Mäng USA ja Inglismaa vahel vahel ei rebinud erilisi eelpingeid, kuna inglise jalgpalli austaja on hoopis herr Parbus ning isiklikult ei näe ma ka mingit põhjust, miks USA peaks alagruppidest edasi pääsema ning ma ei mäleta ka, et see neil kunagi õnnestunud oleks.
Oot - krt - kunagi vist oli mingi MM, kus USA vutimeeskonna nimeline jälgand alles 1/8 finaalis minema koristati, aga see ei vääna fakti, et inimene, kes ennast ameerika jalgpallimeeskonna fänniks peab, tuleks kiiremas korras ravile kupatada.
Igastahes jäid mul esimesed kakskend minutit nägemata, kuna organiseerisin endale mängukõrvast järamist ning kui lõpuks teleka lahti lõin, ei avaldanud nähtav pilt erilist muljet.
Silm registreeris mõne minuti jooksul umbes 0 head söödumängu, umbes 0 head väravavõimalust ning terve persetäie käsi - kord särgi küljes, kord palli küljes.
Liialdan veidi - sitta oli - aga tegelikult oli väljakul toimuv sümpaatne.
Vist Wright-Phillipsi väravahanke šanss ning veel paar tükki hoidsid huvi piisavalt kõrgel selleks, et välk-selgest taevast tüüpi ja citizen Donovani poolt teele saadetud pealelöök vere keema ajaks.
Värav jäi teenimatult ära, aga situatsioon oli hea.
Paar minutit hiljem löödi siis - ahjaa, kui vaatama hakkasin oli seis 1:0 inglaste kasuks - viigivärav, mille autoriteks siis Inglise puurilukk ning tema salajane side-kick Dempsey, neist viimane küll Ameerika meeskonna võitlussärgis.
Ehk siis väravahi koba ja väga mannetu värav - this goal won't live long in the memories - aga mannetu ja koba või mitte, aga seisuks sai siiski 1:1.
Selleks, et rumalamad vaatajad ka aru saaks, et seis on üks-üks, näidati neile veel suures plaanis David Beckhami, kes tegi koledat nägu ning jah, kõigile sai selgeks, et seis on 1:1 - vist, aga see selleks.
Olgu, minu nähtud parimad momendid esimesel poolajal olidki tegelikult Donovani küte ja Inglismaa vormis neegersportlase ( üks ühik ) poolt ülemängitud jänkistani kaitse ( kolm ühikut )... väravavaht, raibe, jäi veel ainult ette - vaatan, äkitse leian sellest mõne pildi või asja.
II poolaeg oli Inglismaakeskne ning ehkki mingine statistika ja eetritagused mölaoinad rääkisid sellest, et meeskonnad valdavad palli võrdselt ja teevad üldse kõike käsi-käes, oli kaalukauss selgelt inglaste kasuks.
Seis jäi kahjuks samaks, ehkki valgesärklaste järgmine rahvuslik ründehagijas peale Winston Churchilli, ehk Wayne Rooney tegi selle muutmiseks ebainimlikke pingutusi, mis tunde järgi öeldes lõppesid enamasti suluseisu või... noh "ta vähemalt üritab seisu muuta" tüüpi löökide lajatamisega.
Muuseas, see kaader (Lambert?), kellele lõpuminutitel suluseis vilistati, peaks saama kõigi aegade kõige suluseisupuhtama situatsiooni loomise eest ka mingi auhinna, aga see ka selleks ning mainin, et vile ja lipumeeste pläkke tiksus veel paar tükki sisse.
Aga jah, kohaliku tähtsusega läbimurded ja Wayne Rooney ehk poolaeg number 2.
Parim taktikaline käik kogu mängu peale tuli Jänkimaa peatreenerilt 93. mänguminuti lõpusirgel, ehk käik, mis viis Suurele Rohelisele mängumees Gomez-i, kohtunik kaotas seda nähes momentaalselt pea ning puhus lõpuvilet - krt, sellist trikki oleks pidan'd proovima kohe kui mäng inglaste kätte üle läks ehk teise poolaja alguses, aga jäägu asjad sellega ka nagu nad jäid ja Gomezi trikki peaksid nad uuesti Sloveenia vastu kasutama ning soovitavalt esimesel mänguminutil.
Seisuks siis 1:1, mitte ühtegi punast žetooni ja mälu järgi 3-4 kollast.
No comments:
Post a Comment