Puhastus e. Tavaängist verisem äng

Alustuseks.
Kuna ma filmiblogi teemal ametlikult magan, siis tahtsin ma seda hoopis Filmivaatluse FB-pagele kirjutada. Paraku sai tekst liiga pikk ja kuna pikemate asjade lugemine FB'st on valulik tegevus, siis kuulutan välja Ajutise Ärkamisaja ja kriban kogu krempli siia.


Niisiis, film nimega "Puhastus"

Võiks ju öelda lihtsalt, et Jokinen peaks ennast palama panema, ning-et Oksanen tuleks juba ainuüksi lolluse pärast üles puua ja sellega kogu jutt ka lõpetada, aga...
Kuna ma ei ole raamatut lugenud ja seega ei tea ka, et mis osa kuulub kellele ja mida polnud kuskil ja oli ainult kuskil, siis parem jätkan, ehk raiun paar mõtet kirjamärkideks.

Lugu ise, ehk see osa mis toimus kaugemas minevikus, oli iseenesest usutav ja ka vastuvõetav.
Vaimselt pooltõbine tsikk on ühest mehast - täpsemalt õemehast - sissevõetud ning enda positsioonide kindlustamiseks abiellub Jehoova tunnistajate stiilis parteikoosolekuid pidava punakommariga. Lisaks saadab ta ka enda õe koos lapsega Siberisse.
Meha aga vedu ei võta, istub kapi taga peidus, nuriseb supi üle ja proovib korraks isegi mõtsa pageda.

Keskmine eestlane muidugi puristab sellise "jama" peale kapatäie tatti põrandale, lööb rusikaga vastu rinda ning jõriseb paar rida laulust "Jää vabaks Eesti meri." Seejuures adumata, et tema mõminast aimatav viis pärineb hoopis lööklalulust "Julgesti vennad nüüd tööle", ning-et vajadus pooled sõnad mõminaga asendada, pole tingitud ainult alkoholijoobest.
Eestlaste rahvuslikku meelestust ülehinnatakse ja heroiseeritakse nii-vai-naa ja keegi ei taha tunnistada, et üksikisiku sisemine egoism surub igauguse massiisamaalisuse julmalt põlvili.

Ajaloolised, ehk Punaarmee julmusi näitavad kaadrid olid esitatud nii, et ajalugu eriti  sisse ei sattunud ning eraldi märgin ära selle, et ei ole teada ühtegi juhtumit, kus metsavennad oleks keset päeva, trikoloor uljalt õlal, mingit vallamaja vallutama kõmpinud.
See, et NVKD efektiivsus oli suurelt tingitud just nende lihtsakoelisest brutaalsusest, mitte piinamistoolidest ja valgetes kitlites mõrtsukarstidest, on Lääne, antud juhul Soome kodanikule, loomulikult mõistetamatu.
Eksole ju täiesti uskumatu, et igasuguste agregaatide asemel võib ülekuulatava lihtsalt põrandale lüüa ning saapakontsaga munadele suruda...aga see selleks.

Lähiminevikus toimuv osa oli see-eest üks ebausutavalt esitatud ja pealegi üsna igav okse vägivallast ja kannatustest.
Lühidalt öeldes, lihtsalt otsast otsani loll ja miskipärast olen ma veendunud, et inimene, kes paneb enda võltsdokumendil eesnimena kirja "Paša," ei ole võimeline isegi mingit taarapunkti-räkitit vedama.

Üldjoontes tuleb tunnistada, et kino oli siiski parem kui ma arvasin. See ei tähenda muidugi et ta hea oleks olnud, aga ...pohmakaga vaadatav.
Märksõnadeks: Loll gore, ülepingutatud vägivald, topakad ja oma aja ära elanud gunst-kaadrid ja...mitte üldse nii vilets näitlejatöö.
Muu hulgas esines ka usutavaid dialooge ja häid kaadreid, aga harva.

Lõpetuseks, et kui selle filmi olemasolu eest kunagi pooled eestlased maha lastakse, siis loodan, et pihta saavad need, kes selle filmi valmimise ja promomisega kuidagigi seotud on. Ma tean, et nii see kindlasti ei lähe, aga loota ju võib.

H: 3/10 e. juutuubist saadaval ja ega ta mujale väga passigi.

Filmijutu-Joonas: 2/10
Xipe: 6/10

Órói (Jitters) e. film Islandilt ja ilma viikingiteta

Alustada tuleb mul seekord sellest, et ma olen kapitaalne jahupea. Nimelt suutsin ma PÖFFI vaatluskava koostades Órói sassi ajada Skyskraberi nimelise Islandi filmiga ning eksitusest sain ma aru alles, siis kui filmi alguseni oli veel ca pool tundi ja ma igavusest kavasolevaid filme ületšekkisin.

Tubli olen - kui ennast kahe sõnaga väljendada.

Aga - kuna ma olin ennast juba strateegiliselt kinolähedasse kohta organiseerinud, siis otsustasin, et kaotada pole nii-ehk-naa mitte midagi ning ehkki ma ei saa enam päris täpselt pihta, et miks Judinad üldse mu vaatluslisti sattus, ei saa ma ka olnud filmi kohta midagi otseselt halvasti öelda.

Samas pole ka otseseid kiidusõnu lausuda, kuna oma olemuselt oli tegemist modernse noortedraama tüpaažnäitega.

Teema siis selline nagu ta kipub olema, ehk siis näidatakse seda, et alla 18-e aastase elu on üks suur hunnik probleeme ja konflikte ja noh, nii ta paraku ongi.

Mitte, et üle kaheksateistkümnestel elu teistsugune oleks, aga mingi hetk õpitakse ennast lihtsalt pisi ja otseselt mitte asjassepuutuvate asjade jaoks välja lülitama.

Antud kino puhul võib plusspooleks nimetada seda, et kõrvallood ronisid nii palju esile, et põhilugu jäi pea tähelepanuta. Selle arvelt säästeti vaatajaid alatasase emolõusta vahtimise eest ja sisemonoloogid teemal: "olen - ei ole - olen ei - ole", olid ka välja jäetud.

Noortedraamana : 4/5 e. mulle meeldib realistlik lähenemine, ehk siis ükskõik kui loll ka mõni filmis olnud lahendus ei olnud, oli see täpselt nii loll kui need ka päriselus olema kipuvad.

Festivalidraamana: 2/5 e. ei ütleks, et peaks just olema üks nendest filmidest, mida nüüd ekstra kinno vaatama minna, aga...noh...selline lahja meelelahutus - ei midagi enamat

H: 6/10 e. Skandinaavia filmidel on omad elemendid ja ehkki antud kinos oli näha ka ookeanitaguste pisiosade suurpealetungi, oli maitselt - ühte silma kinnipigistades - tegemist siiski vaieldamatult Islandi filmiga.

IMDB: 7,4/10

Kongen av Bastøy e. Kuradisaare kunnid

Ja järjekordne Norra film minu silme ees ja ei saa öelda, et ta Norra kino ülplaanist väga erinenud oleks.

Teemana üritati näidata kahe erineva isiku ja nendevahelise sõpruse väljakujunemist, kinnises kasvatusasutuses, kuid sinna vahele loobiti niipalju tühidetaile, millede olemasolu saab põhjendada ainult filmi pikemaks venitamisega. Igastahes kippus kogu kupatus juba poolelt distantsil lonkama ja lohisema ning filmiblogijate ametlik arch-enemy, ehk siis härra Une-Mati kippus juba päris avalikult oma seatempe tegema.

Igastahes, avastasin ma hooti, et ma pean pidevalt unega asenduvast huvist viimast välja rebima, et enda silmi kõnealuse ja ilma igasuguse rasvata lumepallisupi küljes hoida.

Kusjuures, kõige kohutavam filmi juures oligi see, et tegelikult ei näidatud filmis süviti pea midagi. Kõik oli pealiskaudne. Seda pealiskaudsust oli palju ja filmi enda tempo oli selline... laisk rabelemine.

Et mitmesse suunda, mitmesse mõõtmesse, mitmele tasapinnale ja igale poole mujale ka, aga tulemus nägi välja nagu juba öeldud - loid rebimine.

Umbes, et tahan küll kohalt ära saada, aga ei viitsi ja kas ikka ja... üldse. Selline Suur ja rohkem väikeisamaises kinokunstis levinud nähtus, et tahaks midagi öelda, oleks isegi nagu midagi öelda, aga ei ütle ja kui nüüd järgi mõelda...siis vist ikka ei olegi midagi öelda ning parem - ütlen kõike....ja/või mitte midagi.

Paha, keskpäraselt paha, sest noortevangla/koloonia eluolu kajastavatel filmidel on omad plussid ning nende vaatamist alustatakse teatud ootustega näha midagi, mis natukenegi mõnda närvisagarat liigutaks.

Kuradisaare kunn, aga ei õigustanud lootusi mitte üheski võtmes ja asemel midagi ka ei andnud. Kusjuures, asi ei olnud teps mitte selles, et tegevuskeskkond sarnanes pigem internaat-pühapäevakooli kui kuritegelike noorte koloonia, Skandi-liberaalsema versiooniga. Lihtsalt, nii kui midagi hakkas toimuma, said sa kohe teada, et tegelikult ei toimu midagi ja lõpus alanud tegelik tegevus, ehk siis lõpuspurdi huvitavuskiirust tuli mõõta ühikutes H/s e. haigutus sekundi kohta.

Mida veel:

Film oli üldpildis muidugi parem kui meie "Ma olen väsinud vihkamast", aga seda ei saa nüüd küll mitte mingiski variandis kiituseks pidada. Ehk siis jah, kokkuvõtteks - igav ei hakanud ja tegelaste tegemised tekitasid ikagi huvi, aga lõppmulje jäi äärmiselt kesiseks.

___________________

Noortetürmi-draamana: 3/5 e. Stampssteenidest möödaminek oli antud juhul ju positiivne, aga nende asemele oleks tulnud midagi muud panna.

Äksõn-draamana: 2/5 e. draamatikat natuke ju oli ja seda suudeti ka madalal leegil hoida, aga nn. äksõnit oli vähem. Ehkki - jah...lugu oli, aga esitust paraku ei olnud.

Koondhinne: 5/10 e. Tühjadesse kohtadesse võib ju alati lund lükata, aga peamiselt assotsieerub lumi siiski külmaga ja seda sama võib öelda ka selle filmi kohta.. jahe ja veniv.

Teised:

Kober: 6/10

IMDB: 7,5/10

Filmiveeb: 5/10

Hviti Vikingurinn e. Valgenahaliselt valge viiking

Valge Viiking on nagu pealkirigi ütleb, üks rassistlik film valgest viikingist, kes läheb neegerviikingite juurde ning ütleb, et te ei saa viikingid olla, kuna te olete valet värvi alaminimesed ja viiking saab olla ainult valge. Pärast seda paneb valge viiking poole aafrikast kõrvadele ning teise poole saadab hiina tossuvabrikutesse orjatööle. Filmi peasponsoriteks olid nii KKK kui ka John McCain ning Lõuna Osariikides on see koolide kohustulikus õppeprogrammis, vat nii.

Aafrika retsimise vahele mahub ka Norra kuningas, Olaf Püha, kes peab oma rahva ristimise eesmärgil verist ristiretke selle sama rahva vastu, räägib Valge Kristuse kujuga ning röövib peale paganlike pulmade laialajamist pruudi, Embla, kes on juhtumisi fimi peategelase, Askuri, naine.

Saades teada, et Askur on Islandi Targeima Vanema poeg, annab ta poisile võimaluse Embla tagasi saada, aga enne peab poiss laskma ennast ristida ning sama operatsiooni läbi viima ka oma kodusaarel. Paraku on, aga asjad nii, et Askur ei suuda kristlust just väga tõsiselt võtta, tema suursugune isa pole teda kordagi oma silmaga näinud, tema vennale ei meeldi temast vanema mantlipärija olemasolu ning Islandlased pole Kristlusest eriti vaimustatud ning võimalik, et Olafil on ka Emblaga hoopis omad plaanid - seis on nadi nagu öeldakse.

Kolmas osa siis Hrafn Gunlaugssoni kaarnatriloogiast ning ei saa öelda, et oleks halvem kui esimene, aga teisele jääb alla. Filmile, kui ajastu või mingit kultuuri tutvustavale filmile ei ole midagi ette heita ning nii siin-kui-seal nimetatakse seda kõige autentsemaks viikingifilmiks - millele siinkribaja vastu ei vaidle - aga filmi kui põnevusfilmi kohapealt esineb kõvasti puudujääke. On huvitav - on, aga kohati on teos isegi Islandi fimi kohta liiga hüplik ja mõned probleemilahendused kole lihtsakoelised. Selles mõttes lihtsakoelised, et modernse ja küünilise inimesena ei suuda ma uskuda kuidagi nende toimimisse, aga mene tea...Kristus tekitas ka ju sensatsiooni oma kolm-päeva-hiljem-tõusen-surnust-üles värgiga.

H: 8/10 e. te saite muidugi kõik aru, et see esimene lõik on lihtsalt küündimatu möla ning varahommikune katse huumorit aretada ja sõnapaar "valge viiking" tähendab ristitud viikingit.

Kaarnatriloogia eelmised osad

The Flight Of The Racen: 5/11

The Shadow OfThe Raven(Kompotis): 9/10

The White Viking/Embla - The White Viking(US)

(Norway -Denmark-Sweden 1991)

IMDB: 5,8/10

Wikipedia

Film youtube-s, Eng subadega. Playlisti link.

Beowulf and Grendel e. endiselt on mu nimi Beowulf

Hommik:

Oma lemmikfilmidest on nagu ikka kõvasti raskem kirjutada kui mingitest juhtmevabastuse eesmärgil silme ette veetud kindodest ning seetõttu valmistusin ka B/G postiks pikalt ja põhjalikult nagu muistne vägilane kunagi.
Alustuseks ma ärkasin üles, kõhvisin võitlusmoraali tugevdamiseks sisse 5 sigaretti, loputasin ööjooksul suhulõpnud trollilaibast jäänud leha ohtra kohviga minema ning meeleoluloomiseks surusin playlisti varjaagi-metalit viljeleva bändi nimega Fferyllt * ning tundsin juba kõrvaklappe pähe surudes, kuidas iidsed ruunid kui sõnad, peakolust näpuotste poole mühisesid ning ma võin vanduda , et toanurgast kostis muiste lahingusarve sõjakas hüüd.

Film:

2005-l aastal Taani-Inglismaa-Islandi koostöös valminud film on vist kõige äkõnivaesem muinaskangelase film, mida mu silmad nägema on juhtunud ning ei saa sugugi öelda, et tegemist oleks selle halva küljega.
Rahulikus tempos laialihargnev lugu baseerub legendaarse kangelase Beowulfi lool kuid säilitab algkuju ainult raamistikus.
Sisu poolest on tegemist siiani kõige omanäolisema legenditöötlusega, mis põhjamaade mütoloogiast kinolinale on jõudnud, ehk siis näiteks Grendeli kättemaksuaktsiooni tagamaid näidatakse sellise nurga alt, et Beowulf mõjub pigem vahelesegajana, kes võiks oma asjadega tegeleda või isegi ülekohtu tegija sulasena, aga mitte vaatajate jaoks oodatud õilsa kollitapjana .
Tegijate poolt osavalt valitud neutraalne vaatenurk säilib kogu filmi ning tekitab raskusi poolte valmisega, sest isegi kui kuningas Hrotghar pole olnud alati hukkamõistetu rollis, ei ole ta ka olnud kangelane mitte üheski isegi õrnalt Beowulfi legendi puudutavas filmis/loos. Säravaks kangelaseks on alati olnud sädeleva mõõgaga geati-vägilane Beowulf, kuid siin filmis ta sella tiitli kõrgusele ei ulatu.

Hinnang numbris, lisamölas:

Viikingi ja kollifilmina: 5/5 e. tegijad on enesele selgeks teinud, et milleks nad on võimelised ja milleks mitte ning ehkki kohati kipub lugu nagu kuhugi ära kaduma ja siin-seal oli kergeid möödapanekuid on tegemist siiski tipptasemel tööga.

Dramaatilise Fantasy-äksõnina: 4/5 . e. ennem mainitud laialivalguvus kisub kohati tempo liiga alla ning selle kristluse osa arvelt oleks saanud vabalt lugu paremini liikvel hoida, kuna valge Kristuse maaletulek oli küll huvitav, aga polnud ka samas just eriti oluline.

Kokku: 9/10 e. Grendelipoolse vaatenurga rõhutamine ja tema tutvustamine nõiaplika Selma karakteri läbi on see mis paneb kaalukausid muutuma ning muudab filmi kangelasfilmiks ilma kangelaseta ja vaata see on see mis paigutab selle kino parimate hulka.

_________________________________

Beowulf & Grendel
(UK-DMK-Ice 2005)

Trash: 7/10

Rotten Tomatoes(Tomatometer): 48 %
IMDB: 6,1/10 (7905 v.)

Trolljegeren e. Mees, kes tantsib trollidega.

Alustagem seltsimehed:

Kõigepealt tunnistan ausalt üles, et liidespealkiri on teadlikult eksitav ning jah - see film ei ole järjekordne oscari-draama sellest, kuidas hea südamega valge mees trollide sekka satub, nendega sõbruneb, ennastsalgava käitumisega nende usalduse ära teenib ning hiljemalt kolmveerandi pealt trollipealiku matsaka tütrega seksima hakkab - kohutav ebaõnn, kui ennast mitme sõnaga väljendada.
Kahju minulgi, aga jah, sellist asja seal ei ole. Selle asmel on Norra keelt kõnelevad näitlejad ning Norra numbrimärgiga autod ning see on nüüd see koht, kus asjatundlikumad lugejad on teinud järelduse, et tegemist on Norra filmiga - õige! Veel asjatundlikumad kaotavad nüüd filmi vastu igasuguse huvi, sest filmitööstuse poolest on Norra Skandinaavia häbiplekk ning ega kõnealla tulev film just seda fakti oluliselt ei kõiguta.


Filmi anatoomia:

Film räägib meile mockumentary loo võttegrupist, kes tahab filmida karme karusid tulistavaid mehi, aga komistavad hoopis trolliküti otsa. No trollküttidega on asi siililegi selge ehk siis iseenesestmõistetavatel põhjustel otsustab karune trollijääger peale moepärast vastupuiklemist, et talle õudsalt meeldiks, kui see kaamerate ja mikritega relvastatud gäng tal kaasas siiberdaks ja veel enne, kui kukk paar korda kireda jõuab, asutakse koos otsima trollide pesitsusalalt välja pääsenud trolli. Jah, te arvasite õigesti - trolli lähevad nad otsima selleks, et talt vereproovi võtta ning ta seejärel kivistuma-plahvatama panna.

Filmi Bios:


Üldiselt on film täpselt nii piinlikust tekitav või tobe, kui palju sa selle tobedana nägemiseks vaeva näed. Ilkumisvõimalust antakse palju ning ega kõik, mis nende võimaluste kõrvale jääb, ei ole ka just tippklass. Kuidagigi õnnestus mul aga kõigil vaatamisõhtutel (vaatasin seda jupp haaval vist 5-l erineval õdagul) ennast kultuursele inimesele omases vaatamiseisundis hoida ning seega jäid suuremad naeruturtsatused, käte näoettelöömised ja kõige nõmedamate detailide iseendale näpuga ettenäitamised ära, aga mitte täies ulatuses.

Filmi põhiline probleem oli selles, et tegijad võtsid stoorivärgensit liiga südamega ning üritasid oma trollofiiliat ka vaatajaisse süstida, jutustades/näidates neist aina rohkem ja rohkem üksiksasju, mis eraldiseisvate infojuppidena vast ei segakski, aga kui need meelde jätta ning filmi edenedes kokku panna, siis tuleb tulemuseks ikka paras komejant. Mitte, et tükid ei klapiks, klapivad küll, aga lihtsalt tobedaks läheb kätte ära.
A'la mäe ja metsatrollide lahingupaigad, kristlasvered, elektritarandikud ja erinevad trolliliigid ja faking seletus seletuse otsas ning seda vist pea igale folklooriribale, mida läbi ajaloo joomalembestest suudest välja paisatud on. Midagi oleks võind ju ka hämaraks jätta või pigem arvestades nende selgituste üldist, ehk äärmiselt punnitatud-klapitamisiharat iseloomu, oleks tulnud kohe väga palju asju hämara(ma)ks jätta.

Hinnang numbris, lisamölas:


Trollifilmina: 3/5 e no trollid olid ja kuna neid päris selgelt/lähedalt ei näidatud, siis ei tekkind ka allergilist reaktsiooni võimaliku ajudebiilse CGI-käsitluse teemal. Juba mainitud liigne legendiselgitamine käis kohati ikka päris ajudele ning parimale trolliflimile, milleks on Beowulf & Grendel, see norrakate käkerdis järgi ei jõua.

Horoor-seiklus-põnevikuna: 3/5 - no ei saa öelda, et oleks just teab mis horroriga tegemist olnud ja seda pajevikufiili jäi ka nagu väheks. Põhimõtteliselt kui oleks sellest tobedast mockuvärgist loobutud ja pidev trollide äraseletamine ka unarusse jäetud, siis oleks vast ladnamalt veerenud, aga see on muidugi oletus.

Kokku: 6/10 e. selline üle keskmise mägedes müttamise film, mis otseselt ei hammusta, aga ma pakun, et selle unustamine osutub eeldatust lihtsamaks.

Teised:
The Troll Hunter
(NOR 2010)

Kober: 6/10
Trash: 7/10
Keegi kribas veel, kes?

Filmiveeb: 6,5/10 ( 2 )
Rotten Tomatoes: Audience: 93 %
IMDB: 7,5/10 (3229 v.)

Võimalik, et see kaader läks tõlkes kaduma, kuulub deleted scene-ide hulka või pärineb hoopis mingist fan-made sequelist.

Tjenare Kungen e. God Save The King

Alguses oli uni..

Kõne alla tulev film seisis poolvaadatuna kõvakettal juba suve lõpust saadik. Esimene vaatekatsetus lõppes sellega, et mina jäin magama ja Muff vaatas minu eest või pigem siiski enda eest ning hiljem ei tõusnud käsi kuidagi, et seda lõpuni veeretada.

Üleeila alanud unepandeemia, mis kogu ühiskonnast on ainult mind tabanud, nullis paraku, aga kõik katsed midagi vähe mõistlikumat silme ette manada ning seetõttu siis surasin säästuhõngulise filmilindi uuesti masinasse.

...mis tuli tagasi...

Nu tegemist siis Rootsis valminud pungiroki hõngulise filmiga, ehkki targem elik õigem oleks öelda, et tegemist on Punk-Tuhkatriinu ekraniseeringuga.

Ehk siis vana lugu sellest kuidas noor plika ei suuda teiste omaealistega suhelda, sest ta on niivõrd erinev ja mõtlev isiksus - samuti pole kellegagi bänndi teha.

Karja insestitulemuste keskel viibimine ei kesta aga kaua ning mingil hetkel jõuab nooruk koos vastleitud sõbranna Millaniga Stockholmi ning ka kauaigatsetud bändiga saab lõpuks algust tehtud.

Edasi tuleb juba teada-tuntud muusikabisnississe murdmise ja seal eneseväärikuse säilitamise teema, mis peamiselt piirneb kanepipläru vastuvõtmise ja mikrisse rääkimisest keeldumisega, kuni saabub - pange tähele, lauselõpu eest puudub märge "Spoiler algab:"- kauaoodatud edu !

...ja silme ees oli:

Nagu öeldud oli see tuhkatriinulugu, mille sihtgrupp võiks olla varajane teismeiga. Ma ei ole kindel, aga vb võiks ju kiita kõigi juba ammu leiutatud jalgrataste seljas sõitmise ning tüüpstsenaariumi punk-punktilise järgimise eest, aga oleks seda siis nii väga vaja?

MNC arvab, et mitte ning kokkuvõttekorras öelduna on siis ikkagi tegemist filmiga Pühasse Metsa eksinud (loe: ise roninud) pisikesest punk-printsessist, mille ainus kogukupatusealane erinevus ookeanitagustest on see, et korra näidatakse rippuvat riista ja kubemekarvu !

Hinnang numbris, lisamölas:

Punk-Rock filmina: 1/5 - Kirkavärviline värviskeem ning pehmed Clearasililõustad tõmbavad Punk-rock mõistelise usutavuse alla ning paar tagi ei oma piisavat potentsiaali, et seda tasandada. Muuseas, see üks punkt tuleb lihtsalt kahe pärispungi järgi lehkava laulu eest -esimene neist siis filmi keskel ning teine lõpus.

Komöödia mundris romantilise draamana: 3/5 e. mitte nii pisar-lääge ja emo-imal kui enamus säänsest kraamist, aga mitte midagi huvitekitavat, uut, ega unustatud ütlev ning korralikust gebensistseenist ei tasu loomulikult unistadagi.

Kokku: 4/5 e. selline mittemidagiütlevas käändes ning ilusates värvides filmilugu , mis on sama kaasatõmbav kui Kodu-Anttila kataloog. Pohmelliga rangelt soovitatav.

IMDB: 6,1/10 (1255 votes)