Edge Of Darkness e. vahelduseks üks tavaline film.

Kuulsin, et kõnealuseks tuleva filmiga üritab Gibsoni nimeline äpard oma tagasiteed kinolinale alustada ning otsustasin, et saagu mis saab, aga puhtalt valmisoleku mõttes - musteimateks stsenaariumiteks - tuleb see kinupilt endale silme ette manada.
Pealegi polnud ma jupp aega ühtegi tavalist filmi vaatanud...

Üldjoontes on Gibson mängib näitlejat- stiilis filmidega nii, et nende vaatamine ei pruugigi erilisi oksekrampe esie kutsuda, kui inimesed on suutnud Mel Gibsonit mögafonist ja R-tähega mütsist eemal hoida ning arvatavasti ka korralikult peksta.

Nii ka siin, sest ehkki seitsmendal minutil väljub Gibson korraks kontrolli alt ning tulemuseks on stseen verist laipa kallistavast ja nutukrampivast Mel-ist, pannakse kaamera koheselt kinni ning järmiseks stseenist on näha, et võttegrupp on suutnud oma positsioonid tagasi vallutada.
Gibson muidugi üritab veel paar korda ennast ahelatest vabastada, aga kontroll ja valmisolek on tugevamad ning rohkem talle võimalusi nutujorudeks ei anta.

Teine hea punkt on see, et kuna R-tähega mütsi kannab Martin Cambell, mitte eelmise lõigu keskeks tegelaseks olnud isend, siis pole filmis ei vereojasid, anatoomiliste tavapärasuste sadu ega ka mitte pisaratejärvi ning üldjoontes võib öelda, et kokku on saadud selline kinukraam , mille kohta saab öelda diplomaatiliselt, et - mõned kohad olid täitsa huvitavad.
Kahjuks jääb aga lõppmulje siiski selline, et kõigil oli Melli ohjamisega nii palju tegemist , et stsenaariumist kinnihoidmiseks või parema otsimiseks enam palju jaksu ei jäänud.
Sellest tulenevalt siis ka kogu filmi käima ning sellele vett peale tõmbav mõrvaloo tuum, milleks on korporatsioonide vastane hipimöla ning liiga palju teadjate kiiritusmürgitamise teema.

Hinnang numbrites ja mölas

Kõnnime püstoliga, lehvitame märgiga ja avalikustame saladusi filmina: 2/5 - kogu vandenõu oli, nagu mainitud, üks suur kammaijaa of boringness, paugutamine oli ideedevaene ning kelleltki poliseižetooni nädalavahetuseks ka ära ei korjatud.
Dramaatilise thrillerina: 2/5 - Oehh... see, et kellegi tütar kohe alguses ära tapetakse, ei tähenda veel seda, et film eriti draamatiline oleks ning need kummitamiskohad sarnanesid pigem ebaõnnestunud ulmekale kui thrillile või drammile.

Kokku: 4/5 e. ma ei näe mingisugust põhjust seda kunagi hiljem vaadata ning tegelikut ei näe ma üldse põhjust, miks keegi seda vaatama peaks.
Säästukas nii kehalt kui vaimult, ehk siis ainuke asi, mida seal rohkem kui kesmiselt oli, olid armid - Mel Gibsonil kaks, tema ülemusel üks ristikujuline kulmude vahel ja isegi senaatoril jooksis suunurgas räige rebend - huvitav, kuidas sellise retsivälimusega üldse senatisse saab, aga see selleks.


IMDB: 6,9/10
Rotten Tomatoes 53 -71 %

Mad Max 2 "Road Warrior" e. isegi Mel Gibson pole läbinisti paha.

Proloog:

Kuna jõulud ja muu säänne on toonud minus esile mingisugused inimlikud tunded, siis otsustasin, et kuna ma olen Mel Gibsoni suunas viimasel ajal tsipa tõre olnud, siis räägin ma meha hiilgeajast veidikene, õigemini selle lõpust.

Maxidest paari lausega:

Triloogia esimese filmi tegevus toimub nn. maailmalõpu eelõhtul ning häbitul kombel on kõnealune film suurema tähelepanuta jäänud. Ehkki sellises maanteeäksõni filmis polnud selleks hetkeks enam midagi erilist, on MM-i näol siiski tegemist nagu üldkupatusest eraldiseisva teosega.

Lollakatel klišeekarakteritel baseeruv ja kohati Tarzani sekeldustele sarnanev triloogia häbiplekk ehk kolmas osa on jälle üks nendest nähtustest, kus üritatakse mingit filmi ekstra sinna ookeanitagusesse kinodehunnikusse ning sealsesse videolevisse müüa. Mitmesõnaga - mitte midagi mainimisväärset.

MM 2-est:

Mad Max R.W. on postapokalüptliste kultusfilmide jalajälgedes kõndiv austraalia kinofilm, mis vastupidiselt tavadele murdis ennast nende filmide esiritta, mille toidujäätmeid ta noolimas käis ja mille varjust ta välja hüppas.
Kergelt Damnation Alley ja veidi ka kõikide teiste postap. filmide ja koomiksite järgi lehkav film on lihtsalt tehtud sellise professionaalusega, et tema eiramine ei tuleks kuidagi kõne alla.
Esiteks kasvõi juba selle pärast, et edaspidi loobuti "Boy and his dog-i" jms. matkimisest ning hüpati koheselt Max-i radadele ning teiseks oli ta oma brutaalsuse ja vägivaldsusega eredalt silmatorkav, laskumata samas lausnõmetsemiseni, ehk lihtsalt soolikate eksponeerimiseni.
Mel Gibsoni tegi igastahes see kinuteos kuulsaks ning ka Austraalia sai ülejään'd maailma jaoks taasaavastatud.

Äksõn:

Mad Maxi põhiline tegevus koondub maanteedele, kus käib võitlus bensiini või surma peale, elud ei huvita kedagi.
Juba kõigest kättejuhtuvast kokkukeevitatud autod on omaette väärtus kuigi arvatavasti lõi see film hiljem ja kohalikes oludes roostetanud ja hingevaakuva 3. seeria bemari kultuse.
80. aastatel populaarne "sadomasohhistlike pahalaste" sündroom on ka selle filmi puhul valitsevaks saanud.
Äksõn on kindla suunaga - näidata inimühiskonna riismeid, kus kõik inimlik on pikemat aega juba kuradile saadetud ning ka need, kes patuga pooleks positiivsete kangelaste hulka kuuluvad, ei hiilga just rüütellikkuse ja naivistliku heasüdamlikkusega. Tamp on hoolimata oma maanteekesksusest aina kaasakiskuvam ning pöörase tempo ja kurat teab mitmesaja erineva kaameranurga alt filmitud lõpuchase on üks vingemaid läbi aegade, muuseas, selle ainukene miinus on see, et iga vaatamiskorraga muutub see aina lühemaks.


Kokkuvötteks:

Mis juhtub siis, kui Melile vabad käed anda, on teada igale kinufilmindusega kursis olevale inimesele, aga õnneks oli Gibson Mad Max II filmimise ajal veel Mittemidagiütlev Mittekeegi ja seetõttu ei pidanud ka antud film tema huvitavate mõttelendude all kannatama.
Üldjoontes siis kindalt üks kohustuslikest filmidest igale inimesele, kes natukenegi kinolinastatud vägivallast lugu oskab pidada ning filmi puhul omapärasust ei põlga.

Hinnang:

"Olelusvõitluse eripära peale suurt sõda" filmina: 5/5 e. brutaalne, originaalne ja kaasahaarav - mida muud sul säänsest filmist ikka otsida on.

Sci-Fi äksõnina: 5/5 - oeh, kõigepealt panin nelja ja kirjutasin mingi jama siia taha. Vaatasin natuke aega hiljem üle ning panin hoopis ühe teise jama siia asemele, siis vihastasin - muutsin nelja viieks ning tõesti, mis siin filmis etteheidetavat* on?

Pohmakaga: (+0) -e. kui varem nähtud, siis kergema pohmelliga erandkorras, aga üldjoontes ei ole hea valik.

Kokku: 10/10 e. Kokkuvõtte viimane lause.

Trash: 10/10
IMDB- Mad Max 2(1981): 7,6/10 (32.296 votes)
__________________
*
Rohkem seksi äkitse, sest ehkki seal üks "peaaegu" stseen on ning üks "pooleldi stseen" on ka, jääks seda nagu väheks, aga kuna see eeldaks juba mingi love-story vms sissetoomist, siis parem olgu olemata.

The Patriot e. Mel Gibson on jälle verine

Proloog:

Ma olen seda filmi üritanud vaadata kolm korda, esimene kord panin filmi kiunudes kinni siis, kui kirikuõpetaja vaimulikukrae kaelast rebis ja betoonkindlust täis näoga tuki oma raudsesse haardesse võttis - mitte, et seda filmides varem poleks olnud, aga selleks hetkeks oli mu valulävi ületatud ja ma ei suutnud lihtsalt rohkem.
Teisel korral tuli sapp kurku selle tindihammaste stseeni peale, mis vähemal eksponeerimisel oleks isegi armsalt naljakana tundunud.
Kolmandat korda ma sain sellega ikkagi hakkama, vaatasin kolmes osas ehk kolmel õhtul järjest, aga kui päris aus olla, siis lõpetasin filmi umbes 10 minutit, ettenähtust varem.
Peaaegu, et tubli olen !

Filmist(Üldplaan):

Märksõnad - patriotism, religioon, armastus, perekond jne.
Mainitud omadussõnade järgi ei tundugi midagi erilist olevat, aga ärge laske ennast petta.
Kuna tegu on Kipsi - Melli lavastatud suurteosega, siis esitatakse seal kõiki pointe korraga(või vähemalt kahte neist), nii suures kui väikses plaanis, ning absoluutselt üle igasuguste võllide keerates ehk siis ühtegi B-klassi mõtet ei ole - ainult Melli ülipühad tõed, arusaamad nendest ning nende vaatajakolpa peksmine.
Kellele ta selle emotsioonide-orgia suunanud on ?
Arusaamatu, sest mõned stseenid oleks isegi head- näiteks see, kui noorim tütar isa ignoreerimise ära lõpetab ning talle nuttes järgi jookseb, aga kuna see venitatakse lõpmatuseni välja ja eelneva kahe tunni jooksul on igasuguste sentimentaalsete stseenide müriaad tekitanud tõsise allergia kõige positiivse vastu, siis on tulemuseks tunne, et "tahan ära joosta ja kaugele. "
Ehk siis masohhistidele? Ühtegi muud sihtgruppi ei torka küll pähe.

Muljetus:

Ma ei saa aru, mis selle venna probleem on. Alati ta üritab pointse preached-a, aga ta ei ürita seda kunagi ilma, et ta ennast üleni verega kokku ei määriks, ennast pooleks kista ei laseks või piitsa all ei narmendaks. Muuseas, kaks viimast kannavad endas vaid üht eesmärki - more bloooood.
Nagu veidi haiglane vai mes?
Nii ka siin filmis, ilge killing käib, sõdurid võitlevad ilusates mundrites ringiratast ning keset seda suitsu, pitside, satside ja tule ringi, möllab hullunud Mel Gibson ning nagu näha on kõik lahingus valatud kroov otse tema peale lennanud, kokkusattumus - vaevalt !
Silmis masendunud misantroobipilk, tapab ta ühe paha teise järel ning lahingu ajaliini saabki arvestada selle järgi, kui verine on Mel.
Ehk siis - vähe verd = lahingu algstaadium, suures plaanis näidatud punnsilmne ja dramaatikast pulbitsev vere ja riideräbalate pundar = lahing on lõppfaasis.
Kesktasemelisest veregakaetusest liigutakse järsult üle, kuna Mellikese arvates ei pane see inimesi mõtlema selle sõnumi üle ega ärata neis neid tundmusi, mida ta järsult suureneva ja erinevatest tsüüdidest koosneva hunnikuga öelda tahab või mida äratada üritab.

Haige inimene, tõsiselt haige, harva kui ma mõne filmimaailma tegelase teemal nii kriitiline olen, aga see hull oleks võinud küll "Mad Max - Road Warriori" esilinastusel oma kaela murda - ilma "Conspiracy Theory-ta" ma saaks vast kuidagi hakkama küll.

Kokkuvõtteks:

Kehv teostus ja stsenaarium, sest karakterid on filmis nagu puunukud Enn Kippeli raamatust.
See tähendab, et nad on algusest lõpuni sada protsenti üheilmelised/iseloomulised. Kas head, keskmised või halvad, ehk mitte mingeid muutusi, ei näos, miimikas ega ka milleski muus, mis võiks tekitada mulje, et tegemist on elavate inimeste, aga mitte "Inimeste jagunemine iseloomu põhigruppidesse" üld või lühikokkuvõttena.
Muuseas see, et stoori on must-valgel maailmal baseeruv, ei tohiks kellegile üllatusena tulla.
Lahingustseenid on nõrgad ja täis idiootseid kaadreid - kui see lendav kahurikuul v.a.- ning tundub, et mitte keegi peale Mel-i ei nõustunud seda filmi enne välja paiskamist ülevaatama ning nimeliselt mainitud isikut huvitas rohkem see, et ega tema verekihi alt ometi mingit puhast nahka või juuksetutti paista ei ole.
No tõesti - lisaks stsenaariumialastele ja pühalikult hullumeelsetele ülepakkumistele on film veel tehnilisi vigu ka täis.
Ikaldus või viimase häda meelelahutus viieosalise mini-seriaalina, aga siis ka ainult viimase häda korral !

Hinnang numbreid appi kutsudes:

Gore-Splatter-Ultra Violence filmina : 1/5 ehk kroovi, plätserdamist ja sadismi oli, aga kõik see oli kokku monteeritud vale võtmega ning seetõttu ei olnud naljakas, jube ega ka häiriv, vaid lihtsalt eemaletõukavalt debiilne.

Ajaloolise sõjadraamana : 1/5 - ajalugu oli vahepeal olemas, dramaatikat tilkus igast august, sõda kees Mel Gibsoni ümber nigu puder, aga kuna kõik annused olid nii tasakaalust väljas kui vähegi võimalik, siis andis see kõik kokku ühe kahe ja pooletunnise talumatuse.

Pohmakaga ? EI, EI, EI, EI, EI, EI, EI, EI !

Kokku: 2/11- einotõesti, see film on eemalepeletav. Iga pointi jutlustav stseen on nii ajudesse tungiv kui vähegi võimalik ning õnnestunud kohad filmis ei kaalu üles ei eelnevat ega ka järgnevat nutu-naeru-üllameelsuse kakofooniat - mitte kuidagi ei kaalu.

IMDB : 6,8/10 (72.678 votes)

Parem hilja kui mitte kunagi.