Heidevolk "Uit Oude Grond" (2010)

Hollandi folk-vägilaste kolmas täspikk, "Uit oude grond", virutab haamriga pikki lõgemeid kohe alguses.

"Nehalennia" on just see millega peaks alustama kõik bändid ja bändihakatised, kes ennast Folk-metali alla liigitada tahavad ja esimese loona annab ta mõnusa stardipaugu, kuna refrään ja vahekäigud on otsekui "Hea Folk/Viking-Metal loo ABC" järgi kokkuklopsitud, aga hoolimata oma superhit-ilikust ülesehitusest on tegemist, siiski äratuntavalt Heidevolkiga. Hästi õnnestunud hittlugu ü.s. ja kangelasröögatus "Voorwaarts voorwaarts -over de zeeën!" juhatab raevukalt albumi sisse, aga...... vaata, siis hakkab asi kalatama....

Edasine on juba nii ja naa, ehk siis laulud muutuvad täiesti ebavajalike ja mitte asjasse puutuvate muusikastiilide sisse lükkamise tõttu igavaks-hüplevaks-lohisevaks ja isegi joomarvägilaslikult põrisev vokaal, mis alguses kaasa tõmbab, ei suuda kogu kompotti ära toita ning lõpuks muutub ise juba vaat, et tüütuks.

Viimane lugu küll tekitab kerge emotsionaalsuse tõusu, aga päästa ei suuda enam midagi ja...öh, kaua siin ikka materdada. "Nõrk nagu power-metal " - ütlevad teadjamad inimesed selliste nähtuste peale ja õigus neil on.

H: 3/6* e. Muusikaliselt kisub ruttu igavaks, kuna mitmekesisus mõjub tüütavana ning tekstid pole kunagi Heidevolk-i tugevaim külg olnud. Pigem sellised rahvametalli keskmised, aga inimesed kes ise nende in english versioone ei otsi, ei pruugi seda õnneks kunagi teada saada.

*Peale sügavat hingetõmmet otsustasin hinnet pügala võrra tõsta, ehk siis 3/6 i vsjoh.

Tyr "The Lay Of Thrym"

Paar nädalat tagasi sirvisin "Vanemat Edda-t" ning Mjöllniri vargusloo juures tuli mulle meelde, et ma olen Tyr-i viimase albumi väljatuleku lootusetult maha maganud ning kuna kirjutamata filmiposte on tänu filmiblogiläpaka paranduses olekule ja sellest seonduvale blogipuhkusele(+ veel paar hädist vabandust) liiga palju tekkinud, siis pole mõtet ka nendega kohe alustada. Ühesõnaga virutan siiaüle pika aja ühe plaadiarvustuse.

Mõne bändi puhul tuleb öelda, et mis kurat neid oma Kuuritaguselt välja ajas ja Tyr on üks nendest kellele maailmakuulsus pole kasuks tulnud ning viimane ja minu poolt ülioodatud album on ikka nii lahja, et vaat, et lausa vesine.

Lähemalt - juba alustuseks olev statementiga laul, "Shadow Of the Swastika" on midagi sellist mida mainitud pundi kauamängiva peale ei ootaks, sest ma saan aru küll millest see lugu ajendatud on, aga kiri plaadil või sisseloetud luuletus bonustrackina oleks parem ja lühem lahendus olnud.

Paraku on mainitud loo näol tegemist muusikalise poole pealt ühe plaadi tugevaima looga, sest abumi parimaks looks olev "Elindur Bondi a Jadri" vajub lõpupoole kuskile nahktruss-metali hunnikusse. Ei meeldi mulle need kuradi ludisevad soolod ja üldse on siia igasugust progrrrrr, power ja hevijura liiga palju sisse pekstud.

Tyr-ilt tahan, krt, viking-metalit, aga mitte mingit muusikalist mitmekesisust.

Lisaks on Tyr-i inglise keelne looming enamalt-jaolt kraadide jagu nõrgem Fääri saarte kohalikus murdepobinas esitatud jutustavatest lauludest. "The Lay Of Thrym-i peal on aga 12 laulust 10 in english ja seda on liiga palju - kohe väga liiga palju.

H: 2/6 e. üks väga hea laul, paar head ja hunnik keskpärast ning alla selle kama - nõrgapoolne !

Serj Tankjan - Elect The Dead/Imperfect Harmonys

Njaa, Serjikesel on puudu just see pisike säde, mis geeniusest geeniuse teeb, ehk siis geniaalsus ning sellest tulenevalt pakub ta suurt kunsti, aga annab odavat saasta, mis on emotsioonitu kui üleeilses pudelis loksunud peedipära.
Rõve aatelisus, võltssentimentaalsus, sürrealismi tagaajamine ning selle kuulajani toomiseks mõeldud odavailmeline helikompott koos lamedate tekstidega.
Muuseas, inglise keele ja kõikide teiste keeltega on üldse nii, et kui ikka A-keelena ei jaga, siis ei ole mõtet ka selles sügavamõttelisi laule kirjutada, kuna tulemuseks on üheülbane ning piinlikust tekitav tühjajampsimine, mis kõlab nagu oleks selle autoriks neljateistkümne aastane emopoiss Väätsa-Jõesuust.
Võtmesõnadeks on depressioon, sotsiaalne ükskõiksus ja mandumine ning muidugi patsifism. Patsifismi lipuga meeldib Tankjanile väga lehvitada, kohe nii väga, et vaata, et Nobeli rahupreemia laureaadiks ei trügi. Põmst on ta selle samapalju ära teeninud kui Obama, ehk siis mitte üldse, kuna ega ta sel teemal midagi öelda ju ei oska. Lihtsalt leelotab ühte sama jama ning kasutab üllaid põhifraase koos märksõnadega "süütud lapsed" ja "nafta" - nõrk kommerts ü.s..

Ohjahh, odav tiivaripsutus kõrgete kunstidega ja kavkassivälimuse ja aktsendi eksponeerimine, ehk siis Sytem Of a Down ilma System Of a Downita ning nagu plaadiümbrisestki aimata võib, on tegemist lahja kleepekaga nii muusikast kui kunstist, mida vaid kohalikud kampsunid millekski ülevaks suudavad pidada.

H: 2/6 - üks punn kummalegi albumile ja - ei, sa pole Picasso, ei, sa pole Gandhi ja Valgest Armeenia tuvist jääb ka üht koma teist puudu.

Elect The Dead (2007)
Imperfect Harmonies (2010)

Boot Party "Bricks To Concrete" e. The Kubernatori mässumeelsed alamad

Niisiis Boot party*.... Kui esimestel reliisidel nõrgus kuttidest siirast tahet kõik ümbritsev segi peksta, siis praegult on need soovid suh't taandunud ja enamasti sellesama korralikule SRR/Oi! bändile surmavalt mõjuva "muusikalise edasiarengu" taha.
Ehk siis on tüübid mingihetk avastan'd, et "damn , check it out boys - i can play with almoust three acords with no trouble at all !" ja sinna see läheb.

Tegelikult ei oleks muusikaline mitmekesisus ju halb, kui seda suudetaks enam-vähem "maitsekalt" esitada.
Kui sa, aga virutad, kurat, igasse kolme( + 0,5**)duurilaulu sisse paar "soolot" , paar riffi, mõne bassi triblamise ja nende vahele veel midagi, mida patuga pooleks võiks ülilühikeseks trummisooloks nimetada, siis veerand albumi peal ei ole see enam uus ja huvitav, poole albumi peal pole enam halenaljakas, kolmveerandil hakkab tüütuks kiskuma ja lõpuks on juba asi naljast kaugel e. siis - liiga palju muusikalist mitmekülgsust tapab muusika.

Tekstid on endiselt- Skinhead, working class, drink, boot party, skinhead, working class, drink, boot party etc. teemalised, aga tigedus ja tõsiseltvõetavus on neist kadun'd, sest
kui "Headstomp-i" B.P. tekitas mulje, et kutid käiva'd stuudios sissemängimise vahele restorane segi peksma ja sillaalustes "paruneid" ja "vonne" siikimas, siis "B2C" Boot party poisid läksid salvestamisele vahelduseks hoopis Burger King-i kerget suupistet*** rabama ja Go-Cart-idega sõitma.....

Natuke vale mulje SRR-i kuulamise kõrvale vai mes?

Üldjoontes siis kokkuvõtteks:

Natuke lahjavõitu, tee mis tahad.
Rabatakse küll mitmel korral hardcore järele, kuid burksi õgimisest tekkinud "sangad" segavad käte kiiret liikumist ja seega seda va hardcore-pauerit kätte ei saadagi, ehkki lootust antakse mitmel korral ja pettumust valmistatakse umbes samapaljudel kordadel...

Hinne: 2/5 - e. ta on endiselt hea, aga kõva kraadivõrra nõrgem kui "Headstomp"- võta millise nurga alt tahes.

Pohmakaga:(+0) Muidu pole häda - selline "rahulikum" Skinhead R&R, ehkki ettevaatlik tasuks olla ühislõugamiste korral, mida iga paari laulu tagant refräänidesse sisse viskab. Tõesti, need võivad "pahadel päevadel" psüühhikale liighäirivalt mõjuda("Believe mei - i know what im talking abõut!").

Kokku: 2/5 e. kuulata tasub, aga allakäik on täiesti esindatud ja millise albumi see seiani paremaks on teinud?


Ps. ja kui keegi luges/kuulas Steel Toe Solutioni jutukesest lauluteksti/laulu "Wrong Side Of The Pond" siis üks laulusõnumi adressaat on nüüd kindlaks tehtud ja siia bloogasse tiritud ;-)

PPS. Kokku peaks Boot Party-l (U.S./California) olema neli albumit, kui kellegil kaks ülejäänut olemas on, siis võib lahkelt jagada, ma luban! :)
__________________________________
*
Boot party- n. the kicking and stomping of a person by a group of attackers.
**
(+0,5 duuri)- see on see duur mida tavaliselt ei suudeta isegi stuudios - vaatamata Villlu Tamme abile - välja mängida, aga paraja raksatuse lööb siiski sisse ja helijadas on see nagu persevahesse kleepun'd sitapaberi tükk - esteetilises ja positiivses mõttes muidugi. :)
***
Kusjuures ma olen kindel, et nad nimetasidki seda "kergeks suupisteks" mitte "õgimiseks" või "mingiks toiduvärgensiks" - meite keelde ülekantuna.