Nagu Iisraeli päike, mis paistab endiselt meie peale nii ei ole ka mina kuhugi oma kinematograafiaalaste pajatustega kadunud.
Eile otsustasin ma oma Talmudi uuringutele, (ptk I ja ptk II) vahelduseks külastada vana sõpra Jacob Jaakubovitchit, et väikese Pita ampsu ja mevusheli lonksu kõrval arutleda Juudi kirjandusest , Heebrea keele kui maailmakeele tuleviku üle diskuteerida ja vaadata Toorast kantud temaatikaga koshervilme.
Sättisime koos Tzivyaga ennast läbi Tartu - mis kurjade neo-natside tõttu tänapäeva Baabyloniks on saamas -teele, et auväärt rabile oma külastusega au teha ja tema seltskonnast rõõmu tunda.
"Freyde ärist" võetud mevushelid käes astusime väärikal sammul nagu meie rahvale kohane rabi Jacob-i elukoha poole.
Kohale jõudes võttis Jacob meid jsut nii väärikalt vastu, nagu on kombeks ühele Jumala rahva auväärt pojale ja pärast väikest viisakuste vahetamist ja Toora tsiteerimisepisoodi pita ja falafeli kõrval- sest ütleb juba püha Toora, et kes on rääkinud Toorast söögiajal on rääkinud Jumalaga- asusime vaatama vilmi "Russia 88" mis rääkis noorest goy-st, kes hoolimata oma pooleverelisusest, riskib oma eluga ja filmib salaja moskva paremäärmuslaste tegemisi ning võimalik, et seeläbi jõuda mõningate SS- ohvitserideni, kes ennast veel kohtumõistmise eest varjavad.
Kuid - oy vey - oy vey - Palestiinas komplekteeritud arvuti oli ainult veerandijagu filmist koshermälupulgale salvestanud ja seetõttu jäi meil filmi lõpp nägemata, ehk teinekord näeme sest film hakkas hinge ja nii Minul, rabi Jacobil ja võimalik, et ka Tzivyal, lõi süda uhkust täis kui nägime kangelaslikku goy-poissi talumas alandusi ja häbistamist, peaaegu sama väärikalt nagu seda ainult üks tõeline juut võib taluda.
Jacobuvovichil - ma vabandan kuid tänu meie pikaajalistele suhetele, mis algasid juba "Siioni tarkade" nimelises kinematograafia huviliste klubis - kutsun ma teda familiaarselt isanime pidi - oli veel üks film mis rääkis vapratest juudi palveränduritest, kes otsides viimast säilinud golemit leidsid hoopis midagi muud, mis see oli jäi mul arusaamatuks, kuna tänu oma kõrgele vanusele tukastasin vilmi esimese veerandi ajal ja ärkasin alles lõpus.
Seda enam austan ma rabi Jacob-i, kes minuvanusena minust märksa paremas vormis on ja teinekord ka toora seitsme köite jagu vilme suudab vaadata.
Niipalju siis minu viimase aja vilmivaatamistest ja paistku päike Jehoova palgelt ka teie peale mu õed ja vennad, Judea lapsed sest kohtume kunagi tema palge ees naguinii - siis vilmitame koos.
Shalom.
Lehitra'ot.
Kirjapannud: Malachi Nogah Chatzkel
(Toora ja Talmudi tõlgendaja)
Auväärt rabi Jacob Jaakobipoeg tuli meile väravasse vastu nagu kord ja kombed nõuavad.
Meie kogudusele on traditsiooniks saanud Pühade vilmirullide tõlgendamine enne vaatama hakkamist.
No comments:
Post a Comment