Jûsan-nin no shikaku (13 Assassins) e. Athena "Premium"

Nunii, esimene Tartu Pöffi külastus siis sel aastal ja ei saa öelda, et filmiga poleks rahule jäänud. Küll, aga viskan alustuseks paar mädakapsast Ateena kino aedikusse.

Punkt üks, ehk esiteks - õllesõbraliku kinokülastajana olen ma siiralt tänulik võimaluse eest endale seansi jooksul üks-kaks õlut manustada, aga - kas te olete kindel, et A Le Coq Premiumiks nimetatu seebivesi on just see asi, mida pakkuma peaks? Mul olid tõsiselt meeldivad mäletused CE-BH movie night-i saatel lonksatud Aleksandrist ning seetõttu tundus Sassi asemel vastu vahtiv Seepium kui löök allapoole vööd kõigile õlle- ja filmikokteilisõpradele.
Isegi noor müügimees pidi tunnistama, et: "...ega ei ole küll hea jah...", aga ma loodan südamest, et tal oli vähemalt kuskil tagaruumis võimalus midagi muud tarbida - midagi joodavat näiteks.

Punkt 2 - subtiitrid*! Ütlen selgituseks, et kohalikele mõeldud subtiitrid olid ilusad, paraja suurusega, lumivalged ja otseloomulikult vene keelsed ning välismaalastele olid pilgu fokusseerimist segavad pisikesed hallid ingliskeelsed känkrad kuskil all - nagu F? Tahtsite neile ülemere naisevargaist parasiitidele kohta kätte näidata või..ma isiklikult arvan, et fašism peab vutiväljakult ja kinoruumidest väljapoole jääma, aga eks te ise teate...
Aga ok ja see selleks.

Filmi ennast on reklaamitud siin-seal just nimelt lõpus asetleidva ja kolmveerand tundi kestva mõõgalahinguga, kuigi filmi parimaks osaks on pigem esimesed kaks kolmandikku. Jaapanlaste näitlemistasemest arusaamiseks on mul küll vale kujuga silmakaar, aga seekord ma täitsa uskusin neid kahteteist kaadrit, kes kamikadze missiooni enda õlule võtsid.
Kolmeteistkümnes tüüp mõjus mulle see-eest nagu 7 samurai-st ülevõetud halb nali, aga ok - jaapanlased ei saa lihtsalt vist ühtegi filmi tehtud ilma, et seal mõnda veiderdajat sees poleks.
Pealegi, polnud filmi nõrgima lüli väljailmumise ja lõpu vahel enam suurt midagi peale lahingu, ning madistamise ajal tundus ta juba aktsepteeritav. Aktsepteeritav tähendab niipalju kui palju ma olen nõus tunnistma, et mingi ilma igasuguse väljaõppeta tüüp kolgib sõdimiskunsti asjatundjaid, aga see selleks...
Lahing ise, aga kippus oma booby-trappide ja muidu lõksudega natuke lapsikuks muutuma, sest lihtne loogika näitab, et kui kümme matsi on juba kuskile lõksu langenud, siis pealtnägijatest ellujäänuid on juba kaks korda raskem järgmisesse karuauku vedada ning kolmandasse lõksu juba kolmkümmend korda raskem, aga seal jooksid mehed ringi silmnähtava otsusega kiirelt ja rumalat surma saada. Mitte, et see idamaistes mõõgafilmides eriti harv nähtus oleks, aga 13 Assasinsi jättis oma algusega mulje, et seekord tuleb midagi tõsisemat.

Mõõgamängu-äksõnina: 3/5 e. hoolimata sellest, et lubatud kahesaja asemel veristati seal silma järgi otsutades kaks korda suurem arv tegelasi ära, jäi hakkeprotsess ise veidi-veidi lahjaks.

Seiklusliku äksõn-draamana: 5/5 e. klass, usutav, väljapeetud, kaasatõmbav, kütkeshoidev ja lisage veel hunnikuid + hunnikuid positiivsusest tilkuvaid sõnu siia otsa.

Kokku: 8/10 e. Bushido annab sõdalase surma puhul talle igavese au ka siis, kui samurai enda õlgadele võetud ülesannet täita ei suuda, vaid sureb, ning see, kes on oma isanda vastu mõõga tõstnud, isegi kui tegemist on nn. õigustatud mässuga, lendab samuti häbisse - ehk siis samuraikoodeks, mis oli filmis ilusti välja toodud ja otseselt seletamata(!) puust ette ja punaseks tehtud. _______________________
*Näiteks seda, et kes see pahategelane seisuselt oli, pidin ma igaks juhuks pärast wikist järgi uurima, kuna keset ekraani laiutavad ja nagu juba öeldud- lumivalged Rus-subid lausa kutsusid lugema ning enne kui mõistus käratas, et vahi ingliskeelseid, olid need juba tihtipeale kadunud.
Pikapeale muidugi harjusin ära sujuva pealiigutusega, suunal ülevalt-alla ning vastupidi, aga filmi alguses tekitas see parajalt pahameelt.

13 Assassiini mujal:

Trash: 8/10
Joonas: 6/8

Filmiveeb: 8/10
IMDB: 7,8/10

Tian di ying xiong e. Maiselt taevased sõdalased.

Et õhtuseks jaapani mõõgalöömakaks jõudu koguda, otsustasin juba varahommikul eelsoenduseks ja hilisemaks paralleelide vedamiseks tutvuda hiina mõõgafilmiga, mille nime võite lugeda posti pealkirjast.
Tulemusena loodan ma siiralt, et jaapanlased mulle täna midagi meeldivamat pakuvad, sest kui alguses kaasatõmbav olustik ja loodusvaated erinevate kõrbevormidega asendusid ning tegelaste näod ka juba imekombel tuttavaks olid saanud, siis edasi ei tulnud enam midagi huvitavat - isegi kogu selle kammajaa aluseks olev budistlik reliikvia oli igav ning arvutigraafika, millega seda huvitavamas teha üritati, oli veel igavam.
Muuseas, naljakas on vaadata Hiina filme, mille teemaks on selle ülistamine või heroiseerimine, mille hävitamisega nad viimased 60 aastat tõsist seavaeva on näinud, aga see selleks...

Film ise oli sellest kuidas üks tüüp peab teise tüübi kinni võtma ja pärast lühikest kahevõitlust - mis on filmi parim lühike koht - peab ta hoopis koos teise tüübiga karavani pealinna eskortima.
Edasi tulevad sisse juba vanad ja uued võitluskaaslased, kellest ägedaim on Old Die Hard-i nimeline ning nii türkmeenide(?) poolt ära ostetud pahalased kui ka türkmeenid ise.
Tagatipuks tuleb veel välja, et jaapanlase näoga tüüp ongi jaapanlane, mitte, et see stoorit kuidagigi puudutaks ning päädib see kõik suht lameda kinldusemadina ja veel ühe hunniku arvutigraafikaga.


Seiklusliku-äksõndraama: 2/5 e. mitte ükski vägi ei sunni mind siia posti alla Draama kirjega leibelit panema ja seikluslikkus oli selline nagu ta keskpärasematel juhtudel kipub olema.

Ajaviite-võitluskinona: 2/5 e. ei ole vaimu ja ei ole ka piisavalt mõõgamängu, et kordki võiks tõsisem huvi ekraaniltoimuva vastu tekkida.

Kokku: 4/10 e. üsnagi nõrk...üheülbaline ja kogu see fantasyosa oli sinna vist peale esialgse filmi valmimist sisse pandud, kuna tegijad said ise ka aru, et mis jurtsu nad valmis on treinud.


The Warriors Of Heaven and Earth
(2003)

Mujal -

IMDB: 6,4/10

Game Of Thrones [S1] e. Intsestide eripärast raudtroonide läheduses

Selgituseks:

Kui juba sarjadest kirjutamiseks läks, siis virutan ette ka juba tiba aega tagasi sisseahmitud - just nimelt sisseahmitud - seebika nimega Game Of Thrones, mis hetkeseisuga moodustab minu seebitopi tipu.

Tõsi küll tunnistan, et raamatut pole ma lugenud, aga eilsest saadik olen ma kohalikus raamatukogus selle ootejärjekorras. Mitte, et ma kavatseksin hakata suuremat hunnikut raamatuposte treima, aga mene sa tea...surm kraabib ikka oma varesejalad sinna kus seda kõige vähem oodata on, nii-et mille pärast, siis minagi teistmoodi talitama peaks...

Lihtsalt otsustasin, et liisk peab üle Rubico langema ning ehkki ma väldin igasuguste eepiliste raamatusarjade ettevõtmist - viimasena loobusin Pratchetty kettamaailmast - siis seekord paistab asi seda väärt olema, et erand teha, aga see selleks ja nüüd...


...seebist endast.

Kui Ulmeguru jonnis just mõni päev tagasi, et sarjaosad olid ilma igasuguste ja mitte-kuhugi-viivate alllugudeta, siis mina pean seda üheks selle sarja plussidest.

Olgem ausad, enamus neist minilugudest, mis pliiatsist väja imetakse, tavatsevad sarja arenedes kuskile suvalisse suunda areneda ja sõna arenema ette ja taha käivad jutumärgid.

Mul ei tule hetkel pähe ühtegi sarja, mis nende sub-stooride all enam või vähem-enam ei kannataks, sest pole saladus, et nii kui sarjategijatel esimene loomekriis näkku lööb, haaratakse varmalt ulmeriiuli halvimalt leierdatud osa kallale.

Või siis on tulemuseks see, et keegi pidevalt kukub kuhugi, ehk leiab kedagi või murrab midagi - sick of it !

Ühesõnaga oli GoT sellisest pahnast vaba ja seetõttu ei tekitanuid ka vaatamine mitte mingeid raskusi ja veel vähem oksereflekse.

Sry kõigile, aga minu jaoks jooksis Troonide mäng igatahes oma mitte-kuskil-lõppevatest episoodilõppudest hoolimata sujuvalt ja pakkus ette ja taha nii üllatusmomente kui ka kõik muud, mida ühelt seebilt oodata võib.

Vigiseks ainult selle kallal, et lõpulahingut polnud suudetud filmida, aga samas on mul ka kuri kahtlus, et kas Spartacus B&S-i pilootosa stiilis digilahing sinna ka väga sobind oleks, aga jah - vähe usutav, et telesarja tootmiseks mõeldud rahadega midagi muud kokku oleks klopsind ja seega ok....anname andeks

H: 9/10 e. kuna pole raamatut lugenud, siis ei oska ka viriseda selle üle, et kui ebaromantiline oli Khal Drogo ja kui palju näidati mune ja kui vähe näidati hunte - muid erinevusi ma oma kaasvaataja etteheidete baasil ei tuvastanud.

PS. Ja endiselt ei taha keegi minuga Game Of Thrones-i lauamängu mängida, ehk seda mängima kutsuda - ma teile veel ehitan . Sulle, mu kallis Big-O, ehitan ma veel eriti ehitavalt !!!!

Teised:

Trash: 9/10

Cockrain: 10/10

Full-Metal-Ove

Filmiveeb.ee: 9,4/10

IMDB: 9,4 /10

Pirates Of The Caribbean: On Strange Tides e. Võõras mure

Võõraste vetega oli nii, et mõtlesin, et teen sellest oma selle aastase kinokogemuse, aga Thor - va sunnik - hüppas vahele.

Halb eksole ning tegelikult ei ole asi selles, et ma ei suuda meeldivatele isikutele ära öelda, vaid hoopis selles, et minu master-plaani kohaselt poleks naguinii otsest vahet olnud, et mis filmi ma vaatan.

Pealegi, olgem ausad - piraadisarja esimene film oli igate kobe tükk, aga mõlemad järjed lõhnasid see-eest "Meil on Johnny Depp ja me ei karda teda kasutada" - tüüpi kinondusstrateegia järele.

Igastahes, ma mäletan teisest osast johnny Deppi ja kolmandast osast mäletan ma Johnny Deppi ja natuke Kraakenit.

Aga-tagasi master-plani juurde, mis näeb ette kinokülastusharjumuse tekitamist, kuna tartus avatud Athena kino paistab aeg-ajalt ka vaatamisväärt filme näitavat . Seega, oleks hea ennast mullikinodes kisa-kärafilmide vaatamisega ära harjutada, et hiljem avastada, et kinoskäik võib ka muud meelelahutust pakkuda kui järjepidevuse mõttes endast parempoolsel seljas elamine, kuna vasakpoolne elab mul endal seljas ja kes olen mina, et ahelat katkestada.

Sugestsioon on selle meetodi nimi või hoopis autosugestsioon - kes viitsib guugeldada saab teada. Igastahes kasutas "Karantiin Grand Hotellis" raamatu peakangelane Felix just sellist meetodit, et ühte needuse all kannatavat relvaärikat sööma meelitada ning samal ajal ka enda tühjuse all kannatavat kõhtu täita - vat nii siis.

"Karantiin Grand Hotellis" on muuseas mu lemmik paber-krimka, ehkki seda võiks pigem krimkade paroodiaks pidada. Samas võib ka Võõraste vete filmi nimetada piraadifilmide paroodiaks , aga lemmik või isegi heaks filmiks seda ikkagi ei nimetaks - liigita või ära liigita, kuidas tahad...

H: 4/10 e. piraadifilm peaks põmst olema nagu vesisem western, aga..ai-ai-ai...erinevaelt w-tähega variandist ikka ühe sama jamaga nelja filmi läbi ei vea.

Zaporožije -Joonas: 5/8

Filmimull: 5/10

Live For This: 4/10

Cochrane: 5/10

Millwaukee

Filmiveeb: 5,9/10

IMDB: 6,9/10

Hviti Vikingurinn e. Valgenahaliselt valge viiking

Valge Viiking on nagu pealkirigi ütleb, üks rassistlik film valgest viikingist, kes läheb neegerviikingite juurde ning ütleb, et te ei saa viikingid olla, kuna te olete valet värvi alaminimesed ja viiking saab olla ainult valge. Pärast seda paneb valge viiking poole aafrikast kõrvadele ning teise poole saadab hiina tossuvabrikutesse orjatööle. Filmi peasponsoriteks olid nii KKK kui ka John McCain ning Lõuna Osariikides on see koolide kohustulikus õppeprogrammis, vat nii.

Aafrika retsimise vahele mahub ka Norra kuningas, Olaf Püha, kes peab oma rahva ristimise eesmärgil verist ristiretke selle sama rahva vastu, räägib Valge Kristuse kujuga ning röövib peale paganlike pulmade laialajamist pruudi, Embla, kes on juhtumisi fimi peategelase, Askuri, naine.

Saades teada, et Askur on Islandi Targeima Vanema poeg, annab ta poisile võimaluse Embla tagasi saada, aga enne peab poiss laskma ennast ristida ning sama operatsiooni läbi viima ka oma kodusaarel. Paraku on, aga asjad nii, et Askur ei suuda kristlust just väga tõsiselt võtta, tema suursugune isa pole teda kordagi oma silmaga näinud, tema vennale ei meeldi temast vanema mantlipärija olemasolu ning Islandlased pole Kristlusest eriti vaimustatud ning võimalik, et Olafil on ka Emblaga hoopis omad plaanid - seis on nadi nagu öeldakse.

Kolmas osa siis Hrafn Gunlaugssoni kaarnatriloogiast ning ei saa öelda, et oleks halvem kui esimene, aga teisele jääb alla. Filmile, kui ajastu või mingit kultuuri tutvustavale filmile ei ole midagi ette heita ning nii siin-kui-seal nimetatakse seda kõige autentsemaks viikingifilmiks - millele siinkribaja vastu ei vaidle - aga filmi kui põnevusfilmi kohapealt esineb kõvasti puudujääke. On huvitav - on, aga kohati on teos isegi Islandi fimi kohta liiga hüplik ja mõned probleemilahendused kole lihtsakoelised. Selles mõttes lihtsakoelised, et modernse ja küünilise inimesena ei suuda ma uskuda kuidagi nende toimimisse, aga mene tea...Kristus tekitas ka ju sensatsiooni oma kolm-päeva-hiljem-tõusen-surnust-üles värgiga.

H: 8/10 e. te saite muidugi kõik aru, et see esimene lõik on lihtsalt küündimatu möla ning varahommikune katse huumorit aretada ja sõnapaar "valge viiking" tähendab ristitud viikingit.

Kaarnatriloogia eelmised osad

The Flight Of The Racen: 5/11

The Shadow OfThe Raven(Kompotis): 9/10

The White Viking/Embla - The White Viking(US)

(Norway -Denmark-Sweden 1991)

IMDB: 5,8/10

Wikipedia

Film youtube-s, Eng subadega. Playlisti link.

Last Valley e. Sõjamees Vs Rahumees Vs Külamees

Michael Caine

...on olnud üks mu pikaajalisi lemmikuid ning nii parim ameerikamaa komöödia, kui ka parim WWII kõrilõikajatebande film* on tema osalusega. Eelnenud kahele - millest teise vast sõjafilmisõbrad une pealt ja ilma sügavama kirjelduseta ära tunnevad - võib vabalt lisada ka osaluse parimas 30-e aastasest sõjast pajatavas filmis, ehk siis selles filmis millele ma praegu sissejuhatust kokku keevitan.

*

Edit : ja otseloomulikult mängis Dirty Dozenis hoopis see kurjema näoga us-sõjafilmide esikaadrimees ...mea culpa. Mis kuradi filmi ma küll silmas pidasin...

Edit.2 : Kotkas On Laskunud oli see kino ja kirjutamisjärjekorras seisab see juba jupimat-jupimat aega.

30 aastane sõda

....oli viimane suurem ususõda Euroopas, mis jõudis lõpuks sellisesse faasi, kus mingil hetkel ei teadnud enam keegi osalejatest, ega ka mitte kõrvaltvaatajest, et kelle poolt ta sõdib, sest pooled vahetusid ülehelikiirusega ning mis hetkel peamine - palka polnud palgasõduritele väljamaksta mitte ühelgi sõdival poolel.

Tulemusena laastasid rüüstajate salgad terve Saksamaa, ehk siis kõik kust midagi võtta oli rööviti tühjaks ning põletati maha, et vaenlased, kelleks olid tihtipeale eilsed sõbrad, sama teha ei saaks. Tulemuseks siis - inimasustusest puhas maa, näljahäda, katk jne.

Last Valley

... räägibki endisest õpetlasest nimega Live(Omar Sharif), kes mööda maad ringikerjates satub peidetud metsakülla, mis on kogemata rüüstajatest puutumata jäänud.

Paraku püsib see puutumatuna veel vaid lühikest aega, kuna kohe peale teda saabuvad sinna ka The Captain-i(Michael Caine) nimelise sõjapealiku juhitud palgasõdurite jõuk. Külaelanike õnneks suudab Live veenda Kaptenit, et kuna talv on tulekul, siis oleks talle kõige targem sinna külla talvituma jääda - umbes nagu turvameeskond või midagi sellist, ehk siis tasuks oleks naised, toit, jook ja peavari.

Aga kuna kevad on kauge,ohutunne kaob kiirelt, suhted on juhuse asi ja aeg venib sellistes olukordades nagu puder läbi lukuaugu, siis ei möödu ka elu orus ilma konfliktideta ning tülid leiavad aset nii sõjasalga enda ridade, The Captain-i suhetes külavanemaga kui ka sõdurite ja külaelanike vahel üldiselt...

Lõpetuseks veel tekstiriba: Michael Caine counts “The Last Valley” as one of his favourites among his films. (in70mm.com)

H: 9/10 e. ehkki lugu on hea, Michael Caine nagu ikka midagi militaar-Bondi taolist ja tema rolliesitus äärmiselt veenev, kipub kogu kupatus natuke hapuks minema - ülivähesel määral, aga siiski ning paar liiga etteaimatavalt käituvat ja must-valget karakterit ei laseks mul filmile maksimumpunkte anda. Masterpiece küll, aga apsakatega, ehk siis"tegijal juhtub" nagu öeldakse.

PS. Enne või kasvõi peale filmi lugemiseks soovitaks omaltpoolt veel raamatut "Libahundid".

Pics-id: The Island Rod

Fimiveeb: 6,75/10

IMDB: 7,2/10

Spoilerdav kompa !!!

The Last of the Mohicans e. mohikaanlased said otsa - peaaegu.

J.F. Cooperi "Viimane mohikaanlane" on minu jaoks "Nahksuka juttude" nimelise raamatusarja parim ja enimloetud osa ning MNC-l on alati hea näha, kui mõni raamat kiiduväärse tulemusena filmilindlile valatud saab.
VM-i film on laias ja laastus raamatut järgiv, ehkki Haukasilm tehakse liiga vaatajasõbralikuks või pigem käsikirjasõbalikuks ja sellega seoses heidan ette ka ühe liigse intiimsuhte olemasolu, aga see on ka praktiliselt kõik mida filmile etteheita saab.
Viriseks siiski, et indiaanlaste "musta töövõtu" raames toimuv rünnak inglaste kolonnile oli raamatus väga tigedalt kirja pandud. Mäletan hästi, et lugesin seda alati mitu korda ja filmis olnud leebem variant oleks just saanud selle vajalikku tõuke veelparemuse poole, kui seal oleks veidi seda Cooperi poolt kirjeldatud krehvtisust sees olnud. Muidugi arvestada tuleb ka sellega, et mis on hea raamatus ei pruugi olla hea filmilindil ning see siis selleks, kuna mõtleva inimesena saan aru, et mingit "Mohican holocausti" poleks tõesti kellegile vaja.

H: 9/10 e. üldjoontes siis - indiaanifilm milles on tüüpiline, kuid siiski positiivse olemisega muusikataust, veits tuttavad loodusvaated, võimetekohaselt tehtud ja ülihästi õnnestunud lahingud koos veel eraldimainitava "lõpulahinguga", mille ajal ei tekkinud kordagi tunnet, et jälle on kõik maailma die hard-rambod kokku kogunenud, et ühe filmi finaali kapitaalselt taguotsa keerata.

PS: Wes Study eest võiks lisapunkti anda, aga film ei vaja õnneks liigset meega määrimist. Pealegi võiks tema eest vist igale viimase paarikümne aasta jooksul ilmunud indukafilmile lisapunkti anda.

Filmiveeb: 6,7/10
Imdb: 7,7/10

The 13th Warrior e, ei saa mette vaiki olla.

13. sõdalane on see film mille lõpu ma suudan järjepanu ära unustada ning seekord ma mäletasin, et lõpus oli mingi hiiglaslik püüton, kes sõdalaskarusi välja pritsis või mingi muu säänne koll.
Imelikke asju juhtub nagu teatakse, aga antud filmijuures ei ole põhiliseks küsimuseks mitte see ussiunustamise teema vaid hoopis see, et miks enamus neist kolmeteistkümnest sõdalasest erinevatest ajastutest pärit olid ?

Igatahes kirjutan nüüd siia endale spoileri , et: filmi lõpus ei ole midagi väga vaatamisväärset, alguses ja keskel ka väga mitte ja kui sa nüüd viiendat korda veel seda filmi vaatad, siis sa oled ikka oinas mis oinas.

H: 5/10 e. sitt nordic-fantasy film, aga "no ok" fantasy-film, mis koosneb paarist suht pandavast madinast, liiga pikaks venitatud Beowulfiloost, paarist naljast, keeletrikist ja mille lõpp ei sisalda karusünnituspüütonit.

Filmiveeb: 6,8/10
IMDB: 6,3/10

Kas see Bulywuf-i kehastaja on nüüdseks hirmus köva pornostaar v?

The Eagle e. Kadunud kana

Sissejuhatuse asemel:

Roomlased tunduvad olevat tänapäeval moes nagu Winnetou 30-el aastatel, Robin Hood 50-el, Vana-Kreeklased 60-el ja ja mootorkirvega mootorsaemõrvarid 80-el - kohutav ühesõnaga, kuna peamiselt tähendab see seda, et tehakse igasugust pläkki.
Centurion näitusena on üks nendest pläkiflmidest, mille ma teisel katsel suutsin küll isegi esimese poolikuni vaadata ning The Last Legion on näide full-b-kategooria bläkist, mille ma vaatasin lõpuni... eee... kogemata.
Ok, savi sest ja jätkuks, et mitmesõnaga on The Eagle siis loomulik jätk sellele, et Ridley Scott, Rooma nimeline seebikas ja Centurioni nimeline säästukäkk Rooma Kotkad taas kinolinadele viisid, ehk siis terve mõistuse ja loogika järgi peaks tegemist olema tõsise ajupuude kinematograafilise väljundiga... eksole?


Sisu:

Peategelaseks on üks kurvailmeline leegionär, kelle kuulus suguvõsa on kuulus peamiselt selletõttu, et tema kallis issi suutis lahingus kaotada ühe Rooma leegionikotkastest.
Ehk siis otsutab pojakene sünnitunnistuse võltsimise või oma issi eest kättemaksmise asemel hoopis tema nime puhtaks pesta. Puhtaks pesemise anatoomia kujutab endast mainitud kotkakese Rooma tagasi toomist, kuna tuleb välja, et absoluutselt kõige sädeleva kummardajatest britid polegi seda üles sulatanud, selleks, et sellest midagi mõistlikku teha, vaid üks ja peamiselt woadwarriorite-irokeeside segust koosnev hõim hoopis kummardab seda.
Ühesõnaga otsutab mainitud noorsand minna sinna, kust pole lootust tagasi tulla ja läheb ta sinna lootusega tulla tagasi ja koos kotkaga. Abiväe moodustab tema britist ori ja arvatavasti loodab ta tolle ka sealt tagasi tuua - lisaks kotkale ja iseendale.


Tegelikult Filmist

Tuleb tunnistada, et igate meeldiv üllatus ning seda selles mõttes, et esimesed veerand tundi olin ma esimese rõveduse peale valmis filmijooksu koheselt katkestama, aga venis ja liikus ja tilkus ja kräunus, mis see raibe kräunus, aga läks kuni lõpuni.
Lõpp ise vast oli selline igavapoolne ning oleks vast mingit vingemat kätšistseeni sinna ootand, sest vanurite kohale roomamist kasutati juba The Last legionis, aga see selleks. Arvestades igasuguse muu juraga, mida viimasel ajal ajaloo pähe näidatakse, pole sellel jural - NIIVÄGA - viga midagi.
Mitte, et ma sellest eriti midagi enam mäletaks, kuna vaatamikord jäi ca paari nädala taha, aga igastahes ei kavatse ma kätt ette lüüa, kui keegi seda mulle uuesti näidata tahab.

Hinnang numbris, lisamölas:

Uusajaloolise löömafilmina: 2/5 e. löömingut nagu oli ja Testudos vaenlase massi peale lendamine oli niivõrd naljakas, et ma peaaegu, et ei pahandanudki.

Seiklusdraamana: 3/5 e. oleks peaaegu kaks saanud, aga kuna vähemalt IMDB-s pole keegi väitnud, et tegemist on ajaloolise filmiga, siis saab kolm!

Kokku: 5/10 e. noh ütleme ausalt, et film on paras jura, aga vähemalt mitte haiget tegev jura.


Mujal:

The Eagle/The Eagle Of The Ninth (US 2011)

Filmiveeb: 5/10 (1)
IMDB:6,3/10 ( 2987 v. )
Rotten Tomatoes(Average Rating): 5,4/10

The Stolen Airship e. Fantaasiaküllane fantaasirohkus

Minu lugu algas nii:

No see oli siis see kauaoodatud kinopilt, mida Metsavana mulle kuidagi näidata ei tahtnud ja peab tunnistama, et veel enne filmialgustki kosts mainitud petumehe suust väiteid stiilis, et "jama, arvuti ei loe plaati välja" ja "äkitse jooks kõigepealt midagi, mis energiat annaks", aga minu vankumatu - et mitte öelda raudne - tahtejõud jäi peale ning tulemusena olen ma nüüd jälle ühe filmikogemuse võrra rikkam.

Lugu:

Nu tegevus toimub jaburavõitu maailmas, mis sarnaneb kahtlaselt üleeelmisele sajandivahetusele ning põhirõhk inimeste päädes on õhuruumi vallutamisel ja sealt loomulikult edasi kosmosevallutamine, ning sealt peaks arvatavasti veel mingi vallutamine tulema, aga selleni ei jõuta.
Igaljuhul seisab N-linna laadaplatsil uus ja uhke ning esitiivikuveoga gaasiõhupall, mille ohutuses veenmiseks valetab selle omanik, et aparaat töötab põlemisvaba gaasiga ( fire-resistant gas). Tulekindel gaas äratab aga internatsionaalset tähelepanu ning selle tähelepanu suunamist või täpsemalt gaasikomponentide väljauurimist ei tee kuidagi lihtsamaks asjaolu, et kamp kohalikke poisse otsustab päriselt seiklema hakata ning õhulaeva "kaaperdada"
Noh, edasi läheb asi mõnusalt jaburaks ja kogu möllu tulekindla gaasi ja poiste ümber sekkuvad superspioonid, pealuukindralid, armeejuhtkond, kapten Nemo ja kuna vahepeal maandutakse ka üksikul saarel, siis ei pääse vaatajad ka piraatidest ning kahurikõhulisest haikalast.

Film:

No asi, mida kindlat öelda, on see, et Karel Zeman ja tema meeskond- kes iganes sinna ka ei kuulunud - on vist julmalt teinud, mida ise tahavad ja mis iganes pähe on tulnud. Film koosneb näiteks omavahel kokkulapitud filmi ja animatsiooniklippidest, mida ilmestavad veel siin seal joonistatud taustad või tegelased ja mõnusalt jabur huumor.
Paraku aga ei kesta pidu eriti kaua, sest sisu jookseb seiklemisse kinni ja pikapeale muutub kogu kinolinane veiderdamine ikka üsna mõttetuks.
Umbes, et noh tore oli vaadata igasugu ulmetotrusi seni, kuni nad asjasse puutusid, aga lõpuks oli see liigne jaburdamine just see, mis filmikäigule vee peale tõmbas.
Liiga pikale venis lihtsalt see Jule Verene-i raamatutest välja rebitud ja käigupealt juurde leiutatud tehnika ja muidu träni juurdevool ning ega see tehniline üleküllastatus dokumentaalkaadrite juurdelisamisega merevees ulpivatest pardikestest filmi oluliselt paremaks ei teinud.
Tüüpiline teema, et oma kätetööst suures vasikavaimustuses olles ei hablata ära, kus hoog tasapisi maha võtta ja kogu krempel kokku kerida ja nii käis nii hoog kui mainitud krempel maha iseseisvalt ning ilma igasuguse sekkumiseta, ehk siis lõpp oli juba nii niivõrd kui ka naavõrd igavapoolne.

Hinnang numbris, lisamölas:

Omanäolise Ulmekomöödiana: 4/5 e. viimane veerand jooksis, krt, ikka suht igavalt, ehk siis enamus saarel toimunust oleks võinud vabalt toimumata jääda.

Fantaasiaküllase Kogupere-seiklusfilmina: 3/5 e. koguperelikkuses ma tänapäeval väga kindel poleks ning fantasy-osa oleks vabalt võiud seikluse arvelt suurendada.

Kokku: 7/10 e. jabur, omanäoline ja soovituslik.


Teised:
Ukradená vzducholod (1967)

Trash: 8/10

Rotten Tomatoes, audience: 50 %
IMDB: 7,2/10 (231 v.)

Jan Uuspõld läheb Tartusse e. Õlu tähendab dialoogi.

Nii-siis:

Kuna Onu Kalver kirjutas lahti Eesti filmi väärtuste põhjuslikud alused ning mul pole iseenda poolt palavalt tunnustatud filmiteaduri sõnades kahtlemiseks alust, siis jätan ma Jan Uuspõllu sügava vaimse puude kinematograafilise väljendi lahtiseletamise tema ja veel patriootlikumate tegelaste hooleks ning jutustan hoopis Kolmabaöisest vahejuhtmist Illegaardis.

Kolmaba õdagused ja õlleteemalised eksirännakud viisid mind hilisel ajal Illekasse ning väljas suitsu tehes komistasin ma trobikonna sommide otsa. Otseloomulikult nihkusin ma neile tasakesi lähemale ning poetasin nende jutuvahele laialt levinud ja seltskondliku viisakuse tüüpi retoorilise küsimuse, et "Mis on parim Soome film?" ning elementaarsest viisakusest tampisin maha kõik pakutud variandid peale enda poolt letti löödud Talvisota.
Nu Talvesõja ülimuslikkusega nad lõpuks ka läbi vaikimise nõustusid, aga see-eest hüppas jutuajamine teemale, et kas Eesti film on rõlge kõnts või mitte.
Täpsustuseks mainin, et sel hetkel käis jutuajamine minu ja ühe eesti keelt puhuva soome neiu vahel, kes minu hääletooni valjenedes aina rohkem ja rohkem kimbatusse sattus ning ebalevas kõnepruugis aina rohkem ja rohkem filme ette ladus, mille kohta võiks ju öelda, et "nagu oleks ju head filmid".
Paraku pidi ta aga iga kord nõustuma, et nende kui Eesti filmide kohta võib tõesti öelda, et "nagu oleks ju.. midagi", aga filmide üldbaasil tuleks nad pikema jututa prügikasti saata.
Samuti vilistasin ma välja tema pakutud lohutavas stiilis vabanduse, et eestlased on ainult 20 aastat iseseisvad olnud ning seetõttu ei peagi VAST nende filmid veel eriti head olema.
Igastahes oli näha, et viisakas tütarlaps tahab mind heasüdamlikkusest lähtudes veenda, et Eesti filmikunstil on lootust..vb siis kunagi tulevikuski... ning muutus tänu sellele aina kohmetumaks, vahtis abiotsivalt ringi, küsis kaasmaalaste käest mõnda Eesti filmi, mille kohta võiks hea film öelda ning muutus aina kurvemaks, kuni lõpuks jäi ikkagi ebaledes selle juurde, et 20 aastaga ei tohigi inimesed õppida filme tegema.
Kuna olen ka ise sarnases olukorras olnud, kus lollist viisakusest lähtudes nagu peaks-tahaks midagi positiivset öelda, aga no pole midagi öelda ning lõpuks ütled välja mingi lolluse, siis džentlmännina keerasin jutu Rootsi filmide peale ja alles lahkudes kiitsin veel headest tavadest kinnipidamise eesmärgil Talvesõja puhul esinenud profesionaalset teostust, mis on oma ajale ja eelarve madalusele hoolimata kõigile hammastele vastu pidanud ning jätsin vaesekese jalalt-jalale tammuma ning mulle kurva pilguga järgi vaatama. Kahju oli tast lausa - ausõna.


Olgu..

Eesti-filmina: 20/10 e.
Me filmikunst,
see õud ja vaev -
Mis tuuu-leeb a-lla
nee-la-ta

Filmi kui sellisena: 2/10

keskmine hinne e. (20 + 2 - 19): 3 + 2 = 3/10