Imeline Ämblikmees e. mitte-nii-halb Ämblikmees

 Tuleb tunnistada... Ma ootasin midagi palju kohutavamat. Hollywood on viimasel ajal võtnud oma ülesandeks luua järjest sitemaid filme/triloogiaid erinevate superkangelaste kohta, siis teha nendest paar remake’i ja pärast kogu ettevõtmine (ca paariks aastaks) unustuste hõlma visata. Alati jääb nendest filmidest mulje, et rahast pole tegelikult puudust, näitlejad pole otseselt halvad näitlejad ja paljud eriefektid on tegelikult üsna änksad, aga üldmuljes tundub isegi 2/10 hinnang liiga hea mõne filmi jaoks...

Seetõttu Imeline Ämblikmees üllataski mind. See ei toonud sisse mitte midagi uut ega meeldejäävat, kohati korrati vanu klišeesid ja nö vigu, aga samas film otseselt ei põrunud ka millegagi.

Alustame üldisest suunast, mida prooviti luua – midagi humoorikamat. Marc Webb, erinevalt Sam Raimist, saab aru, et ta teeb siiski filmi Ämblikmehest, mitte Bätmännist. See ei tähenda, et filmil ei peaks olema või ei ole süngemaid hetki, aga rohkem pannakse rõhku Peter Parkeri teismelisele kohmetusele ja Spidermani ninatarkusele kurikaeltega võideldes. See loob küllaltki põneva-ent-kahjuks-mitte-liiga-huvitava atmosfääri ja annab võimaluse filmil jääda tüüpiliseks superhero movie-ks ilma, et see otseselt pinda käiks. Põhiline stooriliin oli selline keskmine kangelase sünnilugu, mis kohati oli küll liiga angsty, aga samas moraalide koha pealt tagasihoidlik ja üleüldiselt helge.

Võrreldes vanemate versioonidega on loomulikult eelis ka uuemas tehnoloogias, tänu millele on loodud visuaalselt ikka päris ägedaid hetki ja antud üldpildile rohkem ämblikmehelikku liikuvust. Ka näitlejad on paremini castitud. Tobey Maguire tundus mulle alati selles rollis natuke naeruväärsena, kuid samas, ega ka Andrew Garfieldi draamatilised hetked kõige paremad polnud... Siiski oli ta selles rollis tunduvalt edukam, Bingi tragöödiast hoolimata. Kuna tegu on Imelise Ämblikmehega, siis lisandub karakterite nimekirja ka Gwen Stacy, keda Emma Stone mõnes-mõttes tagasihoidlikult mängis. Teda oli kindlasti huvitavam jälgida kui eelmiste filmide damsel-in-distress MJd, kuid ega ta eriti silma ka ei paistnud. Õnneks on Emma Stone päriselus piisavalt äge inimene, et selle võib talle lebolt andeks anda.

Kokkuvõtteks siis – klassikaline ja kergesti jälgitav plotline, parem casting, naljakam ja rohkem Ämblikmehele kohasem tunnetus ning 5+ eriefektid. Mitte midagi otseselt meeldejäävat, aga kindlasti mitte kõige kohutavam Marveli film viimasel ajal.Ootan juba põnevusega, mis käki nad järgmiste filmidega kokku keeravad.

H: 5

IMDB: 7,6

Genshiken [S1] e. anime animefännidest

Ma ootan ja ootan ja ootan ja... Nii MNC sellest siis kirjutabki. Jäägu talle siis tema mängud ja ma võtan salaja selle blogi üle – everybody wins!

Genshiken (e. Gendai Shikaku Bunka Kenkyūkai e. The Society for the Study of Modern Visual Culture) alustas mangana aastal 2002, autoriks Shimoki Kio ning kestis 2006. aastani. Hetkel on sellest seriaalist veel tehtud kaks hooaega anime’d ning kaks OVA’d, ning kui minu andmed mind ei peta, siis 2010. aastal algas manga uuesti (pealkirjaga Genshiken II).

Kuigi anime esimene hooaeg algas paar aastat hiljem kui manga, alustame siiski sellest sest... Sest et. Lihtsalt öeldes kulgeb kogu stoori tegevus ümber Genshikeni nimelise anime/manga klubi, kus käputäis erinevaid otakusid ja üks vägivaldselt mitte-otaku oma aega veedavad. Käiakse teineteisel külas hentai-mänge mängimas, käiakse koos anime conventionitel ja passitakse niisama klubiruumis, kus vahelduvad ühisvaatamised, arutlused ja isegi mechade kokkupanemised. 

Kuigi seriaal annab mõista, et ilmselgelt on peategelased nohikud ja friigid ühiskonna silmis, ei ole nad just kõige stereotüüpsemad näited. On küll esindatud cosplay huvilised, isehakanud mangakad, ülientusiastlikud videomängude fännid... Aga nad kõik jätavad aina sümpaatsema mulje, mida rohkem seriaal edasi areneb. Nagu sellised inimesed võiksidki olemas olla??

 (nää, ei usu)

Kõige suuremas dilemmaks maalitakse kahte asjaolu: 1) kuidas üks tšikk pole rahul sellega, et tema lapsepõlvesõber ja praegune peika on (OMG!) otaku, ning tüdruk näiliselt liitubki klubiga lootuses, et see totrus temast välja juurida või siis saada sellest paremini aru NING 2) kuidas üks noor häbelik tüüp õpib enesekindlust ja avastab, et otaku elu polegi nii hull, kui mõned inimesed (ning eelpool mainitud tšikk) väidavad.

Ilma, et keegi seda otseselt vaatajale näkku lükkaks arutatakse selle üle, kas on ikka vaja üritada kedagi muuta, kas ühele noorele neiule on ikka kohane olla huvitatud millestki nii „lapsikust“ ning kui „normaalsed“ need Genshikeni liikmed lõppude lõpuks ikka on? Tempo on show’l väga rahulik ja kohati isegi väga armas, samuti pole stiilil midagi viga (taustad on tehnilise poole pealt väga hästi õnnestunud ja detailirikkad!), kahjuks jääb kohati aga huumorist vajaka ning kuna erilist möllu ei toimu, siis ei sobi Genshikeni vaatamine igasugusesse õhtusse.

 Lisaks, kuna tegu on animega, mis räägib anime fännidest, on seriaali sees teine seriaal, Kujibiki Unbalance, millest on nüüdseks tekkinud ka Genshikenist eraldiseisev anime ja manga. Pisikeste klippide järgi, mida Genshikenis näidati, oli raske aimata selle anime täpset lugu ja kulgu, kuid lisana mõjus ta väga hästi. KU tundus igati klišee ja armas, et sellel võiks tõesti hunnikute viisi fänne olla, samuti oli selle stiilierinevus võrreldes Genshikeni põhistiiliga mõnusalt kontrastne.

Kokkuvõtteks siis – Genshiken tegeleb igapäevaste ent huvitavate küsimuste esitamisega ilma, et need mingi propagandana mõjuksid. Üldstoori võib kohati aga aeglasena mõjuda, kuid õnneks otseselt igavaks see sari ei muutunud (vähemalt mitte minu jaoks). Kellele meeldib slice-of-life anime, tasub uurida.

H: 7

IMDB: 8

Le6ion of the Dead e. meanwhile in California

Ilmselgelt on liiga palju aega möödas sellest, kui ma olen sunnitud kinomaailma tippteoseid vaatama ja neid asjakohaselt hindama vastavalt sellele, millist ajukahjustust need mulle põhjustavad. Antud film on hea näide sellest viimasest näitest, ning kahjuks pidin ma enamikku sellest ka üksi läbi elama. Enda kaitseks pomises MNC, et on selle filmi vaatamist juba neli korda alustanud, mille järel ta õndsalt ekraanile selja keeras ja kõik padjad okupeeris. Mina aga nii lihtsalt juba alla ei anna ning, hambad ristis, kannatasin selle filmi kuni viimaste kaadriteni välja, isegi vähkresin pärast unetult seda linateost mõtteliselt seedides.

Ma siiamaani pole päris kindel, millest antud film üldse rääkis või rääkida tahtis. Kaks pooletoobist stonerit rööviti ära väga optimistliku vanaonu poolt, kes lausa rõkkas rõõmust oma uue saagi üle - cut to kaks armetut saatana käsilast proovivad ükshaaval inimesi nottides armeed kokku panna (kui leegion = 4500+ meest, siis ma tahan teada, kaua see neil aega võis võtta...) - cut to mingi blond tüüp, kes on saatan aga samas ei ole saatan, näitleb rämedalt üle - keski baaridaam armub nalja viluks ühte pooletoobisesse, kes imekombel plahvatuste saatel põgenes - vahepeal lendab motikas õhku... Oeh, kas ma tõesti pean jätkama?

Lihtsalt öeldes jooksis kogu stsenaarium ligadi-logadi, voolates lõpuks kokku mingiks kahtlaseks halbade-naljade-sünnitiseks. Enamik huumorist koosnes ülepakutud slapstickist ning näitlejad olid ausalt öeldes kõik sellised alla-keskmise-taseme-ja-palga liigist. Võin paar plusspunkti anda mõne üksiku kollilõusta eest (nt Geena ilus naeratus), kuid isegi selles osakonnas oldi moosi ja rohelise värviga üle pingutatud.

Ärge laske plakatil end õnge tõmmata – 90% ajast passib Saatana hirmus armee baari ukse taga samal ajal, kui baari sees proovitakse meeleheitlikult eelnevalt mitte-tutvustatud ja mitte-tähtsaid tegelasi ükshaaval traagiliselt ära tappa... Ma ei teadnud poolte nimesidki, miks ma oleks pidanud siis nutma puhkema, kui neid vähemaks jäi?

Mulle lubati "Jay and Silent Bob, ainult et tulnukatega", aga lõpptulemus oli pigem selline „Skinned Deep“ meets „ Bio-Dome“, aga vähemalt „Skinned Deep“ oli kohati naljakas ja „Bio-Dome“... Ok, „Bio-Dome“ oli lihtsalt nõme. Kokkuvõttes – mõttetu vaatamine, aga vähemalt saan ma järgmist halba filmi vaadates end lohutada, et „vähemalt see pole „Legion of the Dead““.

H: 2

IMDB: 2,9/10

Attack the block e. tulnukate uskumatud seiklused Inglismaal

Nii, lõppeks on minu isa kõige ilusamal pojal ära nähtud ka selleaastane Tallinna PÖFF-i menuulmekas ning ei saa öelda, et ma ennast parema inimesena tunneksin või miskit, aga vähemalt ajaraiskamise üle ei kurda.

Alustuseks ütlen, et üldjoontes nõustun eelkõnelejate - Cockrane-i ja Joonasega, et filmi parim osa koosnes eeldatavalt rahapuudusest tingitud gorillatulnukatest ja kogu sellest in da hood gängstavärgensist.

Tavaliselt ma enam-vähem-enam vihkan filmidesse topitud ja ülepaisutatud getomehi, aga sealne neegerräppar oli igati võll vana - dont give a fuck, woof-woof-woof! (vms).

Vanale ei jäänud alla ka noorhuligaan ning seetõttu oli lõpupoolne karakteriläilastamine minu jaoks topeltvastik.

Aga jah - lõpetuseks ütlen, et üldjoontes selline hästisõnnestunud segu komöödiast ja kolliulmest, koos enamuse kohustuslike halb ja hea tüüpi komponentidega - a'la pahapoisist märtriks muutumine, pisikesed wanna-be gängsterid ja sotsiaalsete probleemide säästuesitus(+ jne).

Ajaviitekinona: 4/5 e. peamaisteks plussideks mõnus tempo ja suurnurka muigele kiskuvad, kuid samas komöödiavormis tõsiseltvõetavad karakterid.

Ulmekomöödiana: 3/5 e. kohe alguses suudab kino ennast standarditest ja normidest lahti lahti rebida, kuid lõpus astutakse ikka sinna "kõige olnu ja vihatu ämbrisse."

Kokku: 7/10 e. suuremalt jaolt igate õnnestunud kino, mille järelhüüdeks võib öelda, et kui oleks lõpuspurdil ka suudetud nö kohustulikest mädakaladest loobuda, siis oleks tegemist olnud juba vaat-et märkimisväärse kinosaavutusega.

Teised:

Cockrane: 7/10

Joonas: 7/8

Spellbound: 8/10

Malcolm: 6,5/10

Kober: 6/10

Filmiveeb.ee: 7,8/10

IMDB: 6,8/10

Shortbus e. ava ennast kõigeks ja igas variandis

It's just like the 60's. Only with less hope.

Üks teatud maailmakuulus DJ näitas mulle suvel üht teatud klippi sellest filmist, pärast mida olin ma oma psüühilise tervisele mõeldes sunnitud ka ülejäänud filmi ära vaatama.

Lugu keerleb kamba New Yorkis elavate inimeste üle, kelle seksuaalsed harjumused väidetavalt erinevalt tunduvalt normist. Et ennast vabamana tunda ja lasta nii oma ihadel kui ka kunstilisel poolel rahuldust leida, käiakse üheskoos südalinnas asuvas klubis/salongis nimega Shortbus. Seal avastatakse ennast, uusi inimesi, leidub nii orgiaid kui ka draamat ja isegi üks väike vaene vibreerib roosa muna leiab oma enneaegse lõpu... Niuks.

Peab tunnistama, kui ma teaksin, et kuskil Tallinna keskmes peitub sarnane klubi, siis ma läheksin seda esimesel võimalusel oma silmaga kaema... Kuigi suure tõenäosusega ma pärast paari korda sinna enam tagasi ei kipuks. Filmist rääkides, siis olid erinevates linnaosades elavad tegelased ja antud istumispaigake väga hästi omavahel põimitud. Leidus nii häid dialooge (tooksin esile Sook-Yin Lee ja Lindsay Beamishi vahelise keemia) kui ka ülepakutud stseene, ning vahepealsed animatsioonid New Yorgi linnast lisasid filmile mõnusa tunnetuse.

Mulle väideti, et filmi alguses tunduvad kõik tegelased mingitmoodi friigid olevat, ja et filmi lõpus taipab vaataja, kui valesti ta neid inimesi mõistis. Ega see päris mööda öeldud väide ei olegi, mul endal tekkis küll filmi lõppedes väike vajadus mõnda dominatrixit kallistada, kuid kohati jäid kiiksud ikkagi kiiksudeks. Sellegipoolest on tegu väga muheda ja rahulikult kulgeva filmiga, täis iga hetero-mehe lemmikstseene ja toredaid püante (märksõnaks Jackson Pollock ;) ).

Ja kas ma olen ainuke inimene, keda filmi viimane laul aeg-ajalt kummitab?

H: 8

Gendri: viis plussi
Trash: 9/10

IMDB: 6,6/10

PS! Neiu Eva ei soovita vaadata seda filmi oma koos oma kuti/naissoost kuti, kodus olevate esivanemate ja lukustama uste kombinatsiooniga...

Kormoranid e. Eesti filmi ei häbeneta - seekord

Kormoranid on siis üks viimastest ja liiga kodumaistest suurkomöödiadest ja juba see oleks pidanud inimesi ettevaatlikusele sundima, aga miskipärast joosti seda hoopis karjakesi vaatama...

Tuleb tunnistada, et pole erandit ka minu nahas, sest ehkki kinnominekut suutsin vältida, vedeles see kino mul aga HDD hämarustes juba jupimat aega...lihtsalt...ütleme diplomaatiliselt, et polnud aega ja surume sõrmed risti.

Enda kasutusse sebisin ma selle üldse sellepärast, et keski tegijatest väitis alguses, et nad teevad Shonen Merikensacki eesti versiooni. See keerulise nimega jaapani pungikomöödia suutis minus aga mingeid vähepositiivseid emotsiooone tekitada ja sellega seoses ma oma sõrme ka Estokinole ulatasingi.

Ja nüüd filmist...

...Oeh, mida öelda filmi kohta, mille "tipphetkeks" on arbuusi seksiva Jüri Vlassovi vari ja kuidas seda hinnata. Kole ju, kui järjekordselt tuleb anda meite oma filmile vähem hindepunkte kui mõnele ookeanitagusele rahapumbale, ehk - Oj, mama, mama - bolno mnje....

Igastahes ok, närvidele käis pidev Grapsuhooramine kuna ise pole Väga-vanakooli metalringkondadega küll vähe , aga siiski kohati kokkupuutununa säänset jama kuulnud, aga vat see on see üle võlli keeramise negatiivne näide.

Igal asjal/elemendil/nähtusel on ju mingi nö tugevusaste ja sellele astmele vastavalt tuleb ka seda ülevinti keerata...Kormoranides keerati liiga palju, nii-et side eksisteeriva ja näidatava vahel kadus.

Sellega seoses tundusid paljud momendid meite kultuuriruumis veidi jaburana, aga teate mis - see kõik pole üldse oluline ja miks - sest mul ei olnud kordagi seda vaadates piinlik ning neid Eesti filmi raudvara hulka kuuluvaid "narkootiliselt lummavaid stseene" oli ka osatud vältida.

Kiidan!

Rockikomöödiana: 2/5 e. katse üritada teha jaapani komöödia jänkiversiooni Eesti moodi on juba ette pool või täisläbikukkumisele määratud.

Kohaliku komöödiana: 4/5 - kolmelt neljale viis hinde mälestuskild Keisri toa seinal olnud Kormoranide plakatist - vat see oli väärt nali, ehk asi nii nagu oli ja nagu ta enam vähem ka on...

Kokku: 6/10 e. üle keskmise, aga ainult Eesti filmina...võtke seda kuidas tahate

Mujal:

Filmimull: 3/10

Trash: 7/10

Onu Kalver: 3/4

Filmiveeb: 5,6/10

IMDB: 5,7/10

Zack and Miri make a porno e. Swallow my Cockuccino

I like that guy, but if he tries to fuck that little dog tonight for real, I’m calling the Humane Society.

Kunagi esimest korda Virtsus ühel teatud neiul külas käies sattusime kambakesi telekast Zack ja Mirit vaatama. Ma ei mäleta enam, miks me otsustasime tol hetkel jalutamise asemel jääda TV3 (või oli see mõni muu kanal?) võlusid nautima, aga see selleks. Huvi pärast vaatasin seda hiljuti üle koos magava MNCga, ning kuna tema filmivaatamise seisund oli tol hetkel ebaadekvaatne, langeb arvustuse kirjutamise raske ülesanne järjekordselt minu õlgadele. Oh, pauvre moi!

Lugu on isegi omajagu huvitav ja originaalne – kaks näljasurma äärel olevat kentsakate nimedega „sõpra“ otsustavad koos pornofilmi teha, et mitte oma luksuslikust ilma-vee-ega-elektrita-korterist ilma jääda. Nende kahe veatu loogika järgi oli plaan imelihtne, eriti arvestades asjaolu, et juba esimesest klassist saadik olid nad sõbrad olnud, järelikult võisid nad muretult kaamera ees omavahel ja teistega seksida ilma, et sellest hiljem komplikatsioone tekiks. Ehk siis loomulikult on asjasse segatud ka ninnu-nännu love story ning juba algust vaadates võib aimata, et see ei ole vist päris see film, mis lõppeb zombi-rünnaku või lõpubossi alistamisega.

Filmi lihtsus mulle tegelikult täitsa meeldis – kõik tegelased tundusid olevat sellised tavalised tüübid, keda seob ühine perversne huvi ja rahapuudus/inimloomulik ahnus. Ülemängimist esines harva ning hoolimata süžeest jäi film siiski maitsekuse piiridesse – huvitav küll, miks...

Kohati kippus film aga mindki unele ajama, midagi väga pöörast ei juhtunud ja draamat märkasin ma ise filmis ikka liiga harva, et sellist žanrinimetust sellele anda. Kuigi pornofilmile nime andmise montaaž ja killud mulle meeldisid, olid mõned naljad siiski tüütud ja ajasid silmi pööritama, mitte muigama.

Kokkuvõttes, selline keskpärane Kevin Smithi film, mitte midagi väga šokeerivat ega meeliülendavat, kuid tavaliseks kolmapäeva õhtuks diivanil lebotades täitsa sobib. Ja kammoon, Katie Morgan mängib, noh, teoreetiliselt, rumalat versiooni iseendast! Ilmselgelt ei saa see midagi jubedat olla!

H: 6

Teised:

Ruut: 8/10
Soprano: 7/10

Filmiveeb: 6,9/10
IMDB: 6.9/10

Fun fact: Jason Mewes olevat enne oma suurt nude-stseeni igasugu ettevalmistusi teinud – alates intiimpiirkonna raseerimisest, et tal oleks kubemekarvadest mingi südamekujuline disain, lõpetades viimasel hetkel onaneerimisega, et... Noh, arvake ise. Vaadake siis seda kohta ikka hoolega, mees on siiski vaeva näinud! :)

Killing Bono e. film Bonost ilma Bonota

Kuskil keset suve Vatlas rännates soovitasid mu stoner-sugulane ja tema tolleaegne silmarõõm vaadata mingit uut U2 filmi nunnude noorte briti näitlejatega. Siiamaani istus see film mu kõvakettal, vahepeal jõudsin ma juba selle ära kustutada, ära unustada, meenutada, uuesti hankida, jälle ära unustada ja siis lõpuks ära vaadata.

Nüüd ma juba kahetsen, et seda varem ei teinud. Film ei räägi otseselt mitte U2 sünnilugu ja kuulsuse kogumisest, vaid nendest osapooltest, kes hoolimata ühisest algusest ja võrdväärsest püüdlikkusest kõigest muust ilma jäid. Sisu ei ole tegelikult väga tõetruu, kuid kuna tegemist on IMDB sõnul komöödiaga (???), mitte dokiga, siis ma ei näe mingit probleemi. Pigem vastupidi – režissöör Nick Hamm on lugu väga hästi oma nägemise järgi mugavdanud ja teinud sellest omanäolise linateose. Iga kord, kui mitte-U2 bänd lavale ronis, tekkis tunne, et NÜÜD nad löövad läbi, NÜÜD on nende hetk – tunne, mida oskuslikult purustasid vennad McCormickud ise reaalsusele otsa vaadates, kus igal pool vaatasid neile vastu pilvelõhkujasuurused Bono plakatid ja endi sponsorite pettunud näod. Kõigele andis veel lisavürtsi kahe venna omavaheline konflikt ja vanema venna sisemised heitlused, mis pealtnäha sundis teda tegema naiivseid otsuseid, kuid mida kaugemale film jõuab, seda sümpaatsemaks tema käitumine muutub.

Mis mind ennast häirima jäi oli esiteks tobe topeltlõpp. Pinge jõuti juba ilusti lakke keerata ja aju mõtles välja vähemalt 10 erinevat stsenaariumit, kuidas asi võiks lõppeda, ja siis... Läind see trall oligi ja asendus hoopis kiire ja igava komejandiga. Teiseks – kuigi kaks peanäitlejat Robert Sheehan ja Ben Barnes (kuulujutud vastasid tõele – nunnud on nad tõesti) suutsid omavahel hästi mängida ja keemia oli muidu õige, siis Sheehan tõmbas seda kvaliteeti veidi alla. Olgugi, et ta on Barnesist tõesti noorem nii päriselus kui ja filmis, jäi tema nooruslikkus ja lapsikus kuidagi tüütama... Nagu Ivan McCormick vananes ainult teatud ikka ja sealt edasi enam ei viitsinud.

Aga hei, pole head ilma halvata ja häid kohti selles filmis jagus. Vägagi kaasakiskuv süžee ja meeldivalt konfliktne karakter Barnesi näol annavad sellele filmile kõvasti plusspunkte. Filmil jagub ka parasjagu stiili ja huumorit, et mängida välja ka tõsisemaid stseene ja hoida vaataja tähelepanu. Komöödiaks ma seda päris ei nimetaks, või siis segaks ma sinna žanrinimetusse veel ka draama (tragikomöödia?), aga nalja saab küll parasjagu ilma, et see kunagi pealetükkivaks või tüütuks slapstick’iks ei muutuks. Tasub mitte karta bono-konsentratsiooni pärast ja ära vaadata.

H: 9

PS! Film linastub ka sellel aastal JustFilmi raames, lisainfot leiate JustFilmi kodukalt. NeiuEva annab oma garantii, nii et kasutage juhust! Saate korraga lapsi toetada ja ka meeldiva kinoelamuse :)

I leave you alone for five minutes and you’re snorting drugs at a gay party! What would mum say?

Le Compotieux 11 e. filmiriba filmidest..

...millest ma ei taha/ei viitsi/ei näe põhjust pikemalt kirjutada.

Last house On The Left

Oli film, mis pidi olema nii kuradi brrrrutaalselt õudne, et seda vaadates pidavat lausa brrrrutaalselt õudne hakkama - või midagi sarnast.

Brutaalselt igav oli ta küll, brutaalselt loll lõpp jäi kohe eriti hästi meelde ja nüanss, et ma brutaalselt lolle filme ei salli, püsis ka vaatamise ajal meeldes.

H: 3/10 e. .........absoluutne tühjus.

Griff The Invisible

Filmi näidati mulle väidetavalt selle pärast, et seal pidavat näitleja olema.

Ei olnud või vähemalt silma igatahes ei hakanud. Lihtsalt kamp suht tuhme tölle ja töllitare, kes oma olemuse kohta üllatavalt hea sisuga filmi olid sattunud.

Ärge nüüd saage valesti aru - mitte, et filmi stoori midagi ülihead oleks olnud, ei olnud, aga halb ka mitte. Minule kui mitte-eriti-superhiiro-sõbarlikule-tegelasele oli see film lõppkokkuvõttes siiski kõvasti vastuvõetavam kui algustiitrite ajal tundus, aga üks näitleja oleks ikkagi võinud sees olla.

H: 6/10 e. tegelt see tsikk - Melodie - nagu isegi veits nagu isegi veits ju vastuvõetav isegi ju oli..

Postal

...oli kokkuvõttes üks suur-suur rodu igasuguseid piire ja norme ületavaid nalju, mille ühine nimetaja oli see, et nad kõik olid suht kehvad...Ei olnud naljakas, ei olnud lihtsalt.

Tegelikult suutis UB seekord isegi enamat: Spoiler! Filmis oli stseen kus George W. Bush ja Bin Laden kepslevad käsikäes üle aasa ning taustaks on kõrguvad tuumaseened ja ISEGI SEE EI OLE LAHE....

H: 3/10 e. kunagi oli mu arvutis Postal 2-e nimeline mäng, mis lihtsalt vedeles seal. Ise mängisin seda vist korra või kaks ja lõpetasin siis kui selgus, et laibale pealekusemine on mängu hiilgemoment ja mingi muhmeedlane mind õnnitluseks granaadiga viskas.. Igastahes olin ma sunnitud selle maha võtma, kuna Kirka harrastas seda minu juures pelamas käia.

Postali film kaob igastahes veel kiiremini ja seda puhtalt selle pärast, et ma teist korda ei hakkaks mõtlema, et: "ÖÖÖÖ...mis seal siis huvitav oli..ei mäleta, vaataks üle?"