ise olnud üks suur punnitamine, meeleheitlik püüe teha midagi tõsist ja näidata, kui kurjad onkud need natsipoisid siis olid ja nende suunas näpuga vibutada. Miks ma selle asemel mõnda stand-upi ei võinud vaadata? Või siis värvi kuivamist?

H: 2 - Baby-jew ja selle kahtlaselt õnneliku ja teadmisterohke õpilase eest, kes lõpus debüteeris. Miks Uwe hoopis sellest poisist filmi ei teinud?

* Sellega on mul VEEL kana kitkuda. Pole mõtet eeldada mistahes riigis, et keskmine keskkooli õpilane jõuab kõiki ühiskondlikult tähtsaid teemasid täiesti läbi puurida ja teada rohkem kui paari üksikut detaili (Hitleri oli tegelikult Tšehhist pärit, onju?). Enamik õpilased teavadki asjadest pealiskaudselt, sest vahepeal on vaja ka matemaatika kontrolltööks õppida, inglise keele esitlus valmis teha ja kehalise kasvatuse õpetajale uus vabandus välja mõelda. Also, tsiteerides MNCd: „Ütleme, mida teab üks keskmine eestlane lätlastest – suurt sittagi. Seega, miks ta peaks juutidest rohkem teadma ?“

Trash: 2/10

IMDB: 4,2/10

2 the Ranting Gryphon – The Truth e. Joomalood aastast 2003 ja enne seda

Radikaalsed kiilakad habemega tüübid on mulle juba teismeeast meeldinud ning sealt pärinevad ka minu esmased kokkupuuted stand-up komöödiaga – alustades siis antud härrasmehest, Matthew Davis aka 2 (väidetavalt võttis ta selle lavanime mingisuguse unenäo järgi, aga ma kipun arvama, et asjaolus on süüdi UFOd).

Kes arvab, et show’le on antud selline pealkiri nagu „The Truth“ seetõttu, et 2 avaldab seal sügavamõttelisi filosoofilisi elutõdesid, EKSIB. Pigem avalduvad 2 enda eraelu- ja joomatõed ning mõningad üksikasjad niinimetatud furry fandomi kohta. Loomulikult leidub seal häid lugusid, kuidas 2 mürgine okselaik vaablase tappis või kuidas ta ühel kohalikul politseinikul pea segi keeras, kuid sama hästi võib sõpradega kuhugi kõrtsi jooma minna ja omavahel stoorisid jagada.

Teisisõnu – ei midagi ülierilist, pigem kipub tähelepanu hajuma jumal-teab-kuhu ja koonduv vahepeal ainult mõne üksiku killu peale. Mina võin küll viitsida kuulata 2 joomalugusid, aga teistele soovitan soojalt tema hilisemat loomingut uudistada.

H: 3 Abort the toast!

Jan Uuspõld läheb Tartusse e. Õlu tähendab dialoogi.

Nii-siis:

Kuna Onu Kalver kirjutas lahti Eesti filmi väärtuste põhjuslikud alused ning mul pole iseenda poolt palavalt tunnustatud filmiteaduri sõnades kahtlemiseks alust, siis jätan ma Jan Uuspõllu sügava vaimse puude kinematograafilise väljendi lahtiseletamise tema ja veel patriootlikumate tegelaste hooleks ning jutustan hoopis Kolmabaöisest vahejuhtmist Illegaardis.

Kolmaba õdagused ja õlleteemalised eksirännakud viisid mind hilisel ajal Illekasse ning väljas suitsu tehes komistasin ma trobikonna sommide otsa. Otseloomulikult nihkusin ma neile tasakesi lähemale ning poetasin nende jutuvahele laialt levinud ja seltskondliku viisakuse tüüpi retoorilise küsimuse, et "Mis on parim Soome film?" ning elementaarsest viisakusest tampisin maha kõik pakutud variandid peale enda poolt letti löödud Talvisota.
Nu Talvesõja ülimuslikkusega nad lõpuks ka läbi vaikimise nõustusid, aga see-eest hüppas jutuajamine teemale, et kas Eesti film on rõlge kõnts või mitte.
Täpsustuseks mainin, et sel hetkel käis jutuajamine minu ja ühe eesti keelt puhuva soome neiu vahel, kes minu hääletooni valjenedes aina rohkem ja rohkem kimbatusse sattus ning ebalevas kõnepruugis aina rohkem ja rohkem filme ette ladus, mille kohta võiks ju öelda, et "nagu oleks ju head filmid".
Paraku pidi ta aga iga kord nõustuma, et nende kui Eesti filmide kohta võib tõesti öelda, et "nagu oleks ju.. midagi", aga filmide üldbaasil tuleks nad pikema jututa prügikasti saata.
Samuti vilistasin ma välja tema pakutud lohutavas stiilis vabanduse, et eestlased on ainult 20 aastat iseseisvad olnud ning seetõttu ei peagi VAST nende filmid veel eriti head olema.
Igastahes oli näha, et viisakas tütarlaps tahab mind heasüdamlikkusest lähtudes veenda, et Eesti filmikunstil on lootust..vb siis kunagi tulevikuski... ning muutus tänu sellele aina kohmetumaks, vahtis abiotsivalt ringi, küsis kaasmaalaste käest mõnda Eesti filmi, mille kohta võiks hea film öelda ning muutus aina kurvemaks, kuni lõpuks jäi ikkagi ebaledes selle juurde, et 20 aastaga ei tohigi inimesed õppida filme tegema.
Kuna olen ka ise sarnases olukorras olnud, kus lollist viisakusest lähtudes nagu peaks-tahaks midagi positiivset öelda, aga no pole midagi öelda ning lõpuks ütled välja mingi lolluse, siis džentlmännina keerasin jutu Rootsi filmide peale ja alles lahkudes kiitsin veel headest tavadest kinnipidamise eesmärgil Talvesõja puhul esinenud profesionaalset teostust, mis on oma ajale ja eelarve madalusele hoolimata kõigile hammastele vastu pidanud ning jätsin vaesekese jalalt-jalale tammuma ning mulle kurva pilguga järgi vaatama. Kahju oli tast lausa - ausõna.


Olgu..

Eesti-filmina: 20/10 e.
Me filmikunst,
see õud ja vaev -
Mis tuuu-leeb a-lla
nee-la-ta

Filmi kui sellisena: 2/10

keskmine hinne e. (20 + 2 - 19): 3 + 2 = 3/10

Season Of The Witch e. Tants ümber nõiakäru

Algus on siin ja edasi:

Kui teil, kallid lugejad, on edaspidi vaja tuua kas siis näiteks või soovituseks head fantaasiafilmi keskajast, mille ristisõdadest katkuaegse Euroopani kanduv tegevus on nii kaasahaarav, et seda vaadates sööte koos chipsidega ära ka nende ümber väänatud plastmassi ning mis on sünge ja nii fantastiliselt realistlik, et paneb teil maomahlad päripäeva pöörlema ning sunnib teid enne magamainekut nõiamärke uksele joonistama, siis olete omadega pekkis.
Mina sellist kino teile soovitada ei oska ning SOW-i peale pole ka mõtet aega raisata.
Aga noh, loodus tühja kohta ei salli nagu öeldakse ja oligi juba aeg, et keegi eelmise aasta suurüllatajast Black Deathist "ainest võtaks" ja kallima, aga paraku oma olemuselt säästuprojektiga inimesi kinno meelitaks. Ajastus viitab küll vähemalt sellele, sest uue aasta esimese kvartalis on ikka inimesi kergem uusi soperdisi vaatama meelitada kui viimases.

Lugu:

Kaks Ristisõdijat sõdivad muhameedlaste vastu ja Jumala nimel ning kuna üks neist ajab noore neiu orgi otsa ja teine ei ole lihtsalt kõige taibukam, siis hakkab neid südametunnistus piinama ning nad deserteeruvad Inglismaale.
Katkuagoonias ja nõiajahi rütmis tõmblevas Britannias võetakse nad aga selle nalja eest kinni ning vabaks saamiseks peavad nad ühe nõiaplika kohtu ette ja iidse loitsu läbi tuhastamisele viima.
Päriselt!
Päälik-Munk ütleb: "Te peate selle nõiavidina kohtu ette viima, et ta nõiaks mõistetaks ja iidsest raamatust loetud loitsuga tuhastataks. Siis saab teie süü lunastatud."
Sir Nicholas Cage ütleb: "Olgu, aga ainult sel tingimusel, et see on õiglane kohus, sest ma olen väsinud valedest"
PM:"Jah , see on õiglane kohus, annan oma sõna!"
Sir Cage : "Olgu, vabastan aint häbipostist ühe pätipoisi, et ta kaasa meelitada ja siis asun teele."

Ja nii nad lähevad..

Film nagu ta oli:

Rogue entertainmenti logo jäi mulle kuskilt silma juba enne, kui see film minu vaateulatusse jõudis ning ega see mind eriti usaldavaks ei teinud.
Samas, mida tahta filmist, mille eelarve on kõigest 40 miljonit taala. Kuue mulliga nelikümmend on põmst võttemeeskonna suitsuraha ning näiteks lahingustseenidesse rohkem kui 2o inimese kaasamisest ei ole mõtet unistadagi.
Sama jutt käib ka kuulsate näitlejate ja hobuste kohta ning seetõttu ei maksa imestada, et tuntud näitemänguvirtuoosid asendati minu lemmik näitlejaparoodia Nicholas Cage-ga ning lisaks saate teada, et nii ristisõdijate kui muhameedlaste armee peamiseks löögirusikaks ning ka auks ja uhkuseks oli ikka ja alati jalavägi.
Viimast vist küll ainult tänu sellele, et hobuste küberneetiliseks loomiseks mõeldud raha läks arvatavasti selle udukogu loomiseks, mis pidi siis ülejäänud armeed kujutama - lisaks neile kahekümnele päris sõdurile.
Ohjahhh - tea, kas peaks enda blogisse Nõiaajastu tõttu ekstra "indifilmie" kirjega leibeli tegema või piisab olemasolevast "low budget-ist"?

Igastahes jah:

Oli see algus mis ta oli, aga ega ta edasi ka paremaks ei läinud. Kiituseks võib öelda, et päris magama ei ajanud, aga ta ei olnud ka piisavalt naljakas, et olla midagi enamat kui kvaliteedimärge "Parem kui The Last Legion".
Kuskilt keskelt, kui üritati sellist psycho-thrilleri joont sisse vedada, läks küll juba peaaegu, et natuke huvitavaks, aga ega see tobetsemisest kaugemale jõudnud ning minu arus oleks hundid ja neetud ninja-mungad võinud neid võsast rünnata terve selle teekonna vältel.
Viimati nimetatud tandemi lõppu paigutamine võis küll olla hea plaan suurelt lõpetamiseks, aga ei, vahepealne igavus maksis kätte ning ninja-munkade vähene kasutamine muutis plaanitud Finale Grande üsna pisikeseks ja mannetuks.

Hinnang numbris, lisamölas:

Nicholas-cage-keskkajas filmina: 1/5 e. mis mõte on vaadata Nickiga filmi, mille nimi ei ole Gone In 60 Seconds ja kus Cage ei näe välja nagu jaburduse kehastus- mitte mingisugust mõtet pole, ausõna.

Fantaasiaküllase äksõn-seiklusfimina:2/5 e. Ninja-mungad on kindlalt poolt punni väärt ja ülejäänud poolteist tuleb Claire Foy eest, kes näeb paha ja räsituna no niiii armas välja.

Kokku: 3/10 - tahe teha B-filmi vaimus A-filmi võttis sellelt kinolt igasugused võimalused ning Dominic Senale peaks see nüüd olema paras õppetund teemal, et Nicholas Cage on risk ja väga suur risk. Kui film ikka talt veiderdamist ei nõua ja teda hoopis näitlemiskammitsatesse suruda üritab, siis ei tule mehepoja ettastetetest head nahka - mitte mingil juhul.
__________________________________________

Season Of The Witch
(US 2011)

Filmiveeb: 4,20/10 (5)
Rotten Tomatoes(tomatoemeter): 5%
IMDB: 5,5/10 (5825)

ACHTUNG!
ENDISELT KÜSIN UUE TEXT-FONTI KOHTA, ET KAS ON SILMI VÄSITAV, LUGEMISEKS EBAMUGAV VÕI LIHTSALT RÕVE?

U-47 Lt. Commander Prien e. Suur Metsavana-pettus

See algas sellest, et....

....Trashi-nimelises suhtlusportaalis andis filmiteadur M. von Vana mulle kindla lubaduse, et kutsub mind enda poole vaatama tšehhi suurfilmi nimega Stolen Airship ning ei ürita mulle mingit muud jura silmist sisse lasta. Lihtne ja suht aeglase taibuga poiss, nagu ma olen, jäingi uskuma suure filmimehe lubadusi ning neljaba olin nagu viis kopikat kümme minutit varem kokkulepitud kellajast Metsavana kinoflätis.
Ja kas film, mis suurele ekraanile ilmus, oli Stolen Airship - ei, loomulikult mitte.

Film, mis ei olnud Stolen Airship...

...oli hoopis peakirjas mainitud pealkirjaga saksa allveelaevaooper ühest tõestisündind allveelaeva kaptenist, kes peaasjalikult paistis silma sellega, et eiras kõiki allveesõjale/taktikale omaseid või pigem kohutuslikke raudreegleid ning ei päästnud matemaatika õpetajaid koonduslaagritest, ehkki teda korduvalt paluti.
Ilmse(lge)lt ei jätkund filmitegijatel lihtsalt raha, et näidata läbi okastraataia sööstvat ning takistavaid Ess-Esslasi puruks litsuvat u-booti, aga see selleks.
Oeh, igastahes olenemata sellest, milline Brien päriselus oli, jäi filmi järgi mulje, et tema tegudest kõige tähelepanuväärsem oli see, et ta kõige selle jama juures, mida ta korraldas, ellu suutis jääda.

Filmiõhtust...

...veel niipalju, et tänane filmiteadur M. von Vana, kes veel sügisel füüreri otsealluvuses oleval allveelaeval kurikuulsa Von Metsvana nime all Vaikset Ookeani enda raudse käpa all hoidis, üritas küll meie tuju üleval hoida põnevate jutustustega rõhust, suruõhust ja õhust ning poetas sisse ka vanu allveelaevniku mälestusi, aga filmi päästa tal sellega ei õnnestunud.
Meeldiva õhtupooliku eest tulebki pigem tänada härra Cochrane, kes oma lakkamatu, ehkki küll kohati lausa tüütuks kiskuva mulinaga*, vaatajate tuju üleval hoidis ning neid ka uinumast takistas.

Omamoodi "tänud" lähevad ka naabritädile, kes minu targu lahti jäetud välisukse tõttu midagi öörahust ja lärmist seletama tuli ning ukse sulgemisega mu põgenemistee blokeeris.

Hinnang numbris, lisamölas...

Allveelaeva filmina: 2/5 e. ehkki allveelaev oli olemas, sarnanes selle pardal toimuv pigem haleda parodeermiskatsega ning asja naeruväärsusest oleks ma aru saanud isegi meredehirm von Metsavana selgitusliku iseloomuga juuresolekuta.

Sõjafilmina:1/5 - kuna tegemist oli igas variandis halva sõjafilmiga, siis oleks mul palju targem ja taktikalises mõttes ka harivam olnud oma pisikeste viiking-kiisude pahategemisi-lammutustoimetusi jälgida.

Kokku:3/10 e. halb sõja, aga lõbus seltskonnafilm, sest üldjoontes ilkusime me vist iga teise stseeni üle, kuna mingit muud ainest see lihtsalt ei pakkunud ning von Brieni käsutuses oleva allveelaeva teemal jõudsime järelduseni, et tegemist oli ühega Hitleri kadunud wunderbootidest.
_________________________________
* Kuna Mina ja Metsavana tunneme vastikust saksa keele vastu ning keeldume seda oskamast, tegi Cochrane meile sünkroontõlget.

Harald Reinl - U47 - Kapitänleutnant Prien
U-47 Lt. Commander Prien
(Ger 1958)

Cochrane: 3/10
Metsavana: ?

IMDB: 6,1/10

The Day Of The Triffids e. Lögakäsnade päev

Algus algab:

Trifiidide päeva raamat on minu poolt üks enimloetud raamatuid - osaliselt sunniviisil, osaliselt vabatahtlikult. Aususe mõttes mainin, et peamiselt siiski sundolukorras, sest suvilast olin ma pea kõik mõistlikud raamatud linna tarinud ning ettevalmistamata sinnaminek tähendas loomulikult trifiide John Wyndhami vahendusel, ehkki ma üritasin neid vahepeal Türijuulikute, Karastusteraste ja "Jade-i õnnemängudega" asendada - eriti absoluutselt ei õnnestunud.
See-eest mäletan ma seiani seda kraapivat tunnet kõhus ja mõnuga näkkulendavat õudusevärgensit, mida raamatut esimest korda lugedes tundsin. No oli ikka kuri asi küll - algus tähendab oli - edasi läks juba postapsurvival-iks ja lõpuks lihtlabaseks kummivenitamiseks, aga alguse tigedust see ei kahanda.
TP filmiotsinguid alustasin ma kohe peale seda, kui raamatu viimane leht oli kinni laksatanud ning ca 18 aastat hiljem oli mul au valusalt pettuda nii 1962 aasta filmis kui ka 1981 aasta minisarjas.
Samuti ei saa öelda, et nüüd - ca 20 aastat hiljem - ei oleks tulnud mul pettuda 2009-a aasta miniseebikas - pigem vastupidi.

Film, sisu(raamatu järgi):

Maa on leidnud endale uue ning iga päevaga turgu aina rohkem endale allutava tooraine, milleks on trifiidiõli ning mille algomanikeks on geneetiliselt muundatud taimed, keda siin ja edaspidi nimetame me Trifiididideks.
Trifiididega, keda üle maa suurtes kasvandustes kasvatatakse, kaasneb aga üks probleem - nad on äärmiselt ohtlikud.
Tegemist siiski ju taimedega, kes suudavad oma juurte abil edasi liikuda, omavad mingit mõisetamatut, kuid igal-juhul mainimist väärivat intellekti, oletatavalt suudavad nad varre küljes asuvate jätkete abil primitiivsel tasandil "suhelda" ja kelle mürgine astlalöök on 99% juhtudest surmav.
AGA - kuna neid hoitakse istanduses ja tarandikes range valve all, siis pole vähemalt arenenenud riikides nendega otsest probleemi.
Kurat, kärbitud astlaga versioone hoitakse isegi koduaias, et tore mängukaaslane lastele või lihtsalt prestiižne ja eksootiline taimekene.
Igastahes on kõik tore ja armas kuni päevani, mil maa läbib nn. komeedikildude parve, mis tekitab taevasse rohelistest plahvatustest koosneva imepärase vaatemängu. Paraku on järgmisel hommikul kõik tasuta ilutulestikku näinud inimesed pimedad, Trifiide ei valva enam keegi ja taevast sadanud maailmalõpu maailmas hakkab aunimetus "looduse kroon" omanikku vahetama - suunaga inimestelt trifiididele ...


Film e. mis oli.

Nu film vahetab raamatus olnud 50-d tänapäeva või lähituleviku vastu. Eriti armas oli see, et kogu trifiidigäng ei saanud välja mitte omal algatusel, vaid ühe põrunud taimekaitsja pärast, kes ei tahtnud, et taimi piinataks - midaiganes. Ülejäänud osa oli nii ja naa ning üldjoontes oli kuskile tahapoole naa-d. Kangesti üritati vaatajatelt igavuse peletamiseks mingit äksõnit etendada, aga kuna selleks raha polnud, siis lükati alati poolel teel tagasikäik sisse ning üritati äksõnist kramplikult hoiduda.
Näitlejaid oli seebis tervelt kaks, kelleks siis - Brian Cox ja üks minu isiklikest naislemmikutest Nora-Jane Joon. Ülejäänuse moodustasid paksuks läinud Beverly Hillsi kaanepoiss J. Priestley, veel mingid tegelased ning lavakoomikuna tuntud Eddie Izzard, kelle näitlejatalent jäi ka seekord avastamata.
Ahjaa ning nüüd ütlen ma selle ka ära, et peapõhjus, miks ükski kolmest Trifiidi-versioonist mulle ei meeldinud, oli see, et - NO MIDA KURADIT TE (JÄLLE) NENDE TRIFIIDIDEGA TEGITE???

Minu ja filmitegijate nägemus trifiididest:

See on nüüd see koht, kus peaks olema minu 5-e minuti visand trifiidist , kõrvutatud filmitegijate omadega, mis jäävad selgelt minu omale alla kõigis kategooriates, aga kuna MNC on väike ja skänner nõnda kaugel, ehk tee teise tuppa nii pikk, siis ei hakka ma teise sinna ka minema ja minu sirgeldatud trifiid jääb köögi aknalauale kasvama. Ilma jäite, vot!
Aga jah, uskuge mind - aastal 2009 ei ole vaja kazillionit dollarit, et kõndivaid taimi Tv/kinolinale manada

Igastahes olid Trifiidid taimed ning ei 60-e, 80-e ega kahetuhandete versioonis märatsenud kummi-digi-lögakäsna-saurusi ei ole võimalik välja vabandada. Isegi väikse õudustepoe koll oli rohkem trifiid kui ükski filmitrifiididest, sama võib öelda mingis teises filmis olnud mõrtsukklaveri kohta või kasvõi Sean Connory häälega kõnelenud Draakonile eila vaadatud filmis Dragonheart (5/10*) - ei, draakon Draco jääb trifiidilikkuses umbes samale pulgale.
Selles viimases minisarjas oli mindud kollikujutuse teemal muidugi veel ka eriti fantaasiarikkat teed, mis tähendas seda, et astlalööke kasutasid trifiidid harva. Enamasti tegelesid nad ikka sellega, et möirgasid - jah, nad möirgasid- inimestele näkku ja siis hakkasid neid käsnaväätidega oma lemmik uduhunniku - jah, nad elasid udus - poole tirima.
Ausalt, minge persse ja saage aru, et see mis kõlbas Hiidkaheksajalale 2009-a aasta parimas filmis, ei kõlba kuskile trifiidifilmis - selge?
Igatahes oli miniseep juba manitult pooläksõnirohke, mis tähendas seda, et mul oli enamus ajast igav. Maailmalõpu meeleolude ja üldfiili surnult sündinud edastamiskatse saadeti ka kuskil teise osa alguses kuradile ja lisaks oli üritatud profiiti lõigata veel ülipopulaarsest Iraagi sõjast. Ehk siis - trifidide vastu võideldi nagu mingite geriljade vastu. A'la, et "Oououou... see tsoon läks nende kontrolli alla - saadame veel (automaatide ja pumpüssidega) sõdureid sinna " ja otseloomulikult oli olemas nii kõrgele küündiv diktaator kui ka trifiidiks nimetatud mädakäsnadele ohvreid toov sekt. Ahjaa - Wuuuduuuu, wuuuduuu oleks ma peaaegu, et unustanud ja katk suurlinnades möödus nii kiiresti, et seda filmilindile jäädvustada ei õnnestunud.

Hinnang numbris, lisamölas

Raamatuteleviseeringuna, millest pole midagi head loota: 2/5 e. oli sitt, aga selleks ma olin juba ettevalmistunud.

TeeVee-Ulme-Äksõnina: 1/5 e. ulmet näpuotsatäis oli ja kui film oleks kahe tunni asemel näiteks 90 minutit kestnud, siis oleks ma kõvasti heldem, aga jah... liiga pikk ja liiga igav, et nii pikk olla.

Kokku: 3/10 - Tahan-faking-aktsepteeritavaid-trifiide, nahhui, ja-raisk-ma -ütlen-veelkord-et-TAHAAAN !
__________________________________
* - Va'ta see oli nüüd The Säästuarvustus, tehke järgi härrased Metsavana ja Xipe.



Teised:

Filmifanaatik: 5/10
Filmiveeb: 4/10 (2 h.)
IMDB: 5,8/10 (1037 v.)

Rapuntsel e. Rangelt KEELATUD rohkem kui nelja eluaasta vanustele humanoididele.

Nii-siis:

Nojah, ootasin vähe ja sain veel vähem võiks alustuslikus korras öelda, sest antud multikas ei pakkunud mitte midagi originaalset, naljakat, uut ega huvitavat kui "omanäoline versioon" Rapuntseli nimelisest muinasjutust v.a.
AGA, see omanäoline ei olnud ka Disney stuudio varasemate töödega võrreldes just kuigi omanäoline, pigem suht sama jura - ei täpselt see sama jura - aga lahkame seda natuke ja vaatame, et mis seal siis oli:

_Suured nummi-nummi silmad - OLID!
_Titi-pluti-romantika - OLI!
_Ilusad värvid -OLEMAS!
_Äärmiselt ebahuvitavad laulu ja tantsunumbrid - Jest!
_Debiilselt tüütud ja stabiilselt ebanaljakad suur ja pisiloomad -KAH OLEMAS!
_100 % äraaimatavad "šüzeepöörded" ja tegelaste käitumisilmingud - JA-HAH!
_Ajupuudega huumor - Esindatud! (Tegelikult ma korra turtsatasin heatahtlikult)
_Sajaühest Diseny-Pixari varasemast tootest üks-ühele kopeeritud...eee...kõik - KÕIK OLI !

Ühesõnaga, oli olemas kõik see millega ühte 2-4 aastast lummata.
Mina olen kahjuks natuke vanem - andke andeks härrased Disneypixarid - ning seetõttu ei suuda ma teie rektaalset ajuverepurset kuidagi positiivselt vaadata ning mis kõige hullem - seda ei ole mitte ainult võimalik hinnata, vaid siin ei ole isegi mitte võimalust kahelda, et kas selle "teose" taga oli soov pakkuda head/talutavat meelelahutust ja selle pealt teenida või lihtsalt "puhta lehega" lapsevanemate rahakoti juurde pääseda.

Hinnang numbris, lisamölas:

Veel üks selline: 0/5 - ei olnud veel üks selline, oli hoopis halvem, ehk halvem kui tavaline "veel üks selline"

Muinasjutu animatsioonina: 1/5 - Kui enamusse nn. "keskajast" toimuvatesse multikatesse/filmidesse üritatakse sisse mahutada vähemalt üksainumaski kokapoisist, teenrist või vägimehest neegerionu, siis Disney-stuudio on nii kõva sõna, et võib vabalt eirata teiste rasside olemasolu seal, kus neid kunagi ei olnudki. Selle-eest ka ainuke punkt ning see on nüüd kõigile tulevastele ja minevastele filmidele ette ära antud.

Kokku: 1/10 e. enamus ajast oli mul igav ning ebamugav ja see enamus ajast oli ikka väga-väga enamus ajast. Sellest ka moraal - ainult kuldselt sädelevate juustega ikka täispikkust ära ei sisusta ning Fletchule panen veel südamele, et ära enam pilves peaga kinno mine.

Teised:

Filmitoa Maria: Soovitab kõigile
Südamelähedaselt: Väga-väga hea film
Privatedisco: +/-

Filmiveeb: 6,33/10 ( 6 hindajat)
IMDB: 8.0/10 (18.133v.)
Rotten Tomatoes: 90 %

Pariah e. Taasleiutades Romper Stomperit...

Sisse:

Pariah-i nägin umbes 5-6 aastat tagasi ja siis ma sain aru, et film on tõsine kõnts. Aja jooksul voolas muidugi aga merd liiva ja liiva merre ning mingil ajahetkel hakkasin juba arvama, et tegemist oli tõesti kui mitte just väga väärtfilmiga, siis ikkagi üsna hea kinotükiga. Pange mind hullarisse kui ma veel midagi säänset peaks ütlema või arvama.

Film:

Film räägib kurva loo sellest, kuidas on üks tore paks poiss ja tal on tore neegriplika, kes ei ole paks. Ühel õhtul kuramaitamast tulles satuvad nad aga brutaalse skinnikamba rünnakuobjektiks ning kutile antakse lihtsalt pasti, kuid plika tõmmatakse mersu tagaistmel läbi. Noh ja peale seda otsustab tütarlaps enesetapu kasuks ning tüüp vannub natsipoistele hirmsat kättemaksu.
Kõige lihtsam viis suvalise skinnikamba kõrvadele panekuks on loomulikult nende sisse infiltreerumine ning ... no põhimõtteliselt ta hakkab nende sisse infiltreeruma, ostab isegi saapad ja puha ning paneb neile ka valged ketsipaelad peale.

Põhiline:

Skinnikamba komplekteerimisega on muuseas kõvasti vaeva nähtud. Kui Metsavana kirjutas, et Romper Stomperit vaadates tuli tal poiste allapoole veeremist jälgides vaat, et pisar silma, siis Pariahis on see välistatud.
Gäng koosneb päälikust, kes enda tüdruku peksmise ja reipimise vahele peksab segast või tsiteerib Mein Kampfi. Muuseas, hüüdlausetes kõnelemine on kogu kambas laiemalt levinud kõnepruuk.
Teine silmapaistev isik on poolemeelne psycho-skin, kelle kängujäänud kasvu ja pisikeste rusikate alla jäävad praks kõik, kes lähedusse satuvad. Öösiti käib mainitud seltsimees rahateenimise üllatel esmärkidel gäy-meestel riista imemas - working class hero ü.s.
Kolmas on lihtsalt Hitleri tuka ja näost näha arengupeetusega tšello ning ülejäänud on sellised - kõnnime ringi ja vehime rusikatega tüüpi mittekarakterid. Lisaks on kõik kambas olevad plikad enda isade poolt vägistatud + üks süstlahoor, kes eriti mõistlikku juttu ei aja ning seetõttu ma tema isa kalduvuste kohta midagi ei tea, aga samas võib temakese konditsiooni järgi oletada hullemat. Pakun lambist, et saatana teenimise suunitlusega familyrape - kes pakub rohkem?
Ja muidugi tatokad jooksevad ka ainult haakristist kuni hammerskins-ini ja tagasi, ehk siis mitte ühtegi niisma kolpa, muumitrolli või tribalit.

Ühesõnaga iivõl nazi-gäng missugune.

Anatoomia:

No ütleme nii, et kui pool vaevast oleks kulutatud skinnitegelaste kiiksude ja nende demoniseerimise asemel hoopis stsenaariumi lihvimise, näitlejate seas näitlemisande tuvastamise ja mõistuseraasukeste kokku kogumise peale, siis oleks see film vast parem olnud. Grupiteraapia teemal, et miks Romper Stomper hea film oli ja miks on vaja sellest "jõhkramat" USA-versiooni teha, oleks ka kasuks tulnud muidugi, aga noh jah.
Igastahes, kui ma ütlesin, et film oleks parem tulnud, siis ma ei pidanud nüüd silmas, et oluliselt parem- ärgem tehkem ennatlikke järeldusi, eksole.
Hetkel oli ta lihtsalt suur hunnik püsivalt kestvat ja aina rohkem kestvat igavust, millest oli näha, et Romp-Stomp on oma mõju avaldanud ning tõsine tahtmine korralikku šokk-filmi teha on kõik reaalsete kaalutluste sagaraid niisutavad kraanid kinni keeranud.
No seal pole lihtsalt midagi, tuuseldavad ringi vehivad nugadega, konfliktivad ja tegelikult olen ma kindel, et kuskil poole pealt kaotati lihtsalt käsikiri ära.
Lugu lihtsalt kiilus kinni - ei edasi ega tagasi, vaid lihtsalt näidati kuidas skinnipoisid märatsevad, mingit iba ajavad ja molli kütavad. Ahjaa ühe paksu tüdruku puudega vanaema näidati ka, aga dramaatilisust see ei suurendanud ning komöödiaelement jäi ka napiks.
Võehh...

Hinnang numbris, lisamölas:

Hatecore-draamana: 1/5 e. ei olnud seal ei tõsiseltvõetavaid skinne ega neegreid ega kedagi. Lihtsalt mingi arusaamatu kogum traksistatud tontpükse, kes kaameraesise järgi ei osanud ei kakelda ega ka mitte peksta ja jooksma hakkamiseks hüpati ka kõigepealt kõrgele õhku ning ainuke punktivääriv asi oli multikultuursust propageerivate mölalippude puudumine.

Draamana: 1/10 - no ei olnud dramaatikat ka, ainult mõeldud oli dramaatiliselt. Osaliselt puudus see küll tänu olematule näitlemisoskusele - ei! - peamiselt puudus see tänu olematule näitlemisoskusele, aga ei script ega ka mitte režkamüts selle lahmimise alt esilekerkimist ei soodustanud.

Kokku: 2/10 - Kuna puudus ka mainimist vääriv OST , siis ei jää mul muud üle, kui öelda kuulsusrikkad sõnad - flush it down, sire.

Teised:

Trash: 8/10
IMDB: 4,2 /10 (521 votes)

Ma ei viitsi üldse shotte võtta kuna see eeldaks mingilgi määral filmi vaatamist, aga ma ei taha ning seega saate mis kiirshottimise korras näppu juhtub.