Kuskil keset suve Vatlas rännates soovitasid mu stoner-sugulane ja tema tolleaegne silmarõõm vaadata mingit uut U2 filmi nunnude noorte briti näitlejatega. Siiamaani istus see film mu kõvakettal, vahepeal jõudsin ma juba selle ära kustutada, ära unustada, meenutada, uuesti hankida, jälle ära unustada ja siis lõpuks ära vaadata.
Nüüd ma juba kahetsen, et seda varem ei teinud. Film ei räägi otseselt mitte U2 sünnilugu ja kuulsuse kogumisest, vaid nendest osapooltest, kes hoolimata ühisest algusest ja võrdväärsest püüdlikkusest kõigest muust ilma jäid. Sisu ei ole tegelikult väga tõetruu, kuid kuna tegemist on IMDB sõnul komöödiaga (???), mitte dokiga, siis ma ei näe mingit probleemi. Pigem vastupidi – režissöör Nick Hamm on lugu väga hästi oma nägemise järgi mugavdanud ja teinud sellest omanäolise linateose. Iga kord, kui mitte-U2 bänd lavale ronis, tekkis tunne, et NÜÜD nad löövad läbi, NÜÜD on nende hetk – tunne, mida oskuslikult purustasid vennad McCormickud ise reaalsusele otsa vaadates, kus igal pool vaatasid neile vastu pilvelõhkujasuurused Bono plakatid ja endi sponsorite pettunud näod. Kõigele andis veel lisavürtsi kahe venna omavaheline konflikt ja vanema venna sisemised heitlused, mis pealtnäha sundis teda tegema naiivseid otsuseid, kuid mida kaugemale film jõuab, seda sümpaatsemaks tema käitumine muutub.
Mis mind ennast häirima jäi oli esiteks tobe topeltlõpp. Pinge jõuti juba ilusti lakke keerata ja aju mõtles välja vähemalt 10 erinevat stsenaariumit, kuidas asi võiks lõppeda, ja siis... Läind see trall oligi ja asendus hoopis kiire ja igava komejandiga. Teiseks – kuigi kaks peanäitlejat Robert Sheehan ja Ben Barnes (kuulujutud vastasid tõele – nunnud on nad tõesti) suutsid omavahel hästi mängida ja keemia oli muidu õige, siis Sheehan tõmbas seda kvaliteeti veidi alla. Olgugi, et ta on Barnesist tõesti noorem nii päriselus kui ja filmis, jäi tema nooruslikkus ja lapsikus kuidagi tüütama... Nagu Ivan McCormick vananes ainult teatud ikka ja sealt edasi enam ei viitsinud.
Aga hei, pole head ilma halvata ja häid kohti selles filmis jagus. Vägagi kaasakiskuv süžee ja meeldivalt konfliktne karakter Barnesi näol annavad sellele filmile kõvasti plusspunkte. Filmil jagub ka parasjagu stiili ja huumorit, et mängida välja ka tõsisemaid stseene ja hoida vaataja tähelepanu. Komöödiaks ma seda päris ei nimetaks, või siis segaks ma sinna žanrinimetusse veel ka draama (tragikomöödia?), aga nalja saab küll parasjagu ilma, et see kunagi pealetükkivaks või tüütuks slapstick’iks ei muutuks. Tasub mitte karta bono-konsentratsiooni pärast ja ära vaadata.
H: 9
PS! Film linastub ka sellel aastal JustFilmi raames, lisainfot leiate JustFilmi kodukalt. NeiuEva annab oma garantii, nii et kasutage juhust! Saate korraga lapsi toetada ja ka meeldiva kinoelamuse :)
I leave you alone for five minutes and you’re snorting drugs at a gay party! What would mum say?
No comments:
Post a Comment