Skyforger "Kurbads" (2010)

Ammu-ammu ennemuistsel aal, ehk siis kui pisike MNC oli veel pisike, oli tema vanematel kombeks talle mingeid raamatuvärke voodiveerelt ette lugeda, kuna tal endal esines lugemisoskuse osas veel vajakajäämisi.

Üks nendest juttudest või pigem SEE ÜKS nendest lugudest oli Läti muinasjutt vägimees Kurbatšist, kes hiiglastel päid maha raius, Ilmarisel endale rauast hobuse laskis sepistada ning allmaailmas vanakuradile koslapi andis.

Ühtlasi rahuldas see läti muinasjutuke, koos Kalevipoegade, Beowulfide ja Siegfriedidega ka pisikese MNC rahuldamata kire fantaasiakirjanduse vastu, kuna peale Kääbiku polnud kodumaises keeles praks midagi, mida sinna žanri alla liigitada, aga see selleks..

Praeguseks on viimasest Kurbatši lugemisest möödas juba üle kümne aasta ja viimasest ettelugemisest veel rohkem - hell ! - isegi muinasjutukogu "Sõbralikud Vennad" on kuskile ajahämarusse kadunud ning seega on Skyforgeri eelmise aasta album selline tore nostalgialaks. Lisaks on tegemist ka laias laastus üllatavalt hea pagan-folk-metal albumiga, sest senini pole ma Skyforgeri vastu just suuremat sümpaatiat tundnud.

Tehniliselt on album ise kokkuvõtlik leeloversioon Kurbatši elukäigust, kus iga laul on kitarriräga ja puhkpillide saatel rahvalikult rögisev peatükk sellest, et mitmepealist või sarvilist punase raamatu lehekülge see kuuevarbaline vägimees parasjagu loputas.

H: 4/6 - Kurbatši, ehk loo eest lisapunkt. See tähendab, et album ise on kolmevääriline, aga mulle meeldib kui Viking-Folk metal bändid lugusi jutustavad - kasvõi raiumise ja kummutamise vahelegi.

Parimateks:

Son Of A Mare

Nine-headed

Kurbads

Hub City Stompers "SKA SKA Black Sheep" e. parem must 2009 kui suur suu kaevus.

"SKa SKa Black Sheep"(2009)

Njah... nagu keskmisele klaviatuuripedele kohane, mõnulen ka mina praegu klaverile ila tilgutavas olekus, kõrvaklapid peas ja nämmutan mõttelistes suunurkades võtmekujulisi sõnamonstrumeid, millede seas domineerivad - naelapeadetabamused, nabaviiekad, rusikasilmaaugud, mänglevtonaalsused, erinevusmuusikakujundid, katastroofebakõlad ja muu selline pahn, mis keskmist tutvustusarvustust kõigi reeglite järgi risustama peab.

Aga alustagem, seltsimehed muusikasõbrad.

H.C.S. on New Jersey ja umbes sama Uue Yorki tegelaste poolt kokkupandud Ska kollektiiv, mis teeb nimetet muusikat neile, kes seda vähemalt vihkavadki.
Minuarust igate tänuväärne ettevõtmine, sest mingitki vastumõju, mis oleks mind kõiki teisi Ska bände jälestama pannud, pole toimunud.
Siiski peab tunnistama, et peale nende eelmise albumi kuulamist lendab muusikafolderi SKa+ juures HCS mulle esimesena pähe - Skatalaidid, Skoidatid ja Muud.... Andke mulle andeks, olen nõrk.

Olgu, ma tean, et bändi uut albumit ei ole ilus hinnata nende eelneva albumi järgi, kuid... jah.... probleem selles, et kui "Dirty Jersey-l" mängiti ja segati lisaks tavaperasele Reggaele, Skinheadi kahele tüünile ja Punk-ile veel muudki sousti kokku - nii, et esimesel korral kahtlesin, et kas nad algustasemega ikka lõpuni välja veavad - siis 2009. aastal selliseid näpuotsatäisi enam ei jagata.
Ehk siis naamoodi, et ehkki algusloo metalsound kõditas meeldivalt ja fussinuppe krutitakse ka edaspidi, keeratakse poole albumi pealt siiski kuhugi sügavale dub-i sohu ära ja sinna ka plädistama jäädakse.
Kui nende esmärgiks oli teha dub-muusikat neile, kes seda minimaalselgi määral vihkavad siis- tänan tähelepanu eest ning teatan alandlikult, et jälestan seda jura endiselt kogu hingest.

Kokkuvõttev lõpuosa.

Tore vähemalt, et nad ainult vanadele lugudele selle kastreeritud behemothile kuuluva helikõla juurde panid ja ei pidand ennast liiga palju vaevama.
Loodetavasti tulevad nende uuemad lood jälle torelõbusad - nii muusikaliselt kui ka laulusõnadelt.
Aga jeh... kuni hirmsad asjad võimust võtavad, on kino endiselt olemas ja irve püsis suunurgas isegi paari sissejuhtunud dubbb/atcidhh/drumõnbuss/vms. noodirea juures.
Shufflega kuulata ei soovita... Vähemalt neil mitte, kes dub-ist sama palju kui mina arvavad ja ka neil mitte, kes albumilt muusikalist järjepidevust ootasid.

Hinne: 3/5- Liiga palju eksperimenteerimist tapab eksperimentaalmuusika ja se'l korral päästsid neid peamiselt- "New Tatto", "Wheres my hooligans!" ja "I Got Melodica".
Pohmelliga ?: (+1)/(+0) e. oleneb kas panna kõrv vastu lamba esimese poole või tagumise poole auku.
Kokku: 2,5 (+/- 1)/ 6 e. säänsete kiivas kadjakate kohta ikka kuradima lahja tulemus, muud ei medagist.

Albumi "Dirty Jersey" teemal.
Pic 1(cover) Link
Pic 2 (band)Link

Evilsons - "Petas City Rockers" e. Porosarved rastapatside asemele?

Mõtlesin juba ammu, et kaua ma seal Jänkistanis ja Euroopa lääneosas ikka müdistan ja suurlinnadžunglitest bändikesi lagedale toon. Ehk siis - "Velkomme/Terve tuloa Evilsons!"

Tegemist on soomlaste arusaamisega Ska muusikast ja üldse mitte halva arusaamise ja veel vähem väljendusega, aga... krt... tee mis tahad, kuid fakt on, et poron pano ja lumekuninganna kiimased pilgud on põhjapoegadesse oma jäised jäljed jätnud.
On aru saada, et üritatakse tempot üles võtta, aga terve plaadi ulatuses seda hoida ei õnnestu ja tahes-tahtmata tekib vahel ka tunne, nagu hakkaks käimasolev laul juba keskelt ära vajuma, et järgmise ja aeglasemaga rohkem ühte sulada.

Tekstid ja vokaal on sellised väheütlevas käändes ning huvi paljude laulude sõnade vastu kaob juba esimese salmi lõpus.
Vokaaliga on nii nagu see ikka on peale 90. a aastate kõige suuremat äpardust skandinaavia muusikaajaloos. Jah ma pean silmas Him-i.

See, et Him-i ülemvõimust üle ei saada, on siiski möistetav, sest peale Lordi võitu Eurovisioonil suutsid meie põhjavelled küll mainitud Hard-Rock liigasse kuuluvat õnnetust promodes Valo soolaukasse tõrjuda, aga pimedatel põhjaaladel on Ville hingust veel tänini tunda..

Muuseas ongi Valot tänapäeva soomlases rohkem kui Joomahullu, Kalevalat või Mannerheimi ja see on fakt, mis tuleb teadmiseks võtta ja sellest viisakalt mööda vaadata - nii, et mina näiteks jätsin selle üldse mainimata... peaaegu.
Hirmutasin ära? :D
Tegelt ei ole see Valo faktor üldse nii sisseinisev ja läbilõige kogu kupatusest on ikkagi selline natuke üheülbane, kuid siiski meeldiv...eeee...ütleme, et "Nordblooded-Ska".
Kuna Ska ees on see nn. N - word siis polegi mõtet otsida sealt mingit suuremat särtsu, mis meelitaks viinakuradiga ko-opereeruma ega ka 60. stiilis ehedalt plassi päiksepaisteuimasust õlle kõrvale murule, aga koduseks taustamuusikaks on Evilsons rohkem kui lihtsalt sobiv.

Kokkuvõtteks:

Säänne ugri-jamaica plaatvärk, kus muusikastiil on Jamaicalt läbi ühendriikide ja teostus on ehe meite kandi kraam.
Ehk siis - milleks on vaja saanist mööda kõndida kui järel lohisedes jõuab ka kohale...

Hinne: 3/5: - ma siin möt'sin, et panen nelja ää, siis möt'sin, et ei pane, siis möt'sin, et panen ja lõppeks möt'sin, et es pane mette!
Pohmelliga(+1): napakymppi! ihanaa!
Kokku: 4/6 e. Ein soome või rootsi keelne laul oleks kindlasti kogu kupatuse huvitavamaks muutnud...