Reede-Lauba sai jällegi kord Talsinkis idioodistumisekskursioonil käidud ning kuna mina sellest midagi ei mäleta, ja KEEGI TEINE KA MITTE(!), siis pole mul midagi muud selle kohta mainida, peale selle, et Levikasse ma järgmised paarsada aastat oma nägu ei näita ning prantslaste ja prantsuse keele õpilaste ees esinen avaliku vabandusega niipea, kui ma olen võimeline nendesse kui inimestesse suhtuma.
Muuseas "haisev värdjas" ei ole üldse nii pahatahtlik sõimusõnade paar, kui alguses tunduda võib, aga see selleks.
Igastahes sain ma sellest korraliku pohmaka, mis väljendus selles, et terve pühabase päeva ma vahtisin lollakaid ja vähemlollakaid filme ning tapsin reaalselt eksisteerivaid ja mitte nii reaalselt eksisteerivaid, aga see-eest üsna reaalset valu tekitavaid putukaid - lemmikuteks olid need, kes surusid ennast läbi aknaklaasi, nii et see kummi läks ja siis plirin-klirisedes normaalseks tagasi muutus, aga see ka selleks.
Valhalla Risingu suutsin ma ära vaadata õnneks esimesena, sest pühaba hommikul oli mu ajus veel tilk mõttetöö normaalpiirides hoidmiseks vajaminevat alkoholi säilinud ning ma olen suht kindel, et kui ma oleks selle hiljem käivitanud, siis saaks ma neid ridu kirjutada alles paari päeva pärast või siis saaksite mingi aru ja otsata iba sellest, kui lahe ja tore kõik on - üldplaanis ja elus ning eneses.
Nüüd filmist:
Tegemist siis samade tegelaste ja ühtse tegevusliiniga, aga mitmeks episoodiks jaotatud Põhjamaa muinasjutuga, mille põhiteemaks siis juba Hrafn Gunnlaugssoni filmidest tuttav Valge Kristuse ja Odini vaheline konkurents inimeste peades ja film ise on kokku keevitatud justkui vanade Skandinaavia saagade vormis või vaimus, kuidas soovite.
Mitte, et iga chapteri algus endas kilomeetri pikkust tegelaste ja nende suguvõsa tutvustust sisaldaks, aga dia ning monoloogi on pea olematul hulgal ning tegevus veereb aeglaselt, lihtsalt, sirgjooneliselt ja samas tahumatult esitatuna ning hilisem mõttetöö juhtunu üle jääb puhtalt vaataja fantaasia hooleks, sest filmis ei selgitata mitte midagi mis oli, on või tuleb - kõik lihtsalt toimib ehk veereb ühtlaselt oma lõpu poole.
Mina näiteks olin filmiveebist lugenud, et mängu astub Viikingiajastu lõpus peajumalana figureerinud Odin ning seetõttu pidasin ma ahelates vedelevat peategelast Loki-ks ning jäin ootama lõpus toimuvat hardäss face-offi kahe müütilise tegelase vahel, aga seda ei tulnud ning ausõna, mul pole kahju.
Muuseas - esialgne arvamus nii filmist kui peategelase isikust kadus suht kiiresti, kui mainitud karakteri ühte silma oli juba piisavalt eksponeeritud ning film juba veits aega edasi liikunud oli.
Aga see selleks ning väidangi, et kogu kupatuse mõistmine (kui see üldse võimalik on, ma mõtlen kollektiivses plaanis) polegi nii lihtsaks tehtud ning erinevad seletused toimuva üle peksid peas ringi igal vaatamiskorral, mis väljendus selles, et eila üritasin ma kogu enda mälus peituvat informatsiooni Valge Kristuse ja Odini vahelisest vägikaikaveost ning Odini ja sellesamuse samaisikulisusest mälust välja kraapida ning paberil mingiks skeemiks vormistada, aga ei vedand välja.
Igastahes, karm film, karmist ajastust ning pigem liigitatav nende nn. mitte-päris-kunst-filmide hulka, kui eriti suurte ekraanide kinoks, aga ehmatada ei tasu. Isiklikult tundsin, et iga kord kui liigne miljöö ning karakterite sulandamine üheks suureks šedöövriks häirima hakkas, visati kohe sisse üks brutraalne võitlusstseen, mis kunstifaktorit leevendas ning kogu jadasse vahelduse tõi st. bekativägivald ei tapa kunsti, aga üleliigne kunst tapab küll.
Enda mõttelinnukesed
Enda versioonid filmis toimunu kohta, aga mainin, et ei tasu lugeda, kui filmi vaadata tahad, sest nüüd spoilerdan ma mönuga - mina näiteks jätsin Trashi postituse (Tänud Habe säänse võikalt mõnusa kinu eest) pooleli, niipea kui aru sain, et kohe hakkab ta enda mõtteid kilobaitideks treima.
V1
Kogu krempel lõppes jumalate allajäämisega algelise religiooni puhtusele, sest ühed, kes tahtsid oma pattudest lahti saada ja hinge puhastada ning seetõttu hüüdsid ja levitasid jumala nime - tapeti ja vangistati, kellel polnud jumalat, ehk see keda kannustas vaid viha (või inimloomus) - tapeti samamoodi.
Ellu jäi ju ainult see, kes ei hüüdnud ühegi jumala poole.
Kui One-eye oli tõesti Odin siis võib ju tema viha põhjuseks pidada alljäämist VK-le ning seda ka vangistamise põhjuseks, AGA need, kes teda kinni pidasid, olid nn. paganad (ma mitu korda kerisin tagasi, et vaadata sõlgi ja muid ehteid ning neil polnud ühtegi risti peale keldi risti, see aga kanditi kristlike sümbolite hulka hiljem)
Pealegi, ta oli ju ise "indukas" - tulnud põrgust, teiselt poolt ookeani - poisi sõnad.
V2
Läheb natuke kokku filmi nimega, aga logiseb:
Poiss sümboliseeris muinasusku.
Ta jäeti ellu, kuna oli põgenik ja polnud ohtlik. One- eye saabus küll koju, aga ta oli muutunud ja teised tulid levitama võõrast Tõde.
V3
Odin põgenes - ikka see teema, et oli vangistatud tänu oma allajäämisele ning see kuradi 5-e aasta teema (Ta pole olnud kellegi omand üle viie aasta - pean seda 5-e aasta värki uurima). Pealegi kaarnat polnud kuskil näha, ehkki ta pidevalt taevasse vahtis.
Ok, klann kelle käes ta oli, olid välimuse järgi Põhjala Jumalate kummardajad, aga kui inimene enam oma jumalasse ei usu, siis see ei tähenda ju, et ta kohe teise juurde jookseb, pealegi, ega seepärast pea kohe uusi ehteid tegema ja vanu ära viskama, et need enam ei tööta, aga see selleks.
Lõpus, kui One-eye maha löödi, siis kas ta ei võinud jääda maapeale poisina või see teema, et kivikalme ehitas ta endale ju alguses šhotimaale... Valhalla Rising.
Hinnang numbris, lisamölas:
Viikingifilmina: 5/5 - ei tutvusta ega selgita midagi e. nõuab eelteadmisi ja vastavat huvi, aga Viikingikinud ongi suht niššifilmid.
Äksõn-seiklusfilmina: 4/5 - pole just suurem äksõnseiklus selle värdühendi negatiivses tähenduses, aga ka positiivses võtmes jääb kogu äksõn ja seiklus siiski suht tahaplaanile ning pigem töötab teisejärgulise üldpildi ja karakteritäiendina kui primaarse filmiosana.
Kokku: 9/10 - e. äärmiselt tõetruu viikingikinu ja koos The Vikingsi ja Shadow Of The Raven-iga kohustuslik, ehkki tavavaatajale alles peale esimest kahte. Ahjaa, mainin veel seda, et kui kellegi arust on maailma parim ajalootaplus-ajastufilm Braveheart(1995)/King Arthur(2004)/Robin Hood(2010), siis ei ole erilist mõtet Valh.Rais-i vaadata, kuna sissehüppavad kõhuõõnetühjendused ja pähe raiumised ei suuda rahuldada teie kirge Melric Gibsonssonide, naisberzerkerite ja kodustatud tapluskarude vastu.
Ahjaa - Outlander ei ole hea viikingifilm!
Veel:
Sama teemat on selgepiirilisemalt käsitletud filmis Shadow of The Raven, mis on ka minu poolt soovituslik.
White Viking (Hviti Vikingurinn/Den Hvite Viking) on koos inimkeelsete subtiitritega endiselt minu "tahan-saada-kähku!" nimelises hot-listis esimesel kohal.
Trash-Can -Dance 9/10:
IMDB: 6.1/10
Rotten Tomatoes: 68-87%
Pic from MovieposterDB.com
