Jutt saab alguse:
Kord ööpimeduse kaitsva varju all netis surfates leidsin Filmiveebis kino nimega Clownhouse ning kuna majasisesed klounid on minu arust vähemalt sama horribõlid kui majavälised klounid, siis pakkus kinotükk huvi.
Ennem aga, kui seda piraadilahest otsima jõudsin minna, kargas mulle pähe, et kellaaeg ja enesetunne nõuavad siiski mõnda vanakooli horrorit ning seega toksisin söörtši hoopis pealkirjas mainitud filminime.
Alustagem veel.
Esimene pettumus oli valus, kuna minu mäletamist mööda pidi Tapjaklounide film olema viiekümnendatel aastatel tehtud must-valge ning "võigas" horror.
Torrenti taha kirjutatud 1988 ei tekitanud seega mingeid positiivseid emotsioone, aga kuna aeg oli juba varane, siis mõtlesin, et - sitta, sest no kui ämbrisse saab ikka astuda filmiga, mille nimeks on Tapjaklounid avakosmosest. Kahjuks selgus, et ikka saab ja päris sügavale.
Algab veel edasi
Juba suht algusest peale oli siis selge, et võimatu on saanud võimalikuks, ehk siis õnnestus filmitegijatel saada tulemuseks halb-halb film, samas kui juba pealkiri peaks endast välja purskama tuhandeid inspiratsioonisädemeid stseenideks, kus on vaja keskit lömastada, millelegi vajutada, kedagi kuhugi toppida või kellelegi millegagi virutada.
Kes meist ei teaks näiteks Batman Returns-i -seal olid klounid ning kinos vaatasin ma seda kerge võbinaga, ning seda hoolimata sellest, et tegemist oli suht lihtlabase man-gothic-bat-actioniga.
Dark Knight* ei tekitanud see-eest mitte mingeid positiivseid emotsioone, kuna kloune seal millegi pärast ei olnud ja see õnnetu niru, kes väitis enda nimeks Joker olevat, ei andnud ju isegi poevarga mõõtu välja.
Aga pohh sellest ning tuleme tagasi klounide ja nendega kaasneva hirmufaktori juurde ning löön letti enda versiooni, et hirmsad on nad sellepärast, et nad on nagu inimesed, aga mitte nagu päris inimesed.
Inimlikkus on alati hirmus või vastikust tekitav ning enne, kui mõni noor filmisõber vastu vaidleb, siis palun meelde tuletada, et milliste tundmustega ta Avatari lõpustseene vaatas, vanematele palun meelde tuletada sama, ainult, et filmiks palun võtta The Cove.
Klounid on kollid, kes on samas inimesed noh, aga mitte kollilikud. Kui sul, kallis lugeja, oleks valida, kas sa tahad olla nurka surutud 10-e Godzilla või 10-e klouni poolt, siis kumma variandi sa valiksid - teadagi.
Inimlikkus ja pealesunnitud huumor on alati jõledad ning sel kohal siin filmis ämbrisse astutigi. Lühidalt öeldes lasti mängu klounid, kes ei olnud "Naera-mu -üle" tapjaveidrikud vaid hoopis kollilikud debiilikud.
Mis oli, mida polnud
Filmist ootasin ma üldiselt seda, et linna maandub tsirkusetelk. Inimesed lähevad pahaaimamatult sisse ning etenduse käigus hakkavad voolama vereojad ning pudenema jäsemed. Mitte, et mulle selline gore eriti istuks, aga klounide kaasosalusel võiks tulemus olla rohkem kui lihtsalt ketšupisadu plastiliiniga.
Selle asemel olid seal hoopis nõmedad kloun-kollid, kes tuterdasid mööda linna ringi nagu faking kummikarud ning vahukommistasid plastmasspüstolitega inimesi ning seda kõike siis selle asemel, et mõnele mono-bikerile mootorsaag kätevahele susata.
Kokkuvõteks - B-kategooria klounifilmi kohta ikka väga booring.
Hinnang numbris lisamölas:
Kergema pohmahorrorina varahommikuks : 1/5 Õhupallist valmisvolditud jälituskoer oli lahe, aga see oli paraku ka tipp.
Ulmekomöödiast horrorina: 1/5 e. no see vahukommidest kookoniidee oli ju hea, aga tee sinna sisse oli jällegi igav ning vaimuvaene.
Kokku: 2/10 e. valus pettumus ning no tegevus oleks võinud ju kas või telgi sees must-valge olla. Eredavärvilised klounid ei ole lihtsalt horror-klounilikud ning lähiajal lähevad Batman ja Returns taasavastamisele.
________________________________________
*Vahepealsetest Batmanitest pole üldse mõtet rääkida.
Kuskil poole filmi peal hakkasin visandama enda nägemust tapjaklounidest.
1 comment:
Great blog post
Post a Comment