Genshiken [S1] e. anime animefännidest

Ma ootan ja ootan ja ootan ja... Nii MNC sellest siis kirjutabki. Jäägu talle siis tema mängud ja ma võtan salaja selle blogi üle – everybody wins!

Genshiken (e. Gendai Shikaku Bunka Kenkyūkai e. The Society for the Study of Modern Visual Culture) alustas mangana aastal 2002, autoriks Shimoki Kio ning kestis 2006. aastani. Hetkel on sellest seriaalist veel tehtud kaks hooaega anime’d ning kaks OVA’d, ning kui minu andmed mind ei peta, siis 2010. aastal algas manga uuesti (pealkirjaga Genshiken II).

Kuigi anime esimene hooaeg algas paar aastat hiljem kui manga, alustame siiski sellest sest... Sest et. Lihtsalt öeldes kulgeb kogu stoori tegevus ümber Genshikeni nimelise anime/manga klubi, kus käputäis erinevaid otakusid ja üks vägivaldselt mitte-otaku oma aega veedavad. Käiakse teineteisel külas hentai-mänge mängimas, käiakse koos anime conventionitel ja passitakse niisama klubiruumis, kus vahelduvad ühisvaatamised, arutlused ja isegi mechade kokkupanemised. 

Kuigi seriaal annab mõista, et ilmselgelt on peategelased nohikud ja friigid ühiskonna silmis, ei ole nad just kõige stereotüüpsemad näited. On küll esindatud cosplay huvilised, isehakanud mangakad, ülientusiastlikud videomängude fännid... Aga nad kõik jätavad aina sümpaatsema mulje, mida rohkem seriaal edasi areneb. Nagu sellised inimesed võiksidki olemas olla??

 (nää, ei usu)

Kõige suuremas dilemmaks maalitakse kahte asjaolu: 1) kuidas üks tšikk pole rahul sellega, et tema lapsepõlvesõber ja praegune peika on (OMG!) otaku, ning tüdruk näiliselt liitubki klubiga lootuses, et see totrus temast välja juurida või siis saada sellest paremini aru NING 2) kuidas üks noor häbelik tüüp õpib enesekindlust ja avastab, et otaku elu polegi nii hull, kui mõned inimesed (ning eelpool mainitud tšikk) väidavad.

Ilma, et keegi seda otseselt vaatajale näkku lükkaks arutatakse selle üle, kas on ikka vaja üritada kedagi muuta, kas ühele noorele neiule on ikka kohane olla huvitatud millestki nii „lapsikust“ ning kui „normaalsed“ need Genshikeni liikmed lõppude lõpuks ikka on? Tempo on show’l väga rahulik ja kohati isegi väga armas, samuti pole stiilil midagi viga (taustad on tehnilise poole pealt väga hästi õnnestunud ja detailirikkad!), kahjuks jääb kohati aga huumorist vajaka ning kuna erilist möllu ei toimu, siis ei sobi Genshikeni vaatamine igasugusesse õhtusse.

 Lisaks, kuna tegu on animega, mis räägib anime fännidest, on seriaali sees teine seriaal, Kujibiki Unbalance, millest on nüüdseks tekkinud ka Genshikenist eraldiseisev anime ja manga. Pisikeste klippide järgi, mida Genshikenis näidati, oli raske aimata selle anime täpset lugu ja kulgu, kuid lisana mõjus ta väga hästi. KU tundus igati klišee ja armas, et sellel võiks tõesti hunnikute viisi fänne olla, samuti oli selle stiilierinevus võrreldes Genshikeni põhistiiliga mõnusalt kontrastne.

Kokkuvõtteks siis – Genshiken tegeleb igapäevaste ent huvitavate küsimuste esitamisega ilma, et need mingi propagandana mõjuksid. Üldstoori võib kohati aga aeglasena mõjuda, kuid õnneks otseselt igavaks see sari ei muutunud (vähemalt mitte minu jaoks). Kellele meeldib slice-of-life anime, tasub uurida.

H: 7

IMDB: 8

Beowulf and Grendel e. endiselt on mu nimi Beowulf

Hommik:

Oma lemmikfilmidest on nagu ikka kõvasti raskem kirjutada kui mingitest juhtmevabastuse eesmärgil silme ette veetud kindodest ning seetõttu valmistusin ka B/G postiks pikalt ja põhjalikult nagu muistne vägilane kunagi.
Alustuseks ma ärkasin üles, kõhvisin võitlusmoraali tugevdamiseks sisse 5 sigaretti, loputasin ööjooksul suhulõpnud trollilaibast jäänud leha ohtra kohviga minema ning meeleoluloomiseks surusin playlisti varjaagi-metalit viljeleva bändi nimega Fferyllt * ning tundsin juba kõrvaklappe pähe surudes, kuidas iidsed ruunid kui sõnad, peakolust näpuotste poole mühisesid ning ma võin vanduda , et toanurgast kostis muiste lahingusarve sõjakas hüüd.

Film:

2005-l aastal Taani-Inglismaa-Islandi koostöös valminud film on vist kõige äkõnivaesem muinaskangelase film, mida mu silmad nägema on juhtunud ning ei saa sugugi öelda, et tegemist oleks selle halva küljega.
Rahulikus tempos laialihargnev lugu baseerub legendaarse kangelase Beowulfi lool kuid säilitab algkuju ainult raamistikus.
Sisu poolest on tegemist siiani kõige omanäolisema legenditöötlusega, mis põhjamaade mütoloogiast kinolinale on jõudnud, ehk siis näiteks Grendeli kättemaksuaktsiooni tagamaid näidatakse sellise nurga alt, et Beowulf mõjub pigem vahelesegajana, kes võiks oma asjadega tegeleda või isegi ülekohtu tegija sulasena, aga mitte vaatajate jaoks oodatud õilsa kollitapjana .
Tegijate poolt osavalt valitud neutraalne vaatenurk säilib kogu filmi ning tekitab raskusi poolte valmisega, sest isegi kui kuningas Hrotghar pole olnud alati hukkamõistetu rollis, ei ole ta ka olnud kangelane mitte üheski isegi õrnalt Beowulfi legendi puudutavas filmis/loos. Säravaks kangelaseks on alati olnud sädeleva mõõgaga geati-vägilane Beowulf, kuid siin filmis ta sella tiitli kõrgusele ei ulatu.

Hinnang numbris, lisamölas:

Viikingi ja kollifilmina: 5/5 e. tegijad on enesele selgeks teinud, et milleks nad on võimelised ja milleks mitte ning ehkki kohati kipub lugu nagu kuhugi ära kaduma ja siin-seal oli kergeid möödapanekuid on tegemist siiski tipptasemel tööga.

Dramaatilise Fantasy-äksõnina: 4/5 . e. ennem mainitud laialivalguvus kisub kohati tempo liiga alla ning selle kristluse osa arvelt oleks saanud vabalt lugu paremini liikvel hoida, kuna valge Kristuse maaletulek oli küll huvitav, aga polnud ka samas just eriti oluline.

Kokku: 9/10 e. Grendelipoolse vaatenurga rõhutamine ja tema tutvustamine nõiaplika Selma karakteri läbi on see mis paneb kaalukausid muutuma ning muudab filmi kangelasfilmiks ilma kangelaseta ja vaata see on see mis paigutab selle kino parimate hulka.

_________________________________

Beowulf & Grendel
(UK-DMK-Ice 2005)

Trash: 7/10

Rotten Tomatoes(Tomatometer): 48 %
IMDB: 6,1/10 (7905 v.)

The Day Of The Triffids e. Lögakäsnade päev

Algus algab:

Trifiidide päeva raamat on minu poolt üks enimloetud raamatuid - osaliselt sunniviisil, osaliselt vabatahtlikult. Aususe mõttes mainin, et peamiselt siiski sundolukorras, sest suvilast olin ma pea kõik mõistlikud raamatud linna tarinud ning ettevalmistamata sinnaminek tähendas loomulikult trifiide John Wyndhami vahendusel, ehkki ma üritasin neid vahepeal Türijuulikute, Karastusteraste ja "Jade-i õnnemängudega" asendada - eriti absoluutselt ei õnnestunud.
See-eest mäletan ma seiani seda kraapivat tunnet kõhus ja mõnuga näkkulendavat õudusevärgensit, mida raamatut esimest korda lugedes tundsin. No oli ikka kuri asi küll - algus tähendab oli - edasi läks juba postapsurvival-iks ja lõpuks lihtlabaseks kummivenitamiseks, aga alguse tigedust see ei kahanda.
TP filmiotsinguid alustasin ma kohe peale seda, kui raamatu viimane leht oli kinni laksatanud ning ca 18 aastat hiljem oli mul au valusalt pettuda nii 1962 aasta filmis kui ka 1981 aasta minisarjas.
Samuti ei saa öelda, et nüüd - ca 20 aastat hiljem - ei oleks tulnud mul pettuda 2009-a aasta miniseebikas - pigem vastupidi.

Film, sisu(raamatu järgi):

Maa on leidnud endale uue ning iga päevaga turgu aina rohkem endale allutava tooraine, milleks on trifiidiõli ning mille algomanikeks on geneetiliselt muundatud taimed, keda siin ja edaspidi nimetame me Trifiididideks.
Trifiididega, keda üle maa suurtes kasvandustes kasvatatakse, kaasneb aga üks probleem - nad on äärmiselt ohtlikud.
Tegemist siiski ju taimedega, kes suudavad oma juurte abil edasi liikuda, omavad mingit mõisetamatut, kuid igal-juhul mainimist väärivat intellekti, oletatavalt suudavad nad varre küljes asuvate jätkete abil primitiivsel tasandil "suhelda" ja kelle mürgine astlalöök on 99% juhtudest surmav.
AGA - kuna neid hoitakse istanduses ja tarandikes range valve all, siis pole vähemalt arenenenud riikides nendega otsest probleemi.
Kurat, kärbitud astlaga versioone hoitakse isegi koduaias, et tore mängukaaslane lastele või lihtsalt prestiižne ja eksootiline taimekene.
Igastahes on kõik tore ja armas kuni päevani, mil maa läbib nn. komeedikildude parve, mis tekitab taevasse rohelistest plahvatustest koosneva imepärase vaatemängu. Paraku on järgmisel hommikul kõik tasuta ilutulestikku näinud inimesed pimedad, Trifiide ei valva enam keegi ja taevast sadanud maailmalõpu maailmas hakkab aunimetus "looduse kroon" omanikku vahetama - suunaga inimestelt trifiididele ...


Film e. mis oli.

Nu film vahetab raamatus olnud 50-d tänapäeva või lähituleviku vastu. Eriti armas oli see, et kogu trifiidigäng ei saanud välja mitte omal algatusel, vaid ühe põrunud taimekaitsja pärast, kes ei tahtnud, et taimi piinataks - midaiganes. Ülejäänud osa oli nii ja naa ning üldjoontes oli kuskile tahapoole naa-d. Kangesti üritati vaatajatelt igavuse peletamiseks mingit äksõnit etendada, aga kuna selleks raha polnud, siis lükati alati poolel teel tagasikäik sisse ning üritati äksõnist kramplikult hoiduda.
Näitlejaid oli seebis tervelt kaks, kelleks siis - Brian Cox ja üks minu isiklikest naislemmikutest Nora-Jane Joon. Ülejäänuse moodustasid paksuks läinud Beverly Hillsi kaanepoiss J. Priestley, veel mingid tegelased ning lavakoomikuna tuntud Eddie Izzard, kelle näitlejatalent jäi ka seekord avastamata.
Ahjaa ning nüüd ütlen ma selle ka ära, et peapõhjus, miks ükski kolmest Trifiidi-versioonist mulle ei meeldinud, oli see, et - NO MIDA KURADIT TE (JÄLLE) NENDE TRIFIIDIDEGA TEGITE???

Minu ja filmitegijate nägemus trifiididest:

See on nüüd see koht, kus peaks olema minu 5-e minuti visand trifiidist , kõrvutatud filmitegijate omadega, mis jäävad selgelt minu omale alla kõigis kategooriates, aga kuna MNC on väike ja skänner nõnda kaugel, ehk tee teise tuppa nii pikk, siis ei hakka ma teise sinna ka minema ja minu sirgeldatud trifiid jääb köögi aknalauale kasvama. Ilma jäite, vot!
Aga jah, uskuge mind - aastal 2009 ei ole vaja kazillionit dollarit, et kõndivaid taimi Tv/kinolinale manada

Igastahes olid Trifiidid taimed ning ei 60-e, 80-e ega kahetuhandete versioonis märatsenud kummi-digi-lögakäsna-saurusi ei ole võimalik välja vabandada. Isegi väikse õudustepoe koll oli rohkem trifiid kui ükski filmitrifiididest, sama võib öelda mingis teises filmis olnud mõrtsukklaveri kohta või kasvõi Sean Connory häälega kõnelenud Draakonile eila vaadatud filmis Dragonheart (5/10*) - ei, draakon Draco jääb trifiidilikkuses umbes samale pulgale.
Selles viimases minisarjas oli mindud kollikujutuse teemal muidugi veel ka eriti fantaasiarikkat teed, mis tähendas seda, et astlalööke kasutasid trifiidid harva. Enamasti tegelesid nad ikka sellega, et möirgasid - jah, nad möirgasid- inimestele näkku ja siis hakkasid neid käsnaväätidega oma lemmik uduhunniku - jah, nad elasid udus - poole tirima.
Ausalt, minge persse ja saage aru, et see mis kõlbas Hiidkaheksajalale 2009-a aasta parimas filmis, ei kõlba kuskile trifiidifilmis - selge?
Igatahes oli miniseep juba manitult pooläksõnirohke, mis tähendas seda, et mul oli enamus ajast igav. Maailmalõpu meeleolude ja üldfiili surnult sündinud edastamiskatse saadeti ka kuskil teise osa alguses kuradile ja lisaks oli üritatud profiiti lõigata veel ülipopulaarsest Iraagi sõjast. Ehk siis - trifidide vastu võideldi nagu mingite geriljade vastu. A'la, et "Oououou... see tsoon läks nende kontrolli alla - saadame veel (automaatide ja pumpüssidega) sõdureid sinna " ja otseloomulikult oli olemas nii kõrgele küündiv diktaator kui ka trifiidiks nimetatud mädakäsnadele ohvreid toov sekt. Ahjaa - Wuuuduuuu, wuuuduuu oleks ma peaaegu, et unustanud ja katk suurlinnades möödus nii kiiresti, et seda filmilindile jäädvustada ei õnnestunud.

Hinnang numbris, lisamölas

Raamatuteleviseeringuna, millest pole midagi head loota: 2/5 e. oli sitt, aga selleks ma olin juba ettevalmistunud.

TeeVee-Ulme-Äksõnina: 1/5 e. ulmet näpuotsatäis oli ja kui film oleks kahe tunni asemel näiteks 90 minutit kestnud, siis oleks ma kõvasti heldem, aga jah... liiga pikk ja liiga igav, et nii pikk olla.

Kokku: 3/10 - Tahan-faking-aktsepteeritavaid-trifiide, nahhui, ja-raisk-ma -ütlen-veelkord-et-TAHAAAN !
__________________________________
* - Va'ta see oli nüüd The Säästuarvustus, tehke järgi härrased Metsavana ja Xipe.



Teised:

Filmifanaatik: 5/10
Filmiveeb: 4/10 (2 h.)
IMDB: 5,8/10 (1037 v.)

Spartacus Blood and Sand e. digiveri digiliival

Orjad muutuvad gladiaatoriteks!

Ehk siis Spartacuse legendi aineline seebikas, mis pidi sisaldama endas hunnikute viisi seksi ja vägivalda. Isegi Lucy Lawless lubas endal hilbud seljast ära visata, veel enne, kui esimese osa lõpus eesriie sulgub.

Seda viimast muidugi ei juhtunud või ei tundnud ma teda ilma rinnapantserita ära, aga mina igastahes haarasin pimedas lootuses torrentil sarvist ning tirisin esimese hooaja - rohkem neid veel polegi - esimesed 2 episoodi alla. Igatahes pettuda mul muidugi ei tulnud, kõige muu, va selle Lucy Lawlessi koha pealt.

Ehk siis...

Raudne loogika näitab, et kuna filmimine läheb idee järgi aina odavamaks, siis peaks tänapäeval juba teleseebikaks mõeldud rahadega saama ühe 80. aastate tasemel sõdimisfilmi valmis vändata küll. Paraku, aga otsutatakse liikuda edasi kitsehüpetega ning seega on Spartacuse tehniline pool üks suur hunnik halba CGI möllu.

Digiverd, digijäsemeid ja muud digisodi lendab esimeses osa rohkem kui 300-s, Pathfinderis ja Robin Hoodis kokku ning paljuks pole peetud ka igasuguste makettide kasutuse või muidu looduses filmimise ära põlgamist. Kui palju on näitlejate kõrval päris maailma, on suht hägune, aga ega seda palju olla ei saa - vast nii 1-1,5 % ringis kogu kupatusest.

Iga teine või kolmas kalju, puu või maja on ebaperfektse perfektsuse tõttu lausa padukoomiline ning reaalsuslähedus on see sõna, mille tähendust polnud seebimeistritel 300 vaatamise kõrvalt aega välja uurida.

Aga siiski....

Tegelikult on sari esimese osa järgi kuradima hea, nn bekativõtmes. Umbes nagu hea halb film noh. Efektne on ta tegelikult ka, kuna palju halba mälli võib kokku anda päris korraliku vaatamishunniku. Seksi on umbes sama palju ja samal tasemel, kui TV1000-e kesköistes erootikaseepides ja päid muudkui lendab ja lendab ja lendab.

Võitlusstseenide tegemisel on üldse lähtutud kriteeriumist - pang verd per jäse (miinimum!), näitlejatöö on asendatud enamjaolt kehvade onlinerite keeles haukumisega ning võiduropendamisega ja kuskil taustal kumab välja, et selle seebika tegijatest on keegi välja hüüdnud lause stiilis: "Viime vaatajani tollase maailma tegeliku jõhkruse ja halastamatuse - halastamatult!"

Lõppkokkuvõtteks:

Nu ütleme, et Titaanide Klirin (7/10) oleks mu käest saanud umbes null punkti kümnest, juhul, kui ma oleks seda peale kõnealust esiosa vaadanud, mitte paar päeva varem.

Paraku aga arvan ma, et üle kolme-nelja seeria ma seda hakkemasinate käsivõitlust vaadata ei viitsi ning ehkki esimest osa pean ma soovituslikuks, kõlbab see arvatavasti üldjoontes ainult Isa Pjotri Gladiaatorimängu treileriks. Vähemalt on mul tunne, et meie kallis Isake on sellest tublisti inspiratsiooni ammutanud.

Igastahes, kõigile mõõgamärulihuvilistele - madinad on siin liigsest pixoplasmast hoolimata lahedad - on esimene osa kohustuslik ning ülejäänud seebimullide omandamine ainult omal vastutusel.

Sry, sattusin shottidega liiga hoogu... :)

Edit: Lucy Lawlessi tissid! (S1E02 - 05m. 38s.)