My Little Pony: Friendship is Magic [S1-S2] e. seks- tähendab, värvilised ponid!

Bet you didn’t seethat one coming.

Interneti avarustes tšillides sattusin ma loomulikult brony-fandomi peale, kes olid tolleksajaks kaks minu jaoks huvipakkuvat draamat korraldanud. Esimene puudutas mingitDerpy/Ditsy ja puuetega inimeste teemat ja teine oli seoses tonnide viisikirjutatud sõimukirjadega, mida saadeti inimestele, kes (omg) julgesidjoonistada erinevate nahatoonidega inimversioone MLP: FiM põhitegelastest. Need draamad, eriti viimane, on siiamaaniväga aktuaalsed ja, pean mainima, hüsteeriliseltnaljakad. Kuid loomulikult tekkis mul neid uurides tahtmine teada saada karohkem sarjast endast, et kogu seda draamat paremini mõista, ning ca 19 tundihiljem olin ma kaks hooaega ära vaadanud. Oih.

Mida ma enda vabanduseks kosta oskan? Esimest osa vaadatesei jäänud mulle multikast sugugi mitte head muljet. See tundus lapsik, labaneja peaaegu kõikide tegelaste hääled käisid mulle metsikult närvidele. Aga hei,ponid! Minu suurim nõrkus!

(eriti see kollane nunnudik)

Multikas ise on nagu ta on. Värviline, rõõmsameelne, lapsikja lihtne, kuid selle-eest ülinunnu ja täis õpetusi, mis sobivad imehästi justsellele publikule, kellele see tehtud on. Õnneks ei ole ka MLP: FiM langenud sellesse roosasse plikalikusse põrgusse, kuhupaljud pisikestele tüdrukutele mõeldud multikad langevad, ning samuti esindabsee erinevaid isiksuseid küllaltki hästi.

Eks animatsioon ise kipub kohati laisk olema, ning leidubpaljusid hirmigavaid osasid, mida teist korda eales näha ei sooviks. Samakehtib ka laulude kohta – mõned on tegelt päris catchy’d (nt Art of the Dress),aga teised ei saa kahjuks piisavalt kiiresti otsa (So Many Wonders). Hooaegasid ise võrreldes on ka päris selge, kumb neist on sisuliselt parem hooaeg (hint: esimene) ja kumb neist on juba natuke paremini joonistatud (hint: mitte esimene).

Väidetavalt on show looja Lauren Faust tahtnud eluaeg luua enda nägemust My Little Pony seeriast, ning antud multikas olevat tema kõrgeimhetk animatsioonimaailmas. Naist tuleb loomulikult kiita, ta võttis paljudejaoks igava ja aegunud multika, mille põhieesmärk oli pisikestele tüdrukutelemänguasja müüa, ning andis sellele uue elu ja omanäolise stiili. MLP fännbaas on tohutult kasvanud, kuidkahjuks multika motost (Love andTolerance) hoolimata ei kannata paljud neist kriitikat, mis on teinud nnbronidest naeruväärse seltskonna enamike silmis. Aga noh, kolmas hooaeg onvarsti tulemas, eks näib kaua see hullus veel kestab ja mis sellest lõpukssünnib!

Lõppkokkuvõtteks ma ei oskagi muud tarka öelda... Eks palju mõtiskletakse ka selle üle, kas antud multikas kaldub rohkem seksismi või feminismi poole, kas tegelased ja ponide stiil on liiga seksualiseeritud, ja kas see on ikkagi nii revolutsiooniline sari, nagu fännid väidavad jne. Kindlasti annab kõigest sellest pikemalt rääkida, aga ma olen praeguseks juba MNC blogi piisavalt rikkunud, et lasen teil ise nendele teemadele vastuseid leida.

H: 4 (laste tarbeks ~7)

IMDB: 8,6

PS, olge ettevaatlikud karakterite ja episoodide guugeldamisega - paljud vanemad fännid ei mõtle kommentaaride jätmise juures selle peale, et väikesed lapsed kinda vaatavad ka seda.

Imeline Ämblikmees e. mitte-nii-halb Ämblikmees

 Tuleb tunnistada... Ma ootasin midagi palju kohutavamat. Hollywood on viimasel ajal võtnud oma ülesandeks luua järjest sitemaid filme/triloogiaid erinevate superkangelaste kohta, siis teha nendest paar remake’i ja pärast kogu ettevõtmine (ca paariks aastaks) unustuste hõlma visata. Alati jääb nendest filmidest mulje, et rahast pole tegelikult puudust, näitlejad pole otseselt halvad näitlejad ja paljud eriefektid on tegelikult üsna änksad, aga üldmuljes tundub isegi 2/10 hinnang liiga hea mõne filmi jaoks...

Seetõttu Imeline Ämblikmees üllataski mind. See ei toonud sisse mitte midagi uut ega meeldejäävat, kohati korrati vanu klišeesid ja nö vigu, aga samas film otseselt ei põrunud ka millegagi.

Alustame üldisest suunast, mida prooviti luua – midagi humoorikamat. Marc Webb, erinevalt Sam Raimist, saab aru, et ta teeb siiski filmi Ämblikmehest, mitte Bätmännist. See ei tähenda, et filmil ei peaks olema või ei ole süngemaid hetki, aga rohkem pannakse rõhku Peter Parkeri teismelisele kohmetusele ja Spidermani ninatarkusele kurikaeltega võideldes. See loob küllaltki põneva-ent-kahjuks-mitte-liiga-huvitava atmosfääri ja annab võimaluse filmil jääda tüüpiliseks superhero movie-ks ilma, et see otseselt pinda käiks. Põhiline stooriliin oli selline keskmine kangelase sünnilugu, mis kohati oli küll liiga angsty, aga samas moraalide koha pealt tagasihoidlik ja üleüldiselt helge.

Võrreldes vanemate versioonidega on loomulikult eelis ka uuemas tehnoloogias, tänu millele on loodud visuaalselt ikka päris ägedaid hetki ja antud üldpildile rohkem ämblikmehelikku liikuvust. Ka näitlejad on paremini castitud. Tobey Maguire tundus mulle alati selles rollis natuke naeruväärsena, kuid samas, ega ka Andrew Garfieldi draamatilised hetked kõige paremad polnud... Siiski oli ta selles rollis tunduvalt edukam, Bingi tragöödiast hoolimata. Kuna tegu on Imelise Ämblikmehega, siis lisandub karakterite nimekirja ka Gwen Stacy, keda Emma Stone mõnes-mõttes tagasihoidlikult mängis. Teda oli kindlasti huvitavam jälgida kui eelmiste filmide damsel-in-distress MJd, kuid ega ta eriti silma ka ei paistnud. Õnneks on Emma Stone päriselus piisavalt äge inimene, et selle võib talle lebolt andeks anda.

Kokkuvõtteks siis – klassikaline ja kergesti jälgitav plotline, parem casting, naljakam ja rohkem Ämblikmehele kohasem tunnetus ning 5+ eriefektid. Mitte midagi otseselt meeldejäävat, aga kindlasti mitte kõige kohutavam Marveli film viimasel ajal.Ootan juba põnevusega, mis käki nad järgmiste filmidega kokku keeravad.

H: 5

IMDB: 7,6

The Call Of Cthulhu e. ph'nglui mglw'nafh Cthulhu R'lyeh wgah'nagl fhtagn

Algselt pidin ma tänase õhtu veetma koos kaaskirjutaja ning kinotäie filmihuvilistega Immortalsi vaadates, aga juhtus nii, et seda ei juhtunud ning pärast seda kui NeiuEva oli kriitilise pilguga kõik mu DVD -d ja asjad üle vaadanud ja otsustanud, et need võiks vabalt põlema panna, rebisin ma kuskilt - võimalik, et kükloopsest ehitisest - välja plaadi, millele oli lohakalt, ehk justkui kiirustades kantud saladuslik kirjarida Cthulhu kutse. Hei, kui teile sobib, siis ma võin kirjutada, et see kirjarida oli hoopis mingis vanas ja võõras keeles - inglise näiteks - ning-et read loitlesid pahaendeliselt, aga ok...jätame ära ning see selleks.

Kui aus olla, siis polnud mul suurematki aimu sellest, et mis kirjeldamatud õudused mind plaati peale pannes tabavad ja seda suurem oli mu üllatus kui selgus, et ühtemoodi silmakommi asemel õnnestus mul etterebida hoopis teine ja võimalik, et ka nauditavam vaatemäng.
Viimase rea selgituseks nii palju, et CoT on tehtud eelmise sajandialguse vaimus ja tummfilmina. See tähendab, et filmi vanuses küll eksida ei ole võimalik, aga see eest on kogu kupatus selline, milline võiks üks tänapäevane tummfilm olla.

Kiituseks võib veel öelda, et on tunda, et tegijad ei ole enne filmi väntamise kallale asumist lugenud mitte ainult Lovecrafti, vaid vaadanud ära ka kindlaksmääramata hunniku tummfilme ja eriti vanade ja muude koolide õudusfilmide klassikat - Nosferatust ja Metropolisest rääkimata ja käiku on lastud kõikvõimalikud vahendid, et must-valgest pildist viimast välja rebida.


Õudusfilmina: 3/5 e. oli ja ei olnud ja ma pakun, et Lovecrafti ja üldse õuduskirjanduse/filminduse austajad hindaks seda kõrgemalt, kuid minul on kombeks sellised teetassid Märtsijänese ette lükata.

Silmakommina: 5/5 e. siis nagu öeldud - kõik mida annab papist teha on tehtud ning pilt lööb kohati pahviks. Üle pika aja film millest oli lausa rõõm shotte võtta.

Kokku: 8/10 e. Suuremat horrorilaadungit sealt ei saa või kui kellegil on kombeks thrillerit vaadates närvikõdi tunda, siis seda ka vast mitte, aga lihtsalt visuaalse pildi ja mitmetest flashback-idest koosneva kolliloo nautimiseks on film igate perfektne.

Trash: 8/10

IMDB: 7,3/10

Shortbus e. ava ennast kõigeks ja igas variandis

It's just like the 60's. Only with less hope.

Üks teatud maailmakuulus DJ näitas mulle suvel üht teatud klippi sellest filmist, pärast mida olin ma oma psüühilise tervisele mõeldes sunnitud ka ülejäänud filmi ära vaatama.

Lugu keerleb kamba New Yorkis elavate inimeste üle, kelle seksuaalsed harjumused väidetavalt erinevalt tunduvalt normist. Et ennast vabamana tunda ja lasta nii oma ihadel kui ka kunstilisel poolel rahuldust leida, käiakse üheskoos südalinnas asuvas klubis/salongis nimega Shortbus. Seal avastatakse ennast, uusi inimesi, leidub nii orgiaid kui ka draamat ja isegi üks väike vaene vibreerib roosa muna leiab oma enneaegse lõpu... Niuks.

Peab tunnistama, kui ma teaksin, et kuskil Tallinna keskmes peitub sarnane klubi, siis ma läheksin seda esimesel võimalusel oma silmaga kaema... Kuigi suure tõenäosusega ma pärast paari korda sinna enam tagasi ei kipuks. Filmist rääkides, siis olid erinevates linnaosades elavad tegelased ja antud istumispaigake väga hästi omavahel põimitud. Leidus nii häid dialooge (tooksin esile Sook-Yin Lee ja Lindsay Beamishi vahelise keemia) kui ka ülepakutud stseene, ning vahepealsed animatsioonid New Yorgi linnast lisasid filmile mõnusa tunnetuse.

Mulle väideti, et filmi alguses tunduvad kõik tegelased mingitmoodi friigid olevat, ja et filmi lõpus taipab vaataja, kui valesti ta neid inimesi mõistis. Ega see päris mööda öeldud väide ei olegi, mul endal tekkis küll filmi lõppedes väike vajadus mõnda dominatrixit kallistada, kuid kohati jäid kiiksud ikkagi kiiksudeks. Sellegipoolest on tegu väga muheda ja rahulikult kulgeva filmiga, täis iga hetero-mehe lemmikstseene ja toredaid püante (märksõnaks Jackson Pollock ;) ).

Ja kas ma olen ainuke inimene, keda filmi viimane laul aeg-ajalt kummitab?

H: 8

Gendri: viis plussi
Trash: 9/10

IMDB: 6,6/10

PS! Neiu Eva ei soovita vaadata seda filmi oma koos oma kuti/naissoost kuti, kodus olevate esivanemate ja lukustama uste kombinatsiooniga...

Constantine e. Surev mees tahab taeva

Kui ma juba The Prophecy’st viitsisin kirjutada, siis miks peaksin ignoreerima Constantine’i? Ega ma mingi fašist ei ole nagu seda TEATUD blogiomanikud proovivad väita.

Oiiii kuidas see film oli täis geniaalset loogikat ja keegi võiks mulle palun seletada, misotsast pidi see mystery olema? Pigem selline action-thriller, kus Keanu Reeves tulistab enne, siis taipab, et tal oli informatsiooni vaja.... Ja tulistab uuesti. Õnneks tema läbimõtlematule käitumisele oli tasakaaluks Rachel Weisz, kes... Lihtsalt seisis seal nutuse näoga enamik ajast. Või siis jooksis ringi nutuse näoga. Või siis rööviti ära ja ta vehkis püstoliga ensekaitseks, again, nutuse näoga.

Tegelt oli meelelahutusliku koha pealt täitsa kaasahaarav ja, noh, meelelahutuslik film. Korralik coca-colaplazakas, täis jalaga-uste-mahalöömisi ja arvutiga tehtud eriefekte. Mõningad tegelased olid ikka kohutavalt klišeed (Midnite oli pea et ainuke, kes mulle isegi meeldis) ning religiooni ja sümbolite suhtes lähtuti pealtnäha 13-aastase „professionaalse kirjaniku“ loogikast ja loomemaailmast. Kuid vähemalt oli seda lihtne jälgida ja tapvalt igav ei hakanud.

Kohati meeldis mulle The Prophecy rohkem, kohati aga just Constantine. Viimane oli rohkem proovinud luua illusiooni, et filmil on ka stoori, mitte ainult tegelased, kuid kahjuks kippus film iseenda loodud tähtsaid plot-point’e ära unustama ja siis viimasel hetkel neid paaniliselt tagasi toppima. Uuesti ma seda igatahes ei viitsi vaadata.

H: 4

„You going down?“ – „Not if I can help it.“ = ebaviisakas meesterahvas ;(

MNCBroz: 6,5/10

IMDB: 6.7/10
Filmiveeb: 7,6/10

Zack and Miri make a porno e. Swallow my Cockuccino

I like that guy, but if he tries to fuck that little dog tonight for real, I’m calling the Humane Society.

Kunagi esimest korda Virtsus ühel teatud neiul külas käies sattusime kambakesi telekast Zack ja Mirit vaatama. Ma ei mäleta enam, miks me otsustasime tol hetkel jalutamise asemel jääda TV3 (või oli see mõni muu kanal?) võlusid nautima, aga see selleks. Huvi pärast vaatasin seda hiljuti üle koos magava MNCga, ning kuna tema filmivaatamise seisund oli tol hetkel ebaadekvaatne, langeb arvustuse kirjutamise raske ülesanne järjekordselt minu õlgadele. Oh, pauvre moi!

Lugu on isegi omajagu huvitav ja originaalne – kaks näljasurma äärel olevat kentsakate nimedega „sõpra“ otsustavad koos pornofilmi teha, et mitte oma luksuslikust ilma-vee-ega-elektrita-korterist ilma jääda. Nende kahe veatu loogika järgi oli plaan imelihtne, eriti arvestades asjaolu, et juba esimesest klassist saadik olid nad sõbrad olnud, järelikult võisid nad muretult kaamera ees omavahel ja teistega seksida ilma, et sellest hiljem komplikatsioone tekiks. Ehk siis loomulikult on asjasse segatud ka ninnu-nännu love story ning juba algust vaadates võib aimata, et see ei ole vist päris see film, mis lõppeb zombi-rünnaku või lõpubossi alistamisega.

Filmi lihtsus mulle tegelikult täitsa meeldis – kõik tegelased tundusid olevat sellised tavalised tüübid, keda seob ühine perversne huvi ja rahapuudus/inimloomulik ahnus. Ülemängimist esines harva ning hoolimata süžeest jäi film siiski maitsekuse piiridesse – huvitav küll, miks...

Kohati kippus film aga mindki unele ajama, midagi väga pöörast ei juhtunud ja draamat märkasin ma ise filmis ikka liiga harva, et sellist žanrinimetust sellele anda. Kuigi pornofilmile nime andmise montaaž ja killud mulle meeldisid, olid mõned naljad siiski tüütud ja ajasid silmi pööritama, mitte muigama.

Kokkuvõttes, selline keskpärane Kevin Smithi film, mitte midagi väga šokeerivat ega meeliülendavat, kuid tavaliseks kolmapäeva õhtuks diivanil lebotades täitsa sobib. Ja kammoon, Katie Morgan mängib, noh, teoreetiliselt, rumalat versiooni iseendast! Ilmselgelt ei saa see midagi jubedat olla!

H: 6

Teised:

Ruut: 8/10
Soprano: 7/10

Filmiveeb: 6,9/10
IMDB: 6.9/10

Fun fact: Jason Mewes olevat enne oma suurt nude-stseeni igasugu ettevalmistusi teinud – alates intiimpiirkonna raseerimisest, et tal oleks kubemekarvadest mingi südamekujuline disain, lõpetades viimasel hetkel onaneerimisega, et... Noh, arvake ise. Vaadake siis seda kohta ikka hoolega, mees on siiski vaeva näinud! :)

Game Of Thrones [S1] e. Intsestide eripärast raudtroonide läheduses

Selgituseks:

Kui juba sarjadest kirjutamiseks läks, siis virutan ette ka juba tiba aega tagasi sisseahmitud - just nimelt sisseahmitud - seebika nimega Game Of Thrones, mis hetkeseisuga moodustab minu seebitopi tipu.

Tõsi küll tunnistan, et raamatut pole ma lugenud, aga eilsest saadik olen ma kohalikus raamatukogus selle ootejärjekorras. Mitte, et ma kavatseksin hakata suuremat hunnikut raamatuposte treima, aga mene sa tea...surm kraabib ikka oma varesejalad sinna kus seda kõige vähem oodata on, nii-et mille pärast, siis minagi teistmoodi talitama peaks...

Lihtsalt otsustasin, et liisk peab üle Rubico langema ning ehkki ma väldin igasuguste eepiliste raamatusarjade ettevõtmist - viimasena loobusin Pratchetty kettamaailmast - siis seekord paistab asi seda väärt olema, et erand teha, aga see selleks ja nüüd...


...seebist endast.

Kui Ulmeguru jonnis just mõni päev tagasi, et sarjaosad olid ilma igasuguste ja mitte-kuhugi-viivate alllugudeta, siis mina pean seda üheks selle sarja plussidest.

Olgem ausad, enamus neist minilugudest, mis pliiatsist väja imetakse, tavatsevad sarja arenedes kuskile suvalisse suunda areneda ja sõna arenema ette ja taha käivad jutumärgid.

Mul ei tule hetkel pähe ühtegi sarja, mis nende sub-stooride all enam või vähem-enam ei kannataks, sest pole saladus, et nii kui sarjategijatel esimene loomekriis näkku lööb, haaratakse varmalt ulmeriiuli halvimalt leierdatud osa kallale.

Või siis on tulemuseks see, et keegi pidevalt kukub kuhugi, ehk leiab kedagi või murrab midagi - sick of it !

Ühesõnaga oli GoT sellisest pahnast vaba ja seetõttu ei tekitanuid ka vaatamine mitte mingeid raskusi ja veel vähem oksereflekse.

Sry kõigile, aga minu jaoks jooksis Troonide mäng igatahes oma mitte-kuskil-lõppevatest episoodilõppudest hoolimata sujuvalt ja pakkus ette ja taha nii üllatusmomente kui ka kõik muud, mida ühelt seebilt oodata võib.

Vigiseks ainult selle kallal, et lõpulahingut polnud suudetud filmida, aga samas on mul ka kuri kahtlus, et kas Spartacus B&S-i pilootosa stiilis digilahing sinna ka väga sobind oleks, aga jah - vähe usutav, et telesarja tootmiseks mõeldud rahadega midagi muud kokku oleks klopsind ja seega ok....anname andeks

H: 9/10 e. kuna pole raamatut lugenud, siis ei oska ka viriseda selle üle, et kui ebaromantiline oli Khal Drogo ja kui palju näidati mune ja kui vähe näidati hunte - muid erinevusi ma oma kaasvaataja etteheidete baasil ei tuvastanud.

PS. Ja endiselt ei taha keegi minuga Game Of Thrones-i lauamängu mängida, ehk seda mängima kutsuda - ma teile veel ehitan . Sulle, mu kallis Big-O, ehitan ma veel eriti ehitavalt !!!!

Teised:

Trash: 9/10

Cockrain: 10/10

Full-Metal-Ove

Filmiveeb.ee: 9,4/10

IMDB: 9,4 /10

George Carlin – It’s Bad for Ya e. See ei mõju sulle hästi

George Carlin on alati klassik olnud stand-up comedy maastikul ja tore on näha, et isegi 70-aastaselt suudab vana ülbata nagu noor põkk.

Vanadus, noorus, inimeste mölapidamatus, religioon ja Ameerika bullshit – ta lausa mängib nende teemadega ja lust on kuulata. Jutt on mehel sidus ja alati pointiga, ning peale paari roppuse ei lange ta kordagi liiga madalale (ok ok – ühe korra küll, see telefoni-ema nali kuidagi üldse ei sobinud). Tema jutt õiguste puudumiste kohta tekitaski minus algupärase huvi tervet laivi näha, ning kes muud ei viitsi vaadata, siis see väike klipp on küll kohustuslik!

Kahjuks tundus lõpp väga järsk, ei ühtegi kokkuvõtvat lausekest, kuid veel morjendav on asjaolu, et see jäigi mehe viimaseks stand-up’iks... Vähemalt ei kaotanud ta kunagi stiili.

H: 8 e. It’s bullshit and it’s bad for ya!

Katie Morgan on Sex Toys e. Katie Morgan on seks-asjade peal

Katie, Katie, Katie... Pärast Kevin Smithi filmograafia fännamist on minust saanud ka Katie Morgani austaja. Ta jätab mulle kuidagi väga klassikalise pornostaari mulje oma rõõmsa naiivsuse, blondide lokkide ja silikoonõhupallidega. Isegi tema lapselik hääl lisab tema võlule aina juurde ja paneb mind kohati imestama, et antud combo ei mõju selle naise puhul tüütu ja negatiivsena. Kes teab, võib-olla on asi lihtsalt minus?

Tema lühike tutvustav video teatud sorti lelude ja nende ajaloo kohta (mida ükski endast lugupidav jumalakartlik tubli tudeng nagu mina mitte kunagi ei kasutaks...) on hea näide Katie armsusest. On teemasid, millest oleks võinud suts pikemalt rääkida (bondage) ja teemasid, mida ta üllataval kombel üldse ei puutunud (anal). Kuid asjadest, millest ta rääkis, tegi ta seda piisavalt huvitavalt ja konkreetselt, segatuna klassikalise infomercial muusika ja tobedate naljadega – nii et igav igatahes ei hakka.

Ilmselgelt jääb 27 minti liiga väheseks, et põhjalikult rääkida seksmänguasjade ajaloost ja teatud esemete suhtes tsiteeriksin Katie’t ennast: „You have to be pretty bored to come up with stuff like this...“

Sellegipoolest annab Katie Morgan hea ja humoorika ülevaate, olgugi, et mõned naljad ajasid pigem naerma mitte seetõttu, et need head olid, vaid kinda vastupidi. Lühike hea tuju ja „oot-ma-ainult-hästi-korraks-tšekin-iha24-kodulehte“ tekitaja, kellele antud teema peaks huvi pakkuma. Ja kammoon, pisike kogu vanamoodsatest seks pildikestest ei tee kellelegi liiga – minu arvates parim osa selle video juures!

H: 6 e. Paluks mulle ka nüüd üks CyloRack jõuludeks :)

Red state e. Uskuvad hullud ja muud loomad

Algus:

Usuhulludega thrillerid mulle meeldivad, kuna pole palju lahedamaid tegelasi kui näiteks piibliga vanadaam, kes õunavargaid enda keldrisse lukustab ja neile Piiblitsitaatidega ülekirjatud relakaga "Sina ei pea mitte himustama oma naabrimuti ubinaid" seljale lõikab. Ka kõnealuse filmi kohta saab öelda, et : "Krt, oli trilliv" ja ehkki kohati natuke rumalavõitu, oli film siiski mõnus lindijooks ja seda kuni viimase lõpusirgeni. Muuseas, seda hoolimata sellest või pigem just sellepärast, et erilist sadistlikku hakketööd, hingepuhastuse nimel, seal ei toimunud...

Stoori -

... ühed õige tüütuma filmikarakterid, ehk kiimas teismelise poisid otsivad netist endale vanemat või ükskõik mis eas rouvat ning põhikriteeriumiks on, et ta peab olema nõus nendega seksima. Selleks, et ette teada sellise avantüüri halvastilõppevust, thrilleri tüüpi kinofilmis, ei pea just prohvet olema, aga see selleks. Olgem ausad, kui palju ikka leidub filme, mille süžeekäiku üldjoonteski juba esimesel veerandil ette ei aima - vähe ja seega endiselt - see ka endiselt selleks ning laseme aga edasi ja ütleme, et edasi läheb poistel pahasti. Enamusel neist vähemalt ning vähemusel läheb vähem pahasti ja siis tulebki see lõpp...

Aru ma'i saa..

(spoilerdan vähe !)

Miks peab kõik ära seletema, nn. lahtine pasunaversioon oleks minule, kui religion-related-thrillerite austajale palju rohkem meeldinud, aga jah.. Nõustun, et filmi lõpu üle vingumine on suht jabur, kuna ei mina ega lavastaja pole üks ja sama isik ning vaevalt, et me ka ühes mõttemaailmas kunagi kokku põrkame, aga kokkulapitu hõnguga mannetuse peaks ju siiski ära tundma.

Igastahes, lõpplahenduse nõrkus ja karakterite kohatine ebausutavus maksis kätte ning juba 5 minutit peale filmi lõppu ei olnud ma kõnealuse kinopildi headuses enam väga kindel. Siiski, Kevin Smith-i kohta üllatavalt hea tulemus - arvestades tema eelmiste filmide ampluaad, olemust ja sihtgruppi - põhjust mütsikergitamist teeselda, kuid siiski ainult teeselda. Ootan edaspidiseid katsetusi vähe tõsisemate filmide valdkonnas.

Religion-related thrillerina: 3/5

Lihtsalt thrillerina: 4/5

Kokku: 7/10 e. kui sa oled juba jõudnud röögatada, et "OMG , milline kuradima hea püant, raisk", siis on ikka meel mõru, kui mõned minutid hiljem selgitatakse, et: "Oh-ei, oh-ei , mis sa nüüd - ei ole üldse nii lahe..."

Kober: 8/10

Kinoprojektor/Sticka: 6/10

Kermitos: 3/10

Filmiveeb: 8,5/10

IMDB: 6,4/10