“We interrupt your regular programming for a KDHP emergency news brief. This is Neil Simmons reporting from KDHP’s Pasadena studios. Multiple explosive devices were detonated simultaneously across downtown LA moments ago…”
Kodus passiv peategelane otsutab muidugi peale kesklinnas viibiva naise telefoni teel kättesaamist talle sinna vastu minna.
Paraku veab edasise süzeekäigu paremuse poole see, et tegemist on režissööri debüütfilmiga, ehk siis mees jääb poolel teel pidama ning ümber pöörab ta peale seda, kui näeb kuidas närvis politseinik laseb maha südalinnast saabunud ning selgelt šokiseisundis autojuhi.
Koju jõudes leiab ta sealt varjupaika otsiva mehhiklasest remondimehe, kes natuke adekvaatsust üles näitab ning vastavalt raadiost saadud juhtnööridele kõik maja õhuavad ning uksed-aknad kinni teibib/kiletab.
Vahepeal on nimelt selgunud, et tegemist võis olla üliohtlike saasta-pommidega ning, et plahvatustega paiskus õhku hunnik mürgilist kama, mis nüüd suitsuga edasi levib -
"Sulgege uksed, aknad, kiletage need kinni, püsige kodus, vältige iga hinna eest kokkupuuteid inimestega, kes ei kuulu päästeorganisatsioonidesse."
Peategelane otsustab käituda täpselt kõigi juhiste järgi ning kui räsitud elukaaslane lõpuks koduni jõuab, tehakse talle selgeks , et sisse ta ei saa.
Et siis niimoodi algab pealtnäha 200 taalase eelarvega katastroofipõnevik.
Filmi algus on igate pädev ning pideva raadiomulina taustal, mis ühtesid ja samu fakte üle kordab, tundub ka olustik piisavalt pinev ning naise kile taha jätmine on ka täitsa loogiline käik, kuna tee mis tahad, aga oma nahk on inimesele ikka kõige tähtsam.
Pealegi ei paista peategelane just olevat eriti otsustusvõimeline ja briljantmõistusega olevat ning ta ei tõrju vaest naisukest ju niisama ja kiusu pärast - naine köhib kahtlaselt ning raadiost on ju öeldud, et ei tohi sisse lasta kedagi, kes on viibinud katastroofi piirkonnas või ei kuulu National Guardi või mõnda päästekomandosse.
Reaalne olukord, sest šokiseisundis kipuvadki inimesed tegema nii, nagu puperdustaktis töötaval südamel baseeruv ning adrenaliinist üleküllastunud aju neile ütleb ning raadioteadete külge klammerdumine on tüüpiline näide sellest, et üritatakse leida midagigigi, mis tunduks piisavalt ratsionaalne ja veenev, et saaks ainult ajuimpulsse ignoreerides selle külge klammerduda.
Pealegi kadus sellega ka kartus, et tegemist võib olla zombiefilmiga, kus nakatunud inimesed mörisema ja tuterdama hakkavad ning pisike seltskond - üksteisega leppida üritades - ennast pisikeses osmikus varjab.
Kui majaperemees väheseid mineraalvee varusid ning kutsumata, kuid see-eest vett ammutavat ja higist leemendava külalist vaatas, siis tekkis korraks tunne, et nüüd hakkab mingi ette ebaõnnestunud kahe mehe face-off for survival pihta, aga õnneks kaob ka remondimees varsti majast minema, mees jääb majja, naine endiselt antibakteriaalse kilemüüri taha ning mingil hetkel kohale laekunud pisike neegripoiss paneb hambaid kiristama siiski ainult mõneks minutiks, kuna suuremat kaadriuumi talle ei eraldata.
Edasi toimubki inimeste suhtlemine läbi kile ning otsustusvõime puudumine abiotsimise või ootamise teemas on püsiv.
Nimelt tekitab mehes ebausku valitusorganitesse - mitte raadiosse- mahalastud autojuhi stseen ning naine oli tunnistajaks sellele, kuidas sõjaväelased ühele abiotsinud möödakakerdajale koti pähe tõmbasid, käed kinni sidusid ning märgistusteta mini-vani viskasid.
Ehk siis - ootame kuni asjad korda aetakse/saavad/lähevad ja seniks suhtleme läbi kile...
Kokkuvõtteks:
Väga hästi tehtud ning suht harvaesineva stooriga kinupilt, mis üksikasju lahkama hakates kaotaks oma väärtust, aga kogukupatusena on pea-et kohustuslik vaatamisvara.
Tehnilise poole pealt iriseks, et alguses tundub olevat paar stseeni valesse järjekorda monteeritud, aga see nihkub ka nendesse nn. bekat-filmi pisivigadesse, mida ei tasu vaadates tähele panna.
Krt, oleks raadio kogu aeg taustaks nämmutanud, nagu Legionis olnud idiootne ja vaimu nüristav taustamuusika, siis tuleks hinne ka kõrgem.
Bekat-katastroofifilmina: 5/5 - et siis naljakas ei ole, aga silmipimestavalt halvast CGI-st on loobutud, suuri B-idiootsusi sisse ei loobita, näitlejate vähesus hoiab näitlemiskvaliteedi kõrgel ning tekitab tõsise huvi Chris Gorak-i tulevase režissööritöö The Darkest Hour(valmib: 2012) vastu. Peaaegu nagu päris film, ehk siis hästi õnnestunud indiekas.
Draama-Thriller: 3/5 - Pinge keeratakse veerandi peal maha ning taastatakse lõpus. Vahepeal on lihtsalt hea jooksuga draamafilm, mida mõned süvadramaatika sissepritsed häirida üritavad, aga õnneks nendele väga palju aega ei raisata.
Kokku: 7/10 e. raske kirjeldada, mis seal head oli, sest tegelikult pole seal mingit ekraanilt kiirgavat katastroofihõngu, ega ka mitte hullumeelselt hästi edasiantud paranoiasid, vaid lihtsalt kahe ja vahepeal mitme inimese omavaheline suhtlemine läbi kile, kuna point on see, et üks neist on teisele eluohtlik.
Soovitan ära vaadata - see võtab ainult tund ja kakskümmend + kaheksa minutit teie elust.
Ps. TÜRI! ( vabandan) Ma avastasin Trashi kirjutise ning seal on põm'st sama jutt ja sama hinne, aga Trash on muidugi ka teada-tuntud habemega ajarändur ning filmipostivaras, nii-et enda oma ümber kirjutada pole mõtet.
Kindlasti varastab ta veel naabritelt ajalehti ka ning räägib kõigi uudiste ja koomiksite twistid ning anekdoodid ja horoskoobid ette ära, enne kui lehe tagasi annab.
Kusjuures mina teadsin eelinfo järgi, et tegemist on maailmalõpu järgse bekat-jandiga. Sealt ka see nakkus-muutus-zombie/mutant teemaline eelarvamus.
Trash: 7/10
Juta
IMDB: 6.3/10 ( 4925 v.)
Rotten Tomatoes: 64-69%
