Vutitõbine: Itaalia - Uus Meremaa (MM 2010)

Eilane mäng Uus meremaa( australis a'normalis futbolis) ja itaalia (patris pizzerius) vahel oli ehe näide sellest kuidas mittemängides punkt võita.
Tegelt kui meremaalased oleks kohe peale oma karistuslöögist kukkunud väravat kõik elualged vastase väljakupoolel kustutanud, siis oleks isegi kolm punkti võidetud.
Paraku aga jah- prooviti veel paar minutit mängida ja kokkuvõtteks rikuti ära ka terve meeskonna mängustatistika, sest kuni esimese poolaja lõpuni näitasid numbrid paberil, et UM meeskond on lõpetanud 100 % oma rünnakutest väravaga. Mängu lõpuks oli see protsent langenud 33,33-e peale.
Aga jah,, see selleks ning pajatan edasi: peale 1:1 seisu kehtestumist toimus väljakul säänne jant: Itaalia keskväljatiiger lõikab vahelt söödu, tormab vaenuvärava poole, näeb selle ees minimaalselt kaheksat ja 1.90 cm-ist allwhite-i, satub segadusse, imiteerib taktikaliselt üliolulist söötu ehk virutab palli suvalises suunas ning kaob karistusalas vohavasse padrikusse ära, et porco madonna ja sigajumala eest mitte kaamerasilma poolt tabatud saada.
Kuid vähemalt suutsid nad kaastunnet esile kutsuda ning Meremaalaste suurepärase mängutaktika tõttu unustasin ma oma igasuguse huvipuuduse ilma Zacchi ja/või Baggiota italianomeeskonna vastu ning lootsin, et need kuradi okeaania ahvid vähemalt paar omaväravatki sisse sajatavad, aga jah....
Muuseas, mainin ka ära, et see okeaanide mängutaktika põhines printsiipidel, et kui kiiruses jääme alla ja järgi ei jõua, siis hüppame selga, kuna palli takkida ei oska siis virutame parem kohe jalgadesse ning vanal tõel, et vastasmeeskonna särgid on ronimiseks või parema tasakaalu säilitamiseks.

Ei mäleta kui palju neid kaarte sadas, aga neid oli ja minu arust liiga vähe...

Kokkuvõtteks väga sitane mäng , väga sitase 1:1 viigiga ja ma loodan, et lähiajal leiab vähemalt üks tõsisemgi tsunami oma tee Uus meremaa rannikule...

Täna pole ka pildipäev, kuna pean minema sotsialistlikku töökangelast kehastama.

Vutitõbine: frentš go home e. FRA - MEX (MM 2010)

Nunii, olen jälle eetris.
Esmasba oli mul asjaamisi nii meil kui mujal ning teisibal tuli Võromaa peediparun ning tuntud alkoholikuritarvitaja Muhkel ning jootis mu täis.
Umbes sellepärast suutis mu silm eila (kolmaba) jalkat vaadates seletada ainult mingeid umbmäärseid värvilisi täpikesi ning sissejuhatuse kokuvõtlikkus korras ütlen, et korralikult suutsin ma mängu jälgida alles täna.

Tänane mäng oli minu jaoks muidugi ka eriti oluline, kuna tunnen Prantsusmaa jalgpallimeeskonna käekäigu vastu sügavat huvi ning loodan kõigest hingest ja rusikavaevast, et nad raiped põruvad alagruppides ja põlevad põrgus.
Nende oponendiks olnud Mehhiko kohta saan ma oma teadmatuse tõttu lausetada ainult niipalju - ja sedagi libedale teele minnes - et mu sealsed lemmikässad on Luis Garcia ja Luis Fernandez. Arvatavasti panin pihta, kuna lihtne statistika ütleb, et nendenimelisi on Mehhikos ca 10.000 per ruutmeeter ning seetõttu on paar nendenimelist ka ajaloo jooksul supermängijateks tembeldatud või vähemalt kirikuvande alla pandud.
See selleks, räägime mängust - kahetimõistetav/seletatav tõde on, et kui üks meeskond väravat ei löö, siis teeb seda teine ning veidi ühetimõistetavam tõde on see, et kui ühel meeskonnal lastakse pidevalt värava ees kobistada, siis mingi hetk see koll ka sisse kobistatakse ning seda kas siis tugeva tuule või Maria Magdalena kaasabil - tähtis pole, läma lämaks ning loeb see, mis lõppkokkuvõttes võrgust välja roogitakse.
Perenaistel ega kalaärikatel pole ka tavaliselt sooja ega külma, et kas kala on saadud letile õngega püüdes, suu lahti vee all ujudes või dünamiidisporti harrastades ning vutimängus on reeglid kalaletiga ühtsed.
I poolaeg- Mehhiklased peksid hasartselt palli ning enamasti umbes 3 meetrit väravast ja ilmtingimata paremast postist mööda.
Prantslastel oli armiline rabarberinägu, aga kõigi positiivselt mõtlevate ja frentsidevastast hoiakut propageerivate inimeste heameeleks tegeles ta jälle enda nime ajalukku kirjutamisega kui kõige produktiivsem pallikaotaja.
Üks frentš muuseas juba läks pealöögiga ajalukku ning üks teatud argentiinlane läks käelöögiga, aga tundub et Riebjerjööl tuleb veel veits vaeva näha, kuna isegi kumbki telekast minuni imbuvatest hauatagustest häältest pole tema ponnistusi võtnud vaevaks mainida.
See viimane pole ka ime, kuna pool häältest tegeles ka tänase mängu asemel mingi teise mängu kommenteerimisega ning teine hääl rääkis õnneks lühilausetega.
II poolaeg
Avavärav prantslaste võrgus oli ilus, aga seda ainult tingimusel, et see mehhiklane, kelle nimi polnud ei Luis Fernandez, ega ka mitte Luis Garcia, ikka tõesti palli korralikult jala külge ei saand ning seetõttu seal väravavahi nina all pendeldama hakkas, kuid lõpuks siiski ja kuidagi selle va ümmaguse ka võrku lüüa suutis - ülejä'nd versioone ei taha kuulda, kuna ma juba nimetasin seda ilusaks väravaks.
Teine oli penalt ja krt võtaks, ma olen väsind ja keeran magama. Temaatilised pildid otsige ise või vaadake kordust!


MEX VS FRA - 2 : 0
Mingi frentš sai veel teise kollase, ehk aritmeetilise punase...tavakollaseid esines...Mex-il vist kokku neli.
baahhhh...

Vutitõbine: Saksamaa - Austraalia (MM 2010)

No mina austraallaste asemel kaebaks kõik loosijad ja muud säänsed tegelased kohtusse, kuna saata aussied Saksamaa vastu mängima on sama, mis seada meie meeskond vastamisi uiskudel pingviinidega ning käskida neil mitte väga suurelt pähe saada.

Olgu, päris Saudi Araabia VS Saksamaa (MM 2002) mõõtmeid see mäng ei võtnud, aga esimestest minutitest saadik oli selge, kumb meeskond platsil vutti mängib ja kumb lihtsalt vastasmeeskonna vastu mängib.

Sakslaste kohta veel niipalju, et meeskonna koosseis mulle istub ning olen Bierhoffi valikuga rahul, ehkki ründepoolikul vudiv kahtlase nimega tegelane on muidugi kahtlane, aga sellised need kahtlase nimega tegelased ongi - kahtlased nimelt.

Mäng klappis nii, et kohati kadus väsimus ja narkolepsia mõõtmeid võttev unisus kus kurat ja paar korda suutsin ma isegi kudend räimele omase helivõimsusega kraaksatusi kuuldavale tuua.

Kindlasti suutsid ka Austraalia jalgpalliässad platsil midagi põnevat korda saata, aga kas ei seletanud seda mu väsinud silm või suigatasin ma automaatselt unne,niipea kui pall võrgust välja võeti, ehk siis - mis iganes variant iganes, aga esile tuua ma ei viitsi neist mälust kustund momentidest mitte ühtegi ning keeran hoopis magama ja ilusaid pilte siresäärsetest palluritest ma ka ei näita.

Germany - Australia 4 : 0

Piltide asemel saate sellise laulu ja video hoopis, iniseda pole mõtet.

Vutitõbine: Inglismaa - Ameerika Ühendemiraadid (MM 2010)

Mäng USA ja Inglismaa vahel vahel ei rebinud erilisi eelpingeid, kuna inglise jalgpalli austaja on hoopis herr Parbus ning isiklikult ei näe ma ka mingit põhjust, miks USA peaks alagruppidest edasi pääsema ning ma ei mäleta ka, et see neil kunagi õnnestunud oleks.

Oot - krt - kunagi vist oli mingi MM, kus USA vutimeeskonna nimeline jälgand alles 1/8 finaalis minema koristati, aga see ei vääna fakti, et inimene, kes ennast ameerika jalgpallimeeskonna fänniks peab, tuleks kiiremas korras ravile kupatada.

Igastahes jäid mul esimesed kakskend minutit nägemata, kuna organiseerisin endale mängukõrvast järamist ning kui lõpuks teleka lahti lõin, ei avaldanud nähtav pilt erilist muljet.

Silm registreeris mõne minuti jooksul umbes 0 head söödumängu, umbes 0 head väravavõimalust ning terve persetäie käsi - kord särgi küljes, kord palli küljes.

Liialdan veidi - sitta oli - aga tegelikult oli väljakul toimuv sümpaatne.

Vist Wright-Phillipsi väravahanke šanss ning veel paar tükki hoidsid huvi piisavalt kõrgel selleks, et välk-selgest taevast tüüpi ja citizen Donovani poolt teele saadetud pealelöök vere keema ajaks.

Värav jäi teenimatult ära, aga situatsioon oli hea.

Paar minutit hiljem löödi siis - ahjaa, kui vaatama hakkasin oli seis 1:0 inglaste kasuks - viigivärav, mille autoriteks siis Inglise puurilukk ning tema salajane side-kick Dempsey, neist viimane küll Ameerika meeskonna võitlussärgis.

Ehk siis väravahi koba ja väga mannetu värav - this goal won't live long in the memories - aga mannetu ja koba või mitte, aga seisuks sai siiski 1:1.

Selleks, et rumalamad vaatajad ka aru saaks, et seis on üks-üks, näidati neile veel suures plaanis David Beckhami, kes tegi koledat nägu ning jah, kõigile sai selgeks, et seis on 1:1 - vist, aga see selleks.

Olgu, minu nähtud parimad momendid esimesel poolajal olidki tegelikult Donovani küte ja Inglismaa vormis neegersportlase ( üks ühik ) poolt ülemängitud jänkistani kaitse ( kolm ühikut )... väravavaht, raibe, jäi veel ainult ette - vaatan, äkitse leian sellest mõne pildi või asja.

II poolaeg oli Inglismaakeskne ning ehkki mingine statistika ja eetritagused mölaoinad rääkisid sellest, et meeskonnad valdavad palli võrdselt ja teevad üldse kõike käsi-käes, oli kaalukauss selgelt inglaste kasuks.

Seis jäi kahjuks samaks, ehkki valgesärklaste järgmine rahvuslik ründehagijas peale Winston Churchilli, ehk Wayne Rooney tegi selle muutmiseks ebainimlikke pingutusi, mis tunde järgi öeldes lõppesid enamasti suluseisu või... noh "ta vähemalt üritab seisu muuta" tüüpi löökide lajatamisega.

Muuseas, see kaader (Lambert?), kellele lõpuminutitel suluseis vilistati, peaks saama kõigi aegade kõige suluseisupuhtama situatsiooni loomise eest ka mingi auhinna, aga see ka selleks ning mainin, et vile ja lipumeeste pläkke tiksus veel paar tükki sisse.

Aga jah, kohaliku tähtsusega läbimurded ja Wayne Rooney ehk poolaeg number 2.

Parim taktikaline käik kogu mängu peale tuli Jänkimaa peatreenerilt 93. mänguminuti lõpusirgel, ehk käik, mis viis Suurele Rohelisele mängumees Gomez-i, kohtunik kaotas seda nähes momentaalselt pea ning puhus lõpuvilet - krt, sellist trikki oleks pidan'd proovima kohe kui mäng inglaste kätte üle läks ehk teise poolaja alguses, aga jäägu asjad sellega ka nagu nad jäid ja Gomezi trikki peaksid nad uuesti Sloveenia vastu kasutama ning soovitavalt esimesel mänguminutil.

Picsid

Seisuks siis 1:1, mitte ühtegi punast žetooni ja mälu järgi 3-4 kollast.

Vutitõbine: FRANCE - URUGUAY (MM 2010)

Nuuh, sain siis minagi MM-i kohapealt käe valgeks, ehkki tunnistan, et tõsine jalgpallifänlus lahkus minust 6-8 aastat tagasi, ehk siis kui sai lõplikult selgeks, et Saksamaa meeskond enam Saksa Jalgpalli mängima ei hakka ning edaspidi kavatsetaksegi rahulduda kaotustega nii maailmasõdades kui jalgpalliväljakutel.

See selleks, tänane mäng oli siis minu isiklike vihavaenlaste frenchide (Ma veel mäletan aastat 2004) ja tagasitulija Uruguay vahel.

Kuna Uruguay võitis oma mõlemad maailmakarikad väga valel ajal, ehk siis, kui ma veel sündind polnud, lootsin ma, et no nüüd peksavad üleookeani poisid konnaõgijate võrgu augulisemaks, aga sittagi.

Kuskil seitsmekümnendatel jõudis mulle lisaks veel kohale, et Uruguay mansal ei ole mitte halb päev vaid frentchid (fakk frentsh!) on suutnud lihtsalt terve mängu äärmiselt sitasti mängida.

Vaielge vastu kui tahate, aga ega ma vist ei kuula.

Ehk siis, mäng oli pettumus mitte ainult Urukate kehva soorituse pärast vaid kaaseurooplased suutsid ka aretada platsil mängustiili, mida vutiteadlikemates ringkondades jalgpallipornoks kutsutakse. Frentchide Arminägu, ehk see, kelle nimi sarnaneb sõnaga rabarber, püüdis alguses pilku, kuid lõpuks lasi ennast platsilviibijate üldisest puntrakähmlusiharusest liigselt kaasa haarata ning katsus teiste eeskujul võimalikult palju ja erinevaid allajäämisi elik pallikaotusi kokku sebida.

Teine frentch, kelle kunagine võimas tulemine pani isegi minu kalestunud südame heldima, oli Anelka.

Tuli kuidas ta kunagi tuli, aga nüüd, Urugay vastu mängides tekitas ta küll ainult mõtte, et mis iganes peale kaalu talle ka vahepeal juurde kogunenud ka pole - mänguoskus ei ole see kohe kindlasti mitte, aga seda loodetavasti ainult tänase mängu järgi.

Vahetusstaaridena tulid sisse prantslaste hirmus neegerkiilakas Henry ning Uruguay ründetiiger, kelle hüüdnimi pidavat olema Loco (Segane).

Oli hull mees küll, platsiletulek oli ka ainuke kord, kui ta suurele ekraanile pääses ja enamus oma platsiajast istus vist poiss kuskil platsiveerel ja tappis kujutletavaid kärbseid - armas - Euroopa meistriliiga tasemel on vutimäng juba ammu asendunud hoopis huvitavate karakteritega ning kaugel need eriefektidki on.

Sees selleks, kokkuvõtteks ütlen, et huvitavaid momente oli, aga mängu polnud grammigi ja kordust ei ole mõtet kellelgi vaadata.

Umbkaudne kogutulemus: ca kümme shott on gõuli, üks punane kaart ja mitte ainsatki väravat.

Picsid

Lahedaim säga platsil (punases)

Ägedaim platsikõrvane(lähem)

Parim moment, ehk "Kuidas feilis frentchide keskkaitse 2010-l aastal".

Le Compotieux e. MNC äraseletab jälle !!!

The Decent II/Sünnipära II (2009)

Jurtat valgustava tuleleegi hubisevas valguses kutsus vana khaan eeslinahast vaibal mängiva poisikese enda juurde ja küsis temalt: "Cameron vägistas ulmekino, Spielberg alistas inimlikkuse ja Gibson sandistas ajaloo - mis on jäänd sulle mu poeg ? "

"Mina teen Descenti ja siis veel sellele järje" - vastas laps sõjakalt.

Ja ta raibe tegigi seda !

Ehe näide sellest, et vanapässidele antud lubadusi ja lapsepõlveunistusi ei tasu teoks teha.

Vaatamise katkestasin siis kui kuskil lõpus keegi hüppas kuskile. Miks hüppas läks läbipekstud ajukäärudest kaduma, aga ta pasitis filmi algusest saadik selline tohletand ja hädine olevat ning pigem stepielanike armust, kui omal jõul vabastavast haamrihoobist pääsenud - ehk umb..täpselt sellline nagu kogu ülejäänud film.

H: 2/10

Magnus (2007)

Kunagi luges MNC kristallkarske peaga "Tõe ja õiguse" sajaesimese osa, sajaesimest sõnakilomeetrit ja arvas et midagi sellest lurisevamat ei ole võimalik valmis kribada.

On mehad - ON!

Kirjutage raamat ja järgige iga filmis olnud sekundit, paisutage seda trükimasinakuumuses ning venitage kõik dialoogid veel pikemaks - uksuge mind, see mõjub ainult pikkusele, aga mitte kvaliteedile ning tulemuseks oleks raamat mille müümine oleks lubatud ainult psühhiaatriakliiinku vahetus läheduses.

Ühesõnaga ei suutnud filmi päästa ei kõiksevägevama vägi ega hädaabi-härjaga-varnast-kätte meetodil režissööriks ülendatud kõigi asutuste füsiloogiline vaenlasekuvand ehk IT-mees.

H: 2/10

The Da Vinci code/Da Vincy seadustiku

MNC usub, et Hitler lendas sõja lõpusekunditel Antarktikasse, sealt Marsile - vahepeatusega Argentiinas ja Kuul - ning saabub sealt iga hetk tagasi koos Aldebarani abilaevadega - vot! - ja igasuguste keebi ning käepigistusega lihtsurelike vastu huvi tundmiseks või nendega maadlemiseks ei jää mul selle kõrvalt enam aega ega ka mitte tahtmist. Vähemalt mitte Da Vinci code-i formaadis.

PS. Raamat oli vähemigavam.

H: 3/10

Хочу в тюрьму/Tahan Türmi (1998)

Peale sotsialismileeri kokkuvarisemist hakkas idapiiri tagant tulema komöödiaid nagu murdu - üks jaburlollim kui teine ning mõni vahelduseks isegi originaalne ja naljakas.

Kõnealuse filmi puhul on tegemist orig-naljaka filmi degenerantversiooniga kus idee on, aga huumori kohapealt jääb kõvasti vajaka.

Üldjoontes: kuskil poole pealt läheb asi juba täitsa lamedaks ning lõpp sandistab viimasedki positiivsed mälestused mis filmialgusest säilinud on.

"Mis sa virised - põrutad Hollandisse, lased ennast vangi panna, saad seal hästi süüa, elad lõpuks ometi inimese moodi ning võib-olla õnnestub ehk isegi raha teenida..."

H: 4/10

Corpse Bride/Korjuse pruta (2005)

Tim Burton ning Johnny Deppi hääle ja olemisega peategelane.

Ahjaa, tegemist on animatsiooniga, aga on sel eelneva info kõrval veel mingitki tähtsust ?

H: 8/10

Alice in Wonderland/Alice imedemaal (2010)

Ohjahh - polnudki selline LSD-hullumeelsus nagu ma ootasin, aga ega ta nüüd midagi väga väärtusliku ka polnud.

Häid ja väga häid stseene oli ning Burtonit tilkus nii kõlaritest kui monitori jahutusavadest, aga arvatavalt andsid Disney label ja kontraht filmile korraliku laksu veel enne selle sündi ning üliägedad kaardisõdurid seda kompenseerida ei suutnud.

H: 6/10

Vol. 7
2010

Tänud lähevad jällegi MNC ja Google translatoritele ning postereid-pilte ei saa kuna mul pole Mozillat arvutajas, ega ka mitte piisavalt viitsimist selle installimiseks

Vabandan lugejate ees topeltposti pärast, aga ma lihtsalt pidin postitused õigesse järjekorda saama.

- Big-Big Sorry