Monday, November 29, 2010

Le Compotieux vol. 11 e. filmiriba filmidest....

...millest ma ei viitsi/ei oska/ei näe põhjust pikemalt kirjutada.

(2010 US)

Expendables-i vaatamise ma katkestasin kuskil 15-dal minutil. Miks? Sest ma olen seda filmi juba näinud, ma olen tegelt päris mitut "seda filmi" juba näinud ning ei saa öelda, et see mind õnnelikuks teeks.
80. äksõnit ma vihkasin nendesamuste lõpul, järgmiste alguses, ülejärgmiste alguses ja vihkan ka praegult.
Vaatama hakkasin ma seda üldse sellepärast, et lootsin, et Stallone veab välja ja suudab oma lolli möla ja eeslidiktsiooniga huvi üleval hoida- aga tutkit, sittagi ta suutis.

H: Cancelled

Alexander (2004 Ger/US)

Kui Bodrov sai aru, et Tšinghis khaani elu ja kogu möllu ühte filmi toppimine annaks tulemuseks midagi jaburalt hüppavat ja mitte kuhugi küündivat, siis Oliver Stone-le see kohale ei jõudnud.
Tulemuseks oligi juba mainitud vigadega käkerdis, mis hüppas sinna, proovis puurida ennast tänna, aga piiratud aeg ei andnud võimalust.
Isegi filmi ainuke tõsiselt võetavam lahing ei näidanud ära, et miks see Alexander nii geniaalne oli, kuna ratsaväerünnak vaenuväe tsentrisse paistis pigem ehk-kui peale tehtud rumala käiguna, kui taktikaliselt ja ajastatuselt ideaalsena ning filmi peategelasele omane faalanksite effektiivne liigutamine keset lahingut jäeti ka näitamata.

Ps. Ootan, millal Epeirose kuningas Pyrrosest mingi asjalik film tehakse.

H: 3/10

(2006 US)

Ehk siis film, kus Samuel L. Jacksoni nimeline neeger paneb valge naise enda majja ketti ning ei saegi teda käsisaega tükkideks vaid üritab hoopis jumala juurde teed näidata.
Nu oli ja ei olnud.
Alguses nagu oli ning siis tiksus kuskile tahapoole kuud. Huvi kadus, inimesed ei huvitanud, Black Snake-i kitarrileelod olid tüütud ning üldse kippus kogu kupatus rumalaks kätte minema.

H: 5/10

(2005 US)

Ohjahh - jälle üks pornofilmi stsenaarium, mis kergekäeliselt tuulde pillutatud.
Krt, kui ei julge gebensit näidata, siis ei ole mõtet ka voodivallutajast filmi teha, aga mainitud teos oli naguinii rohkem naisõiguslasest kirjaniku eneseläminajura ja naistemurdja okkalised armastuseotsingute kampaania, kui legendaarse seelikuküti elulool baseeruv seiklusfilm.

H: 2/10

(2009 Esp)

Agora on üks viimasel ajal nähtud teemantidest, ehkki veidi lihvimata ning liiga tagasihoidlik.
Kristlaste poolt kordasaadetud julmused ning tollane usufraktsioonide vaheline võimuvõitlus olid ikka kordades jõledamad(arvatavalt!), kui filmis seda näidati.
Film ise siis räägib naisteadlasest-õpetlasest Hypatiast, kelle mõrvamisega kristlike munkade poolt algas uus ja vaimupime peatükk inimkonna ajaloos.
Ühesõnaga naiste ajaloolisest diskrimineerimisest Piibli baasil - õigemini selle algusest - on tehtud täiesti mõistlik film, aint, et seda teravust ja julgust oleks tulnud vähe rohkem sisse lükata ja Hypatia isikut mitte nii suurejoonelise geeniusena kujutada.
Kas siis sellest ei piisa, et tegemist oli tunnustatud ja äramärgitud inimesega - nahhui seda Aristarchuse päikesesüsteemi teooria edasiarendamist sinna vaja oli.

H:9/10


Le Compotieux vol. 10 e. filmiriba filmidest....

...millest ma ei viitsi/ei oska/ei näe põhjust pikemalt kirjutada.


Machete (2010 US)

Ohjessus, kohe alguses sai mulle veel selgemaks, et ma olen absoluutselt vale inimene sellise kino jaoks - Trejo astub majja sisse ja lööb pöördmachetelöögiga kolmel vandil pead maha, siis leiab mingist toast alasti chica ning haarab ta hidalgolikult sülle. Mainitud naisisend muidugi uinutab ta valvsuse ja tekitab talle machetega uue kehaavause ning siis võtab välja vaginaalsel teel varjatud telefoni ning tellib kohale Steven Seagali - bahh, edasi läheb veel tupoimaks.
Ei mõista, ei suuda mõista, ei taha mõista ning enivei ei meeldi Trejo peaosalisena, DeNiro texase poliitcowboyna, Rodriguez režisöörina ja Seagal-i ma vihkasin juba enne sündi.
Mitmesõnaga kokkuvõtteks: loll cast, loll plot, loll tagline ning naljad lendasid ka silmist mööda ning maandusid tagapool kuud vigastades kahte SS-Schwartesonne sõdurit ning kolme tsiviilnatsionalisti.

H: 3/10

Mongol (2007 Kaz/Rus/Ger/Mon)

Film Tšingis -Khaanist, mille aluseks vist Kalašnikovi raamatus "Julm Sajand" kirjutatu, ehk siis film, mis üldjoontes järgib "Mongolite salaajaloos" jooksvaid värsiridu.
Süžee poolest siis triloogia ideega alustatud ning siiani viimaseks jäänud kinuteos Tšingis-Khaani lapsepõlvest ning valitsejaks tõusmisest.
Üsnagi kehv kogutulemus, ehkki parem kui oodata, sest venelaste kirg kujutada mongoleid 200 aastase ikke eest veel metsikumatena, kui nad olla suutsid, on teada-tuntud auk.
Parimaks osaks filmis on mongolite relvad, ehk umbes sellised, nagu nad olla võisidki - rohmakad, täkkeid täis ja kilomeetrikauguselt näha, et tuhandeid kordi nürimad kui eelmisena mainitud filmis olnud machete-d.
Filmi halvimaks osaks on.... see on kuidagi igav. Lihtsalt kuidagi igav ning tühi ja otseloomulikult lõi viimase paugu niigi haprale üldteosele mingi haige idee tekitada mongolitele mingid kahe värdmõõgaga supervõitlejad, kes hobuse seljas ratsutavad ning kõigile füüsikaseadusele vastukäivalt vaenlasi notivad.

H: 5/10

MacGruber (2010 US)

Njaa, alguses vaatasin, et lahe - Hot Shotsi stiilis naljad uues kuues ning et kogutulemus võib positiivselt jabur olla. Paraku aga kadus kogu krempel üsna kiirelt lausdebiilsuste ning idiootse vägivalla eksponeerimisse. Oleksin leebem kui McGyveri lollim versioon oleks ka mingilgi moel geenius olnud, et noh -teeb ka saapaelast ja käekellast pommi, aga mingi idiootsema tulemusega, mitte ei topi endale peterselli perse.
Nõrk, masendavalt nõrk ning naljakaid kohti oli tervelt 3.

H:2/10


No see on see kamp soomlaseid, kes ennast kaamera ees veristab ja vigastab -kõikmõeldamatutel vahenditel ja idiootsetel viisidel.
Ei olnudki nii kohutav, kui ma arvasin ning ehkki "trikid" ei leidnud minu poolt mitte mingisugust positiivset vastukaja, oli poiste enda möla kohati täitsa naljakas ning rohkem kui lihtsalt talutav.

H:5/10

Mirrormask (2005 US)

Ei olnud üldse nii sürr kui lubatud, see tähendab, et sürr ta ju oli, aga kogu see kammajaa endasse ega endaga kaasa ei tõmmanud.
Kõik oli arusaadavalt labane ning kohati lausa piinlik, mingit huvi üksikasjade vastu ega lihtsalt küsimusi ei tekkinud ning ega neid poleks ka seletatud -midagi RCH "Other Side" video sarnast, ainult et viimane on oma lühiduse tõttu õnnestunum.
Samas, ei saa öelda ka et päris nõrk oleks olnud, aga pigem selline easy-watching, kui midagi, mida Gayman-i ekraniseeringu ja haaravalt sürrealistliku unenäomaailma ootuses peale lükata.

H: 6/10

Friday, November 26, 2010

Bang Rajan e. legend kangelaskülast.


Alguses oli Trash:

Bang Rajan-i soovitas mulle kamerad Trash ja kuna tema enda post lausa kiiskas vaimustusest ning välja toodud detailide puhul paistis tõesti tegemist olevat väga hea sõjafilmiga, siis ei hakanud ma pikemalt mõtlema, vaid hankisin ka endale ebaseaduslikul viisil üles laetud BR-i ripaka.
Peale esiemest vaatamist tekkis tunne, et midagi jäi nagu tähelepanemata või et äkiste oleks targem DVD-copy tirida ja telekast vaadata, aga sinna see mõte hajus ning praeguse seisuga on mu Br-i vaatamiskordade arv endiselt 1-e ja 2-e korra vahel.

Siis oli Film:

Kuna ma pole tolle kandi sõja ja vallutus/vabastusretkedega eriti kursis, siis otsisin enne filmi ära vaatamist veidike infot Siiami ajaloo ning kogu sealse sõjakorralduse ja muu värgi teemal ning tulemusena võin öelda, et ajaloolist paikapidavust on filmis samapalju kui meite Viimses Reliikvias.
Mitte, et see häiriks - otseselt mitte- vahet seal tegelikult on, kuidas ühed asiaadid teisi asiaate täpselt killisid. Peaasi, et nad seda filmis efektiivselt teevad ning sellega nad saavad täiesti hakkama.
Eriti meeldis mulle kino puhul see, et kuna pilusilmadel on niigi raske vahet teha, siis olid kõik meestegelased erinevate soengutega ning peategelasel olid (klapib isegi Wiki info järgi) ilgelt pirakas vunts ees, nii-et tema sassi ajamine kellegi teisega oli praktiliselt võimatu ning ainult tõsise tahtmise juures teostatav.
Pahadel elik Birmalastel seevastu eriti tegelasi polnud.
Korraks nagu hüppas keegi sisse, lasi ennast natuke kamandada, kamandas ise, sai peksa ja laskis endal pea maha raiuda ning seejärel tuli tema asemele uus.
Head ehk põhitegelased olid siiski külaelanikud ning nemad said endale ka valdava enamuse kaameratiimi tähelepanust -paraku ei suudetud nende vastu erilist huvi tekitada - kuna nimed algasid kõigil vist Nay-ga ning seetõttu ei piisanud ka tihtipeale mainitud soengutrikist.

Ning seal oli tamp:

Kuna lugu oli pahupidi keeratud, siis nähtavasti ei tulnud kellegile pähe, et kuna filmis Bang Rajanlased kaitsevad, siis peaksid nad tegelema enda kindlustuste parendamise ja veel kindlamaks muutmisega ning selle ründajate kaitsjateks keeramise tõttu oligi pool filmi taktikalisest osast imelik ning jättis mulje, et vuntsidega mees on üks "natuke" rumalavõitu tegelane, kes ainult kõverate ja jämefalliliste vuntside pärast valitsejaks kutsuti.
Lahingud olid muidu üldplaanis asised. Lihtsalt pisikesed nüansid jäid häirima ning neid esines igas suurkillis päris mitmeid.
A'la, et miks kalpsavad Birma sõjaväelased mööda lahinguvälja korratult ringi ning lasevad ennast korduvalt(!) igasugu lastelõksudesse meelitada ning näiteks see, et kui kamp birmakaid oli surmanud järjekordse peaaegu peategelase, siis tundus, nagu nad oleks peale seda maha istnud, et õnnestunud killi peale pisut riisisamakat võtta. Idee järgi oleks ju pidand nende arv Siiamlaste ümber suurenema - ülekaalu suurenemise tõttu noh.
Inina lõpetuseks lisaks veel, et miks kuradi pärast peaks kahe kirvega relvastatud mees valima endale täiesti ettekavatsetult liikumisvahendiks vesipühvli?
Esiteks ei olnud ta kirved just maailma kõige pikema varrega ning seetõttu ei olnud tal võimalik enda ratsuriedu kasvõi sellepärast täies mahus kasutada, eriti kui arvestada tema Kapten Tenkeš-i graatsiaga, ehk maakeeli kartulikoti stiilis ratsutamist.
Ehk siis ei oleks tohtinud olla üksi tema löökidest surmav, kuna tasakaalupuudus ei võimaldanud tal saavutada kirvelöögi jaoks vajalikku löögijõudu. Vasaku käega ta vehkis loogika järgi üldse niisama - igastahes meenutas see mulle koheselt Bodrovi Mongol-it, kus mingised super-ninja-mongolid kahe värdmõõgaga lahingusse ratsutasid ning vastujuhtuvate vaenlastega Ilja Murometsa tegid...aarrrrggggghhh!!!!!!
Aga - üldjoontes läks asi ikka nii, et kangelaslikkuse võitis ülekaal lahingutehnikas - nagu see tavaliselt ka on - ehk siis nii kui ühel poolel püssirohi vaikis, oli ka lahingu saatus põhimõtteliselt otsustatud.

Ja lõppu läheb kokkuvõttev järelsõna:

Muuseas, üks põhjus miks ma BR-ist kirjutamisega viivitasin oli see, et film on piisavalt omanäoline, et seda inimestele soovitada ning seetõttu tahtsin ma sellest kirjutada hästi palju positiivset ja jahvatada esinenud vigade vajalikkusest, aga välja ei tulnud sellest, nagu näha, mitte midagi.
Seega oli see post nüüd mis ta oli - negatiivne või positiivne - aga BR oli üks kuradi hea film. See tähendab, et ärge laske ennast heidutada mainitud ja mainimata möödalaskudest, sest neid esineb kõigis filmides ning sellepoolest ei ole Bang Rajan ei erand ega ka mitte mingi mustereesel.

Pluss hinnang numbris, lisamölas:

Eksootiliselt hariva lahingufilmina: 4/5 ehk otseselt lahingufilmiks mu keel seda väänata ei taha, kuna liiga palju rasedaid naisi ja muud tühja-tähja nutu- ja rõõmuiba oli vahel, aga eksootiline oli ta küll ning tunnen ennast tänu sellele filmile kohe oma tutvusringkonna Siiami sõdade eksperdina - win-win ja Ha-Ha!

Sõdimisdraamana: 3/5 ehk dramaatikat oli, aga Kaukaasia Viikingina ei suuda ma neid kaugpilusi eriti mõista ning seetõttu tundub ka eurooplasele arusaadav draamaosa kuidagi ... imelik. Sõdimine on see-eest internatsionaalne ja interrassiline nähtus ning selle koha pealt võib öelda, et hoolimata puudujääkidest oli see üsna vinge.

Kokku: 7/10 e. üle pika aja üks tasemel sõdimisfilm, mille soovitan pea kõigil ära vaadata, kes antud žanri vastu vähekenegi sümpaatiat tunnevad ja ütleme veel aitähh Tashile ja tema Habemele kah!

Lisa, ehk ei saa mitte vaiki olla: Trash kirjutas vesipühvlite seljas lahingusse sööstvatest sõdalastest, aga mina nägin ainult paterdavate nendesamuste seljas lahingusse ...kaaspaterdavaid sõdalasi... seljakohakaasluse alusel siis.


Trash: 10/10


Thursday, November 25, 2010

Spartacus Blood and Sand e. kas mitte superseep?


Alustuseks, ehk alustan jälle:

Nüüd siis on see moment, kus ma olen dilemma ees. Ehk siis kirjutada või mitte kirjutada ning probleem ise seisneb selles, et ma tean küll natuke Rooma ajaloost ja veidike üldajaloost ning minu jaoks teadaolevad Spartacuse filmid olen ma ka mõlemad ära näinud, aga - ma ei tea keda kuraditki seebikatest.
No otseloomulikult vaatasin minagi kunagi hinge kinni hoides Tahmast Roosi - no mingi 3-e episoodi jagu juppe kindlalt - ja mingil ajahetkel sai X-Filesi vaadatud, aga jah - tänapäeva seepide koha pealt on mu teadlikusaste "natuke" nadi.
Aga, kangelaseks ei sünnita ja neid ei unustata ning seega - läts lahti!

Üldiselt, ehk võitlus jätkub:

Ehk siis, esimesest episoodist kirjutasin ma niipea kui see lõppes, sest selle järgi otsustades oli tegemist eriti halvamaigulisest sisust ja eriti halvamaigulisest välisküljest koosneva sarjaga, mida ma heal juhul paar osa suudan välja kannatada.
No ütlen, et esimesed kolm-neli episoodi kolmeteistkümnest võib siis esimese osa kiiluvees ujuvateks nimetada, ehkki langus - või teisest nurgast vaadates tõus - algab juba teisest.
Täpsemalt öeldes - nii, kuidas kahaneb odavate ehvektide maksumus veel odavamaks ja tissipaaride osalus kasvab, sigineb sarja intriige ja viienda episoodi seisuga võis juba öelda, et näitlejad on täiesti arvestatavalt näitlema õppinud.
Sümboolne iseendal peamahariumine Rooma rahva lõbustuseks - ma ei mäleta mitmendas osas - oli hoolimata klišeelikusest asine ja põhimõtteliselt ka murdepunkt, kustmaalt sari muutus täiesti teiseilmeliseks.
Näitusena efektide taandumisest stoori ees, et silmajärgi hinnates ei suuda Spartacus viiendas või kuuendas osas enam kuue matsi vastu võideldes neist paarisadat liitritki verd välja peksta. Aga see ei häiri - pigem tuletab harvaesinevatel, aga siiski olemasolevatel igavamatel kohtadel meelde, et miks üldse seda sarja vaatama sai hakatud.

Ajaloost seebis:

Kuna Ida bloki rahvastele on teave gladiaatoritest peamiselt Tomani raamatu kaudu pähe jõudnud ning gladiaatoreid teatakse kui vaeseid orje, kes elasid leivakoorukeste ja reovee peal ning unistasid Marksismist, siis vahelduseks on tore näha ka alternatiivset mõttevoolu, kus gladiaatorid on nn. omaegsed superstaarid.
Võimalik, et nii oligi, ehkki paljud võisid lihtsalt halva mängu juures head nägu teha, aga kes seda teab.
Siiski, põhipunkt on seebikas raudkindlalt paigas - roomlased on roomlased, ehk rikkamad ja vaesemad, mõjuvõimsamad ja vähem mõjuvõimsamad ning orjad on kas orjad või gladiaatorid, aga mõlemal juhul siiski orjad - lihtsalt hind on erinev.
Ajaloo kohapealt hoitakse madalat profiili, see tähendab, et tegevus toimub Capuas ning kes kurat ikka nende kohaliku tähtsusega magistraatide ja muu tühja-tähjaga kursis on - seega, otsest vigisemist ei ole.
Intriigid on ka samasuguse külakolka eluolulise tähtsusega või seal parematele orgiamaadele pääsemise suunaga ning ainuke asi, mis nende juures närvidele käib, on ameeriklastele omane tagantjärele nämmutamine, (parem kui ettenämmutamine siiski) et kes kelle siis ikkagi tappis jne.
Samas üllatusmomente jagub ohtralt ja kuni kaheteistkümnenda osani jookseb "möll" üles-alla, kordagi mõttelisest kekspunktitasemest allapoole laskumata.
Lugu kui selline on üldjoontes(!) muidugi üldtuntud Spartacuse legend, segatuna kättemaksu-lovestooriga, aga nihked tegelastes on usutavad, pöördepunktid head ning tegelaste omavahelise vägikaikaveo laituseks võiks öelda ainult seda, et rohkem intriige võiks pikemaajalise toimega olla, aga jah - seebika formaat siiski.

Kokkuvõtteks, ehk hakkan kokku tõmbama:

Tagantjärele võib öelda, et tegemist oli tõesti sarjaga, mis suutis kaasa haarata. Esines häid, väga häid ja nõrku momente ning ei saa öelda, et kogu seebi jooksul poleks esinend kohta, kus mul kogu see kaarnaküla efekt luduses ära poleks tüütand, aga see on suht loomulik.
Lõpetuseks siis, et hästi algav bekat-seep ning siis sujuva kannapöörde teev
pärisseebikas, mille tuleviku osas nõustun herr Soku arvamusega, et vaevalt, et sellele kunagi teine hooaeg järgi kedratakse.

Hinnang numbris, lisamölas:

Seebikana Rooma Impeeriumist ja Gladiaatoritest: 9/10 - Ei oska öelda, et kas see on parem kui Rooma, kuna R-i suutsin ma vaadata ainult mõned episoodid, sest absoluutse aksõnivaeguse annan ma andeks ainult BBC-tüüpi ajaloosarjadele.
Aga - igastahes on Saprtacuses tehtud panus säästulahendusele või õigemini säästulahenduse üle vindi keeramisele õnnestunud.
Lisan veel, et ei taha küll ketserina surra, aga parem kui mõlemad samateemalised filmid.
_____________________________
*Viimane osa oli siiski pettumus ja kogu seebika kõige nõrgem lüli - ei Spartacus ei sure ära... või siiski...



Wednesday, November 17, 2010

Spartacus Blood and Sand e. digiveri digiliival

Orjad muutuvad gladiaatoriteks!

Ehk siis Spartacuse legendi aineline seebikas, mis pidi sisaldama endas hunnikute viisi seksi ja vägivalda. Isegi Lucy Lawless lubas endal hilbud seljast ära visata, veel enne, kui esimese osa lõpus eesriie sulgub.
Seda viimast muidugi ei juhtunud või ei tundnud ma teda ilma rinnapantserita ära, aga mina igastahes haarasin pimedas lootuses torrentil sarvist ning tirisin esimese hooaja - rohkem neid veel polegi - esimesed 2 episoodi alla. Igatahes pettuda mul muidugi ei tulnud, kõige muu, va selle Lucy Lawlessi koha pealt.

Ehk siis...

Raudne loogika näitab, et kuna filmimine läheb idee järgi aina odavamaks, siis peaks tänapäeval juba teleseebikaks mõeldud rahadega saama ühe 80. aastate tasemel sõdimisfilmi valmis vändata küll. Paraku, aga otsutatakse liikuda edasi kitsehüpetega ning seega on Spartacuse tehniline pool üks suur hunnik halba CGI möllu.
Digiverd, digijäsemeid ja muud digisodi lendab esimeses osa rohkem kui 300-s, Pathfinderis ja Robin Hoodis kokku ning paljuks pole peetud ka igasuguste makettide kasutuse või muidu looduses filmimise ära põlgamist. Kui palju on näitlejate kõrval päris maailma, on suht hägune, aga ega seda palju olla ei saa - vast nii 1-1,5 % ringis kogu kupatusest.
Iga teine või kolmas kalju, puu või maja on ebaperfektse perfektsuse tõttu lausa padukoomiline ning reaalsuslähedus on see sõna, mille tähendust polnud seebimeistritel 300 vaatamise kõrvalt aega välja uurida.

Aga siiski....

Tegelikult on sari esimese osa järgi kuradima hea, nn bekativõtmes. Umbes nagu hea halb film noh. Efektne on ta tegelikult ka, kuna palju halba mälli võib kokku anda päris korraliku vaatamishunniku. Seksi on umbes sama palju ja samal tasemel, kui TV1000-e kesköistes erootikaseepides ja päid muudkui lendab ja lendab ja lendab.
Võitlusstseenide tegemisel on üldse lähtutud kriteeriumist - pang verd per jäse (miinimum!), näitlejatöö on asendatud enamjaolt kehvade onlinerite keeles haukumisega ning võiduropendamisega ja kuskil taustal kumab välja, et selle seebika tegijatest on keegi välja hüüdnud lause stiilis: "Viime vaatajani tollase maailma tegeliku jõhkruse ja halastamatuse - halastamatult!"

Lõppkokkuvõtteks:

Nu ütleme, et Titaanide Klirin (7/10) oleks mu käest saanud umbes null punkti kümnest, juhul, kui ma oleks seda peale kõnealust esiosa vaadanud, mitte paar päeva varem.
Paraku aga arvan ma, et üle kolme-nelja seeria ma seda hakkemasinate käsivõitlust vaadata ei viitsi ning ehkki esimest osa pean ma soovituslikuks, kõlbab see arvatavasti üldjoontes ainult Isa Pjotri Gladiaatorimängu treileriks. Vähemalt on mul tunne, et meie kallis Isake on sellest tublisti inspiratsiooni ammutanud.
Igastahes, kõigile mõõgamärulihuvilistele - madinad on siin liigsest pixoplasmast hoolimata lahedad - on esimene osa kohustuslik ning ülejäänud seebimullide omandamine ainult omal vastutusel.

Sry, sattusin shottidega liiga hoogu... :)


Edit: Lucy Lawlessi tissid! (S1E02 - 05m. 38s.)