Nuuh, sain siis minagi MM-i kohapealt käe valgeks, ehkki tunnistan, et tõsine jalgpallifänlus lahkus minust 6-8 aastat tagasi, ehk siis kui sai lõplikult selgeks, et Saksamaa meeskond enam Saksa Jalgpalli mängima ei hakka ning edaspidi kavatsetaksegi rahulduda kaotustega nii maailmasõdades kui jalgpalliväljakutel.
See selleks, tänane mäng oli siis minu isiklike vihavaenlaste frenchide (Ma veel mäletan aastat 2004) ja tagasitulija Uruguay vahel.
Kuna Uruguay võitis oma mõlemad maailmakarikad väga valel ajal, ehk siis, kui ma veel sündind polnud, lootsin ma, et no nüüd peksavad üleookeani poisid konnaõgijate võrgu augulisemaks, aga sittagi.
Kuskil seitsmekümnendatel jõudis mulle lisaks veel kohale, et Uruguay mansal ei ole mitte halb päev vaid frentchid (fakk frentsh!) on suutnud lihtsalt terve mängu äärmiselt sitasti mängida.
Vaielge vastu kui tahate, aga ega ma vist ei kuula.
Ehk siis, mäng oli pettumus mitte ainult Urukate kehva soorituse pärast vaid kaaseurooplased suutsid ka aretada platsil mängustiili, mida vutiteadlikemates ringkondades jalgpallipornoks kutsutakse. Frentchide Arminägu, ehk see, kelle nimi sarnaneb sõnaga rabarber, püüdis alguses pilku, kuid lõpuks lasi ennast platsilviibijate üldisest puntrakähmlusiharusest liigselt kaasa haarata ning katsus teiste eeskujul võimalikult palju ja erinevaid allajäämisi elik pallikaotusi kokku sebida.
Teine frentch, kelle kunagine võimas tulemine pani isegi minu kalestunud südame heldima, oli Anelka.
Tuli kuidas ta kunagi tuli, aga nüüd, Urugay vastu mängides tekitas ta küll ainult mõtte, et mis iganes peale kaalu talle ka vahepeal juurde kogunenud ka pole - mänguoskus ei ole see kohe kindlasti mitte, aga seda loodetavasti ainult tänase mängu järgi.
Vahetusstaaridena tulid sisse prantslaste hirmus neegerkiilakas Henry ning Uruguay ründetiiger, kelle hüüdnimi pidavat olema Loco (Segane).
Oli hull mees küll, platsiletulek oli ka ainuke kord, kui ta suurele ekraanile pääses ja enamus oma platsiajast istus vist poiss kuskil platsiveerel ja tappis kujutletavaid kärbseid - armas - Euroopa meistriliiga tasemel on vutimäng juba ammu asendunud hoopis huvitavate karakteritega ning kaugel need eriefektidki on.
Sees selleks, kokkuvõtteks ütlen, et huvitavaid momente oli, aga mängu polnud grammigi ja kordust ei ole mõtet kellelgi vaadata.
Umbkaudne kogutulemus: ca kümme shott on gõuli, üks punane kaart ja mitte ainsatki väravat.
Lahedaim säga platsil (punases)
Ägedaim platsikõrvane(lähem)
Parim moment, ehk "Kuidas feilis frentchide keskkaitse 2010-l aastal".
2 comments:
pettumus oli mäng tõepoolest,
ja ometi, milline ootusärevus oli eelnevalt! väljas olid puha eesti lipud üleval ja kõik.
Pettumus neh, seis seisuks, aga keegi oleks tõesti võinud sela kasvõi natukene jalgaplli mänmgida mitte võimalikult palljude kaas/vastasmängijate lähedust otsida.
Lipud ? Kus ? Mis? Miks?
Post a Comment