Trolljegeren e. Mees, kes tantsib trollidega.

Alustagem seltsimehed:

Kõigepealt tunnistan ausalt üles, et liidespealkiri on teadlikult eksitav ning jah - see film ei ole järjekordne oscari-draama sellest, kuidas hea südamega valge mees trollide sekka satub, nendega sõbruneb, ennastsalgava käitumisega nende usalduse ära teenib ning hiljemalt kolmveerandi pealt trollipealiku matsaka tütrega seksima hakkab - kohutav ebaõnn, kui ennast mitme sõnaga väljendada.
Kahju minulgi, aga jah, sellist asja seal ei ole. Selle asmel on Norra keelt kõnelevad näitlejad ning Norra numbrimärgiga autod ning see on nüüd see koht, kus asjatundlikumad lugejad on teinud järelduse, et tegemist on Norra filmiga - õige! Veel asjatundlikumad kaotavad nüüd filmi vastu igasuguse huvi, sest filmitööstuse poolest on Norra Skandinaavia häbiplekk ning ega kõnealla tulev film just seda fakti oluliselt ei kõiguta.


Filmi anatoomia:

Film räägib meile mockumentary loo võttegrupist, kes tahab filmida karme karusid tulistavaid mehi, aga komistavad hoopis trolliküti otsa. No trollküttidega on asi siililegi selge ehk siis iseenesestmõistetavatel põhjustel otsustab karune trollijääger peale moepärast vastupuiklemist, et talle õudsalt meeldiks, kui see kaamerate ja mikritega relvastatud gäng tal kaasas siiberdaks ja veel enne, kui kukk paar korda kireda jõuab, asutakse koos otsima trollide pesitsusalalt välja pääsenud trolli. Jah, te arvasite õigesti - trolli lähevad nad otsima selleks, et talt vereproovi võtta ning ta seejärel kivistuma-plahvatama panna.

Filmi Bios:


Üldiselt on film täpselt nii piinlikust tekitav või tobe, kui palju sa selle tobedana nägemiseks vaeva näed. Ilkumisvõimalust antakse palju ning ega kõik, mis nende võimaluste kõrvale jääb, ei ole ka just tippklass. Kuidagigi õnnestus mul aga kõigil vaatamisõhtutel (vaatasin seda jupp haaval vist 5-l erineval õdagul) ennast kultuursele inimesele omases vaatamiseisundis hoida ning seega jäid suuremad naeruturtsatused, käte näoettelöömised ja kõige nõmedamate detailide iseendale näpuga ettenäitamised ära, aga mitte täies ulatuses.

Filmi põhiline probleem oli selles, et tegijad võtsid stoorivärgensit liiga südamega ning üritasid oma trollofiiliat ka vaatajaisse süstida, jutustades/näidates neist aina rohkem ja rohkem üksiksasju, mis eraldiseisvate infojuppidena vast ei segakski, aga kui need meelde jätta ning filmi edenedes kokku panna, siis tuleb tulemuseks ikka paras komejant. Mitte, et tükid ei klapiks, klapivad küll, aga lihtsalt tobedaks läheb kätte ära.
A'la mäe ja metsatrollide lahingupaigad, kristlasvered, elektritarandikud ja erinevad trolliliigid ja faking seletus seletuse otsas ning seda vist pea igale folklooriribale, mida läbi ajaloo joomalembestest suudest välja paisatud on. Midagi oleks võind ju ka hämaraks jätta või pigem arvestades nende selgituste üldist, ehk äärmiselt punnitatud-klapitamisiharat iseloomu, oleks tulnud kohe väga palju asju hämara(ma)ks jätta.

Hinnang numbris, lisamölas:


Trollifilmina: 3/5 e no trollid olid ja kuna neid päris selgelt/lähedalt ei näidatud, siis ei tekkind ka allergilist reaktsiooni võimaliku ajudebiilse CGI-käsitluse teemal. Juba mainitud liigne legendiselgitamine käis kohati ikka päris ajudele ning parimale trolliflimile, milleks on Beowulf & Grendel, see norrakate käkerdis järgi ei jõua.

Horoor-seiklus-põnevikuna: 3/5 - no ei saa öelda, et oleks just teab mis horroriga tegemist olnud ja seda pajevikufiili jäi ka nagu väheks. Põhimõtteliselt kui oleks sellest tobedast mockuvärgist loobutud ja pidev trollide äraseletamine ka unarusse jäetud, siis oleks vast ladnamalt veerenud, aga see on muidugi oletus.

Kokku: 6/10 e. selline üle keskmise mägedes müttamise film, mis otseselt ei hammusta, aga ma pakun, et selle unustamine osutub eeldatust lihtsamaks.

Teised:
The Troll Hunter
(NOR 2010)

Kober: 6/10
Trash: 7/10
Keegi kribas veel, kes?

Filmiveeb: 6,5/10 ( 2 )
Rotten Tomatoes: Audience: 93 %
IMDB: 7,5/10 (3229 v.)

Võimalik, et see kaader läks tõlkes kaduma, kuulub deleted scene-ide hulka või pärineb hoopis mingist fan-made sequelist.

The Day Of The Triffids e. Lögakäsnade päev

Algus algab:

Trifiidide päeva raamat on minu poolt üks enimloetud raamatuid - osaliselt sunniviisil, osaliselt vabatahtlikult. Aususe mõttes mainin, et peamiselt siiski sundolukorras, sest suvilast olin ma pea kõik mõistlikud raamatud linna tarinud ning ettevalmistamata sinnaminek tähendas loomulikult trifiide John Wyndhami vahendusel, ehkki ma üritasin neid vahepeal Türijuulikute, Karastusteraste ja "Jade-i õnnemängudega" asendada - eriti absoluutselt ei õnnestunud.
See-eest mäletan ma seiani seda kraapivat tunnet kõhus ja mõnuga näkkulendavat õudusevärgensit, mida raamatut esimest korda lugedes tundsin. No oli ikka kuri asi küll - algus tähendab oli - edasi läks juba postapsurvival-iks ja lõpuks lihtlabaseks kummivenitamiseks, aga alguse tigedust see ei kahanda.
TP filmiotsinguid alustasin ma kohe peale seda, kui raamatu viimane leht oli kinni laksatanud ning ca 18 aastat hiljem oli mul au valusalt pettuda nii 1962 aasta filmis kui ka 1981 aasta minisarjas.
Samuti ei saa öelda, et nüüd - ca 20 aastat hiljem - ei oleks tulnud mul pettuda 2009-a aasta miniseebikas - pigem vastupidi.

Film, sisu(raamatu järgi):

Maa on leidnud endale uue ning iga päevaga turgu aina rohkem endale allutava tooraine, milleks on trifiidiõli ning mille algomanikeks on geneetiliselt muundatud taimed, keda siin ja edaspidi nimetame me Trifiididideks.
Trifiididega, keda üle maa suurtes kasvandustes kasvatatakse, kaasneb aga üks probleem - nad on äärmiselt ohtlikud.
Tegemist siiski ju taimedega, kes suudavad oma juurte abil edasi liikuda, omavad mingit mõisetamatut, kuid igal-juhul mainimist väärivat intellekti, oletatavalt suudavad nad varre küljes asuvate jätkete abil primitiivsel tasandil "suhelda" ja kelle mürgine astlalöök on 99% juhtudest surmav.
AGA - kuna neid hoitakse istanduses ja tarandikes range valve all, siis pole vähemalt arenenenud riikides nendega otsest probleemi.
Kurat, kärbitud astlaga versioone hoitakse isegi koduaias, et tore mängukaaslane lastele või lihtsalt prestiižne ja eksootiline taimekene.
Igastahes on kõik tore ja armas kuni päevani, mil maa läbib nn. komeedikildude parve, mis tekitab taevasse rohelistest plahvatustest koosneva imepärase vaatemängu. Paraku on järgmisel hommikul kõik tasuta ilutulestikku näinud inimesed pimedad, Trifiide ei valva enam keegi ja taevast sadanud maailmalõpu maailmas hakkab aunimetus "looduse kroon" omanikku vahetama - suunaga inimestelt trifiididele ...


Film e. mis oli.

Nu film vahetab raamatus olnud 50-d tänapäeva või lähituleviku vastu. Eriti armas oli see, et kogu trifiidigäng ei saanud välja mitte omal algatusel, vaid ühe põrunud taimekaitsja pärast, kes ei tahtnud, et taimi piinataks - midaiganes. Ülejäänud osa oli nii ja naa ning üldjoontes oli kuskile tahapoole naa-d. Kangesti üritati vaatajatelt igavuse peletamiseks mingit äksõnit etendada, aga kuna selleks raha polnud, siis lükati alati poolel teel tagasikäik sisse ning üritati äksõnist kramplikult hoiduda.
Näitlejaid oli seebis tervelt kaks, kelleks siis - Brian Cox ja üks minu isiklikest naislemmikutest Nora-Jane Joon. Ülejäänuse moodustasid paksuks läinud Beverly Hillsi kaanepoiss J. Priestley, veel mingid tegelased ning lavakoomikuna tuntud Eddie Izzard, kelle näitlejatalent jäi ka seekord avastamata.
Ahjaa ning nüüd ütlen ma selle ka ära, et peapõhjus, miks ükski kolmest Trifiidi-versioonist mulle ei meeldinud, oli see, et - NO MIDA KURADIT TE (JÄLLE) NENDE TRIFIIDIDEGA TEGITE???

Minu ja filmitegijate nägemus trifiididest:

See on nüüd see koht, kus peaks olema minu 5-e minuti visand trifiidist , kõrvutatud filmitegijate omadega, mis jäävad selgelt minu omale alla kõigis kategooriates, aga kuna MNC on väike ja skänner nõnda kaugel, ehk tee teise tuppa nii pikk, siis ei hakka ma teise sinna ka minema ja minu sirgeldatud trifiid jääb köögi aknalauale kasvama. Ilma jäite, vot!
Aga jah, uskuge mind - aastal 2009 ei ole vaja kazillionit dollarit, et kõndivaid taimi Tv/kinolinale manada

Igastahes olid Trifiidid taimed ning ei 60-e, 80-e ega kahetuhandete versioonis märatsenud kummi-digi-lögakäsna-saurusi ei ole võimalik välja vabandada. Isegi väikse õudustepoe koll oli rohkem trifiid kui ükski filmitrifiididest, sama võib öelda mingis teises filmis olnud mõrtsukklaveri kohta või kasvõi Sean Connory häälega kõnelenud Draakonile eila vaadatud filmis Dragonheart (5/10*) - ei, draakon Draco jääb trifiidilikkuses umbes samale pulgale.
Selles viimases minisarjas oli mindud kollikujutuse teemal muidugi veel ka eriti fantaasiarikkat teed, mis tähendas seda, et astlalööke kasutasid trifiidid harva. Enamasti tegelesid nad ikka sellega, et möirgasid - jah, nad möirgasid- inimestele näkku ja siis hakkasid neid käsnaväätidega oma lemmik uduhunniku - jah, nad elasid udus - poole tirima.
Ausalt, minge persse ja saage aru, et see mis kõlbas Hiidkaheksajalale 2009-a aasta parimas filmis, ei kõlba kuskile trifiidifilmis - selge?
Igatahes oli miniseep juba manitult pooläksõnirohke, mis tähendas seda, et mul oli enamus ajast igav. Maailmalõpu meeleolude ja üldfiili surnult sündinud edastamiskatse saadeti ka kuskil teise osa alguses kuradile ja lisaks oli üritatud profiiti lõigata veel ülipopulaarsest Iraagi sõjast. Ehk siis - trifidide vastu võideldi nagu mingite geriljade vastu. A'la, et "Oououou... see tsoon läks nende kontrolli alla - saadame veel (automaatide ja pumpüssidega) sõdureid sinna " ja otseloomulikult oli olemas nii kõrgele küündiv diktaator kui ka trifiidiks nimetatud mädakäsnadele ohvreid toov sekt. Ahjaa - Wuuuduuuu, wuuuduuu oleks ma peaaegu, et unustanud ja katk suurlinnades möödus nii kiiresti, et seda filmilindile jäädvustada ei õnnestunud.

Hinnang numbris, lisamölas

Raamatuteleviseeringuna, millest pole midagi head loota: 2/5 e. oli sitt, aga selleks ma olin juba ettevalmistunud.

TeeVee-Ulme-Äksõnina: 1/5 e. ulmet näpuotsatäis oli ja kui film oleks kahe tunni asemel näiteks 90 minutit kestnud, siis oleks ma kõvasti heldem, aga jah... liiga pikk ja liiga igav, et nii pikk olla.

Kokku: 3/10 - Tahan-faking-aktsepteeritavaid-trifiide, nahhui, ja-raisk-ma -ütlen-veelkord-et-TAHAAAN !
__________________________________
* - Va'ta see oli nüüd The Säästuarvustus, tehke järgi härrased Metsavana ja Xipe.



Teised:

Filmifanaatik: 5/10
Filmiveeb: 4/10 (2 h.)
IMDB: 5,8/10 (1037 v.)

MEGA PIRANHA e. koputus maailma teadlaskonna südametunnistusele

Üldiselt alustuseks

Keemia, geneetika ja igasugu muude jumalat mängivate tööstuste ja teaduste liigne entusiasm on juba ammu teinud murelikuks mõtleva osa inimkonnast.

On korraldatu protestimarsse ja kogutud allkirju kuid lisaks eelnevale on nüüd sir Eric Forsberg (Snakes On A Train, Sex Pot, War Of The Worlds II - The Next Wave) saanud maha kinuteosega, mis peaks mainitud teadlas ja tööstuskondadele südamele koputama, et aids aidsiks ja nälg näljaks, aga mõelge ka ometi, et mida te täpselt teete ja mis selle tagajärjed võivad olla.

Mega Piranha loob vaataja silme ette verdtarretama paneva pildi piraajadest, kes suurendavad iga 48 tunni tagant oma kasvu ca kaks korda ning seda kuni lõpmatuseni ning kellede vastu on inimkonna suurimadki purustustehnoloogilised saavutused jõuetud.

Mega-piraaja ei ole kala keda te püüda tahaksite, Mega-piraaja on inimteaduse julm saavutus, kes kulgeb pidurdamatult edasi ja ainult edasi, kuni on hävitanud KÕIK !

Ahjaa - nad plahvatavad kui vastu majaseina hüppavad.

Filmist lähemalt

Mega Piranha on film, mis sisaldab endas kõike, mida sellise nimega film endas sisaldama peaks. Ehk siis - seal on olemas veealune noavõitlus piraajadega, Ohio-klassi tuumaallveelaeva pilbasteks närimine piraajade poolt, kaldapealne mudamaadlus tigeda piraajaga, helikopterirünnak piraajaparve vastu ning otseloomulikult säästuteadus ja loppis näo ning õllekõhuga tippteadlased, kes kohalikes oludes kõigi vähekoloriitsemate kõrtside pimedaid nurki või letiääristust kaunistavad.

Lisaks eelnevale veel muidugi ka rahvusvaheliselt kinnitatud Esimese Võimaluse Lahendus e. tuumapomm. Samapopulaarne sub-gunidega relvastatud rühma Navy Seal-ide kalale saatmine ja siis jälle tuumapomm.

Seda kõike eelpoolnimetatut muidugi maitseka bekat-näitlemise, metsa-tiheda-poole dialoogide, silmipimestavate eriefektide ja nende korduste ette, taha ja vahele.

Kokkuvõtteks

Igastahes puurib mind kuri kahtlus, et ma olen selle aasta filmi number 1 juba ära näinud ning kui sa arvad, et see film pole vaatamist väärt, siis kujuta endale ette  piraajat, kellele on plahvatusohtlik helikopter hammaste vahele kinni jäänud ning pane kinu tiksuma.

Hinne numbris, lisamölas

Mõtlemapaneva katastrooffilmina inimkonna võimalustest: 5/5 - Mega Piranhat ei peata ei soomus, ega ka mitte-kuhugi-küündimatud onelinerid.

Äksõn-horror-Sci-fi filmina : 5/5 - No kurat, piraajad mis toituva lahingristlejatest. Erirühmlas-teadlaste grupeering koostöös USA valitsusega, kes üritab neid aidata ning Venezuela relvajõud, kes üritavad omakorda neid peatada(neid üleeelmisi, mitte eelmisi ega üle-üleeelmisi) et nagu what do you expect ?

Kokku: 10/10 ehk nii nagu oli Mega Shark VS Giant Octopus eelmise aasta parim film, nii on Mega Piranha vist parim selle aastane saavutis, ainult, et kaheksajalakähmlusest mitmeid kordi krehvtisem.

IMDB: 3,1/10 (764 v)

Primeval e. jaht jõekrokodillile

Sissejuhatus

Onu Kalveril on üks isevärki komme, nimelt tassib ta pidevalt koju igatsugu ebavajalikku kraami. Miks? Loomulikult selleks, et seda hiljem sõpradele kinkida.
Näiteks osales Onu vabatahtliku pritsumehena trükikojas "Punane Hiina" toimunud põlengu kustutamisel ning pärast seda ilmus Kole-Jaanuse jõulukuuse alla täielik kollektsioon "Suure Mao" nimelise restorani mandariinikeelseid menüüsid, mis mitte, et ei olnud ainult ilusasti pakitud vaid ka kõik ühesugused ja paarkümmend aastat aegunud.
Kole-Jaanus hindas oma lambist tekkinud kollektsiooni kõrgelt ning sulges selle kurjade silmade eest rohelisse metallkasti ning konspiratsiooni mõttes ei tea ta isegi enam, et kuskohas täpselt tema 5 miljardit paberilatakat praegusel hetkel asuvad...
Noh igastahes oli minulgi sünnipäev ning sm. Kalver kinkis mulle sünnipäevaks kes teab kuskohast välja õngitsetud "Primevali " DVD, mis otseloomulikult ei töötanud.
Aga kuna ma polnud jupp aega ühtegi monstärmuuvit näinud, siis tirsin selle netist arvutajasse ja...

Nüüd siis filmist:

Minnakse Aafrikasse, et püüda kinni eelajalooline ja rohkem kui üheksa meetri pikkune jõekrokodill.
Koll oli kusjuures lahe, pigem küll usjas kui krokodiljas, aga see-eest mõjus tapvana ning kollifilmis hindan ma kolli efektiivsusastet rohkem kui liigilist korrektsust, aga...
...oleks siis lihtsalt kollifilmi tehtud - ja no okei, sekka natuke seda va liebet visatud - siis oleks väga hea film välja kukkunud, aga loomulikult oli mindud Boscarite jahile ning filmis leidus veel ebanormaalselt huvitavaid ideevälgatusi - nagu Burundi kodusõjaraames toimuva tsiviiliskute mõrvamise avastamine ja avalikustamine, Aafrika poisi american-dreami täitumine, kättemaks tapetud abikaasa eest ja lisaks veel teemakäsitlus korruptsiooniulatusest kohalikes valitusasutustes... ja vat sellele lisaks tuli veel love-story...

Kokkuvõttev osa

Ühesõnaga tüüpiline B-koller, kus selle asemel, et mõne väljasurnud liigi viimast esindajat jupp-jupi haaval aatomiteks pilbastada, kulutatakse kolmveerand väärtuslikust filmiajast meie koduplaneeti ja ühiskonda lõhestavate kitsaskohtade avastamisele, lahkamisele ja kinni teipimisele.

Thriller-horrorina: 1/5 e. horri ega thrilli osalust ega esindatust antud juhtumis ei tuvastatud.

Monstärmuuvina- 3/5 Kollistseenid olid ok, kui mittekrokodillilik käitumine välja arvata ning halenaljakusega naerma ei ajanud - muidugi kui lõpus olev "pähklistseen" välja arvata, aga see nagu oligi selline... naljakoht.

Kokku: 4/10 - nu põhimõtteliselt tead sa väga hästi, millega sul sellise filmi puhul tegemist on ehk siis sellise ühekordse meelelahutusega, mida on kõige targem üksi ning ajatäitkes või alkoholi ja kamraadidega tujutõstmiseks manustada.

IMDB: 4,2 (6310)
Rotten Tomatoes: 9-25 %

"Hellõõõu"

Viimati ma nägin nii kiiresti jooksvat neegrit 1921. aastal Louisianas.

"Louisiana 1921"

"Mina kaa... !"

Kroko- daadaa

Ancient Evil e. väike poiss ja tema suur sõber

Paljude lastevilmide autor David DeCoteau keda ka antud zanri suurkujuks võib nimetada ei valmista ka seekord pettumust.
Vanameister on siiani suutnud antud kinokunsti liiki ülalhoides, hoiduda Walt Disney-likust liigsest läägusest ja ebareaalsetest stooridest.
Lastevilmile omaselt vägivaldsed ja ilma räigete pano-stseenideta taiesed on pohmaka jaoks parim ajaviide ning võrreldes laubaõhtuse Onu Kalver-i(Endiselt ei oma sugulust Onu Krilloga vaid hoopis Kole-Jaanuse uue panoga) näidatud vägistusvilmiga ja nädalavahetusel, Saku Suurhalli valitsejate Ameerika pedofiili ja Savisaare Etsi pakutud miitinguga oli Ancient Evil-is positiivseid emotsioone nagu näidiskolhoosis rukkist.

Stoori.

Vilm jutustab meile nukravõitu loo, noorest ja taibukast posist nimega Norman kes ülikoolis õppides on sattunud kõige ebaseltsimehelike ja egoistlikemate kaaskursuslaste põlu alla. Vähe sellest, isegi alkohoolikust õppetool mõnitab teda ja viskab tema kulul oma joodiku nalju.
Norman kelle ainsad soovid on hästi õppida ja omada sõpru eemaldub nendest järk järgult ning sulgub aina rohkem fantaasia maailma.
Kui ülikoolis avatakse Asteekide teemaline näitus, mille ainuke eksponaat on iidsete asteekide valitsusajast säilinud mummy siis otsib elavate seas põlatud poiss sõprust ja mõistmist tema seltskonnast.
Ühel ööl ronib poiss oma toreda sõbra juurde ja väsinuna õppetööst suigub unne, edasine tegevus toimubki poisi unenäos.
Unenäos näeb ta ennast iidsete Asteegi preestrite järeltulijana ning suudab oma sõbra uuesti jalgadele kupatada.
Koos mummy-ga elavad nad selle ainsa ja unenäolise öö jooksul üle palju lustakaid seiklusi ja vallatuid tempe tehes saavad ka kätte makstud Normanit pookinud kursnikutele ja joomar-õppejõule....

Vilmist ja teostusest.

Ancient evil -Scream of the mummy e. Iiden Evill- Mummy karjatus on oma ladusa ülesehituse ja paraja pohmellitempoga üks toredamaid laste ja pohmellivilme, mille ette ennast koos noorsooga istutada, muidugi tuleb laste suud ennem kinni teipida sest rõõmukilked mis mummy jahmerdamisega kaasnevad, võrduvad tavaliselt kergemat sorti tuumaplahvatustega pesonaalses ajuruumis.
Decoteau on järjekordselt suutnud ekraanile tuua tegelase kes ilueedidest anti-kangelastega võrreldes viib mõtted sellele, et kui palju meie maailmas ikka ostsutatakse välimuse üle.
Tobenaljaka mummy tgeutsemine on pisarateni liigutav ja samas mõjub soojalt ja positiivseid emofiine vallandavana.
Big D. on suutnud hoiduda ka liigsetest eriehvektidest ning seeläbi on vilm naturaalsem ja vastuvõetavam kui enamus tänapäeva kinusaastad.
Ega suur eelvarve pruugi veel tähendada, et vilm midagi väärt on, aga kui sinna sisse on autori poolt pandud killuke südant siis ei oma eelarve suurus mitte mingit tähtsust ja selline linateos ei saa külmaks jätta ühtegi inimest kellele inimlikud väärtused tähtsad on.

Hinnang.
Lastevilmide kategoorias: 5/5
Väärtvilmide kategoorias: 5/5
Pohmellivilm: Jawohl!(+1)
Kokku: 11/11 e. austusega meistrilt.

Poiss on tulnud oma ainukese sõbra

juurde lohutust otsima

Õppejõud ?- my arse!!


Poiss ja mummy on mänguhoos

MEGA shark vs GIANT octopus e. MEGA SHARK VERSUS GIANT OCTOPUS

Iidsel ajal, miljoneid aastaid tagasi pidasid omavahel surmavõitlust kaks ookeanide kuningat- ÜLIHAI ja HIIGLASKAHEKSAJALG.
Vihane võitlus -millest võitjana võis väljuda vaid üks neist kahest- katkestati pealetungiva jää poolt- nad jäätusid, jäässe!
Nende raev on lõppematu ja armutu ka jäises seisundis olles.
See kestab miljoneid aastaid.
Ja nüüd, kui inimene on ennast kinnitanud looduse kuningatroonile on need kaks hiidu (ÜLIHAI JA HIIGLASKAHEKSAJALG) taas vabaduses, et inimkonna silme ees raevukas võitlus lõpetada.
Miljonite aastate jooksul keenud orgaaniline raev on jõudnud staadiumi, kus ei ole enam muud lahendust kui opponendi surm ja tõus looduse kuningaks.
Nende kahe(ÜLIHAI JA HIIGLASKAHEKSAJALG) mõõtmatu tugevus ja tegutsemisviha on kord juba ookeaneid vahustanud ning nüüd on neist ühe eksistents jõudnud lõpusirgele.
Kas inimesel on kohta maailmas peale seda kui üks neist on surnud?
Kas ei pöördu võitjaeluka(kas ÜLIHAI või HIIGLASKAHEKSAJALG)raev koheselt inimese pihta?
Kas Inimese positsioon loodusekuningana on ikka nii kindlustatud kui me arvame?
Kas inimesel on lootust väljuda võitlusest (ÕLIHAI VÕI HIIDLASKAHEKSAJALA) sajandite merekuninga, miljonite aastate raevu ja hiidlainete lömastaja vastu võitjana?

Nendele aktuaalsetele küsimustele üritab vastust leida vanameister Lorenzo Lamas oma surematus teoses -

MEGA SHARK VS GIANT OCTOPUS

Sissejuhatuseks.

Ühel hilisel kevadõhtul leidsin Kole-Jaanuse vilmiblogist sellise toreda treileri.

Kuna vilmid inimkonna ellujäämisvõimalustest-võitluses millegi ülima vastu - on mind alati paelunud siis tirisin kinuvilmi alla ja vaatasin teda kahes staadiumis sest esimese sheansi pidin katkestama kodanik Tõhhi seletamatu vastumeelsuse tõttu, selle vilmi lõpuni vaatmise kohapealt.
Siiski vb see oligi parem, kuna sain mainitud suurteost segamatus üksinduses jälgida ja tegevusse klammerduda iga oma võbiseva rakuga.

Film on enneolematult hea kraam pohmelliperioodil manustamiseks ja kuulub kindlasti tulevasse kuldvilmide kogumisse saastamarketi riiulil.

STOORI:
Ameerika rebelscientistid on tunnistajaks sellele kuidas jäävallist pääsevad vabadusse kaks hiiglaskoletist.
Üsna pea leitakse rannast vigastatud vaalad.
Sel ajal kui ülejäänud ja idiootsem teadlaskond jahub midagi seismilistest jamadest on female-blondescientist veendunud, et tegemist on ühega neist kahest olevusest mida ta endale omaarust ette kujutas.
Vaalaheite paigalt varastab ta hambakillu ja jõuab seda uurides hämmastava avastuseni, et tegemist on megalodoniga, aga igaksjuhuks näitab ta üles vankumatut põhimõttekindlust ja arvab edaspidigi, et tegemist oli tema pettekujutlusega kuni näeb häguse koduvideo pealt TÕDE + HIIGLASKAHEKSAJALGA.
Kaasates võitlusse oma endise õpetaja ja jaapani kolleegi asuvad nad lõplikuks võitluseks koletiste vastu mille võitmiseks neil pole pealtnäha mingeid shansse ning keda relvad ei suuda haavata (ehki nendesse koletistesse ei ole sisestatud titaani geneetilist koodi ;) ) ja kes on sündinud maailma valitsema....


Vilmist endast ja selle teostusest

Kinupilt on üldse tehtud märksõna "pohmellisõbralikkus" sildi all.

Et mitte vaevata inimesi uute võitlusstseenide vaatamise ja neist arusaamisega on vilmis erinevaid aktsioonistseene vähe.
Enamasti kasutatakse samu kaaderid over and over again- see teeb, aga vilmivaatamise omakorda megatalutavaks ka kõige jubedamat giant-pohmakat põdedes.

Et mitte panna vaene HIIGLASKAHEKSAJALG ennast ÜLIHAI õrnroosa keele ja lumivalgete ülihammaste vastu abituna tundma on talle antud supervõimed, nagu näiteks jäsemete tagasikasvatamine mõneksajaks(ÜLIHAI pidi ühte kombitsat kaks korda ära hammustama, alles peale kaheksajala ringitõmblemise lõppemist jäi see lõplikult kadunuks) ja kunagise populaarse tindipoti nimega "Kalmaar" kombel, enda jälitajatele tindi silma pritsimine.

On ka teada, et kinokunst on tagasi oma juurte juurde pöördumas seega on esimeses äksõn stseenis kohmakas ja maapõhja neetud 3d arvutigraafika vahetatud vaatajasõbralike akvarellimaalidega.
Et mitte vaevata inimesi uute võitlusstseenide vaatamise ja nendest arusaamisega on vilmis erinevaid aktsioonistseene vähe.
Enamasti kasutatakse samu kaaderid over and over again - vana, läbiproovitud ja üliehvektne võte kinokunsti algusaegadest.

Film on tehtud ajaliselt määratlematuna, ehki anti kõvasti vihjeid, mis annavad alust arvata, et ajaliseks tegevuspaigaks on lähi-kaugtulevik.
Näiteks plastmassi sarnasest materjalist peal- ja allveelaevad, mida ei suutnud isegi ÜLIHAI hammustus purustada (Võrdluseks - teraskonstruktsiooniga sild purunes lõugade vahel nii, et koll ei pidanud neid isegi liigutama) ehki HIIGLASKAHEKSAJALA kombitsahoobid paiskavad nad koomalaadsesse seisundisse, nii-et nad nagu koolen'd lepamaimud - kõht ülespidi -hulpima hakkavad.
Samuti on arenenud ka igasugu merereostuse likvideerimise seadmed sest ÜLIHAI poolt purustatud naftatanker, paneb peategelased koos allveelaevnikega ainult rõõmsalt kilkama.
Lisaks on kasutusele võetud uut sorti plahvatamistehnoloogia mille tõttu sarnanevad veealused plahvatused taskulambivälgatustele ja on screen shottidele tabamatud.

Et mitte vaevata inimesi uute võitlusstseenide vaatamise ja neist arusaamisega on vilmis erinevaid aktsioonistseene vähe.
Enamasti kasutatakse samu kaadreid over and over again, mis on igatepidi tore sest vilm ei saa niimoodi liiga ruttu otsa ja pohmellisõbralikkuse kõrgeim aste on saavutatud.

Sisse on toodud ka inter-racial armastusliin millega kõige hukku ootavat pohmellikut siiski eriti ei tüüdata.

Teaduslikud katsed piirduvad raamatute lehitsemise ja värviliste vedelikke üksteise sisse kallamise/tilgutamisega, et nii saavad ka lapseomanikest pohmellikud oma naise ja naabrimehe järelkasvu teleka ette naelutada ning pärast tuleb neile lihtsalt hunnik plastiktopse ja guash värve näpuvahele suruda.
Et mitte vaevata inimesi uute võitlusstseenide vaatamise ja neist arusaamisega on vilmis erinevaid aktsioonistseene vähe.
Peamiselt kasutatakse samu kaadreid over and over again-ehk teisisõnu selle jälgimine on tehtud lihtsaimast lihtsaks.


OOEEHHH...Ühesõnaga mainitud linateosest võiksin ma jahuda tundide kaupa kuid ma ei taha kaaskannatajatelt vaatamislusti ära võtta, seega siinkohal lõpetan ja soovin peatset pohmelli, et kinupilt ikke vaadatud saaks.

Edu, lusti ja rõõmu!

Katastrofaalvilmide kategoorias- 5/5
Fantaasiavaegvilmide kategooria-5/5
pohmellivilm? - IGASTAHHES!(+1)

Kokku- 8/10 e. üle kombitsa.
Kokkuvõttev lõppsõna- FORGET THE SNATCH, ITS MONSTERS TIME IN POHMELL !



Karbi kaanepilt viitab juba, et tegemist on millegi enama kui lihtsalt vilmiga.
Kusjuures see pilt on official ! (valmimisaasta on 2009!!!)

Kapten Ahab I ja ÜLIHAI(00.30.07 vilmiminut) Kapten Ahab II ja ÜLIHAI (00.54.20 Vilmiminut)Kapten Ahab III ja ÜLIHAI (01.07.52 filmiminut)
Näete ei mingit valskust - ÜLIHAI on sama.
88 mm-e FLAK on selle kõrval nohu.
Õhutõrjekombits on ülilõugade kõrval nohu(mõneminuti pärast on ta veel nohum....ei... parandan ...mõne minuti pärast on ta täpselt sama nohu)

Et mitte vaevata inimesi uute võitlusstseenide vaatamise ja neist arusaamisega on vilmis erinevaid aktsioonistseene vähe.
Enamasti kasutatakse samu kaadreid over and over again- mille tõttu on ka seekordne vilmitutvustus pikem kui tavaliselt.

Kuna treileri leiate ülalasetsevalt lingilt(sissejuhatuse läheduses) siis lisan seia ühe teise toreda viidio: