Genshiken [S1] e. anime animefännidest

Ma ootan ja ootan ja ootan ja... Nii MNC sellest siis kirjutabki. Jäägu talle siis tema mängud ja ma võtan salaja selle blogi üle – everybody wins!

Genshiken (e. Gendai Shikaku Bunka Kenkyūkai e. The Society for the Study of Modern Visual Culture) alustas mangana aastal 2002, autoriks Shimoki Kio ning kestis 2006. aastani. Hetkel on sellest seriaalist veel tehtud kaks hooaega anime’d ning kaks OVA’d, ning kui minu andmed mind ei peta, siis 2010. aastal algas manga uuesti (pealkirjaga Genshiken II).

Kuigi anime esimene hooaeg algas paar aastat hiljem kui manga, alustame siiski sellest sest... Sest et. Lihtsalt öeldes kulgeb kogu stoori tegevus ümber Genshikeni nimelise anime/manga klubi, kus käputäis erinevaid otakusid ja üks vägivaldselt mitte-otaku oma aega veedavad. Käiakse teineteisel külas hentai-mänge mängimas, käiakse koos anime conventionitel ja passitakse niisama klubiruumis, kus vahelduvad ühisvaatamised, arutlused ja isegi mechade kokkupanemised. 

Kuigi seriaal annab mõista, et ilmselgelt on peategelased nohikud ja friigid ühiskonna silmis, ei ole nad just kõige stereotüüpsemad näited. On küll esindatud cosplay huvilised, isehakanud mangakad, ülientusiastlikud videomängude fännid... Aga nad kõik jätavad aina sümpaatsema mulje, mida rohkem seriaal edasi areneb. Nagu sellised inimesed võiksidki olemas olla??

 (nää, ei usu)

Kõige suuremas dilemmaks maalitakse kahte asjaolu: 1) kuidas üks tšikk pole rahul sellega, et tema lapsepõlvesõber ja praegune peika on (OMG!) otaku, ning tüdruk näiliselt liitubki klubiga lootuses, et see totrus temast välja juurida või siis saada sellest paremini aru NING 2) kuidas üks noor häbelik tüüp õpib enesekindlust ja avastab, et otaku elu polegi nii hull, kui mõned inimesed (ning eelpool mainitud tšikk) väidavad.

Ilma, et keegi seda otseselt vaatajale näkku lükkaks arutatakse selle üle, kas on ikka vaja üritada kedagi muuta, kas ühele noorele neiule on ikka kohane olla huvitatud millestki nii „lapsikust“ ning kui „normaalsed“ need Genshikeni liikmed lõppude lõpuks ikka on? Tempo on show’l väga rahulik ja kohati isegi väga armas, samuti pole stiilil midagi viga (taustad on tehnilise poole pealt väga hästi õnnestunud ja detailirikkad!), kahjuks jääb kohati aga huumorist vajaka ning kuna erilist möllu ei toimu, siis ei sobi Genshikeni vaatamine igasugusesse õhtusse.

 Lisaks, kuna tegu on animega, mis räägib anime fännidest, on seriaali sees teine seriaal, Kujibiki Unbalance, millest on nüüdseks tekkinud ka Genshikenist eraldiseisev anime ja manga. Pisikeste klippide järgi, mida Genshikenis näidati, oli raske aimata selle anime täpset lugu ja kulgu, kuid lisana mõjus ta väga hästi. KU tundus igati klišee ja armas, et sellel võiks tõesti hunnikute viisi fänne olla, samuti oli selle stiilierinevus võrreldes Genshikeni põhistiiliga mõnusalt kontrastne.

Kokkuvõtteks siis – Genshiken tegeleb igapäevaste ent huvitavate küsimuste esitamisega ilma, et need mingi propagandana mõjuksid. Üldstoori võib kohati aga aeglasena mõjuda, kuid õnneks otseselt igavaks see sari ei muutunud (vähemalt mitte minu jaoks). Kellele meeldib slice-of-life anime, tasub uurida.

H: 7

IMDB: 8

Headbangersnight 3 e. R. P. M. Tartus !

...ja lõpuks ometi on siinkribajal vähemalt teoreetiline võimalus näha ja ära kuulata uuema Eesti Oi! või street-rocki lipulaev R.P.M. ehk lahtiseletatult Revolution per minute.

RPM-i kohta kopi-pasteerin veel Motörheadbangersi Fb-lehelt leitud bänditutvustuse ja isiklikult soovitan kõigil enda kõverad ja vähemkõverad kargud kohale vedada.

Aastani 2005 polnud tänava- või Oi!-punki mängivad bändid Eestis just eriti levinud. Nii otsustasidki kolm väikelinna tüüpi, et see kord tuleb majja lüüa ja nii sündiski “Revolution Per Minute”. Aastatega on R.P.M.-i koosseis kõvasti muutunud. Kunagi kolmest sõbrast koosnenud bänd on nüüdseks kasvanud viie muusikuga grupiks, mis väärib õigusega Eesti nüüdistänavapungi pioneeri nime. R.P.M.-i muusika on meloodiline punkrokk lihtsa, aga raju kõlaga, vürtsiks lisatud veel saksofoni, et asjale hea annus skad anda. Tegutsemise jooksul on bänd paar demoalbumit linti mänginud, üles astunud Lätis, Soomes, Poolas, Saksamaal ja muidugi ka Eestis. Mis hea pärast me seda teeme: mängime muusikat, mis meile meeldib, et nalja saada ja bändielust mõnu tunda, boonuseks aeg-ajalt üheskoos paar õltsi võtta…

R.p.m Myspace-is

Lisaballasti annavad veel:

Kohalikku hardkoor-sycho-metal-punki viljelev Project Dekadenz, Lõuna-Eesti paganmetallistid bändist URT, sureva-vanamuti-metalit mängiv TAAK ja ...others.

Rohkem infot saab ürituse feissbuuki lehelt,aga mulle isiklikult piisab juba pealkirjas öeldust - Gennis, õlleklaasi taga näeme - raisk!

Wallace and Gromit's World of Invention [S1] e. .....Öö !

„That goes in there, that comes out of that, and there’s the elephant.“

Enamik inimesi arvatavasti magavad kell kaks öösel, või siis äärmisel juhul, kui tegu on nende sünnipäevaga, tähistavad seda kmhkmh väärikalt. Kuhu meid aga selline mõtlemine ja teguviis tulevikus viivad, kallid kamraadid? Pidutsemine on täitsa vahva ja kõike, aga kui on blogipostitusi vaja kirjutada, siis neiu Eva on valmis iga kell oma tervet mõistust liinile tooma!

Võib-olla ma pole õige inimene rääkima Wallace and Gromitist, kuna minu esimene kokkupuude sellega oli seoses „Libaküüliku needuse“ filmiga, ning kuigi minu kallis vennaraas proovis minus nende karakterite vastu rohkem huvi tekitada, ei võtnud ma eriti vedu. Kuid juhuslikult Discovery kanalilt antud seriaali tutvustust märgatest otsustasin end veidi harida vallasändgrommiti-teaduse alal.

Pean tunnistama, et esimesi osasid nähes ma mitte ainult ei armunud sellesse seriaali, vaid tirisin seda vägisi juba altari ette. Tegemist on siis esimese hooaja näol 6-osalise teadus show’ga, mille idee ei ole just kõige originaalsem – tutvustada erinevaid leiutisi ja jagada vaatajaga nende loojate entusiasmi. Enamik seriaalist on siiski päris inimestega ja puha, vaheklippidena esinevad aga plastiliinist Wallace ja Gromit, et anda saatele humoorikam lähenemisviis ja (ilmselgelt) haarata uusi vaatajaid vanade tuttavate nägude näol.

Esimesed kaks osa olid lapselikult entusiastlikud ja mõnusad hea tuju tekitajad, ning kindlasti leiaks mõni usin ulmeautor neist midagi, mis hammasrattad peas käima ajaks (kärbseid õgivad robotid, Hollandi randade kineetilised skulptuurid, seksikas küberpunk skafander Marsile minekuks, ülikallis aurupunk jet-pack... Saate aru küll). Kahjuks jääb kolmanda-neljanda osa kroonivaks momendiks tuumajuust ning viimased kaks osa olid lihtsalt igavad mingi-suvaka-eseme-ajalugu tutvustavad saated. Seriaali kasuks võin öelda, et õnneks saatelõik „Contraption Countdown“ ei muutunud kordagi igavaks.

Hoolimata taseme järsust langusest oli seriaal ikkagi, noh, nunnu. Kuna antud žanris, nii spetsiifiline kui see ka poleks, on raske midagi hirmus originaalset välja mõelda, ning kuna loojad taipasid toota seda seriaali ainult minimaalses koguses (või oli asi rahas, meh!), väärib „Wallace and Gromit’s World of Invention“ siin blogis natukenegi mainimist.

Jään siis ootama 2025. aastat ja lightcrafte, mis seal ikka.

H: 5

IMDB: 6,8/10