Jûsan-nin no shikaku (13 Assassins) e. Athena "Premium"

Nunii, esimene Tartu Pöffi külastus siis sel aastal ja ei saa öelda, et filmiga poleks rahule jäänud. Küll, aga viskan alustuseks paar mädakapsast Ateena kino aedikusse.

Punkt üks, ehk esiteks - õllesõbraliku kinokülastajana olen ma siiralt tänulik võimaluse eest endale seansi jooksul üks-kaks õlut manustada, aga - kas te olete kindel, et A Le Coq Premiumiks nimetatu seebivesi on just see asi, mida pakkuma peaks? Mul olid tõsiselt meeldivad mäletused CE-BH movie night-i saatel lonksatud Aleksandrist ning seetõttu tundus Sassi asemel vastu vahtiv Seepium kui löök allapoole vööd kõigile õlle- ja filmikokteilisõpradele.
Isegi noor müügimees pidi tunnistama, et: "...ega ei ole küll hea jah...", aga ma loodan südamest, et tal oli vähemalt kuskil tagaruumis võimalus midagi muud tarbida - midagi joodavat näiteks.

Punkt 2 - subtiitrid*! Ütlen selgituseks, et kohalikele mõeldud subtiitrid olid ilusad, paraja suurusega, lumivalged ja otseloomulikult vene keelsed ning välismaalastele olid pilgu fokusseerimist segavad pisikesed hallid ingliskeelsed känkrad kuskil all - nagu F? Tahtsite neile ülemere naisevargaist parasiitidele kohta kätte näidata või..ma isiklikult arvan, et fašism peab vutiväljakult ja kinoruumidest väljapoole jääma, aga eks te ise teate...
Aga ok ja see selleks.

Filmi ennast on reklaamitud siin-seal just nimelt lõpus asetleidva ja kolmveerand tundi kestva mõõgalahinguga, kuigi filmi parimaks osaks on pigem esimesed kaks kolmandikku. Jaapanlaste näitlemistasemest arusaamiseks on mul küll vale kujuga silmakaar, aga seekord ma täitsa uskusin neid kahteteist kaadrit, kes kamikadze missiooni enda õlule võtsid.
Kolmeteistkümnes tüüp mõjus mulle see-eest nagu 7 samurai-st ülevõetud halb nali, aga ok - jaapanlased ei saa lihtsalt vist ühtegi filmi tehtud ilma, et seal mõnda veiderdajat sees poleks.
Pealegi, polnud filmi nõrgima lüli väljailmumise ja lõpu vahel enam suurt midagi peale lahingu, ning madistamise ajal tundus ta juba aktsepteeritav. Aktsepteeritav tähendab niipalju kui palju ma olen nõus tunnistma, et mingi ilma igasuguse väljaõppeta tüüp kolgib sõdimiskunsti asjatundjaid, aga see selleks...
Lahing ise, aga kippus oma booby-trappide ja muidu lõksudega natuke lapsikuks muutuma, sest lihtne loogika näitab, et kui kümme matsi on juba kuskile lõksu langenud, siis pealtnägijatest ellujäänuid on juba kaks korda raskem järgmisesse karuauku vedada ning kolmandasse lõksu juba kolmkümmend korda raskem, aga seal jooksid mehed ringi silmnähtava otsusega kiirelt ja rumalat surma saada. Mitte, et see idamaistes mõõgafilmides eriti harv nähtus oleks, aga 13 Assasinsi jättis oma algusega mulje, et seekord tuleb midagi tõsisemat.

Mõõgamängu-äksõnina: 3/5 e. hoolimata sellest, et lubatud kahesaja asemel veristati seal silma järgi otsutades kaks korda suurem arv tegelasi ära, jäi hakkeprotsess ise veidi-veidi lahjaks.

Seiklusliku äksõn-draamana: 5/5 e. klass, usutav, väljapeetud, kaasatõmbav, kütkeshoidev ja lisage veel hunnikuid + hunnikuid positiivsusest tilkuvaid sõnu siia otsa.

Kokku: 8/10 e. Bushido annab sõdalase surma puhul talle igavese au ka siis, kui samurai enda õlgadele võetud ülesannet täita ei suuda, vaid sureb, ning see, kes on oma isanda vastu mõõga tõstnud, isegi kui tegemist on nn. õigustatud mässuga, lendab samuti häbisse - ehk siis samuraikoodeks, mis oli filmis ilusti välja toodud ja otseselt seletamata(!) puust ette ja punaseks tehtud. _______________________
*Näiteks seda, et kes see pahategelane seisuselt oli, pidin ma igaks juhuks pärast wikist järgi uurima, kuna keset ekraani laiutavad ja nagu juba öeldud- lumivalged Rus-subid lausa kutsusid lugema ning enne kui mõistus käratas, et vahi ingliskeelseid, olid need juba tihtipeale kadunud.
Pikapeale muidugi harjusin ära sujuva pealiigutusega, suunal ülevalt-alla ning vastupidi, aga filmi alguses tekitas see parajalt pahameelt.

13 Assassiini mujal:

Trash: 8/10
Joonas: 6/8

Filmiveeb: 8/10
IMDB: 7,8/10

Tian di ying xiong e. Maiselt taevased sõdalased.

Et õhtuseks jaapani mõõgalöömakaks jõudu koguda, otsustasin juba varahommikul eelsoenduseks ja hilisemaks paralleelide vedamiseks tutvuda hiina mõõgafilmiga, mille nime võite lugeda posti pealkirjast.
Tulemusena loodan ma siiralt, et jaapanlased mulle täna midagi meeldivamat pakuvad, sest kui alguses kaasatõmbav olustik ja loodusvaated erinevate kõrbevormidega asendusid ning tegelaste näod ka juba imekombel tuttavaks olid saanud, siis edasi ei tulnud enam midagi huvitavat - isegi kogu selle kammajaa aluseks olev budistlik reliikvia oli igav ning arvutigraafika, millega seda huvitavamas teha üritati, oli veel igavam.
Muuseas, naljakas on vaadata Hiina filme, mille teemaks on selle ülistamine või heroiseerimine, mille hävitamisega nad viimased 60 aastat tõsist seavaeva on näinud, aga see selleks...

Film ise oli sellest kuidas üks tüüp peab teise tüübi kinni võtma ja pärast lühikest kahevõitlust - mis on filmi parim lühike koht - peab ta hoopis koos teise tüübiga karavani pealinna eskortima.
Edasi tulevad sisse juba vanad ja uued võitluskaaslased, kellest ägedaim on Old Die Hard-i nimeline ning nii türkmeenide(?) poolt ära ostetud pahalased kui ka türkmeenid ise.
Tagatipuks tuleb veel välja, et jaapanlase näoga tüüp ongi jaapanlane, mitte, et see stoorit kuidagigi puudutaks ning päädib see kõik suht lameda kinldusemadina ja veel ühe hunniku arvutigraafikaga.


Seiklusliku-äksõndraama: 2/5 e. mitte ükski vägi ei sunni mind siia posti alla Draama kirjega leibelit panema ja seikluslikkus oli selline nagu ta keskpärasematel juhtudel kipub olema.

Ajaviite-võitluskinona: 2/5 e. ei ole vaimu ja ei ole ka piisavalt mõõgamängu, et kordki võiks tõsisem huvi ekraaniltoimuva vastu tekkida.

Kokku: 4/10 e. üsnagi nõrk...üheülbaline ja kogu see fantasyosa oli sinna vist peale esialgse filmi valmimist sisse pandud, kuna tegijad said ise ka aru, et mis jurtsu nad valmis on treinud.


The Warriors Of Heaven and Earth
(2003)

Mujal -

IMDB: 6,4/10

The 13th Warrior e, ei saa mette vaiki olla.

13. sõdalane on see film mille lõpu ma suudan järjepanu ära unustada ning seekord ma mäletasin, et lõpus oli mingi hiiglaslik püüton, kes sõdalaskarusi välja pritsis või mingi muu säänne koll.
Imelikke asju juhtub nagu teatakse, aga antud filmijuures ei ole põhiliseks küsimuseks mitte see ussiunustamise teema vaid hoopis see, et miks enamus neist kolmeteistkümnest sõdalasest erinevatest ajastutest pärit olid ?

Igatahes kirjutan nüüd siia endale spoileri , et: filmi lõpus ei ole midagi väga vaatamisväärset, alguses ja keskel ka väga mitte ja kui sa nüüd viiendat korda veel seda filmi vaatad, siis sa oled ikka oinas mis oinas.

H: 5/10 e. sitt nordic-fantasy film, aga "no ok" fantasy-film, mis koosneb paarist suht pandavast madinast, liiga pikaks venitatud Beowulfiloost, paarist naljast, keeletrikist ja mille lõpp ei sisalda karusünnituspüütonit.

Filmiveeb: 6,8/10
IMDB: 6,3/10

Kas see Bulywuf-i kehastaja on nüüdseks hirmus köva pornostaar v?

Beowulf and Grendel e. endiselt on mu nimi Beowulf

Hommik:

Oma lemmikfilmidest on nagu ikka kõvasti raskem kirjutada kui mingitest juhtmevabastuse eesmärgil silme ette veetud kindodest ning seetõttu valmistusin ka B/G postiks pikalt ja põhjalikult nagu muistne vägilane kunagi.
Alustuseks ma ärkasin üles, kõhvisin võitlusmoraali tugevdamiseks sisse 5 sigaretti, loputasin ööjooksul suhulõpnud trollilaibast jäänud leha ohtra kohviga minema ning meeleoluloomiseks surusin playlisti varjaagi-metalit viljeleva bändi nimega Fferyllt * ning tundsin juba kõrvaklappe pähe surudes, kuidas iidsed ruunid kui sõnad, peakolust näpuotste poole mühisesid ning ma võin vanduda , et toanurgast kostis muiste lahingusarve sõjakas hüüd.

Film:

2005-l aastal Taani-Inglismaa-Islandi koostöös valminud film on vist kõige äkõnivaesem muinaskangelase film, mida mu silmad nägema on juhtunud ning ei saa sugugi öelda, et tegemist oleks selle halva küljega.
Rahulikus tempos laialihargnev lugu baseerub legendaarse kangelase Beowulfi lool kuid säilitab algkuju ainult raamistikus.
Sisu poolest on tegemist siiani kõige omanäolisema legenditöötlusega, mis põhjamaade mütoloogiast kinolinale on jõudnud, ehk siis näiteks Grendeli kättemaksuaktsiooni tagamaid näidatakse sellise nurga alt, et Beowulf mõjub pigem vahelesegajana, kes võiks oma asjadega tegeleda või isegi ülekohtu tegija sulasena, aga mitte vaatajate jaoks oodatud õilsa kollitapjana .
Tegijate poolt osavalt valitud neutraalne vaatenurk säilib kogu filmi ning tekitab raskusi poolte valmisega, sest isegi kui kuningas Hrotghar pole olnud alati hukkamõistetu rollis, ei ole ta ka olnud kangelane mitte üheski isegi õrnalt Beowulfi legendi puudutavas filmis/loos. Säravaks kangelaseks on alati olnud sädeleva mõõgaga geati-vägilane Beowulf, kuid siin filmis ta sella tiitli kõrgusele ei ulatu.

Hinnang numbris, lisamölas:

Viikingi ja kollifilmina: 5/5 e. tegijad on enesele selgeks teinud, et milleks nad on võimelised ja milleks mitte ning ehkki kohati kipub lugu nagu kuhugi ära kaduma ja siin-seal oli kergeid möödapanekuid on tegemist siiski tipptasemel tööga.

Dramaatilise Fantasy-äksõnina: 4/5 . e. ennem mainitud laialivalguvus kisub kohati tempo liiga alla ning selle kristluse osa arvelt oleks saanud vabalt lugu paremini liikvel hoida, kuna valge Kristuse maaletulek oli küll huvitav, aga polnud ka samas just eriti oluline.

Kokku: 9/10 e. Grendelipoolse vaatenurga rõhutamine ja tema tutvustamine nõiaplika Selma karakteri läbi on see mis paneb kaalukausid muutuma ning muudab filmi kangelasfilmiks ilma kangelaseta ja vaata see on see mis paigutab selle kino parimate hulka.

_________________________________

Beowulf & Grendel
(UK-DMK-Ice 2005)

Trash: 7/10

Rotten Tomatoes(Tomatometer): 48 %
IMDB: 6,1/10 (7905 v.)

Брестская крепость e. granaatidega tankide vastu, endiselt.

Alustuseks:

Ei ütle ma seekord mitte midagi, kuna ei viitsi ning lihtsalt pläma asemel siirdun hoopis II Maailmasõja radadele.

Bresti kindluse nimeline "kangelaspeatükk":

Bresti kindlus oli üks punaarmee ülikangelaslikest kaitseepisoodidest, milles osalenutele lendas Lenini ordeneid nagu härgi vihmavette - postuumselt muidugi.

Säärane kangelaslikkus sai võimalikuks ainult tänu sellele, et keskid pagunitega seltsimehed arvasid, et kui paigutada mõnikümmend tuhat väiksemate pagunitega seltsimeest kivist seintega karpi, millel puuduvad igasugused suuremad väljapääsud ehk absoluutne manööverdamisvõime ja mille kaitsmisel lähevad kõik eelised ründajale, siis on strateegilisel kõik za glaz - oligi, puhtalt silmaauku. Kindlust ümbritsev Muhhavetsi jõgi ületati vastupidiselt kaitse/pealetungiplaanis ettenähtule hoopis Wechrmachti poolt ning peale pontoonsilla rajamist oli Brest ümberpiiratud nii Saksa jalaväe kui rasketehnika poolt

Minu mäletamist mööda valasid inimkoosseisult märgatavas vähemuses olnud, kuid see-eest piiramatut tuletoetust omavad ründajad põhimõtteliselt keeva vett kolmeliitrisesse purki sattunud hiirte pesakonna peale - kui ennast piltlikult väljendada.

Peale seda, kui kõik saksa torud, alustades hernepüssist ja lõpetades kuni 155 millimeetristega, paukuma hakkasid, ei olnud enam mitte mingit möödalaskmisvõimalust ja samuti puudusid ka igasugused võimalused tule alt väljumiseks. Üle kolmveerandi sõduritest suri esimese pommituslainega, sama palju tsiviilisikuid sinna otsa ning ülejäänud armeejäänused tapeti lihtsalt hiljem.

Ühesõnaga "kaitses Bresti" järjekordne kottitõmmatud armee, mille sarnastes istus sõja esimestel nädalatel rohkem punaarmeelasi, kui terves Euroopas üldse sõdureid kokku oli.

Film ise:

Film on Aleksandr Akimovi raamatu põhjal filmitud sõjalugu ehk tema mälestused poisikesena üleelatust ning ehkki film kubiseb vene hingestatud kangelaslikkusest, on selle puhul siiski tegu järjekordse mitte just päris "peseme ennast puhtaks oma lollusest ", aga sinna auku kanduva sõjadraamaga.

Alguses küll näitas Bresti Komandör Gavrilov kaardil ilusti ära, et ootamatu rünnaku puhul osutub kaitsmine hullumeeluseks, kuna lahinguolukorras peab kogu armee olema kindlusest väljas, aga suht kiirelt kandutakse ikkagi välisvaenlase mudaga üle määrimisse.

Ehk siis kindlusesse ei jääda, vaid otsustatakse jääda ning lisaks veel need roodinad, kangelaslikkused, prokljatõie fašistõd ja muud värgid.

AGA, üldjoontes polnud viga, ehkki sakslased nägid ikka välja nagu sündinud kõrilõikajad ning ka käitusid vastavalt ja Pzkpfw III-e ainuke otstarve oli üle laipade sõitmine, olid lahingustseenid enam-vähem tippklass.

Pomme lendas, kuulid vihisesid ja nii statistid kui näitlejad kasutasid püssikabasid vastavalt väljaõppele ning lollakat lahmimist ei hakanud kusagil silma.

Muidugi oli huvitav nali see, et püstolid teid täpselt nii kõva pauku kui parasjagu vaja oli, aga ju see siis oligi lihtsalt teada-tuntud punaarmeelaste special skill või midagi sarnast. Seiani nähtud sõjafilmide põhjal otsustades oli punasõduritel neid skille jalaga segada.

Jõuame filmi lõppu, kus astutakse ämbrisse kõigis rindelõikudes, milles filmi jooksul edu on saavutatud. Tulemuseks on absoluutne lollus ning soovitan tungivalt film kinni panna niipea, kui kahetonnine pomm lennukilt langeb. Muuseas selle pommi viskamine reklaamitakse välja nagu sakslaste viimane võimalus.

Igastahes jah - pange kinni või äärmisel juhul pange kinni hiljem, ehk siis, kui pisike Akimov üle roomikujälgedest küntud põlla kõnnib.

Igastahes kujundage oma arvamus välja, nautige usutavasti positiivset järelelamust ja kui iseloomuraisk ikka tahab masohhismi randadele purjetada, siis kütke lõpuni, aga ma hoiatan, et te kahetsete seda ning ärge öelge, et mina pole teid hoiatanud.

Hinnang numbris, lisamölas:

Selle sajandi vene sõjafilmina: 3/5 ehk arvestades üldlevinud kommet kirjeldada ajalugu nii, nagu see kirjeldajale kõige parem paistab, pole tulemus just kõige hullem - oleks saand veel hullemini.

Ajaloolise Sõjadraamaana: 4/5 e. ajalugu oli nii ja naa, äksõnit oli nagu muda ning dramaatika oli kohati küll liiga soolikaid pahupidi ajavalt siirupine, aga tulemus oli siiski üle keskmise. Slaavi filmitööstusel on veel lootust.

Kokku:7/10 e. Tehniliselt helklev-kullakarva, aga sisupoolest liiga punane.

Teised:

IMDB: 8,2/10 ( 831 votes)