Skyforger "Kurbads" (2010)

Ammu-ammu ennemuistsel aal, ehk siis kui pisike MNC oli veel pisike, oli tema vanematel kombeks talle mingeid raamatuvärke voodiveerelt ette lugeda, kuna tal endal esines lugemisoskuse osas veel vajakajäämisi.

Üks nendest juttudest või pigem SEE ÜKS nendest lugudest oli Läti muinasjutt vägimees Kurbatšist, kes hiiglastel päid maha raius, Ilmarisel endale rauast hobuse laskis sepistada ning allmaailmas vanakuradile koslapi andis.

Ühtlasi rahuldas see läti muinasjutuke, koos Kalevipoegade, Beowulfide ja Siegfriedidega ka pisikese MNC rahuldamata kire fantaasiakirjanduse vastu, kuna peale Kääbiku polnud kodumaises keeles praks midagi, mida sinna žanri alla liigitada, aga see selleks..

Praeguseks on viimasest Kurbatši lugemisest möödas juba üle kümne aasta ja viimasest ettelugemisest veel rohkem - hell ! - isegi muinasjutukogu "Sõbralikud Vennad" on kuskile ajahämarusse kadunud ning seega on Skyforgeri eelmise aasta album selline tore nostalgialaks. Lisaks on tegemist ka laias laastus üllatavalt hea pagan-folk-metal albumiga, sest senini pole ma Skyforgeri vastu just suuremat sümpaatiat tundnud.

Tehniliselt on album ise kokkuvõtlik leeloversioon Kurbatši elukäigust, kus iga laul on kitarriräga ja puhkpillide saatel rahvalikult rögisev peatükk sellest, et mitmepealist või sarvilist punase raamatu lehekülge see kuuevarbaline vägimees parasjagu loputas.

H: 4/6 - Kurbatši, ehk loo eest lisapunkt. See tähendab, et album ise on kolmevääriline, aga mulle meeldib kui Viking-Folk metal bändid lugusi jutustavad - kasvõi raiumise ja kummutamise vahelegi.

Parimateks:

Son Of A Mare

Nine-headed

Kurbads

Månegarm "Vargstenen" (2007)

Sai kunagi kamraad Götterdämmerungiga arutatud, et Vargstenen on üks olulisemaid Folk-metal albumeid, mis viimase kümne aasta jooksul välja tulnud. Hiljem kärpis vana hea Viimsepäevalahing ajamääratluse viiele aastale ning oma Moonsorrow postituses nimetas lihtsalt üliheaks, aga see selleks...

Muuseas, tegelt kõlbab öelda ka, et " parim viimase viie aasta jooksul ilmunud Folk-Metal album", sest Vargstenen on ühe tummise härjakolba ja Asterixi kiivrisulgede jagu teistest musakondlastest üle...vah nii ja seega võib öelda ka, et - ülihea.

Parimateks : Track-id 02 - 12

H:6/6 e. mida ma veel ütlema pean? Kui sa oled Viking/Folk-metali austaja ja saad aru ka tõsiasjadest, et Amon amarth EI OLE Viking-Metal ning-et Korpiklaani EI OLE parim Folk-metal band , siis peaksid sa Vargstenenit juba minimaalselt tuhat korda kuuland olema. HAIL!

Viking-Folk bändide puhul olen ma alati õnnelik kui ma mõne mitte-turvises-või-niisama-muinasträniga-poosetamise pildi leian. Nokamüts härrase peas mõjub siin pildil juba vaat , et ketserlusena.

Erandkorras kaks viidjot ja selleks, et ma tervet albumit siia ei lingiks, tegin Manegarm-i Vargsteneni playlisti Youtube-i. SIIN see on :)

Metsatöll "ULG" e. eee....uhhuuu?

Minu umbkaudne statistika näitab, et metal-bändi hakatakse tegema kuskil 14-e aastaselt. Loomulikult on siis idealismitase kõrge, mitte millegile toetuv entusiasm kosmiline ja suund kauge. Lihtsamalt öeldes - otse siit konnatiigist välja ja seetõttu proovitakse ka muusikat võimalikult välismaasõbralikuks teha*.

Väljendit "välismaasõbralikuks" kasutasin ma seepärast , et ei viitsind enam öelda, et kopeeritakse välismaa metallibände.

Metsatölli mehad olid Tölluajal juba veidi vanemad ning vaevalt, et keegi neist enam poolavalikultki väljamaa lavadest unistada julges. Igastahes läheneti kogu bändiasjale veidi teisiti ning piltlikult öeldes lükkasid nad F.R. Kreutzwaldi "Kalevipojale" juhtme taha ja...kassanäe, kohalikult metalne aborigeenitümm äratas pikapeale iga eestlase unistuse, ehk välismaailma tähelepanu.

Praeguseks on Euroopa b-stage bändi tiitel saavutatud ning üritataks nagu kõrgemale pürgida, aga...tee mis tahad - ei saa. Rootsi-Norra Ørisejad ja nálpsajad istuvad juba uksel ees, põrnitsevad oma härmaskulmude vahelt ning lärisevad kurjalt.

Ühesõnaga - selleks, et euroopa folk-metali tippu saada jääb kohalik talvekülm nõrgaks, hundid liiga vähemüütiliseks, ning seotus viikingite ja Tolkieniga näruselt väikseks. Seetõttu tuleks ehk keskenduda hoopis üle ookeani kalpsamisele.

Kui võtta nüüd ette ntx Rammstein-i nimeline saksa möirglustandem, siis nemad sattusid Lombitagustesse puhtalt saksapärase ärr-i ülepõristamise pärast.

Eksootika on üks võimas asi nagu öeldakse, sest ega need indiaanireservaatide kuuseokkaehtedki osariikides nii minev kaup poleks.

Seega kuna muusikat ei ole miskis otsas suuremalt jaolt võimalik muuta **- tuleks Metsatöllu lauludele veel üks vint peale keerata:

Näiteks

ÖÖÖÖÖ on ööbikuile kõõ-leeee

päää-ev on rästikuile räää-me

Õuh, seda õudu, õudu

Sie Jüriöö ül-les-tõu-su

Selline paatoslik täpitähtede ülikasutus võib olla vabalt ligipääsuks Ameerika stuudiobosside sülelusse ja kännu-plönn jõuaks lõppeks ka Terra Americana lavalaudadele.

Lisaks, Metsatöllu laultekstide kvaliteet tõuseks komeedina taevasse, kuna iga üks saaks aru, et tegemist ei ole lihtsalt arutu ja pseudoarhailise läminaga, vaid seda tehakse isikliku kasusaamise eesmärgil, ehk siis inimlikust vaatepunktist mõistetatavalt.

Edu, ehk sorri mehad - pean teid muusikaliselt Eesti parimaks metallipundiks, aga eestikeelse elanikonna liikmena on seda soigumist piinlik kuulata.

Parimateks: Muhu Õud, Ulg, Tormilind

H: 3/6 e. kui ekvalaiseriga piisavalt jämmida, siis ei saa sõnadest aru ja musoon võib vabalt rõkata.

________________________________

* Kunagi üritati mingitele eurooplastele Blind-i pähe määrida ja sellepeale vastanud nood, et ainuüksi inglismaal on igas linnas vähemalt kümme Blind-i - nahhui meil teie oma vaja peaks olema.

** Mingi onanist kuskil juba möirgas Metsatöllu " Äio" aadressil, et talle ei meeldi, kui celtic muusikat teevad tüübid, kes ei ole ise Celtic-id ja seega peaks see lääneslaavide punt ennast palama panema (vms.)

Kuna seda ülepunnitatult efektset viidjot on naguinii juba kõik näinud ja koleda pildi te juba saite, siis saate nüüd hoopis selle:

Heidevolk "Uit Oude Grond" (2010)

Hollandi folk-vägilaste kolmas täspikk, "Uit oude grond", virutab haamriga pikki lõgemeid kohe alguses.

"Nehalennia" on just see millega peaks alustama kõik bändid ja bändihakatised, kes ennast Folk-metali alla liigitada tahavad ja esimese loona annab ta mõnusa stardipaugu, kuna refrään ja vahekäigud on otsekui "Hea Folk/Viking-Metal loo ABC" järgi kokkuklopsitud, aga hoolimata oma superhit-ilikust ülesehitusest on tegemist, siiski äratuntavalt Heidevolkiga. Hästi õnnestunud hittlugu ü.s. ja kangelasröögatus "Voorwaarts voorwaarts -over de zeeën!" juhatab raevukalt albumi sisse, aga...... vaata, siis hakkab asi kalatama....

Edasine on juba nii ja naa, ehk siis laulud muutuvad täiesti ebavajalike ja mitte asjasse puutuvate muusikastiilide sisse lükkamise tõttu igavaks-hüplevaks-lohisevaks ja isegi joomarvägilaslikult põrisev vokaal, mis alguses kaasa tõmbab, ei suuda kogu kompotti ära toita ning lõpuks muutub ise juba vaat, et tüütuks.

Viimane lugu küll tekitab kerge emotsionaalsuse tõusu, aga päästa ei suuda enam midagi ja...öh, kaua siin ikka materdada. "Nõrk nagu power-metal " - ütlevad teadjamad inimesed selliste nähtuste peale ja õigus neil on.

H: 3/6* e. Muusikaliselt kisub ruttu igavaks, kuna mitmekesisus mõjub tüütavana ning tekstid pole kunagi Heidevolk-i tugevaim külg olnud. Pigem sellised rahvametalli keskmised, aga inimesed kes ise nende in english versioone ei otsi, ei pruugi seda õnneks kunagi teada saada.

*Peale sügavat hingetõmmet otsustasin hinnet pügala võrra tõsta, ehk siis 3/6 i vsjoh.